Välismaa mehega abiellumisest

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. “Mulle tundub, et lääne mehed on keskmisest eesti mehest rohkem abiks kodutöödes ja lapsekasvatamisel”.

    Ma pean siin Eesti meeste kaitseks tulema! Tean lisaks oma mehele mitmeid isasid, kes kodus abiks ning lastega palju aega viidavad. Ma arvan, et naisel on päris suur roll sellel, millise positsiooni mees kodus võtab. Eesti naised on eriliselt hakkajad ning liiga palju harjunud asju ära tegema nii laste kui mehe eest. Lääne naine võib olla kui nukuke, kes hea meelega laseb end poputada. Ja nii võiks Eesti nainegi pisut tagasi tõmmata ja lasta mehel end kasulikuna tunda.

    Mõni võib öelda, et elades Eestist eemal on läänelik suhtumine mõjutanud ka minu meest, aga see ei ole tõsi. Ta on alati selline olnud.

    Huvitav on see, et olen kokku puutunud paljude sõja ajal Eestist põgenenud järeltuljatega, kes kuigi läänes üles kasvanuna käituvad „keskmise” Eesti mehena. Miks? Sest kodus on nende emad oma käitumisega eeskujuks olnud! Siit veel üks lahendus: peame oma lapsi kasvatama nii et nad õpiksid vastassugu austama ning teistega arvestama.

    Ja ma ei proovi absoluutset tõde kuulutada. Need on ainult ühe Eesti naise mõtted…

  2. aga seda olen ka tähele pannud, et eesti meestel on palju idast naisi, venelannasid, ukrainlannasid…ja need on ka ju geenide segamised…

  3. Nõme on üldistada niimoodi, et eesti mehed ei osale kodutöödes! See on ikka üldteada, et sa, Epp, ise oma 1. abikaasa (eestlase) maha jätsid teie ühist maja ja kodu üleval pidama ja ise maailma peale litutama aka “rändama” läksid.

  4. No kuulge, ma just ütlengi ka vastustes, et üldistada on raske. Aga kui sult küsitakse üldistamist nõudev küsimus, siis sa ikkagi üritad üldistada, eksole?
    Miks minu esimene abielu ja üldse elu jõudis sellisesse punkti, et ma rändama tahtsin minna ja miks mees kaasa ei tahtnud tulla – see on pikk jutt ja mul ei ole plaanis seda rääkida.
    Samas, kui tulla tagasi algküsimuse juurde, siis ka need mu kaks võrdlusalust – esimene eestlasest mees ja teine itaallasest mees – näitavad seda, et eesti mees tegi vähem süüa. Lapsi meil esimeses abielus ei olnud, nii et seda võrrelda ei saaks. Aga olen näinud pealt nii palju eesti naisi, kes pärast abialulahutust jäävad laste kasvatajateks ning ei saa alimentegi kätte, isa-laste suhtlusest rääkimata. Minu esimene mees oli mu noorema venna ristiisa, aga ta on selle kahjuks unustanud. Ma ei tea, kas sellest võib midagi järeldada või üldistada. Näiteks Justini peres on ristivanemaks olemine ikka sama oluline eluaegne side nagu lapsevanemaks olemine.
    Ja just eile tegi Justin meile pizzat! Mina olen väga rahul ja mul on tõesti ükskõik, mis “üldteada” jutte kusagil keegi rääkida teab.

  5. Kas aga eesti naiste üks uhke-olemise variante polegi mitte see, et alimente ei tahetagi taga nõuda? Ise tean küll väga mitut sellist juhtumit, kus naine – saades aru, et mees ei taha ka oma lapsega suhelda – lööb pea selga ja isegi kui tuleb kõvasti kokku hoida, ei hakka mehelt raha nõudma. Varem ju see alimentide taganõudmine oli ka justkui naise oma ettevõtmine ja kohati ikka paras alandus.
    Ja võibolla eesti naiste uhkus ongi kohati muutnud mõne eesti mehe mugavaks ja kodulaiskloomaks…no kui naine teeb vaikselt ja kurtmata kodutööd ära, käib usinasti tööl peale selle – sest nii on vaja ja naised on justkui alati kodutöid teinud.

  6. Aga kui eesti noorte meeste valik on 90% ulatuses umbes selline nagu need näidiseksemplarid siin http://www.youtube.com/watch?v=Qig8CJp-_uU&NR=1 siis ma ei kritiseeriks ühtegi eesti naist, kes natuke paremat oma elus tihkab tahta. Kurb aga tõsi. Latt on juba nii madal, et enam madalamale seda lasta ei ole lihtsalt võimalik. Siit edasi oleks siis juba parem loomaga abielluda.

  7. Huvitav teema, mille kallal võiks vist lõputult arutada. Ma ei taha kellelegi näpuga näidata, sest pean tunnistama, et elan justkui vaid omas maailmas. Ainult poolkogemata sellele lehele sattudes (keegi näitas mulle raamatut Minu Ameerika) ning lugedes siin üldistust Eesti meeste kohta, tuli kange tahtmine oma sõna vahele puistada.

    Meelde tuli mu mehe kunagine kúlaskäik oma sõprade juurde Eestis, kus ühel hetkel kõik mehed midagi põnevat läksid tegema, kui naised jäeti kööki koristama. Minu mees proovis midagi seletada, kus siis naised jäävad, kuid vastuseks oli vaid suur küsimärk sõprade ilmes. Hiljemgi on ta käed külge löönud, et aidata ,naisi’, kuid ta on saanud taolistel puhkudel kummaliste pilkude osaliseks ning proovib nüüd pisut tagasihoidlikum olla. Minu kokkuvõte: kindlasti on väga palju Eesti mehi, kes hea meelega appi ruttavad, kuid ei saa oma sõprade ees liiga naiselikud välja näha. Läänes ei vaata mehe sõbrad imelikult tema peale, kui see kasvõi terve õhtusöögi valmis on vorpinud!

    Juba koolis ei tehta mingit vahet, et tüdrukud peavad kodundust õppima ja poisid puutööd. Väga paljud tüdrukud ja poisid valivad just ebatraditsioonilise eriala!!!

    Minu järeldus, terve ühiskonna suhtumine peab muutuma meeste ja naiste tööde eristamisesse. Kunagi ilmselt oli see vajalik, tänapäeval vaid igand. Jälle jõuan ikka kasvatuse küsimuse juurde!!!

  8. eestis on tegelt palju erinevaid subkultuure, tohutult erinevate suhtumistega soorollidesse ja elusse üldse.
    olen olnud tunnistajaks kultuurishokile, kui need maailmad kogemata kohtuvad…
    …seltskond istub lauas. söök söödud, üks mees võtab nõudepesu enda peale. kaks ülejäänut vahivad toimuvat silm pungis, üks küsib rabatult – mis sa teed?
    ok, tunnistame, too nõudepesija oli soomest. aga oleks vabalt võinud olla ka eestist.
    neid kahte jobu olid nende emad nii kasvatanud. emadel ON suur roll selles, mis mehed nende poegadest kasvavad.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar