Välismaa mehega abiellumisest
Panen siia oma vastused (Pullerits küsis, Postimees Arteri loo jaoks):
– mis vahe on Sinu ja Su tuttavate eestlannade arvates eesti ja mitte-eesti meestel? kas välismaa mehed on mingis mõttes teistsugused (väärtused, hoiakud)?
Mulle tundub, et lääne mehed on keskmisest eesti mehest rohkem abiks kodutöödes ja lapsekasvatamisel. Aga väga raske on niimoodi üldistada!
Vastu olen kuulnud, et lääne meeste meelest on eesti naised mõnusalt ja üllatavalt traditsioonilised: viitsime kududa ja küpsetada. Ilmselt paneb see meil, eesti naistel, kõrvad liikuma, kui niisuguste enesestmõistatavate oskuste eest kiita saame. Ja kui see mees siis veel appi küpsetama ja nõusid pesema tuleb!
– kas oled mõelnud (ja ka Su tuttavad, loomulikult), mis keele ja rahvuse ja kultuuriga saavad olema lapsed? ja siis omakorda nende lapsed?
Me oleme algusest peale järginud reeglit “issi keel” ja “emme keel”, praeguseks räägib vanem tütar (peagi 4aastane) mõlemat vabalt ja teab täpselt, kellega mis keeles suhelda. Oleme ka oma elu nii sättinud, et lapsed saaksid oma üles kasvamise ajal elada mõlemas kultuuris, nii USAs kui Eestis. Praegu näiteks elame Tartus ja puhkused plaanime veeta New Yorgis, tulevikus kunagi teeme ilmselt jälle vastupidi.
Oleme selle selgelt läbi mõelnud.Tahaksime oma lapsele (lastele( anda valikuvõimalused. Tahaksime teda kasvatada nii, et ta oleks ühteaegu täieõiguslik osaline nii inglisekeelses kui eestikeelses kultuuris. Meie ei tee lapse eest seda valikut, kuhu ta peaks kuuluma! Me ei ütle, et “see oleks talle kasulikum” või “ta peaks tegema seda, sest rahvus nõuab”. Ei, valik jääb lapsele, meie anname ainult võimalused, mille vahel valida. 18aastaselt oleks tal võimalus jätakta oma haridust või oma elu võrdselt nii Eestis kui Ameerikas (või mõnes muu inglisekeelses ruumis).
Ilmselt peaks tema oma lapsi kasvatades tegema valiku, kes need lapsed on… Aga see otsus on tema, mitte minu või Justini oma.
Ja võibolla otsustab ta ka oma lastele hoopis selle valikuvõimaluse edasi anda, mitte nende eest ära valida.
– kas oled ka märganud, et üha rohkem eestlannasid abiellub välismaalasega või hakkab vähemasti nendega koos elama (vabaabielu) – millest võiks see olla tingitud?
Kindlasti ei saa rääkida ainult ühest grupist nimega “välismaa mehed”. Egiptuse muslim on kindlasti hoopis teistsugune mees kui näiteks rootslane või soomlane. Kui leida mingit ühisjoont egiptlasega ja rootslasega abiellunud naiste vahel, siis võibolla on see teatud… võõra ihalus. Eksootiline on ju ikka romantiline. Mina olen tagasi mõelnud – ja seda ka mõne teise saatusekaaslasega arutanud – , et esimesed sammud välismaalasega abiellumiseks sai tegelikult tehtud siis, kui meid tabas kunagi 1980ndate lõpus-1990ndate alguses suur välismaa kirjasõprade buum. Välismaa lõhnaga ümbrikud ja igasugused jagatud saladused, reaalne elu tunduski vahepeal olevat postkastis ja paberitel, mitte aga koolis või kodus. Kirjutasin nii poiste kui tüdrukutega, olin päris mitmega väga lähedane sõber. Hiljem käisin seljakotiga reisimas ja samamoodi sain sõpru eri soost ja eri rahvustest. Ilmselt lihtsalt kasvasin tasapisi kosmopoliidiks, aga see esimene samm pärineb ajakirjas “Murzilka” avaldatud kirjasõprade klubi aadressist.
– millised on peamised moodused, kuidas eesti naised välismaalaste õnge lähevad (ilmselt aupairina, aga veel??)
Mis “õnge lähevad”?! See kõlab šovinistlikult.
Aga suhted algavad mitut moodi. Tean mitut, kes tutvusid internetis. Tean sellist paari, kes olid kõigepealt vanamoodsad paberi-kirjasõbrad. Tean paari, kes olid õpilasvahetuse korras nagu kasuõde-vend. Tean juhtumit, kus tüduk hääletas Euroopas end poisi auto peale. Klassikalised on muidugi lood, kus mees on tulnud turistina Tallinnasse ja siin elu armastust kohanud. Minu ja Justini lugu on vist ka üsna tavaline – tutvusime ühel välismaisel koolitusel.
Muide, tegin toimetuses küsitluse, kui paljud kolleegid teavad eesti naisi, kes on välismaalasega abiellunud. Kaks inimest teadsid tervelt kümmet! Kusjuures enamik oli jännis, et nimetada mõnda eesti meest, kes välismaalasega abiellunud.
Iga inimene ja iga lugu on erinev. Aga kui statistika ja tutvusringkond näitab tendentsi, siis peab seal mingisugune põhjus olema. Üks huvitav trend, mida kusagilt lugesin: juba ammu on valitsenud tendents, et mehed võtavad naisi rohkem idast ja lõunast ning naised abielluvad rohkem läände ja põhja. Kahjuks ma ei mäleta, kust ma selle kokku lugesin, ei saa viidata.
Aga ma räägiks natuke veel sellest suhtumisest. Ilmselt kõik välismaalastega abiellunud naised on seda kohanud – keegi ütleb kas otse või vihjamisi, et nad on oma rahvuse reetnud. Mulle on seda ka öeldud, eriti meie suhte algusaegadel. Isegi lausa nii rassistlikult, et “Noh, sina oled siis ka üks nendest, kes blondidele geenidele lõpu teeb.” Mu mees jah selline tumeda peaga, itaalia-iiri verega. Ei osanudki tookord midagi vastata. Viimasel ajal pole mulle seda enam öeldud, sest mu mees on suurem Eesti ajaloo ja poliitika fänn kui eestlased ise ja räägib igal pool kangekaelselt eesti keelt.
Ma tunnen ühte eesti meest ka, kes on välismaalasega abielus (korealannaga! Taas mees läänest, naine idast) ja tema on kurtnud, et Eestis on teda süüdistatud küll rahvuse reetmises ja selles, et ta oma blonde lokke edasi ei vii. Tunnen ka mitut soomlannaga abiellunut, aga me oleme nendega vist nii lähedane hõim, et sellise koosluse puhul kostub seda süüdistamist vist vähem.
Muide, sega-abielud suurenevad ka mujal maailmas, mitte ainult Eestis.
– kas oled täheldanud, et eesti naisi välismaalasega abielus on rohkem kui eesti mehi välismaa naisega abielus?
Jah. Justin käis Tallinna keeltekoolis õppimas eesti keelt ja terve nende rühm koosnes meestest, kes olid eesti naise tõttu Eestisse kolinud. Mitte ühtegi naist rühmas polnud. Hiljem oleme nii nende peredega kui muude Eesti-välismaalastega suhelnud ning tendents on ikka seesama. Ka New Yorgi eestlaskonnas oli sama tendents.
“Mulle tundub, et lääne mehed on keskmisest eesti mehest rohkem abiks kodutöödes ja lapsekasvatamisel”.
Ma pean siin Eesti meeste kaitseks tulema! Tean lisaks oma mehele mitmeid isasid, kes kodus abiks ning lastega palju aega viidavad. Ma arvan, et naisel on päris suur roll sellel, millise positsiooni mees kodus võtab. Eesti naised on eriliselt hakkajad ning liiga palju harjunud asju ära tegema nii laste kui mehe eest. Lääne naine võib olla kui nukuke, kes hea meelega laseb end poputada. Ja nii võiks Eesti nainegi pisut tagasi tõmmata ja lasta mehel end kasulikuna tunda.
Mõni võib öelda, et elades Eestist eemal on läänelik suhtumine mõjutanud ka minu meest, aga see ei ole tõsi. Ta on alati selline olnud.
Huvitav on see, et olen kokku puutunud paljude sõja ajal Eestist põgenenud järeltuljatega, kes kuigi läänes üles kasvanuna käituvad „keskmise” Eesti mehena. Miks? Sest kodus on nende emad oma käitumisega eeskujuks olnud! Siit veel üks lahendus: peame oma lapsi kasvatama nii et nad õpiksid vastassugu austama ning teistega arvestama.
Ja ma ei proovi absoluutset tõde kuulutada. Need on ainult ühe Eesti naise mõtted…
aga seda olen ka tähele pannud, et eesti meestel on palju idast naisi, venelannasid, ukrainlannasid…ja need on ka ju geenide segamised…
Nõme on üldistada niimoodi, et eesti mehed ei osale kodutöödes! See on ikka üldteada, et sa, Epp, ise oma 1. abikaasa (eestlase) maha jätsid teie ühist maja ja kodu üleval pidama ja ise maailma peale litutama aka “rändama” läksid.
No kuulge, ma just ütlengi ka vastustes, et üldistada on raske. Aga kui sult küsitakse üldistamist nõudev küsimus, siis sa ikkagi üritad üldistada, eksole?
Miks minu esimene abielu ja üldse elu jõudis sellisesse punkti, et ma rändama tahtsin minna ja miks mees kaasa ei tahtnud tulla – see on pikk jutt ja mul ei ole plaanis seda rääkida.
Samas, kui tulla tagasi algküsimuse juurde, siis ka need mu kaks võrdlusalust – esimene eestlasest mees ja teine itaallasest mees – näitavad seda, et eesti mees tegi vähem süüa. Lapsi meil esimeses abielus ei olnud, nii et seda võrrelda ei saaks. Aga olen näinud pealt nii palju eesti naisi, kes pärast abialulahutust jäävad laste kasvatajateks ning ei saa alimentegi kätte, isa-laste suhtlusest rääkimata. Minu esimene mees oli mu noorema venna ristiisa, aga ta on selle kahjuks unustanud. Ma ei tea, kas sellest võib midagi järeldada või üldistada. Näiteks Justini peres on ristivanemaks olemine ikka sama oluline eluaegne side nagu lapsevanemaks olemine.
Ja just eile tegi Justin meile pizzat! Mina olen väga rahul ja mul on tõesti ükskõik, mis “üldteada” jutte kusagil keegi rääkida teab.
Kas aga eesti naiste üks uhke-olemise variante polegi mitte see, et alimente ei tahetagi taga nõuda? Ise tean küll väga mitut sellist juhtumit, kus naine – saades aru, et mees ei taha ka oma lapsega suhelda – lööb pea selga ja isegi kui tuleb kõvasti kokku hoida, ei hakka mehelt raha nõudma. Varem ju see alimentide taganõudmine oli ka justkui naise oma ettevõtmine ja kohati ikka paras alandus.
Ja võibolla eesti naiste uhkus ongi kohati muutnud mõne eesti mehe mugavaks ja kodulaiskloomaks…no kui naine teeb vaikselt ja kurtmata kodutööd ära, käib usinasti tööl peale selle – sest nii on vaja ja naised on justkui alati kodutöid teinud.
Aga kui eesti noorte meeste valik on 90% ulatuses umbes selline nagu need näidiseksemplarid siin http://www.youtube.com/watch?v=Qig8CJp-_uU&NR=1 siis ma ei kritiseeriks ühtegi eesti naist, kes natuke paremat oma elus tihkab tahta. Kurb aga tõsi. Latt on juba nii madal, et enam madalamale seda lasta ei ole lihtsalt võimalik. Siit edasi oleks siis juba parem loomaga abielluda.
Huvitav teema, mille kallal võiks vist lõputult arutada. Ma ei taha kellelegi näpuga näidata, sest pean tunnistama, et elan justkui vaid omas maailmas. Ainult poolkogemata sellele lehele sattudes (keegi näitas mulle raamatut Minu Ameerika) ning lugedes siin üldistust Eesti meeste kohta, tuli kange tahtmine oma sõna vahele puistada.
Meelde tuli mu mehe kunagine kúlaskäik oma sõprade juurde Eestis, kus ühel hetkel kõik mehed midagi põnevat läksid tegema, kui naised jäeti kööki koristama. Minu mees proovis midagi seletada, kus siis naised jäävad, kuid vastuseks oli vaid suur küsimärk sõprade ilmes. Hiljemgi on ta käed külge löönud, et aidata ,naisi’, kuid ta on saanud taolistel puhkudel kummaliste pilkude osaliseks ning proovib nüüd pisut tagasihoidlikum olla. Minu kokkuvõte: kindlasti on väga palju Eesti mehi, kes hea meelega appi ruttavad, kuid ei saa oma sõprade ees liiga naiselikud välja näha. Läänes ei vaata mehe sõbrad imelikult tema peale, kui see kasvõi terve õhtusöögi valmis on vorpinud!
Juba koolis ei tehta mingit vahet, et tüdrukud peavad kodundust õppima ja poisid puutööd. Väga paljud tüdrukud ja poisid valivad just ebatraditsioonilise eriala!!!
Minu järeldus, terve ühiskonna suhtumine peab muutuma meeste ja naiste tööde eristamisesse. Kunagi ilmselt oli see vajalik, tänapäeval vaid igand. Jälle jõuan ikka kasvatuse küsimuse juurde!!!
eestis on tegelt palju erinevaid subkultuure, tohutult erinevate suhtumistega soorollidesse ja elusse üldse.
olen olnud tunnistajaks kultuurishokile, kui need maailmad kogemata kohtuvad…
…seltskond istub lauas. söök söödud, üks mees võtab nõudepesu enda peale. kaks ülejäänut vahivad toimuvat silm pungis, üks küsib rabatult – mis sa teed?
ok, tunnistame, too nõudepesija oli soomest. aga oleks vabalt võinud olla ka eestist.
neid kahte jobu olid nende emad nii kasvatanud. emadel ON suur roll selles, mis mehed nende poegadest kasvavad.
naised lugege järgmist lehekülge ja anke aru,keegi ei usu teie siirust enam ?
http://melanesia3h.bravehost.com/males_rights1.html