Pesapunumisinstinkt

Vahel ma ikka mõtlen sellele Anna Haava tänava majakesele, mida me EI võtnud. Miks ei? See oli ju nii stiilne. Äkki sellepärast ei võtnudki, et mul tekkis selle koha suhtes nii suur aukartus. Et vaat siin on siis Päts ja Laidoner istunud. Kas ma suudan seda renoveerida nii, et õige oleks? Ja teiseks, kas ma üldse südamepõhjas tahangi, et keegi seda renoveeriks? See oli seal nagu ajakapslis rändav pind, 110 puutumatut ruutmeetrit…

Aga meie Hiie tänava majakeses on aastaid valitsenud selline parajalt boheemlik, tudenglik õhk, millele ma julgen läheneda. Seinte peal on värvid värvide ja tapeedid tapeetide peal, igas toas on elanud tudengeid, karvaseid, sulelisi. Seal vahel oli veel kataloonlannast minia Marjona, kes värvis eesukse vahemeresiniseks, ja kusagil seal tudengite taga on vanapere ja noorpere, ning lapsed, kes siin kunagi elasid ja õunapuuaias jooksid.

See saab olema üks hea koht. Ma kordan endale iga päev: “Kuu aega on ebamugav ja kolm aastat on mugav!” Kordan seda mantrat ja vaatan, kuidas tulevase vannitoa põranda asemel on praegu hauaauk või kuidas kogu tulevane elutuba on täis korstapühkijast lennanud tahma… Ei jõua ära oodata, millal küll saabub see tipphetk, mil kaos majas on kõige kõrgem ja millele järgneb kord… see saab alguse kusagilt nurkadest (seinadest, lagedest, põrandatest) ja valgub tasapisi igale poole.

Muidugi, ise ei valgu siin midagi. Ma olen seda kõike ju korraldanud: töömehed, materjalid, töömehed, materjalid. Roostemuundur ja akrüül ja silikoon ja trapp ja truup ja vuuk ja segisti ja vispel ja lubiliiv ja kuivbetoon… Umbes kord päevas tabab hetkeline debrekas ja mõtlen “milleks?” Mis siis, kui see lõppeb fiaskoga? Mis siis, kui meile maja üürinud inimesed mõtlevad ümber, või kui töömehed osutuvad pättideks või kui eelarve läheb poole peal lõhki või kui selgub, et olen remontinud valesid asju ja näiteks kergekäeliselt-suviselt ahjud ja aknad fookusest välja jätnud… Brr. Tegelikult on muidugi hea leping ja head omanikud ja head töömehed ja head otsused. Ma loodan.

Vaat selline asine pesapunumine käib siin.

Võiks veel paljust kirjutada, kui uni ei murraks.

Näiteks sellest, et mulle ei meeldi olla läbirääkija ja rahajagaja rollis – kogu aeg on tunne, et olen kas a) liiga kooner või b) liiga laristaja. Ja et see tunne ei puuduta ainult majaehitust, aga samamoodi ka Petrone Print firma tegemist. Kui ma saaks, siis jagaks kõigile raha ja raamatuid niisama, naeratuse eest.

Näiteks sellest, kuidas sa sõltud oma töömeestest naha ja karvade ja emotsioonidega. Sest nemad on ju need, kes tegelikult teevad.

Ja sellest, kuidas ma näen kõrvalt, mismoodi inimesed teevad suuri otsuseid oma elus ja leiavad end pärast küsimas: “Kuidas see juhtus? Mis mul peas oli?” Ja sa tead juba ammu seda teise inimese protsessi pealt vaadates, et sealt tuleb mingi jama, millegipärast vajalik ja vältimatu ja loodetavasti õpetlik jama.

Aga enda puhul ei oska seda alati tunnetada. Kas on siis jama või on õige asi?

Kui ma näen vannituppa kaevatud haua asemel valmis vanni, kui ma näen õnne, mis meid seal majas ootab, on see nüüd jumalik intuitsioon või lihtsalt üks õhuloss, mille ma siis näpuga katki torkan, kui see reaalsuseks saab? Sest ma tahan edasi liikuda uutesse õhulossidesse?

Epp,

kes on elus kolinud… (arvutab) nii palju kordi, et neid ei saagi lugeda, sest kolimise ja reisimise vahele ei oska piiri tõmmata. No kusagil nii 18 kuni 100 korda. Kui me nüüd tõesti oleme endale kolmeks aastaks püsiva pesa leidnud, siis on see suur õnn.