Meestest, lihtsalt
See raamat on ka nüüd valmis, Petrone Print poes saadaval ja uuest nädalast päris poodides.
Daki ütles enda blogis, et see on hea raamat. Mina ausalt öeldes pole selles üldse kindel. Esiteks pole ma kindel, kas see on mu enda meelest hea ja teiseks pole ma kindel, millise maine see raamat omandab. Raske ette kujutada – ses mõttes on tegu eksperimendiga, (nojah, suur osa juttudest on juba avaldatud ajakirjas Naised, aga sealne tagasiside meieni ei jõudnud, sest me pole tegelikult toimetuse liikmed).
Seal kindlasti on sees mõned laused, mis mulle meeldivad. Sees helisema jäävad.
“…Mu seest sõuab läbi see jõgi, see roheline seelik,….” või “Tuhat miljonit galaktikat, kõike nagunii puutuda ei saa…” (meelega ei hakka raamatust täpseid tsitaate otsima, las see olla lihtsalt mu mõtteahel).
Ja mulle meeldib see, kuidas me mehed tähestikku panime. Selles oli midagi postfeministlikult üleannetut. Äkki.
Aga samas on mul ikkagi tunne, et see kõik jäi poolikuks. Kusagil seal lugude taga oli naine, aga tema jäi äkki liiga peitu. Või jäi segaseks see küsimus, et kas see siis oli kogu aeg seesama naine või mitte? Lõpujutt oleks võinud olla midagi sellist, mis selle vastuse välja tooks. Mul on isegi ideed, mis see lõpujutt oleks võinud olla, aga need oleksid kogu selle raamatu hoopis teiseks pööranud, realismist välja toonud. (Mõtle Arvo Valtoni “Liisa ja Robert” – selle kogumiku jutud ja eriti lõpujutt,.)
…Aga võibolla on see lihtsalt üks uus asi, mis mul vaikselt sees muliseb.
(Kati Murutar räägib ikka, kuidas valmis raamat võõrandub tegijast. Et vanal asjal tuleb minna lasta, siis saab uus tulla.)
Nii et: hüvasti, “Mehed!” (nii me Dakiga seda omavahel kutsusime. Kas sa vahapeal “Meestega” oled tegelnud? jne) Las see raamat lendab nüüd laiali ja loodetavasti leiab koha riiulites. Ja WCdes. Ja bussides ja rongides ja kottides ja diivanilaudadel ja öökappidel.
Tead, mis ma eile mõtlesin, kui öösel selle kõik korraga läbi lugesin? Mõneti mõtlesin sarnaselt. Et jah, ma tegelikult ei tea, kas see ikka on nii hea raamat, kui ma arvasin. Kohati on ta ikkagi rabe, on (vähemalt minu jaoks) aru saada, et mõned lood on kirjutatud täiesti erinevatel eluperioodidel, erineva lähenemisega. Ja mis ma veel vaatasin – tehtud vead korduvad. Aga eks elus olegi nii. Koguaeg teeme samu vigu, ja lõpuks, kui hästi läheb, siis õpime neist.
Ja mis ma veel vaatasin – meie peategelasele väga meeldis veini juua kogu aeg 🙂 Või kuidagi päris sageli tuli ette.
Aga teate, minu meelest selles rabeduses ongi võlu. Kuigi jah, ses mõttes on Epul õigus, et see üks ja läbiv, ehk Naine jäi kuidagi ebamääraseks kogu selle meestekupatuse juures. Teisalt, ehk pidigi jääma, sest igaühel, kes nendest meestest loeb, tekib oma peas mingi kujutelm ka sellest naisest.
See on aga kahtlemata hästiloetav “naistekas” – ja mitte säärane imalmagusroosa naistekas.
mina ei julge seda raamatut näppu võtta ega lugeda, saan lõpuks teada, mis loom ma selline olen ja siis… mida või keda ma ülejäänud elu uurin.
Ei, parem mitte;D
Ma arvan, et see Naise ebamääraseks jätmine oli hea, kuna suur osa nende juttude tõmbest peitub lugeja samastamise võimaluses ja kui see Naine oleks spetsiifilisem, siis see lõhuks seda effekti.
Peaaegu olen labi lugenud ja pean utlema, et olen taiesti depressioonis. See raamat pole uldsegi meestest vaid naistest – naistest kes lasevad meestel ennast ara kasutada ja ma ei tea milleks… Ma olen vist ikka toeliselt naiivne. Ei suuda uskuda, et selliseid lugusid olemas on…
P.S. Huvitav on lugeda igal juhul. Aga tuju teeb kurvaks ikkagi…