Katkendeid tulevast raamatust, peatükist “Kuidas kasvatada inimest”
Igatahes on roheline eluviis üha moodsamaks muutunud. New Yorgis on alanud suur kampaania „ütle ei kilekotile!”, trendikad on suured kotid, kuhu on peale kirjutatud „Mina ei ole kilekott”, ajakirjad teevad öko-erisid, tutvustades (tjah, oma kriitpaberil ja ohtrate ostureklaamidega varustatult) ökokreeme ja ökomaju ja ökoriideid. Isegi Posh Spice olla „Ma pole kilekott” kotiga tabatud!
See toob mind kolmanda märksõna juurde – eeskuju. Kas näiteks auto omamise imidž võiks muutuda, kui leiduks mõni rikas ja kuulus, kes otsustab elada ilma autota ja seda igal pool kuulutada? Praegu on auto meile vaimse ja materiaalse sõltumatuse sümbol. Rikkad ja kuulsad ökoinimesed rääkivad hübriidatodest ja kütusekulu vähendamisest, mis on muidugi ka toredad asjad, aga… Ei maksa ennast lollitada. Tõde on lihtne: keskkonnasõbralikku autot pole olemas. Igasugune auto on keskkonnavaenulik. Aga kuidas ma saan seda uskuda, kui isegi meie planeedi esi-kliimasoojenemise vastu võitleja Al Gore sõidab oma filmis ringi auto ja lennukiga, isegi mitte enesekriitiliselt vabandades…
Al Gore oma filmis „Ebamugav tõde” võrdleb tubakatööstuse valesid ja praegust USA administratsiooni ja töösusjuhtide püüet väita, et kiiret kliimasoojenemist pole olemas. Kui valetada suurelt ja elegantselt, siis usutakse! Samamoodi saab võrrelda ka sigaretitööstust ja autotootjaid. Ühest küljest toetavad neid säravad reklaamid ja teisalt õõnestavad tasapisi tilkuvad teadusuuringud. Viimaseid peab kokku tilkuma kriitiline mass, pärast mida reklaamid ei toimi enam nii hästi kui varem. Nii on juhtunud sigarettidega, kas juhtub ka autodega? Nõnda nagu on paheline endale nikotiini kopsudesse tõmbamine, nii peaks olema palju pahelisema mainega ka osalemine happevihmades, vähki tekitavates gaasides, kasvuhooneefektis…
Kord mitu aastata tagasi tegin intervjuud ühe rohelisega. „Autoomanikud on luuserid!” kuulutas ta. „Mul oleks väga piinlik, kui mul endal auto oleks!” See julge ja jultunud väljaütlemine jäi mind kummitama. Kui nüüd veel leiaks mõne rikka ja kuulsa, kes põhimõtteliselt autot ei oma ning kes oma sellekohase sõnavõtuga masse kummitama suudaks hakata?
no liiale ka ei saa minna. ise sõidad ka lennukiga. ja hiinas lihtsalt toodetakse väga paljusid asju. kui hiina kaupadest hoiduda, pole nt spordiriideid endale varsti üldse võimalik osta. ning kas reisimine on halb? või kas peaks loobuma õhtuti lugemisest? või peaks hobid (lumelauasõit, motosport, mägironimine, raamatud – kõik nad küsivad midagi looduselt, kes heitgaaside, kes spetsiaalvarustuse, kes mille näol) asendama mediteerimisega? isegi joogas kasutatavad matid on mingist vahtplastist ju. jätkata oskad kindlasti ise.
või kui palju kulub kuus toidule ja kosmeetikale, kui kasutada AINULT ökokaupu, võrreldes tavalistega? aga kui palju on ökorõivad kallimad? jätkata oskad kindlasti ise.
ning last but ot least: kui ka elektrit ja vett kutsuda inimesi üles kokku hoidma, rõhudes tarbija enda rahakotile, siis tulemusena võidab tarbija, aga mitte loodus – kokkuhoitud raha eest lendab kogu pere jõuluks taisse 🙂
ei saa võtta nii, et auto kui selline on halb, lennuk samamoodi, ja plastpakend, hiina kaup ja mobiililevi. iga asi tuleb konteksti panna. mürkrohelised seda ei tee ja minu meelest oled sa sinna poole teel.
viimane lõik ajendas küsima – kuidas teil endil seal autoga lood on? ostsite ju vahepeal miski, eesti mõistes suht suure, sõidumasina?
Nojah, aga nii see on, auto- ja lennusõit teeb keskkonnale palju halba.
Samas, ma saan aru küll, mida räägid. See jutt (nn denial phase, eitusfaas) oli kusagil rohelise arengu jutus välja toodud muide ;). Äkki järgmine faas ongi mürkroheline?
Epp,
autoomanik, kes ise ei saa olla see “rikas ja kuulus, kes põhimõtteliselt autot ei oma ning kes oma sellekohase sõnavõtuga masse kummitama suudaks hakata”…
Ieska on siin tähele pannud, et autota ja mürkroheline olemine on kole kulukas, kohati lausa eluohtlik.
Ehk mõeldes sellele dziibivennale, kes külaelanikelt ja päästeametilt kaevu kukkunud kitse kõrval ka sealt rästikute päästmist valjuhäälselt nõudis – paljudel lihtsalt ei ole nii palju raha, et lõpuni ÖKO olla.
Ma ei saa öelda, et ma olen väga roheline, aga eelkõige pean ennast lihtsalt mõistlikuks tarbijaks.
Mind preili Posh eriti mõtlema ei pane, sest ma tean, et kui reklaamitaks piisavalt osavalt hoopis kilekotti vastupidise kirjaga, siis ilmselt oleks ta tabatud parasjagu kilekotiga. Ning kui näiteks preili Cameron ütleb, et tal on Prius, siis ma tean, et tal on veel Lamborghini ka ja tegelikult Priuseid koguni kaks. Mulle tundub, et igasugune reklaam on ikkagi ajutise mõjuga ja igaljuhul tarbimist suurendav. Kilekottide asemel ju toodetakse nüüd lisaks kilekottidele antud kirjadega kotte, Tõenäoliselt Hiinas jne. Nagu mähkmete jutt, kõik on arvutatav ja lõppkokkuvõttes kasulikkus kaheldav. Ma tahaks küll, et rohelisusele rohkem mõeldaks, aga ilma agadeta. Ja ümberarvutamisteta. Ja ma ei taha, et ma pean millestki loobuma. Ma tahaksin hoopis, et autosid ja elektrit jne toodetaks keskonnasäästlikumalt. Ja ma tahaks, et neli autoga ühte kontorisse tööle minevat inimest sõidaks vahetustega tööle hoopis ühe autoga. Ma ei eelda, et nad oma autodest loobuks, vaid kasutaksid mõistlikult. Ma soovin, et see Tallinna kontorihoone muudaks oma poliitikat: jätta kõik tuled peale tööpäeva lõppu pimeduse saabumisel efektse tulemuse pärast põlema. Ma tahaks olla rohkem roheline, aga nii, et minu üks kustutatud tuli ei tunduks antud kontorihoone taustal nii mõttetu.
Ühesõnaga mulle tundub, et üks autotust reklaamiv superstaar ei muuda asja, sest tema reklaamitav tundub üksikindiviidile üldpildi taustal liiga naeruväärne.
Ma soovin, et see Tallinna kontorihoone muudaks oma poliitikat: jätta kõik tuled peale tööpäeva lõppu pimeduse saabumisel efektse tulemuse pärast põlema.
– kas sa kommenteeriks seda rohkem?
Seda, et Ahtri tänaval ühes klaasist kontorihoones hilisõhtutel kõik tuled põlevad, olen ise näinud. Kuuldavasti oleks rumal arvata, et sellel ajal kogu majas töö käib. Kui keegi asjaga rohkem kursis olev inimene nüüd mu kuuldu ümber lükkab ja väidab, et seal puudub vastav kokkulepe, siis olen nõus ennast avalikult rumalaks klatshimooriks nimetama!
Igasuguste “roheliste” tegevuste propageerimisega võib lõpuks hulluks minna. Ja keskkonna säästmise asemel teises äärmuses sama suure keskkonnakoormuse põhjustada, kui algne, millest vabaneda taheti. Olen selle faasi rohelisuses juba ammu läbi elanud, vaieldes ühe rohelisega, et kui ta on nii roheline, miks läheb ta Londonisse lennukiga, mitte purjekaga.
Samast teemast on ka jalgrattasõidu populariseerimise üle kestnud vaidlus minu blogis ja EE arvamusrubriigis. Aga sellest siin ei kirjuta, lugege algallikast.
Sama on prügi sorteerimisega kodudes. Shit is shit ja kuigi ühes konkreetses lõigus (prügikasti ja prügimäe vahel) keskkonnale avalduv koormus väheneb – mingi osa taaskasutatavaid materjale jõuab uuesti tooraineks ja maasse maetav kogus väheneb; siis kogu ahela lõikes – tootja-müüja-tarbija-prügikast-jäätmekäitleja-taaskasutaja-prügimägi – pole see enam nii kindel. Inimesed raiskavad kodus konservikarpe ja ketšupipudeleid pestes vett ja energiat; sõidavad autodega pikki vahemaid, et leida ohtlikele jäätmetele, vanale kuvarile ja külmkapile sobivad vastuvõtukohad; eri materjale vedavad prügiautod teevad varasema 1 asemel 4 reisi, materjali sorteerimis- ja puhastusprotsess võtavad tööjõudu, energiat ja vett jne. Lõpuks prügimäele jõudev mass on vähenenud küll, aga selleks on kõvasti muud ressurssi raisatud. Teisest toorainet on saadud küll, kuid ka selle kasutamiskõlblikuks muutmine on piisavalt kulukas olnud. Ainus vaieldamatu argument on, et osa toorainet saab maailmast lihtsalt otsa ja siis pole enam muud võimalust, kui seda vanast prügist otsida. Aga ka selles mõttes on palju perspektiivikam 60-70ndate prügimägede lahtikaevamine, sest seal on prügi palju “priskem”, sisaldab palju rohkem väärtuslikku tooret kui tänapäevased läbisongitud prügimäed.
Sama – kilekott versus paberkott. Jah, paberi põletamine ei ole keskkonnale nii kahjulik, kui kile põletamine, paberi taaskasutamine on mugavam ja odavam. Kuid – vaadates mõlemat kotti algmaterjalist alates, siis paberkoti tegemiseks on ju metsa langetatud, metsas ja transpordil naftat põletatud, tselluloositehases tohutu hulk vett ja energiat raisatud… Kas kilekoti tegemiseks kulus rohkem naftat kui paberkoti? Erinevate metoodikatega arvutades saadakse erinevaid tulemusi.
Enamuse asjadega on nii. Strandberg on ilusti öelnud, et inimtegevuse tulemusel ei juhtu planeediga Maa mitte midagi. Ainult et mõningatel liikidel, inimene sealhulgas, võib olemine väga ebamugavaks minna. See-eest teised liigid, nagu lagundavad mikroobid ja mitmesugused putukad, rõõmustavad.
Ja nii ongi. Ökosfäärist välja viidava materjali hulk (kosmosesse jäävad laevavrakid) on kaduvväike, kõik jääb ikka maa peale. Samad ained, ainult natuke teistes ühendites. Küll tuleb uus nafta, 4 või 5 miljonit aastat, palju selleks kuluski. Ja päike kütab veel päris pikalt edasi.
Nii et iga asi peaks olema vaadeldav kontekstis. Tore, kui “rohelisus” on mood. Ehk hakkab vähemalt järgmistele põlvkondadele midagi tuttavalt kõlama, kui keegi jälle süsinikuringlusest räägib.
jah, mul sellest ka juttu, et roheline mood on paljuski lihtsalt uus tarbimislaine.
nt siin>
Ma ei ole teadlikult kaasa läinud „ökošiki” trendiga, mida New York tundub täis olevat. Just viimased aastad on toonud kaasa nn keskkonnasõbralike toodete laine, tundub, et absoluutselt igal alal. Ostke loodussõbralikke kreeme, juuksevärve, pesu, saapaid, telekaid, arvuteid, lampe, mobiiltelefonide laadijaid, kotte, külmkappe… Ostke rohkem!
///
Meie fookus peaks minema ära taaskasutuse pealt ahela algusesse. Tarbimise vähendamine. Punkt.. See peaks olema ühiskonna fundamentaalne, väärtushinnaguline muutus.
ja sa tõesti usud, et sa kirjutad raamatu ja inimesed hakkavad vähem tarbima?
mina usun, et küsimus on laste kasvatamises. kuni meil pole aega oma lastele rääkida, mis on õige ja mis vale – näiteks olen kuulnud vanematest, kes õpetavad lastele, et kui keegi lööb, löö vastu -, ei muutu miski. sest just need lapsed, kellele pole õpetatud teistega arvestamist, kihutavad, pargivad, kuhu juhtub, ostavad, mida tahavad ega hooli teistest liiklejaist, naabritest, karudest ega naftast. prügist rääkimata.
Kui sul on väga vähe agressiivne laps, keda üks poiss lasteaias pidevalt lööb ja kiusab, vanematega ja kasvatajatega on räägitud, mis sa ütled siis oma lapsele?
mina ka õpetasin last, et löö vastu. Ja nüüd tahab see kiusaja tema sõber olla. Ma ei arva, et maailm oleks parem paik, kui mu laps oleks lasknud end edasi lüüa ja kiusata.
Ma ei hakka spekuleerima, mis ma a asemel teeks. Pole sellises olukorras olnud…
Öömari, hea küsimus. Ju ma siis usun, et nii mõnedki loevad läbi jah ja hakkavad mõtlema ;). Samas aga olen üsna juhuslikult sattunud seda raamatut kirjutama. Daki kutsus mind eelmisel aastal Greengate.ee jaoks kolumneid tegema ja sealt see algas. Vahel olen sellest nii väsinud (no täna õhtul annan teksti ära!), aga samas on see intensiivne lugemine omale ka head teinud.
Ütlen ausalt, mind on sinu tekstide lugemine vähem tarbima pannud, ja uusi sissekandeid lugedes ei teki tüdimus, vaid motivatsioon kasvab. Huvi looduse säästmise vastu oli mul küll juba enne blogi lugema hakkamist. Aga lausa hämmastav, milline emotsionaalne jõud šokitekstidel (näiteks prügisaarte lugu) on, pärast on tükk aega meeletu äng ja jõuetusetunne ja süümepiinad ja soov mitte olla üks neist inimestest, kes selle eest vastutavad. Ja see on väga liikuma panev jõud, ei saanud enne magamagi jääda kui olin valmis mõelnud,kuidas oma (võõraid) ühikakorterikaaslasi pakendeid pesema ja eraldi sorteerima veenda ja kuhu uus prügikott paigutada ja kas viia klaas ikka klaasiprügikasti, mis asub segaprügikastist hoopis teises suunas jne. Nii et raamatul on mõtet!
AITÄH!