Kiiks-kiiks

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Hee, kullake, see kolm punkti haaras endas rohkem söögitegemis- majapidamiskiikse. Kus sa nood jätsid 🙂
    Ja sa said selle teatepulga minult ka… ühtlasi andsin Justinile ülesande 🙂 Ma arvasin aint, et sul pole aega praegu.
    Ja siis kuidas remondiasjad sujuvad? Abikäsi? Täna? Homme?

  2. Hei, ma pole kursis täpselt nende kiiksutamistega ja ma pole Su blogi lugeda mahti saanud mõnda aega (ups; loen takkajärgi). Aga muidugi võiks appi tulla sinna, kui sa tegelikult ka viitsid.

    aga et majapidamisest, kohe lisan:
    – Ma kogun retsepte ja ma ei kasuta neid peaaegu mitte kunagi. Vahel loen enne magamaminekut kokaraamatuid (ahjaa, enne silmade kinnipanekut tuleb ju lugeda) ja panen kollaseid klepse vahele headele retseptidele. Lõpuks teen ikka kõike peast.
    – Ma ei salli tolmu. Aga see on vist lausa füüsiline probleem, ma olin lapsena astmaatik ja ma tunnen tolmuse toa ka tänapäeval hingamisega ära. Nii et ma lapitan ja pühin sageli. Tegelikult, kui ma elan ja töötan kodus pikad päevad, siis ikka iga päev. Nii et minuski on peidus Bree van de Kamp.

  3. Ahjaa, ja kui ma teistele teed või kohvi teen, siis jätan automaatselt veerand tassi tühjaks, sest mõtlen, et sinna peab ju piima peale valada saama.

    Ja mulle meeldib taignakaussi lakkuda. Rohkem kui kooki ennast süüa.

    No nüüd aitab!
    Kiiks-kiiks.
    😉

  4. Jube pull, esimene ja viimane kiiks põhisissekandes on meil sinuga ühised. Väljakutse on sageli pea ainuke käimalükkaja, eriti kui see formuleeritakse, et “ah, seda aska teha on võimatu.” Kusjuures, mulle eriti ei pakugu huvi, et Mina sellega hakkama saan, mind käivitab see, et näidata – no ei ole võimatuid asju-

    Nüüd jõuab jutt pruugitud sügavkülma juurde. No ma ei tea. Kahtlane. Mina pruugitud kodutehnikat ei ostaks. See ei ole mul ei kiiks ega kääks. Vaid praktriline kogemus. Ei hakka teemat rohkem arendama, muidu tuleb kõik edasine jutt kodutehnikast.

    Kas see kelder pole piisavalt jahe, et toitu säilitada. Meil on kõik asjad peale liha keldris ja väga oki toki on. Muidugi tuleb arvestada, et mu armas ema muudab enamiku taimseid produkte hoidisteks

  5. Ehee, esimene-viimane on raudselt minu omad ka! 😉
    Ilma esimeseta poleks ma valitud haridusteele läinudki. Aga no väga rahul olen valikuga praegu! 😉 Viimasega on aga vastupidi – rohkem on jama saanud, kui vaja…

  6. Muide, paljud käitumuspsühholoogid nimetavad niisugust kiiksude uurimist “argikäitumise kaardistamiseks” ja “isiksuse profileerimiseks”.

    On väga teretulnud, kui isikuse profileerimisega tegeleb inimene ise. See kergendab arusaamist ja aitab vastata põhiküsimustele – kust ma tulen, kes ma olen ja kuhu ma lähen. Lisaks on efekt teraapiline.

    Ma olen algusest peale tajunud blogimises suurt kasutegurit blogija enese arengus, see “kiiksutamine-kääksutamine” on üks näide sest vallast.

    Ja kelle blogi kuulub eesti loetavamate blogide hulka? Kes on oma elu ja mõtete ja tegude kirjapanekus julge ja avameelne.

    See viimane lõik oli kompliment:)

  7. Taignakaussi lakun mina ka. Aga see ongi nagu traditsioon vist rohkem, sest seda lakkusid kõik meie pere lapsed ning meie lapsed on selle kangekaelselt üle võtnud.
    Ma siis elistan sulle iljem 🙂 Abistamise asjus.

    Aga egas minu plogi pole nüüd kohustuslikus korras vaja lugeda. Vähe on üldsust huvitavat, mis ma sinna kirjutan 😉

  8. Veider küll, et ka minul on esimene ja viimane kiiks. Lisaks on mul veel pisikute kiiks, mis salmonellahirmus kaotas ära mu taignakausi lakkumise kiiksu. Lapsena kaklesime õega alati, kes saab esimesena torditaigna kausi enda kätte pärast seda, kui ema tordi ahju pistis. Aga mingil ajal haigestus meie naabritydruk sama teo tagajärjel rängalt salmonelloosi . Sellest ajast ei pääse meie pere lapsed ega suured taignakaussi lakkuma. Ära sina ka, Epp, laku, kui just munad kodust pärit pole.

  9. Tuleb välja, et mul on sinuga mõned sarnased kiiksud- nimelt see kohvi valamise kiiks külalistele ja taigna ohjeldamatu söömine. Jumal tänatud – ma pole ainuke.

  10. Eks need sellised igausugused kiiksud ja kriud aina tugevnevad nii kuidas see vanamehistumine-mutistumine meil kulgeb.

    Sestap ongi lapsed nii armasad. Ei mingeid kiikse. Kas pole?

  11. Nojah, peale selle, et nad kipuvad igat asja suhu toppima!? Oehh. See aga on ju tegelt hulleim kiiks!

    Ah, ma olen parem vait …

    (Kommenteerimine on ka kiiks.)

  12. eelmisele
    Nii armas ja vaimukas komm

    ja mis puutub luize plogisse, mina küll pean seda huvitavax. Ausõna, armas luize.
    Igale kirjutajale tundub, et oh, ma olen seda kõike öeld ja teind ja kirjutand ja mis kõik.
    Kõrvalt lugeda on teine asi. Plogi on ju natuke vuajeristlik värk, mõtlen selle luigemist. aga piiluda saab tpslt nii palju, kui kirjutaja kardinat paotab.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar