Hakkasime www.kassidkoju.ee liikmeks, vol 1
Tänu ühele mu blogilugejale Annale (no lugemine toimub vastastikku ;)) on meil nüüd kodus veel üks kass.
Ahjaa, ma pole eriti ka esimesest kassist kirjutanud. Alles see oli, kui ma küsisin: kas koer või kass või mõlemad või eikumbagi. Vastuseks sai: kass. Tibu-Liisu-Miisu on täiskasvanud, “kass taaskasutusringil”, ta jäi ühes peres kolides “üle” ja nad olevat kassi lihtsalt maha maakodusse jätnud! Kui kass meile jõudis, oli ta natuke arg, sest oli mõni nädal elanud hulkuva kassi elu, ronis esimeseks päevaks diivani taha… Aga juba järgmisel hommikul magas ta üleval korrusel meie voodi all. See tegi südame soojaks – ta vajab inimeste lähedust, vajab meid.
Nädalate möödudes läks Tibu-Liisu-Miisu aina ülbemaks. Alalõpmata võis teda kohata magamas beebivoodis, -korvis, -toolis, -mähkimislaual. Mitte küll samal ajal, kui beebi seal oli, aga… jättes maha pikki musti karvu oma kohevast kasukast… Eks olen teda üritanud kasvatada ja viimasel ajal ongi väike tendents: ta teab, et ta ei tohi beebikohtades magada, nii et üritab seda salaja teha.
Ka Martaga saavad nad hästi hakkama. Kui Miisul on tuju, siis ta laseb Martal end süles vedada, ise nurrudes (ilmselt mõeldes, et parem ikka kui mitte midagi, kuigi vaevalt et talle Marta hüperaktiivne stiil väga meeldib.)
Vahel aga tundub mulle, et Miisul on igav. Ta käib õues, tuleb tagasi, kõnnib tubades ringi, magab, tuleb minu juurde ja vahib: suhtle! mängi! tee pai! Igav on!
Natuke Miisule seltsiks ja natuke lihtsalt heategevuse pärast ja natuke impulsiivselt-järelemõtlematult saigi Annale öeldud, et kui neil www.kassidkoju.ee ürituses on vaja ajutist hoiukodu mõnele sõbralikule kassile, siis saame aidata.
Üleeile siis võttiski Anna ühendust, ja eile saabus meie koju kass.
Isane, 2-aastane, eluaeg olnud kodukass kusagil Otepää kandis. Ja eile hommikul loobuti temast – mingi jutt, et oli sündinud laps ja keegi vist oli kassiallergik? See, kes kassi meile tõi, ei teadnud isegi täpselt. Aga see polegi kõige olulisem. Peamine on see, et kass jättis meile kohe väga hea mulje.
Ta on selline lühikese traatja karvaga pruuni-halli triibuline (kuidagi väga siili meenutav, teate küll seda sorti), tarmuka ja julge olemisega, aga samas kuidagi tunnetavalt hea südamega. Kõigepealt selgus, et ta oli autos transpordikorvis pissinud ja me pidime ta esimese asjana ära pesema! Uskumatu, aga kass kannatas pesemist rahulikult: üks inimene hoidis kinni, teine lasi leige veejoa ta jalgadele ja kass ainult ohkis paar korda, ei hüsteeritsenud sugugi. Kohe näha, et tõeline mees!
Ahjaa, ta ongi hetkel tõeline mees. Veel. Ta läheb enne uue kodu leidmist operatsioonile… Endistest aegadest jääb talle mälestuseks šarmantselt viltune kõrv, nii et kakelda ja naistes käia on ta oma elu jooksul saanud (ütleme nii, et nüüd on tal norm sellega täis!).
Kassil polnud õiget nime. Endine omanik olevat teda kutsunud Pekiks (või Beckyks), aga meile soovitati, et võime uue nime mõelda.
“Chico,” teatas Justin. (Ahjaa, komplimendid talle, et ta minu järjekordse ettevõtmisega rahulikult ja toetavalt kaasa tuli. Ah kasside hoiukodu? Hea küll. Alles hiljuti ütles ta, et Miisu võtmine oli hea mõte, ju ta ka sellepärast mu uut ideed tolereeris.)
Chico on hispaania keeles poiss ja samas itaalia nime Francesco lühend. Kõigepealt puges Chico sellesama diivani taha peitu ja uuris meid sealt. Ta ei kartnud erit, lasi end puudutada ja vaatas julgelt vastu – Miisu kaks kuud tagasi ei lubanud end esimestel päevadel puutuda.
Aga Miisu magas sel ajal rahulikku und ülemisel korrusel, selili meie voodis, neli käppa lauali, ega aimanudki, et me majja uue kodakondse oleme toonud…
Jätkan hiljem!
Praegu siia vaid väike reklaam 😉 – kopeerutud leheküljelt www.kassidkoju.ee
Kui Sa tunned, et tahaksid olla üks neist, kes kodutuile kassidele ajutist peavarju pakub, siis palun võta meiega ühendust info@kassidkoju.ee.
– Ja kui soovid võtta kassi, siis siin on valik http://www.kassidkoju.ee/?q=kodutakassid
Meie Chicot veel pole, sest me pole temaga veel ju steriliseerimisele jõudnud ning pilti pole ka teha jõudnud. Aga kindlasti on Chico hea kass! Kohe esimesel päeval leidis ilusasti liivakasti üles ja tundub olevat selline tõeliselt väärikas ja väärt tegelane.
– Ja kui soovid seda MTÜ-d aidata (raha on vaja kasside loomaarsti-kuludeks), siis saad seda teha annetades Ühispanga arveldusarvele 10220072929015, märksõnaks MTÜ Tartu Kassikaitse.
asenduskodu kass siiski pole pereliige… lihtsalt sul endal on parem, kui sa ka lapsele seda muljet ei jäta.. ta on võibolla nädala pärast läinud..
Tjah, ilmselt õigus. Panin teise pealkirja, pealegi saab saidile niimoodi rohkem reklaami.
Aga kuidas vana kass temaga leppis? Meie võtsime vanale kassile lisaks poja, ütleme ausalt – et ta vanale jalad alla saaks, kes kippus paksuks diivanipadjaks kõmmelduma. Kolm päeva kulus kohanemiseks ja ma olen siiani kindel, et sõbraks said nad tänu väikse kiisu kogenematusele ja siirusele: ta võttis suurt nagu head vanemat sõpra, isegi ema (on praeguseks tema kõhu alla karvutu laigu närinud, käib tissi otsas, kuigi sealt midagi ei tule). Niimoodi siiralt ja naiivselt ta end teise alale sisse seadiski ja praegu on nad väga lähedased. Hea meelega asuks ka kassidele turvakodu pakkuma, aga kardan, et vana kass teeb neil elu põrguks: neil teistel vanadel on ju tõrjutuse kogemus olemas.
meil on tohututes kogustes abivajavaid kassipoegi ka;) you name it, ja meil on ta olemas.ainult siiamilaadseid pole siiani olnud.
samas on tohutu hunnik kasse alles järjekorras oma hoiukodu ootamas ja on esialgu ikka tänaval edasi.nii et tõesti: meil on hädasti abi vaja!
ja aitäh sulle, Epp, selle postituse ja hoiukodustamise eest!
Anna, kas oled selgeltnägija või mis? Meie omad on jah paberiteta siiamid.
mina ka tänan sind, epp 🙂
ma just täna mõtlesin, et näed, meil (Tartu kassikaitsjatel siis) sellised ja sellised mured ja puha mured ja nii edasi… ja siis nüüd äkki loen siit sellist armsat üleskutset ja puha 🙂
Looduses peab valitsema tasakaal, seda ütles juba Sammalhabe, eksole 🙂
tähh, epp, oled Hea 🙂
Kassid on juba sõbrad… Proovin täna sellele teise osa kirjutada.