Kõõksusin naerda algusest lõpuni
Kõige naljakam. Vaadake.
Hetkel kõõksub Justin oma arvuti taga.
Ma loodan, et You Tube kommentaarides öeldu on vale – et see neiu ei saanud kinga “lekke” pärast.
Arhiiv
Rubriigid
ajakirjanikueluajaluguamericanablogindusEesti eluelu iseEuroopafilmidharidusilukirjandusitalianakeelkila-kolakirjastaminekirjutaminekividkoduõpelapsedlapsedlapsepõlvlihtsalt loodlinnud-loomadmaailmMartameediakriitikaMeie Eestimetsaõpemigrandielumina isemuusikaNew YorkniisamaNursipalupodcastpoliitikaraamatudrahvadrohelinerännuloodSetomaasuguvõsasuhtedtaimedTartuteatertehnotervistoittudengiaegtüübidUkrainaunenäodvabatahtlik tööVenemaavideodViljandi
Viimased kommentaarid
- CV on Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibudTead ju küll - kõik möödub. ... aga juristina ma ei saa aru, et miks sa seda kohut kardad? Saab asjad sirgeks ja pole vaja vihjata ega mõistatada ega…
- triibu-liine on Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibudEpp. Mina olen üks neit, kes sind isiklikult ei tunne. Aga ikka jajälle taban end mõtlemast, kui mitu elu oled sa elanud - elad. Kui palju pealehakkam…
- ave on Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibudvalgus ja vari....väsitav see mäng, võõra süüd ära võta õlule, vastutad juba niigi
- Egle Heinsar on Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibudKalli!
- Eve on Eileöine harutamine: helged ja tumedad triibudEpp,sa ei ole tavaline inimene.Sellepärast ongi raske.
sai küll
hmh,mis siin kõõksuda, nii mõnegi klienditeenindaja argipäev.
Uskumatu oli, aga… ma ei tea, kas teise rumaluse või saamatuse või vanaduse üle on ilus naerda. Ma ei tea, noh, ei olnud naljakas, ehkki hämmastav…. Ja minu arvates ilus näide suurepärasest klienditeenindusest.
Mul oli küll täiesti heatahtlik naer, mõlemad tegelased olid sümpaatsed omal moel.
Just, sümpaatsed, ju ma sümpaatsust lihtsalt… naeratan, aga ei kõõksu naerda, inimesed on erinevad 🙂
aitäh edastamast, oli hea suutäis nalja, päev kohe parem. Naer on terviseks!
Ausalt, ma ei naernud,hoopis kaastunne oli. Äti diagnoos on kindlasti neuroloogiline:
Sensoorne afaasia ilmneb Wernicke’se keskuse kahjustusel oimusagaras ja sel puhul küll kuuldakse kõnet, ent ei saada sellest õigesti aru.
Jah, traagilise ja koomilise vahe on imeõhuke..
Mul oli nukker tunne ja kahju vanainimesest. Kena ja hästi viisakas vanainimene ju! Tahtis laspselapsega rääkida… Ja terve mehepoeg kõõksub haige inimese üle naerda! Igasugune rohelus on sellise julmuse juures räige poos. Sellist linki üles panna on veider. Ja kui keegi sellise teo eest kusagilt kinga sai, on vahva. Leidub siin ilmas ikka inimlikke inimesi ka!
ohh dziisas küll, on vaja moraalitseda? Karin, sulle see..
Kas naermine on siis paha asi või?
oh teid küll.
ok, headööd! Mul sai raamat keeletoimetajale saadetud, jee!
On ikka vaja moraalitseda küll! Abitu üle irvitamine on kuritegu. Tavaliselt maksab küll saatus irvitajatele kätte. Et jäävad ise abituks või jääb keegi lähedane. Et siis tead, kuidas on kui sinust üle sõidetakse.
See on sulle , kulla Mari…
Ja seletada suure häälega midagi säästlikkusest tulevaste põlvede heaks, samal ajal kõõksudes naerda abitu vanainimese üle…
Noh, karin, mis sa nüüd siin sajatama ja needma kukkusid 🙂 Häbi siinkohal sinule ja mitte väike.
Kusjuures see link on mujal blogides ka olnud, aga ikka saab Eppppppppp pähe.
Mina arvan ka, et naerul ja naerul on vahe. Aga kriitiline mass inimese on ületatud, siin on lugejaid-arvajmaid palju ja Eppppppppul on vist paks nahk kasvanud. Või on elu õnnelikum kui Ameerikas.
mulle jääb sügavalt arusaamatuks, MIKS see klienditeenindaja vallandati. leke lekkeks, aga mõistvamat, soojemat ja kannatlikumat suhtumist kliendisse annab otsida.
ja naljakas oli ka, lausa pööraselt. mis ei tähenda mu meelest üldse automaatselt seda, et irvitatakse mõnitavalt puudega inimese üle, nagu mõned kommentaatorid väidavad ja seepärast naerjaid neavad.. härra ju oleks võinud siis vihjata oma väidetavale häirele, a la et leiame mõne muu viisi, kuidas ma need numbrid kirja saan, kui ma kuuldut kirjapilti panna ei oska. ja kui mõni puudega inimene teeb midagi naljakat või käitub naljakalt või räägib lausa anekdoodi, siis ei tohi teised naerda ainult sellepärast, et ta on puudega?
Keelek6rv,
Võimalik, et härra ei ole ise oma häirest teadlik või häbeneb seda. Ei saa selles teda küll süüdistada. Mulle näib pigem, et tal tekkis suurem probleem seetõttu, et numbri kirjapanekukatsed hakkasid omavahel segi minema – vanainimese käekiri ja kehv silmanägemine?
—a kui mõni puudega inimene teeb midagi naljakat või käitub naljakalt või räägib lausa anekdoodi, siis ei tohi teised naerda ainult sellepärast, et ta on puudega?—
Miks ei. Mul näiteks on tutvusringkonnas mitmeid puuetega inimesi, kelle seltskonnas ennast väga lõbusalt tunnen ning kes mõnikord ise ka oma probleemi üle võllanalja viskavad. Aga ma ei naera kunagi nende probleemide üle, nende abituse või saamatuse üle. Seega su viimane argument on küll väga demagoogiline.
Kujuta ette, et sa näed tänaval ühejalgset meest, kes on kargud käest pillanud ja nüüd kõigub veidralt, üritades karke kätte saada. On naljakas?
Ratastoolis invaliid ei suuda liiga järsust kaldteest ennast üles vinnata ja veereb korduvalt poole pealt tagasi. On naljakas?
Vaimse puudega kodanik teeb avalikus kohas lollusi. On naljakas?
Mul oli seda klippi kuulates vanakesest kahju. Ja sinu kommentaari lõppu lugedes häbi.
kui nüüd statistikat teha tahta, siis mina nt ei naernud. aga mulle ei ole kunagi meeldinud ka koogiga näkku naljad… kuidagi teise koha peal on uumorisoolikas…
Au nendele, kes selle klienditeenindaja taipasid vallandada. Ta hoidis seda õnnetut vanainimest toru otsas ainult selleks, et telefoniarvet hästi suureks kasvatada!
Ja mulle on üllatuseks, et nii palju seni minu meelest sümpaatseid kommenteerijaid mõnuga abitu üle irvitavad.
jah, ei hakka enam salgama, et oli ikka küll naljakas ja naersin pisarateni. koogiga näkku naljad on seni mind külmaks jätnud, aga ju siis on toimunud taandareng, et nii magedad asjad naerma ajavad. ja nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid huumorisooni (või no antud juhul on väga lihtne, inimesed jagunevad kaheks). võib-olla olin tõesti liigdemagoogiline, aga tanel, su kargunäite peale ütleksin, et jah, kui ta kõigub naljakalt, siis ma naeran küll, ja see ei tähenda, et ma ei jookseks talle appi karke ulatama. ratastooliga tagasiveeremine vist ei ole naljakas, aga pagan seda teab, ei ole näinud. arvan, et läheksin ka appi, kui jaksan aidata.
naersin!
lisaksin kommenteerijale Comment by martin – 24 October 2007 06:58, et klienditeenindaja peamine eesmärk oli ju klient ära teenindada, mitte toru ära visata, kui ta numbrist aru ei saa..
ma ei saa aru, millal eesti inimene rahul on? siis kui ei aidata piisavalt on häda, kui aidatakse põhjalikkusega, on jälle häda..?
Hm. Tegelt olen Kariniga ühel lainel. Mitte, et ma just kellelegi needuse peale paneks aga natuke sinnapoole küll.
Mulle tuleb meelde üks igivana näide eestlaste huumoritajust.
Üks õnnetu väljanaerdud vallasant poos enda üles. Lapsed leidsid küünist ülespoodud mehikese ja hakkasid naerma, et sant tahab kiikuda. Ja siis nad kiigutasid teda nii, nagu nöör andis. Kilkeid oli taevani. Tulid siis täiskasvanud vaatama, et mis värk on ja ajasid lapsed minema. Pärast naersid mehed kõõksumiseni, kui naljakalt see vallasant oli kiikunud.
Ja nukraks teeb, et vaatamata haridusele ja lugemusele ja maailmas ringi rändamisele, puudub paljudel meie seas elementaarne empaatiavõime ja tahe näha inimest ka olendis, kes on vallasant. Või vanas mehes, kes ei kuule või ei saa kuuldust aru.
Alguses ma arvasin, et klienditeenindaja oli oma töös tubli. Martin heitis sellele arvamusele varju. Raha, mitte inimlikkus pani selle neiu vana mehega rääkima.
Oh, jumal, on nüüd vaja siin Eppu kuriteos süüdistama hakata? Ja mil moel on omavahel seotud roheline mõtteviis ja väidetav “julmus”? Kas see, kui inimene hoiab loodust, tähendab automaatselt seda, et ta peab olema ka igas muus eluvaldkonnas täiuslikkuse kehastus? Inimene korjab paberiprügi eraldi kotti, seega ei tohi ta ka punase tulega üle tee minna või nina nokkida? Üks ei välista teist. Keegi pole ideaalne. Sellised seosed on meelevaldsed ja valed.
Mina ka naersin selle klipi üle. Just nimelt klipi kui situatsiooni mitte kui vanainimese üle. Olen ka ise helpdesk ja tean, kui raske on kannatlikuks jääda, kui pead ühele ja samale inimesele uuesti ja uuesti sama asja seletama. Ja ma olen peale selle veel nii “kohutav” ja “paha” inimene, et kui mu sõber talvel libedaga kukub, siis esimene reaktsioon on naeruturtsatus ja seejärel tõttan appi. Maailma ei saa võtta nii surmtõsiselt!
Nagu ükski neist moraalitsejatest poleks kunagi mõne õnnetu juhtumi üle naernud… Sama loogikat jälgides ei tohi ka naerda nende anekdootide üle, mis käivad teemal “naine oli armukesega voodis ja ootamatult tuli mees koju”. Sest et noh meest ju peteti ja see on vale ja seega on selle üle naermine julm ja lausa kuritegu.
Huumorimeel hoiab inimese tervena. Peab oskama elu üle naerda, muidu on see maailm ikka väga pime ja nukker koht.
Mul tekkis küsimus, kas klienditeenindajatel ei ole siis võimalust hädaline otse õigele numbrile suunata? Eks niisuguseid inimesi on veelgi, kes kuuldust aru ei saa.
Ei kõõksunud, kuna olen kuulnud sakslaste analoogset salvestust äikesememmest – http://www.gewitter-oma.de/ Seal uurib 99-aastane kivikurt memm politseist, kus siis eile äike oli. Aga iseenesest on sellised juhtumised muigamapanevad, puhtalt situatsioonikoomika tõttu. Ja üldse mitte pahatahtlikkusest.
Martinile ja Mirrile – kas neiu oleks pidanud kõne ära katkestama siis? Kust kumab läbi neiu püüd venitada kauem kui just hädasti vaja oli? Ta pigem lõpetas kõne ära ja lasknud vanamehel numbrit veel kord üle korrata. Kõne venis pikaks sellepärast, et teine pool ei saanud piisavalt kiiresti jutust aru. Milles saab siin klienditeenindajat süüdistada? Tal pole õigust enne kõnet lõpetada, kui helistaja on oma soovitud küsimusele vastuse saanud. Kas teile tundus, et vanake sai enne kõne lõppu soovitud numbri kirja? Ei saanud! Seega ei saanud ka neiu toru enne hargile panna. Nii lihtne see ongi. Vaadake vahelduseks oma “kõik on raha peal väljas” suhtumisest kaugemale, tegelikkus pole nii mustades toonides.
Suunamisega peaks olema see teema, et kõne läheb edasi esialgse kõne minutihinnaga…
Ehk siis kui sa helistad mobiilile ja sealt suunatakse sind edasi lauatelefonile, siis sa maksad ikkagi mobiili kõnehinna.
Naljakas ei olnud, aga ei saa öelda, et nüüd kellegi üle hullult irvitatud ka oleks – tavaline klienditeenindaja argipäev.
Ja minul isiklikult jääb üle kõigile samasuguse diagnoosiga või muidu pisut vähem eduühiskonnas toime tulevatele vanainimesestele vaid kaasa tunda. Selline klienditeenindaja, kes nii kannatlikult ära kuulab ja ikka lõpuni aidata püüab ON HARULDUS Eesti klienditeenindajate hulgas.
Leke lekkeks, vähemalt peaks kõrgepalgalised kassiülikooliga juhipojakesed siit järeldusi tegema, millega nende kasumliku firma madalapalgalised teenindajad päevast-päeva kokku peavad puutuma.
Minu meelest käitus see klienditeenindaja vanainimesega korrektselt. Kuna aga mind häiris see “lekitamine” siis hakkasin ma seda vastuolu enda jaoks lahti seletama. Et kuidas nii sümpaatselt ja kannatlikult vanainimest aidata püüdev inimene järsku ta maailmale välja naermiseks saadab.
Enda kohta võin ütelda, et olen ülitundlik selle suhtes, kui kellegi üle irvitatakse või nn kollektiivset kambakat tehakse. Olen lapsepõlvest saadik kurbade kaitseks välja astunud ja usun, et pole õnnetu üle naernud.
Aga noh, punase tule ja prügikottide asjus olen küll patustanud.
Karin – kui su laps kakab püksi ja tuleb siis õnnet unäoga harkisjalu sinu juurde ja on üleni ähmi täis ning sa tema oleku üle naerad – kas irvitad siis oma lapse üle või naljaka situatsiooni üle?
Üle keerasid vindi mu meelest.
Oli küll naljakas. Situatsioon oli naljakas. Klienditeenindaja oli väga kannatlik, aga temalgi tuli naer peale, kas süüdistame teda ka vanainimese üle naermises?
Huvitav, kas kõik nali peab toimuma kellegi ÜLE? Ei ole ju nii. Ja kõik kes nüüd naersid, on õudselt halvad inimesed?
Tule taevas appi. Niikaugele me oleme siis jõudnud oma poliitilise korrektsusega.
Mis valladamisse puutub, siis kui tütarlaps ise selle loo lekitas, siis ehk on see ka õige tegu. Aga kui tegi keegi teine… Nomaeitea.
Einoh, Luize, eks see sandi kiigutamine oli ka naljakas. Kogu see situatsioon oli naljakas. No kas siis need olid pahad inimesed või?
Usun, et oma loomi need inimesed hoidsid ja koerale vahest jalaga ei löönud. Aga abitu sant ei kvalifitseeru inimeseks. Abitu vanainimene ka mitte. Naera aga usinasti avalikult kättesaadavas internetis tema üle ja tunne siiralt endast ja oma tublidusest mõnu. Sest sina kuuled ja näed ja su elu on rikas.
Mina naersin selle pärast ka, et mul sai eile raamat enamvähem valmis ja oli üldse hea tuju,
Ja muide, mõtlesin, et peaks oma papale helistama (ta ei ole küll nii hajameelne, aga millegipärast tekkis see seos). Mul ei tulnud absoluutselt pähe, et naer oleks inimese üle. Ikka situatsiooni üle.
see on vana nali juba, ma kuulsin seda mingi 3 aastat tagasi.
Aga minu meelest oli see ätt selgelt purjus, mitte diagnoosiga.
Ämmastav, milline hulk moraalijüngreid ilmus platsi. Teate, minge õige kõik poliitikasse ja lööge see plats puhtaks. Kus nii saab.
Kui lapsed vallasanti kiigutasid, oli neilgi ehk teadmisi vähe, nad ei pruukinud surmast mitte midagi teada ja siis võis küll naljakas olla. Huvitav on kontekst, millesse me näidatu paneme – ja see on meil kõigil erinev. Mina olin klienditeenindaja kannatlikkusest rabatud, sest eks me aseta end samasse situatsiooni ja mina poleks küll nii kaua ätiga maadelnud, sest diagnoos oli peagi selge.Aga noh, selleks peab asjaga kursis olema. Minu veidruseks on näiteks see, et naeran laginal, kui inimestele tünga tehakse varjatud kaamera saadetes. Ma tean, et mõnedele see kohe üldse ei meeldi. Vaevalt, et keegi inimese üle naerab, ikka olukorra. Nii et Epp naergu aga laginal edasi. Mina lihtsalt ei saanud.
🙂
Aga mina ei tahaks mitte uskuda seda klienditeenindaja vallandamise juttu. Reeglina ei tohiks klienditeenindajal endal olla mingit ligipääsu kõnede lindistustele, seega ei oleks ta kuidagi seda ka lekitada saanud.
Ja oleme ausad, situatsioon oli ikka koomiline küll 🙂
mina mõtsin, et papi oli vindine… a hoopis puudega…
Aga meie ju ei teagi, kas ta on haige, vindine või lihtsalt hajameelne.
Kui meie veidruste ja haiguste üle ei tohiks naerda, siis poleks huumorikirjandust ja komöödiafilme jms olemaski. Enamik nalju on ju kergelt poliitiliselt ebakorrektsed!
Nähh, see oli ju sigalakkutäis vanamees. Mis muud. Ja kui naljast aru ei saa, pole ka vaja nalja tegijat sõimata… Tõepoolest, palun rääkige keegi mingi nali, mis pole poliitiliselt ebakorrektne (tingimusel, et see ikka tegelikult naljakas ka on).
Mirri näide eestlaste huumorist on tõenäoselt pärit 19. sajandi sakslaste tekstidest. Nemad ju tegid siin sotsiaalantropoloogilisi uurimisi. Maalapsed teadsid siis (ja loodetavasti teavad ka nüüd) väga hästi, mis on elu ja mis on surm. Kuidas sigitakse ja kuidas sünnitakse.
Ja rasketes tingimustes elavatel inimestel on julmus üks vahend elu alleshoiuks. Üks vallasant oli tüliks kõigile ja temast vabanemine oli rõõm niikuinii.
Kahju ainult, et see julmus nii pikalt mööda põlvkondi edasi liigub. Me võiksime juba oma huumoritajult veidi 19. sajandi talupojast erineda.
mina ka naersin kuigi tõesti ikka tuli mõte, et kas sobib? Aga meenutades oma armast vanaema, kes ka lõpuks paljudest asjadest aru ei saanud ma ikka naersin. Sest tegelikult oli vanaemaga alati lihtsam suhelda kui läksid ta juurde naeruga ja rõõmsalt ja tõesti naersin ta veidruste üle. Vastsel juhul? Vaatan kaasatundlikult??? Vanaema naeris ise ka koos minuga ja oli tallegi lihtsam sel kombel leppida, et asjad kipuvad segi minema.
Ja kui inimene on purjus, siis vòib tema abituse ùle naerda? Ei noh, mulle veendunud ateistile, tuleb yks piiblilugu siinkohal meelde… Minule ei tee abitus, saamatus ja oskamatus nalja, pole kunagi teinud, ka filmides ma keeldun vaatamast neid kohti, kus tehakse nalja kellegi oskamatuse yle ning jah, rassistlikud anekdoodid ei ole naljakad. Seda mitte poliitilise korrektsuse pàrast, aga kellegi halvustamine ei ole naljakas pòhimòtteliselt.
Vanaema ja sòbrad on teine asi. Vanaema teab, et sa armastad teda vàga ja olen kindel, et selles, kuidas sa _tema_ veidruste yle naerad on paras ports hellust ja te mòlemad saate sellest aru – ning kui tal on tòeliselt raske, siis sa ei naera. Samamoodi on sòprade ja kukkumisega: on sòpru, kelle puhul sa tead, et ta ootab, et sa naerad ja naerab ka ise ning teisi, kelle puhul sa seda kunagi ei tee.
Ja minu arvates paistis klienditeenindajast vàlja selge pyye, et see telefoninumber ikka saaks yles kirjutatud – ega klienditeenindaja ei peagi sinu raha lugema vaid sulle head teenust pakkuma. Kes ytles, et see oli tasuline number? Kes ytles, et see mees ei olnud pururikas?
Miks teistsugune kòigepealt naeru esile kutsub? Noh, hea seegi, et naeru, mitte vihkamise…
Me keegi ei vali ju teadlikult, kas ajab muhelema, naerma vms. Pole vaja siin kellelgi süüd tunda, kui on naljakas. See on sisemine laps meie sees, kes naerab.
No milles nüüd Eppu süüdistada, et tal korraks kõigi murede ja tööde vahelt lõbus oli?!
A kui statistikat teha, siis jah, mind see ka naerma ei ajanud – aga mind üldiselt ei aja naerma ei teenindusprobleemid ega purjus inimesed ega mäluprobleemi või arusaamisprobleemiga inimesed. Vb ma olen kõigi nende kategooriatega liiga palju kokku puutunud.
Tähendab, sel vanainimesel võis ju käsi väriseda, kui ta toru kõrva juures hoidis, ja ega siis hästi ära ei taba, kuhu täpselt see toru suunata, et kõik hästi kosta oleks, ja temal võisid telefoniliinid ragiseda ka.
Ses mõttes, et ta v-o tõsti ei kuulnud hästi neid numbreid.
Olen töötanud palju telefoniteel suheldes, selliseid olukordi tuleb ikka ette. Juhtus nii, lõbus ju.
Nalja tuleb osata hinnata.
Meie elus on niigi palju muda, mäda ja pisaraid.
tegelikult, laiemas plaanis siikommijatel tasub vaadata iseennast – kui midagi ikka hinge kraabib, siis on sul endal (alateadvuses?) mingi kiiks sees, mis siis igakord ühes ja samas olukorras pead tõstab.
kui inimene suudab enda üle naerda – on ju kõik ok, kui inimene ei kannata teisi kellegi üle naermas – on midagi viltu. kehv enesehinnang? tunned, et naerdakse sinu üle? analüüsi, mis sind härib, miks sa ei talu teiste naeru – äkki saad jälile selle, millest sul siiani aimu polnud… teiste manamine tuleb sulle endale ringiga tagasi, niiet ei tasu ära, isegi kui asja eest manad 😉
Minu jaoks ei olnud lugu naljakas, pigem kurb, et inimene vanuse ja haigusega nii abituks muutub.
Selliseid vanu inimesi on meie ümber tegelikult palju rohkem, kui me arvata oskame. Armas oli asja juures klienditeenindaja töö, kes tõesti proovis inimest aidata numbri kirjapanekul.
Aga kõige mõrum pill oli minu jaoks peidus dialoogi alguses, kus vanapapi ütles, et kõne katkes ja ei saa pojaga enam ühendust. Minu jaoks jäi sealt kõlama noot, et poeg pani tegelikult toru ära, sest tal polnud aega, tahtmist, viitsimist jne. haige isaga rääkida. Sellest teesist lähtudes on asi päris kurb ja klienditeenindaja käitumine ses mõttes kulda väärt, et vanainimene sai ära kuulatud ja aidatud, sealjuures ilkumata, nähvamata või abitust halvustamata. See emotsioon on aga vanainimese jaoks tihti kõnehinnast palju kallim.
Hääle järgi otsustades ei olnud papi purjus, et asjast aru ei saaks, imho.
Üritasin selgitada, miks mul naljakas ei olnud :(.
papi oli päris kindlasti korralikult vindine – keelgi oli pehme mis pehme.
tahtsin veel imestust avaldada, et nii palju on inimesi, kes hääle järgi ei saa aru, et inimene on purjus :O kas tõesti peetakse selget joovet tõsimeeli puudeks või haiguseks? uskumatu eluvõõrus.
Muide, täna tegin jälle lahti ega ajanud enam üldse naerma, sest tuju on kehv.
Nonii, nyyd paar päeva hiljem lugesin seda blogi ja leidsin lingi ja naersin kõõksudes – sest nad mõlemad olid armsad ja see klienditeenindaja oli tubli ja aitäh, kes iganes selle asja yles riputas – ooo appi, mulle meeldivad inimesed nii nagu nad on!
Olin ise telefoniteenindaja nooremana paar aastat ja tõesti, naerda võib nii ka, et kellegi ÜLE ei naera, vaid lihtsalt naerad ja näed naljakat enda ümber. Liiatigi ei ole see just mingi unistuste amet mida teha, sageli kole raske, isegi olen ühe klindi usaldustelefonile suunanud.
Nu minul alguses hakkas ka vanaonust kahju ja motlesin, et miks naerda, aga siis laks situatsioon nii koomiliseks, et naersin nii, et tutreke tuli teisest toast uurima, et mis emmega juhtus ja mis emme teeb ja tema naeris, kuna mina naersin(ta alles 2 ja lugeda veel ei oska) ehk siis tema naeris minu ule??? pigem ikka, et oli ju naljakas, et emmel nii lobus oli… sama siis ka selle videoga, et naljakas oli situatsioon ja uskumatu kannatlikkus toepoolest klienditeenindaja poolt… oleks see sama lugu anekdoodina, siis oleks ikka enamiku jaoks ju see naljakas… aga video point ongi ka nagu koomiline video…
kusjuures mingil hetkel oli vastupidi mul kahju isegi just klienditeenindajast ehk tekkis mote, et akki keegi teeb lolli nalja just tema ule, aga kogu situatsioon oli kokku ikkagi liiga koomiline, et naersin ikkagi nii, et koht krampis :)))
tanan lingi eest! 🙂
mm..Tere 🙂 Nagu öeldi, siis vaevalt peale blogiomaniku keegi seda veel loeb, aga ikkagi 😛
Mind tõepoolest vallandati tookord. Sel ajal oli veel oma kõnedele ligipääs olemas ja omavahel kuulamine ka lubatud. Suurde maailma lekitasid selle mitmed tollased töökaaslased, aga et esmane saatja neile olin ikkagi mina, siis ei olnud mõtet hakata pikalt vastu punnima. Otsene ülemus alguses ei teinud sest suurt numbrit, tuli ja muigas samamoodi, ja manitses “enam mitte saatma”. aga asi läks liiga suureks ja kõvemad ülemused nõudsid külarahva ees üle poomist.
Suunamise kohta – suunates oleks number tasuline olnud
Lõpu kohta: mulle tundus, et see teine kord öeldud üks oli esimese kordus, mitte kaks iseseisvat numbrit ehk kokku sai vast lõpuks ikka 16115 🙂
Tervisi,
N.