Kuidas vähendada kilekottide kasutamist?
– Kõigepeal vaata muidugi oma kodus ringi: seljakotid, rannakotid, vanad võrgud – kõik sobib poekskursioonile.
– Vaata, kas saad õmmelda, andes mõnele kasutatud kardinale või päevalinale uue elu.
– Vaata ringi humanitaarabi-poodides, seal on suur valik nii kotte kui kotikangaid.
– Kui kasutad kilekotte, siis taaskasuta neid iga kord poes käies.
– Kui ostad poes puuvilju, siis kaalu need kõigepealt, siis pane asjad samasse kilekotti ning selle peale kõik tootekleepsud.
– Ära seo tootekilekotti tugevalt kinni – pane see pärast kasutamist tagasi poekotti ja kasuta uuesti!
…kas midagi veel?…
ma olen vist eriti jõhker..
ma ostan iga kord uue kilekoti (viimasel ajal üha sagedamini riide- või paberkotte) ja kodus kasutan seda prügikotina..
Uh… ma ostsin Apollost teie meesteraamatu ja mulle sattus noor ja ülipüüdlik müüja, kes haaras raamatu uuesti enda kätte ja pani selle leti alla, kui ma tahtsin seda letilt enda kotti panna. “Ma pakin selle ilusti kilekotti ka,” seletati lahkelt. Muud ei jäänudki üle, kuigi ma ütlesin, et mul pole kilekotti vaja.
Ja see Mari-Leenu ettepanek on ka asjalik – mitte mingil juhul ei tasu osta spetsiaalseid prügikotte, kui kilekotid lõpuks seal ka kasutust leiavad. Niikaua käid poes kuni sangad juba välja venivad ja siis viid koos prügiga viimsele teele 😉
Palun öelge keegi müüjatele, et kui ma ostan näiteks raamatu ja pesupulbri, siis neid EI OLE vaja eraldi kottidesse pakkida! Mõned on ikka erilised entusiastid sel alal – kaks kohukest ühte, hapukoor teise, raamat kolmandasse, kolm seepi neljandasse…
minu meelest see “kõik puuviljad ühte kotti” ei toimi, sest kassapidaja peab klientide poolt kaalutud asjad üldjuhul kontrollkaalult läbi laskma. ja nelja erineva sordi kaalumine + kilekotilt kleepsu otsimine on aeganõudev.
kui ma ainult ühe puuvilja ostan, st. näiteks ühe sidruni või mango vms, siis ma panen kleepsu otse puuvilja peale, kilekotti ei kasuta üldse. aga kassas pean alati kassapidajale ütlema, et ta ei topiks seda omaalgatuslikult kilekotti, sest enamasti kipuvad nad seda siiski tegema. samamoodi kohukeste ja paljude muude asjadega.
Mina ei saa aru sellest, et kõik muudku räägivad, et ärge kasutage kilekotte- võtke riidest kott. Aga keegi ei õpeta, et kuhu siis pärast prügi panna, kui kodus kilekotte pole? Kuhu? Paberist prügikotti või? Kust ma pabrist prügikoti saan üldse? ma pole näinudki selliseid.
ja ma ei saa ju kogu prügi lahtiselt prügikasti toppida- see hakkab koledasti haisema lihtsalt.
Täielik dilemma mul. Ja kõik muudkui targutavad, et kilekotid on pahad. Aga väljapääs?
Pole mõtet lapselt shokolaadi ära võtta, kui see on ta ainus toit ja midagi asemele anda pole.
Taaskasutamine on nagu suitsetamise maha jätmine surivoodil.
Need soovitused-meeldetuletused peaksid olema kassaaparaatide ees ja/järel, et mingitki märgatavat tulemust saavutada. Raamatusse panduna jääb see rohkem teooriaks – kuidas hoiduda kilekottide liigses ekspluateerimisest. Kuidas murda poodide, suurte kaubanduskeskuste, marketite sisse selliste teadetaga? Mõned kindlasti ehk tuleksid isegi kaasa – “lubaksid rohelised oma poodi”.
Ma olen juba mitu aastat palunud poes müüjatel pisiasju (ajakirjad, šampoonid) mitte eraldi kilekotti pakkida.
Kaupluseketid võiksid hakata kasutama looduses lühikese aja jooksul lagunevaid kilekotte – siis saaks poekotte probleemita prügikotina kasutada.
(See küll ei kompenseeri kaugeltki seda, et ma sõidan autoga, mille kütusekulu on optimaalsest kõrgem, kasutan suhteliselt palju veel suure energiatarbega hõõgpirne, ostan poest pudelivett jms)
asjadest: müüakse muide spetsiaalseid lagunevaid prügikotte ka. mitte et ma mäletaks, kus poodides täpselt 😉 ostadki neid.
a mu kogemus ütleb, et prügikottide jagu kilekotte tekib majapidamisse ikka. sest vahel on mul kaasas aint üks riidekott, aga asju koguneb rohkem, näiteks.
kaalukaup – pole mul üksi müüja veel kaupa üle kaalunud, millel sildid juba peal. mitu puuvilja ühte kotti toimib seega küll. reeglina ma ei seo neid kotte (ka kohukeste omi) kinni tõesti.
kassades jms peab seda pakendamist jälgima. minu meelest paar aastat tagasi oli mõttetu müüjatega vaielda, nüüd juba õnnestub neid veenda küll, et ärgu pangu kõiki asju eraldi kilekottidesse. lihtsalt tuleb talle iga kord, kui tahab midagi kotti panna, kohe öelda. enne kui ta jõuab asja sinna panna.
Mina kasutan ka kõik kilekotid prügikottideks ära.
Eraldi sorteerime kodus suuremat hulka paberit. Väiksemad ja kahtlasemad asjad lähevad üldisesse prügisse. Meil on maja ees spetsiaalne paberi kogumise prügikast.
Plastikpudelid lähevad enamuses meie peres taarapunkti. See on lastele esialgu taskurahale lisa teenimise võimalus. Kahjuks ei saa sinna saata erinevaid shampooni, õli, pesuloputusvahendite pudeleid saata. Ja purkidega ei oska ma ka midagi peale hakata. Hoidiseid me ei tee, aga ostame küll. Ühtegi tuttavat ka pole kellele need väiksed purgid kasulikud olla võiksid.
Tööjuures ülejäävat paberit viin ma aga koju lastele joonistamiseks. No neid mis pole väga tähtsad paberid. Seega kasutatakse neid kaks korda. Kah kokkuhoid missugune. Teinekord saab nende peale isegi kodus midagi välja prinditud jne.
Maria, vaata, sinna saab viia muid pakendeid ja purke:
http://www.eto.ee/ ja http://www.rohelinepunkt.ee Eesti Taaskasutusorganisatsioon. “Avalik Kogumisvõrk” lingi all on kirjas kogumiskohad: sinna saab viia kõiki neid pakendeid, millel pole pandipakendi märki. Neil on mitut sorti konteinereid: paber-papp, klaas-metall-plast ning ainult klaaspakendid.
Omaette kysimus on, kuidas kogu see kitsas esikus või köögis rõõmsalt sorditud prygi konteinerisse saab, kui autot pole. Taksoga viia pole proovinud, aga miskipärast on mul kahtlus, kas taksojuht ikka tahab oma autosse hunnikut prygikotte.
Vähemalt oli meil kunagi maja lähedal paberikonteiner. Väga tore, aga yhel päeval jalutas ta minema ja tagasi ei tulnud. Ei tea, mis sai. Elan yyrikorteris, nii et ei tea majayhistu tegemistest ka midagi. Mis töösse puutub, siis… nojah, lehte pole ilma paberit kulutamata võimalik teha. Ja yhe lehenumbri tegemiseks kulutatud paberile saaks terve linna lasteaiad joonistada. Minu omad kyll nii palju ei jaksa.
Poest katsun ikka paberkoti võtta, kui on. Paraku sajab Eestis vahel vihma. Ja pori seest oma kodinaid sylle korjata ei ole yldse lõbus. Prygi seal sees ka yldiselt ei hoia, mõni asi on ikka vedelapoolne ning lekib.
Riidekotti jällegi kogu aeg kaasas tassida ei taha. Kole tyytu. Aga kust mina ette tean, millal poodi satun? Nii et häda nii- ja teistpidi.
Purgid on, jah, veel eraldi nähtus. Aeg-ajalt kipub köögis suisa uputama. Kas keegi suuremat hulka supipurke ei taha?
gaili: mina näiteks ei panegi puuvilju kilekotti. milleks? mustad on nad juba nagunii ja kodus tuleb enamik neist üle pesta, kui poest ostad, seega kilekott on päris mõttetu vaheetapp seal 😛 ja enamasti üritan üldsegi osta sellised asjad turult.
aga kilekottide kohta küsimus: üritasin neid mingit aega vältida, aga siis olin lõpuks silmitsi olukorraga, et kodus varusolnud kotid lõppesid ja kasside kasti sisu polnud kusagile panna. otse prügikasti seda ikka ei vala, on kuidagi räige. kassiliiva pakil jällegi selgelt kirjas, et wc-st seda alla lasta ei või.
mis siis teha?
Grrr… kui ma mõtlen taaskasutusmärgiga pakendite konteineritele, haarab mu käsi…
Tartus on prügimajandusorganisatsioonide eesmärk nähtavasti luua maastikumäng “leia pakendikonteiner”. Esiteks liigutatakse neid aeg-ajalt ühest kohast teise (inimestel poleks ju muidu huvitav, eks ole) ja teiseks kaob iga liigutamisega paar tükki ära. Kas keegi teab Ülejõel mõnda pakendikonteinerit, auu?
Ja kui ma selle peale näen nunnut prügisorteerimisreklaami, siis lähen ma vihast siniseks ja võtaks heameelega kõik oma sorteeritud prügi ja viiks selle inimese sülle, kes selle kampaania korraldas (vähemalt Tartus). Olge lahke, sorteerisin, pistke see endale kuskile.
mina kasutan kaubamaja paberkotte prügikottideks ka, on küll piisavalt tugevad
ma ka muidu selline, kes müüjale juba käeliigutuse pääle kohe ütleb “ei ole vaja kilekotti”
aga müüjad panevad nt keemiakaubad ja piimad sellepärast eraldi kilekotti, et pakendi purnemise korral tervet poekotti uputusest päästa. Puuvilju ja juurvilju pole mõtet alati kilekotti panna, aga kui ostad nt viinamarju, kartuleid või tomateid, siis eriti valikut pole ju…
Üks hästi oluline teema on minu arust lastele õpetada, et meid ümbritsev keskkond sõltub meid endist. Näidates ise eeskuju: ei loobi prahti ja pakendeid maha, ei sodi ega lõhu pargipinke ja bussiistmeid jne. Õpetame lastele enda eeskujuga, et kodanikualgatus on igati normaalne nähtus ning sekkume vajadusel ise selgitades korrarikkujale tema käitumise tagajärgi.
Marii, selle sekkumisega on nagu tema on…kui mina, nõder naisterahvas, lähen bussipeatuses õlletavatele, tossavatele ja konisid mahapilduvatele hilisteismelistele nagadele seletama, et “mis te noored siis sedasi”, siis mina kardan küll, et pigem on minu sellisel käitumisel ravitsemisst vajavad tagajärjed minu enda jaoks.
Leebemas (ja ökoteemasse mittepuutuvas variandis) oleme üritanud seletada nö soliidsetele kodanikele, et nende pontud ei pea lahtiselt ringi lippama, teisi koeri ja inimesi ahistama – ja ka nendelt kodanikelt laekuvast tekstist (ja vahel ähvardustest) piisab tihti kogu päeva “ilustamiseks”. Nii et sekkumisvarianti tuleb ikka paraku kaaluda, kurb aga tõsi.
Paper vs. Plastic Bags
http://www.ilea.org/lcas/franklin1990.html
catalina, sul on tuline õigus selles osas, kahjuks. Mu ema märkis, et juba 12-aastased tüdrukud on niivõrd ennasttäis, et vanema inimese hurjutamise peale vaid irvitatakse. Ise olen sekkunud küll jah, aga järjest enam kardan ka. Teismelised veel kuulavad su ära ja viskavad konid prügikasti, aga mingid parandamatud nolgid võivad kujutada ohtu elule. Ka see on läbi kogetud.
Aga väga hea küsimus – kuidas järeltulevat põlve kasvatada rohkem keskkonnateadlikuks?Epp, äkki saad ka seda raamatus käsitleda, anda välja vastavasisulise õppematerjali nt koostöös Haridusametiga vms? Seda teemat peaks noorteni viima need inimesed, kes on noorte meelest autoriteedid – a la Lenna Kuurma, sportlased jne. Koolis nooremad või ka vanemad õpetajad, kes on autoriteetsed ja käsitlema keskkonnahoiu teemat võimalikult praktilselt. Sest sageli on ka nii, et noorem põlvkond õpetab vanemat, võiks seada nt eesmärgiks, et keskkoolinoored, kes on saanud keskkonnahoiuteemal koolitust saaksid oma teadmisi jagada nt oma vanematele, noorematele koolikaasalstele. Teemat saab väga hästi siduda tervise teemaga-kampaaniad mis vist ka on Tallinnliigub raames.Võimalik et need juba ka on seotud kuidagi.
seda teemat peaks noorteni ikka viima sellised inimesed, kellest on ikka teada avalikult, et nad rohelisi eluviise pooldavad. kui ma ise veel täiesti teismeline olin (ega ma ametlikult oma 20 eluaastaga sellest nüüdki veel väljas pole), panid mind alati hämmastama mingid nö. popid ja noortepärased kampaaniad, mis polnud kumbagi, olid hoopis ääretult naeru- ja ebausaldusväärsed.
lenna kuurmaa ja eesti sportlaste kohta mul puudub küll igasugune info, et keegi neist oleks tõsiseltvõetav looduse säästja, seega sellised asjad ei mõju.
ja üldiselt keskkonnasäästlikuse teemat kajastatakse koolis ikka päris palju juba. või no vähemasti minul on õnnestunud oma põhiteadmised saada just vanematelt ja koolist, kus looduskaitse jms teema algas ikka juba 4. klassis loodusloo tunniga või kuidas seda nimetati. või oli äkki kodulugu hoopis vms.
Ohoo, ma tulin kommentaare lugema ja ma JUST praegu kirjutan seda juttu:
KUIDAS KASVATADA INIMESI
Mu tütar Marta oli kahe ja poole aastane, kui ta avastas selle, et veekraani saab lahti keerata. Kinnikeeramisest ta paraku aga huvitatud polnud. Nii hakkasid meie kodused tunnid mööduma ühtemoodi: Marta on hiilinud vannituppa, veekraani lahti keeranud ja solberdab lummatult seal all. Või vaatab niisama seda voolavat vett. Kuni ma märkasin, et laps on vannitoas, ja talle ligi hüppasin.
„Ei tohi vett niisama raisata!” katsusin ma talle aina seletada, kraani kinni keerates.
„Miks?”
„Vesi saab otsa!”
„Ei saa ju!” Omal kombel oli tal õigus: kraanist tuli vett, ei saanud ju otsa. Mulle jooksis paradoksina pähe mõte, kuidas nii paljud täiskasvanud just samasugusel tasandil on, nagu mu kaheaastane lapsuke. Siit kraanist ju tuleb vett, järelikult pole otsas!
…Edasi loe raamatust.
St edasi ma polegi veel kirjutanud 😉
—
Muidu nõustun jah Annaga, et ega saa kampaaniat ehitada inimesele, kes seda ise ihu ja hingega ei toetaks. Aga ilmselt Mari seda mõtleski, et tuleb leida noor ja popp, kes lisaks oleks ka roheline. Samas saaks ju mõne noore ja popi võtta ja talle ajupesu teha ;)…ja olekski roheline!
Mul on kodus kilekottide põud:).
Nimelt kahte koera omades kasutan ma kõik poest kaasa pandud-tekkinud kotid koertega jalutades ära. ca 2tk hommikul ja 2tk õhtul, vahel korjan mõne hooletu kraami ka kokku kui eriti tublis tujus olen.
Kottideks kasutan leiva-saia kotte (pool suguvõsa kogub neid mulle), samuti noid poe kaalukotte (kuigi nood on pisut õhukesed) ja igasuguseid pisemaid kotte, mis erievaid teidpidi koju laekuvad.
Suured kilekotid lähevad prügikottideks ja prügi püüan ka hoolega sorteerida. MIs mind siin natuke häirib, on see et meie paberikonteiner on alevi peale nn avalik (mõned veetud laiali ja siis sellest teada antud, mis iseesesest on hea) ja see kipub olema lukus. Olen näinud, kuidas inimesed on püüdlikult oma kraami kohale toonud ja ladustanud konteineri kõrvale ning seal on see siis läbimärjaks saanud. Minu meelesy pole see erit mõistlik. Aga enamasti ikka õnnestub sinna ladustada.
Lukus konteiner?
Kas see on ETO konteiner?