Heh, tegelikult pean praegu tõlkima (ühte suurepärast raamatut, millest peagi ka siin kirjutan…). Aga sain postkasti just Aavo Koka uue kolumni ja tahtsin sel teemal veidi kommenteerida. Muide, kas on õige see artikkel siia blogisse kopeerida? EPL online versioonis seda pole, nende kolumnite iganädalaseks e-lugemiseks on vaja toimetusele meil saata. Mäletan, et kui ca aasta tagasi ühe teise väljaande ühe artikli koos allikaviitega oma blogisse kopeerisin, siis oli küll pröökajaid. Vabandan siis juba ette…
Aga artikkel on nii õige mu meelest, et miks mitte seda teile lugemiseks anda.
Seda raha me nendele ei kingi
Aavo Kokk
Päris alguses kutsusime seda emapalgaks. Nüüd korrektselt vanemahüvitiseks, sest seda võivad saada ka isad. Jutt on rahast, mida riik maksab värskele vanemale, kes on jäänud töölt koju, et hoolitseda õrnas eas lapse eest. Ilus ja tubli tegu sellelt riigilt.
Küll on selle tasu maksmisega seotud üks tähelepanuväärne asjaolu. Kui hüvitise saaja juhtub siiski tööd tegema ja tasu saama, siis väheneb kohe ka hüvitis. Kui päris täpne olla, siis on asi nii, et kui tasu jääb alla 2480 krooni kuus, siis hüvitis ei muutu. Kui aga tasu on suurem, siis vähendab riik kohe makstavat hüvitist. On selline reegel mõistlik ja mida üldse mõtles inimene, kes sellise reegli sõnastas?
Räägime kõigepealt sellest, mis toimub tegelikus elus. Tehasetöölt koju jäänud inimene muidugi kodus tehasetööd eriti hästi teha ei saa. Kuid leidub ka koduseid töid – õmblemine, voolimine, skännimine, telefondiele vastamine ja mida kõike veel. Igat sorti kirjarahval on hoopis lihtne. Pole vahet, kus sa tõlkeid, korrektuure ja muud sellist tööd teed. Kodus või kontoris.
Kui võimalused tekkivad, siis kasutavad inimesed need ära. Kui selgub, et kuu teenistus läheb üle 2480 krooni, siis leitakse võimalused, kuidas vormistada tulu saajaks elukaaslane, sugulane või sõber. Majanduslik huvi on nii võimas ja ürgne jõud, et sellele ei saa vastu mitte ükski seadus ega ametnik.
Kas pole huvitav olukord? Ametnikud on välja mõelnud reegli ja ehitanud süsteemi, et selle reegli järgimist jälgida ja tagada. Võib arvata, et kokku on Eestis kümneid inimesi, kes selle süsteemi ülalhoidmiseks päevast-päeva tööd teevad. Kodanikud ja nendele juhutöid andvad asutused omakorda kulutavad hulga energiat, et leida võimalusi rahasid sugulaste-sõprade kaudu liigutada.
Mis aga kõige põnevam – riiklik hüvitis kasutatakse ära täiel määral. Jah, muidugi juhtub, et inimene on oma tulusid valesti arvutanud ja osa saadud hüvitusest hiljem tagasi maksnud. Kuid sellist olukorda peetakse ebanormaalseks ja püütakse vältida – kui riik on mingi raha määranud, siis on ta sellega ju arvestanud ja järelikult tuleb see raha ka riigilt ära võtta.
Mida ikkagi mõtles inimene, kes selle süsteemi kujundas. Kas ta tõesti arvas, et kogu hüvitist ei võeta välja ja riigil õnnestub raha kokku hoida? Kui nii, siis tunneb see tegelane lihtsalt halvasti inimesi ja turumajandust.
Hoopis uudses valguses on vanemahüvitise süsteem aga siis, kui mõtiskleme Eesti majanduse tänaste põhiprobleemide ja käesoleva valitsuse eesmärkide üle. Juba mitu aastat on meil nappinud töötegijaid. Valitsus räägib ikka ja jälle, et inimesi tuleks Eestisse tagasi meelitada, ettevõtted on rääkinud, et kõlbavad ka võõrtöölised. Ja siis järsku on sama riigi ametnikud välja mõelnud süsteemi, kuidas takistada tööturule pääsu noortel vanematel, kes tahaksid lisatööd teha.
Järsku on siin tegemist lihtsalt kadedusega. Kui inimene saab riigilt hüvitist, siis ärgu ise miskit teenigu. Ja kui teenib, siis tuleb liigne raha temalt ära võtta.
….
Nüüd siis taas mina, eppppp.
Kindlasti üks põhjuseid, miks ma kirjastuse tegin, oli see, et üks nutikas inimene mulle õigel hetkel ütles: “Oma firmat teha ja seal kasumit saada lubatakse ka emapalga ajal.”
Siis jõudis mulle pärale: õigus jah, ma “ei tohi” ju pärast dekreeti minekut poolteist aastat honorari saada, nii et igasugused lepingud mõne muu kirjastusega raamatute avaldamiseks oleksid mulle “riskantsed”.
Panen need sõnad jutumärkidesse, sest olukord on ju groteskne küll.
Muide, mina olin nende lollide hulgas, keda Aavo Koka sõnutsi on vähe. Mina ei osanud oma esimese vanemahüvitise aegu piisavalt nihverdada, tegin “liiga palju” tööd, sain “lubatust rohkem” honorare ja pidin siis riigile rahasid tagasi maksma, paraku tagantjärgi tark olles: oli mul siis tarvis nii palju kirjutada…
Nüüd on – nimesid nimetamata 
– mulle lähemaks aastaks tööotsi pakutud ja mainitud, et tasu saab ju abikaasa nimele vormistada. Ma ei ole süvenenud, et kuidas see siis täpsemalt käib. Kui ma näiteks kirjutan artikli oma nime all, kas siis tõesti saaks honorari Justinile panna ja kõik oleks korras? Süvenenud pole ma seetõttu, et ma olen hetkel need tööotsad ära öelnud. Pole aega, pole ka tahtmist nihverdama hakata. Äkki läheb midagi nihu ja siis saadetakse pärast jälle kiri, kus kohtuga ähvardades raha tahetakse…
Ma ei tea, kuidas on see süsteem teistes Euroopa riikides. See on meeles, et Rootsis näiteks saab vanemapuhkust ja -hüvitist välja võtta kaheksa aasta jooksul, just täpselt nii paindlikult, kui konkreetsel inimesel vaja. Siin ja praegu oskan omalt poolt soovitada ainult seda, et see oma firma tegemine on tõesti võimalus noorel emaloma energiat rakendada, ilma et riigilt selle eest kaudselt trahvi saaks. Võtad oma sünnituspuhkuse- ehk dekreediraha ja alustad sellega firma, endale lubab seadus ka tasuta töötada ;).
Hea teada – nüüd ainult vaja lapsukesi juurde tegema asuda ja firma vormistada! 😛 Elu võib niimoodi päris ilusaks minna ju…
aga teisest küljest vaadates on see vanemahüvitis vanema võimalus oma aega lapsele pühendada. Kui ta seda nagunii teha ei taha, siis pole seda ju vaja maksta? Ja mis tähendab kui riik on arvestanud, siis … kui jääb alles, ega seda raha ju põlema ei panda.
üsna sama värk oli (millalgi?) pensionitega. töötad? siis pensioni ei saa.
Vat, seadused on tehtud kõigi inimeste jaoks. Nende jaoks ka, kes tegelikult ei taha neist kinni pidada.
Oletame, et ma saan head palka. Sünnitan lapse, olen näiteks pool aastat kenasti kodus ja lapse ema, aga siis enam ei taha. Tahan tööd teha. Otsin maimukesele hoidja, naasen turule ja hakkan palka saama, aga saan samal ajal ka emapalka edasi. Sellise olukorra vältimiseks on seadus ju hästi koostatud.
Muidugi on nihverdamine paha, aga küllap on see asi siis küünlaid väärt. Siinkohal ei taha ma esineda ülistuslauluga riigi sotsiaalpoliitika teemadel, aga ütleme siis nii, et kui riik on leidnud sulle võimaluse olla lapsega kodus, aga siiski saada raha peaaegi samapalju, kui sa tööl käies said, siis on sinu enda probleem, et sellest sulle ei piisa.
Kokk on koostanud arvamuse enda isiklikust vaatepunktist. Aga kas meil on siis töökoht kui selline asendunud nihverdamisega?
No mina isiklikult kirjutan ja helistan (ehk siis töötan), titt süles. Aga see selleks. Palju on ka töid, kus titte süles hoida ei saa.
Mu meelest on küsimus üldiselt selles, et kui palju riik peab inimese eest ära otsustama ja kui palju ta seda inimest USALDAKS valikute tegemisel.
Kord oli Ekspressis ka sel teemal hea arvamuslugu… otsin… ei leidnud. See lugu küsis, et miks inimesi töötegemise eest kaudselt karistatakse.
Jah, muidugi saab väita, et see seadus on sündinud laste heaolu ja õnne nimel. Aga mina ei usu, et eriti palju naisi ummisjalu kohe tööle tõttaks. Olemas on ikkagi bioloogilised instinktid ja oma järglaste eest hoolitsemise vajadus ;). Aga inimesed on erinevad, on ka muid vajadusi (minul näiteks kirjutamisevajadus, mille eest mind eelmise emapalga ajal karistati). Erinevad inimesed tahavad oma vajadusi erinevalt kombineerida. See stereotüüp last nurka viskavast kalgist karjäärinaisest ei vasta ju enamasti tõele. On veel vanavanemad, maailma-armsamad-hoidjatädid… Üha enam ka kodukontorites töötamine, nagu mu enda puhul… Maailm pole mustvalge.
PS. Mu meelest Aavo Kokal pole mitte eriti isiklik vaatepunkt, vaid üsna kaine lähenemine tervikule.
Sa vist mõtlesid seda EE artiklit Vanemahüvitise varjatud potentsiaal.
Aga tasuks vaadata ka seda Praxise artiklit.
Ega ma Kokka ei “kahtlustagi” milleski. Kaine lähenemine muidugi, va muidugi pealkiri. Mis on emotsionaalne.
Selles mõttes olen nõus, et palju parem oleks kodu-töö kooseksisteerimise toetamine. Jah. Eriti mõtleb minus nii fertiilses eas naine, kes võiks lapsi sünnitada. Aga ka seda esialgset varianti on mitu korda parendatud (et kõigepealt pikemaks ja siis isadele kah), lootust on.
Ja ma tahaks kangesti loota et tegu pole läbimõtlemata valimislubadusega, ehk et lähitulevikus me seda endale enam lubada ei saa.
Ehk siis potensiaal avalikuks 🙂 või kuidas selle kohta öeldagi.
Eriti nukker on olukord siis, kui ema on juriidiliselt juba emapalga peal, aga talle makstakse välja eelmise aasta tulemustasu (mis reeglina ei juhtu enne kui kevadel-suvel, kui firma majandusaasta lõppes detsembris). Sel juhul – ehkki tulemustasu on välja makstud tööl oldud aja eest – tekib naisel emapalgal oldud ajal saadud tulu ja riik vähendab selle võrra makstavat hüvitist. Kuna aastatulemuste tasu on enamasti ikka suurem summa, võib ka hüvitise kaotus olla ikka suur.
Tegelikult saavad sellise vanemapalga maksmise korra üle nuriseda aga just vaid nö loovinimesed või ka teadlased – kes SAAVAD töötada kodus tite kõrval. Ja see seab ebavõrdsesse olukorda nt tööstustöölised, kes ei saa kuidagi samal moel raha juurde teenida – aga kelle sissetulek on tõenäoliselt siiski väiksem. Ise ka noor ema ja küll tahaks juurde teenida ja saaks ka…aga annan aru, milleks see vanemapalk siiski mõeldud on. Ja rõõmustan, et saan täiel määral lapsega tegeleda, mitte ei pea mõtlema tööasjadele.
Kui arvestada, et vanemapalga eesmärk oli toetada inimesi, kes soovivad lapse elu alguses end just temale pühendada, siis see, kui inimene soovib samal ajal karjääri edasi teha, on ikka tema enda asi – riik ei pea seda kompenseerima, kui seaduse mõte oli muus.
Ma ei leia, et riigi ja rahva petmist peaks nii sydamesse v6tma. T2nap2eval, ajal kus, nimesid nimetamata, on teatud tegelased end rajoonikomiteedest peaministri toolidele nihverdanud ilma igasuguse sydamevalu ja sisekaemuseta. Ja sina Epp saadad oma maimukeste piimaraha sellele riigile ja nendele libedatele tegelastele alandlikult tagasi?
Kui loodad tasu taevariigis, siis on jah kyll 6ieti tehtud aga muidu, kui sa just paduusklik ei ole, siis v6iks rahadega v2he kavalam olla kyll. Muidu igasugu kalgistunud ylbarid j22vadki v2ikestest ja ilusatest inimestest oma maasturitega yle s6itma.
Elukunstniku vürtsikad sõnad võtavad hämmastava elegantsusega kokku minusuguste naiivitaride elukoralduse mõttetuse. Ja mina veel mõtlesin, et kui minusuguseid on rohkem, siis ühel päeval võib ka elu (ja äkki ka riigivalitsemine) ilusam olla.
firma tegemisest veel lihtsam ja odavam variant on end fie-ks registreerida. ei maksa midagi ja kuni lapse 3-aastaseks saamiseni ei pea isegi sotsmaksu avansilisi makseid maksma, sest riik maksab sinu eest. aga alates teisest aastast tulumaksu avansilised maksed väänatakse otsa, kuigi aasta lõpus kõikvõimalikud maksuvabastused (ise, teine laps, kodulaen, koolitused) makstava maksu praktiliselt “ära söövad”. ja eriti hoolega tuleb vaadata, et eelmise aasta sotsmaksu riigile ära ei maksa enne, kui vanemapalk läbi. kusjuures fie pidada ka tohtima lapse nohuga hoolduslehel olla ja selle eest ka haigekassalt eelmise aasta tulu järgi arvutatud hüvitist saama. aga niisuure “riigi petmiseni” ei ole ma veel jõudnud, kes ma tegelikult nohune laps süles ikka üliõpilastöid edasi juhendan…
(see vanemahüvitise- ja maksusüsteem on üks ullult lihtne ja arusaadav asi, eksole 🙂
kah samal teemal http://www.epl.ee/arvamus/398930
Olen minagi see ullike, kes kõik riigile ausalt tagasi maksab. Torisesin küll, et riik karistab mind selle eest, et “väärtusi toodan” (tõlgin) ja tulumaksu tasun, aga nihverdamine tundus nii väsitav…
Olin olude sunnil fie juba enne lapsesaamist – ja nüüd väga rahul, et nii läks. Registreerimine ei ole tõesti keeruline ja paberimajandus ka lihtsam kui firma puhul.
Aga siin ei tasu unustada ka neid noori emasi, kes vanemahüvitist saades kaotavad sissetulekus. Seadusega on ju ettenähtud vanemahüvitise maksimummäär. Lugesin statistikat, et eelmisel aastal maksti maksimumäära u 500-le emale.
Mõnele võib kaotus tunduda suurena, mis võibolla tingibki kodus töötamise vajaduse ja soovi.
Ehh, need kes maksimummäära saavad on pigem ikka sellised Epu-taolised, kel mingi eneseteostusvajadus. Ütleme ausalt, ega muidu poleks need inimesed kunagi nii suure palga peale ka jõudnud. Ja ma ei räägi siin puhtteoreetiliselt, vaid omast kogemusest.