Välismaa mehega abiellumisest, 2. osa, ehk Anna-Maria versioon

Veel kord P.Pulleritsu tänasest artiklist põgenevate eesti pruutide kohta. Mulle kirjutas Anna-Maria Penu ja palus, et ma paneksin ka tema pikad vastused blogisse üles.

Kõigepealt viitab Anna-Maria oma värskele artiklile Eesti Naises – soovitan seda lugeda, väga mõnusas stiilis!

“Nagu siit-sealt kuulnud olen, on lugu kõvasti laineid löönud tekitades lugejais igasuguseid erinevaid emotsioone. Nii mõnigi neist küsib (näiteks uue Eesti Naise lugejakirjas): miks jälle üks kena (õrn, habras, süütu, üdini hea) eesti piiga (kurjale, koledale, tigedale) väljamaalasele mehele läks? Sama mõttesuuna noorem ja otsesem variant kõlas ühe mehe suust alles hiljuti nõnda: “Anna-Maria on ju ilus ja tore tüdruk, kas ta siis t õ e s t i endale Eestist meest ei leidnud?”
Hea küll, need on kaks äärmuslikku näidet, mis ajavad oma naiivses negatiivsuses pigem naerma kui õhutavad tõsisemale debatile, ent fakt on ka see, et taoliste arvamusavaldustega tuleb tihtilugu kokku puutuda. Miks? Ilmselt seetõttu, et teema on võtnud mingi tondiliku ürbi üll, millega käib siis aeg-ajalt rahulikult oma kodus ETV-d vaatavaid inimesi hirmutamas.
Loodan, et Teie lugu aitab teemale natuke valgust heita ja näidata, et asi pole sugugi traagiline, vaid tänases maailmas, tänastes tingimustes loogiline ja loomulik.

– hästi lühidalt iseendast: mida olete õppinud, kellena töötanud ja
töötate ja kus parajasti elate?

Eestis sai õpitud kolm aastat turismimajandust, ei meeldinud. Samal ajal töötasin Estravelis ärireisikonsultandina. Siis 3 aastat Pedas eesti filoloogiat ja kirjandust kuni panin turismifirmas lahkumisavalduse lauale, et muuta oma elu ja sattusin Hispaaniasse. Rahanappuse tõttu ei saanud, ja seda vaatamata kahes erinevas ülikoolis veedetud kuuele aastale, paberit. Aga asi saab parandatud. Eelmisel aastal alustasin Catarrojas asuva Florida ülikoolis kolme aastase sotsiaal-poliitilise kursusega ning sellest sügisest olen ka UNED-is politoloogia tudeng. Leiba teenin vabakutselise ajakirjanikuna ning hetkel elan Hispaania idakaldal Valencias.

– mis vahe on teie arvates eesti ja mitte-eesti meestel? kas välismaa
mehed on mingis mõttes teistsugused (väärtused, hoiakud)?

Kõigepealt, üldistada ei saa, sest peale selle, et ma ei tunne ei kõiki eesti ega kõiki välismaa mehi, tuhmistab üldistamine pilgu ja teeb üksikisiku nähtamatuks. Ma ainult tean, miks minu partner on teistest minu jaoks sobivam. Ja see hõlmab tema väärtuste, maailmapildi ning isiksuse klapi minu omadega. Kuid see, et ta on juhtumisi hispaanlane, on minu jaoks täiesti teisejärguline. Kummalisel kombel on aga enamus eestlastest kõrvaltvaatajaile esmatähtis just tema rahvus.

– kas olete mõelnud, mis keele ja rahvuse ja kultuuriga saavad olema
teie lapsed? ja siis omakorda nende lapsed?

Vahel ikka. Selge on see, et kodu saab neil olema kahekeelne. Rahvus? Hm, kas sünnitunnistusele saab märkida estañola (eestlanna + española ehk hispaanlanna hispaania keeles)?
Kuna aga kõikide märkide kohaselt sünnib ta Hispaanias, siis oleks ka laps automaatselt hispaanlane (NB! ja mitte eurooplane! Mis tänases kontekstis poleks sugugi mõeldamatu). Esialgu paberi peal ja kui peaks juhtuma, et ta ka koolis käib siin, kuigi suved veedaks Eestis, siis tunneb ta end enne raudselt hispaanlase kui eestlasena. Kuid, kui me elaksime tema esimesed eluaastad Hiinas? Kellena ta tunneks end tema jaoks loomulikus keskkonnas siis?
Väga raske küsimus tänases maailmas, kus võid praktiliselt elada, kus soovid, kuhu tee viib ja ümbrus võib kardinaalselt muutuda vaid mõnetunnise lennusõidu järel. Ja jällegi pean ütlema, et passis märgitud rahvus pole tähtis. Tähtis on kasvatada temast intelligentne noor inimene, kelle rikkus seisneb vähemalt kahe erineva keele, kirjanduse ja kultuuri põhjalikus tundmises.
Mis lastelastesse puutub, siis see on veel udusem küsimus. Võib-olla saavad neist uued eestlased, sest nende poolhispaanlannast ema tutvus pooleestlasest mehega ja jäi Tallinna külje alla Kakumäe uhkesse villasse elama ning pani oma lapsed Prantsuse Lütseumi?

– kui palju teate veel eestlannasid, kes on välismaalasega abielus – ja mida nemad arvavad oma ja oma laste tulevikus keelelis-rahvuslikus-kultuurilises kontekstis?

Väga hästi tunnen kahte. Kuulnud olen muidugi enamatest. Oma kahe väga hea sõbrannaga oleme laste keele-kultuuri teemast vahel rääkinud -, eriti siis, kui mõned marurahvuslastest poliitikud trambivad tanksaabastes meie “kodumaa reeturitest” südametunnistuste peal -, ja nemad on jõudnud sarnase järelduseni: tähtis on ikkagi ennekõike lapse haritus, mis sisaldab muidugi ka eesti keele ja kultuuri tundmist, kuid kellena laps end tulevikus määratleb, on ju võimatu ette öelda. Kas peakski?

Muide, tegin toimetuses küsitluse, kui paljud kolleegid teavad eesti
naisi, kes on välismaalasega abiellunud. Kaks inimest teadsid tervelt
kümmet! Kusjuures enamik oli jännis, et nimetada mõnda eesti meest, kes
välismaalasega abiellunud. Siit siis küsimus:
– mis teie arvates teeb eesti naised euroopas nii ihaldusväärseks?

Ma loodan väga, et eestlannasid ei peeta Euroopas ihaldusväärseteks, sest “ihaldusväärsus” viitab trofeele, auhinnale, vallutusobjektile, kelleks ma mitte ühestki rahvusest naist ei pea ja soovin väga, et keegi seda ei teeks.
Kuid seda, miks erirahvustest suhete arv on tõusnud, peaks üsna kerge selgitada olema: tänu piiride avanemisele. Eestlannad ei pelga õppida välismaal, end täiendada, reisida või pisut ilma vaadata ja kusagil naaberriigis töötada. Ja on loogiline, et maailmas ringi reisides on tunduvalt suurem tõenäosus tutvuda mitte-eestlase kui eestlasega. Kuid siinkohal on oluline välja tuua see, et tänapäeval pole enam suurema osa inimeste jaoks välismaalasega abiellumine eesmärk omaette. Taoline suhe on mõne teise isikliku otsuse ja/või tingimuste lisatulemus.

– ja kas olete täheldanud sama, et eesti naisi välismaalasega abielus on
rohkem kui mehi?

Jah. Ja olen täheldanud ka seda, et eesti naiste peale, kes abielluvad välismaalasega, vaadatakse pigem viltu, aga eesti mehed, kes teevad sama teisest rahvusest naistega, tekitavad hoopis positiivset uudishimu…

– ja lõppeks, millega teie seletate, et nii palju eesti naisi läheb välismaalasele mehele?

Aga siin on täiesti statistiline selgitus olemas: Eestis on naisi kõvasti rohkem, kui mehi.
Kui nüüd sügavamale minna, siis esiteks, enamus naisi ei “lähe mehele” vaid otsustab elada enda valitud partneriga paarisuhtes, sest nii tundub neile sel hetkel õige. Siin on põhimõtteline vahe.
Ja kuna üldistada ei saa, sest ma tõesti ei tunne kõiki naisi ega nende põhjusi ja tingimusi, siis ütlen vaid enda kogemuse põhjal, et tänapäeva maailmas ei mängi kaaslase rahvus suuremat rolli. Vähemalt Euroopas ei küüni kahe kultuuri erinevused haigutavate kuristikeni. Tunduvalt suuremad lõhed laiuvad kahe inimese maailmavaadete, väärtuste ja iseloomude vahel ning siin ei anna samast rahvusest olemine mingit eelist. Seega, mis tähtsus on su kaaslase rahvusel, kui otsid mõtte – ja teekaaslast?