Teispoolsusest veel

Kui hommikul uni ära läks, vedelesin voodis ja üks ebamugav mõte ujus sisse: “Upsik, ma kirjutasin eile öösel blogisse Toomasest, loodetavasti ei hakka keegi seal narrima ja näpuga näitama…”

Ikka veel on sees seda kompleksi, justkui võiks rääkida ainult silmaga nähtavatest asjadest. Ja kui oled midagi teispoolset näinud või ka lihtsalt usud sellesse, siis oled “ullike”. Aga vähemasti on see kompleks mul palju väiksemaks jäänud. Ja see ongi üks paras retro-kompleks, ajast ja arust. Mulle vähemasti tundub nii, et siin läänemaailmas on tasapisi ratsionaalsuse ainuvõimu aeg läbi saamas.

Või on see siis alati olnud nii. On inimesi, kes neist asjust räägivad. Ja on hästi palju neid, kel oleks midagi rääkida, aga kes igaks juhuks vaikivad.

Näiteks tegin ma kord ajakirjale “Tervis” artikli kirurgide tööst. “Mis toimub operatsiooni ajal?” oli vist selle pealkiri ja rääkisin erinevate tipptegijatega võimalikult inimlikult nende tööst. Kui lugu oli valmis, pidin kusagilt kärpima (nagu mul enamasti juhtub, kirjutan liiga pikalt). See, kust ja mida valmis loost maha võetakse, sellest võiks saada huvitava teadustöö, umbes et väärtuste ja hoiakute ja teemade prioritiseerimine… Mida panna pjedestaalile ehk ajakirja, mida mitte? Mina võtsin tookord välja just selle alapeatüki, kus kirurgid rääkisid teispoolsusega kokkupuudetest. Miks just selle? Ei tea. Aga eks kõik “need” teemad ole natuke ohtlikud ka, nii rääkijaile kui kuulajaile. Võibolla polnudki õige aeg ja koht seda osa kirurgide jutust edasi anda.

Minu sõbra Toomase juures käib ka palju arste, enda niiöelda “pragusid eeterkehas parandamas” ja “telge paika saamas”. Kõige riskantsem töö ongi vist kirurgidel, sest nemad balansseerivad seal kahe maailma vahel, kus igasuguseid asju juhtuda võib. Külge kleepuv äsja surnud inimese vaim, kes veel minna ei taha või ei oska, see on vist tavaline asi (nagu ma Toomase jutust aru olen saanud; ma ju alati küsin nii palju, kui kokku saame, ja panen tema vastustest enda versiooni kokku).

Ta klientide (tema ütleb “minu inimeste”) hulgas on mitmeid tuntud nimesid ja tipptegijaid. Nad ei räägi sellest oma igapäevaelus. Neid (õigemini meid) ühendab näiteks teatud tehnikate kasutamine – kuidas endale valguseloitsu hommikul öelda või kuidas ennast iga päev vaimselt puhastada. Sellised asjad peaks Toomase meelest kuuluma iga inimese hügieeniprotseduuride hulka ;).

“Mis neid inimesi ühendab, kes siia tulevad?” küsisin ma vist ükskord ammu.

Esimest korda tulija on alati kriisis, rääkis ta. Aga sellest üksi on vähe. Paljud inimesed suudavad elada “seljakotiga” aastaid või aastakümneid, nad võivad kasutada 5% oma võimalikust energiast ja elada nii, et “paha vaim on peal” vms.

Kes siis ikkagi tuleb? Tavaliselt see, kellel on olnud varasemas elus mingisugune haiguse või surma või teise poole nägemise kogemus, isegi kui nad selle oma teadmistes ära on blokeerinud.

Nad lihtsalt teavad, isegi kui nad ei usu, et teavad.

Muide, see mees, kellelt ma meie Tähtvere maja üürin… Esimesel hetkel temaga kokku saades oli mul tunne, et ta on eriline. Raske seletada, mis mõttes, aga midagi temas oli. Ja mitte lihtsalt see, et ta on tark mees ja ülikooli õppejõud. Ja kindlasti mitte see, et ta mulle mehena oleks tohutule meeldinud (kuigi siit võiks küll aretada teooria, et sa astud kinnisvarasuhtesse ikkagi ainult nende inimestega, kellega mingisugune positiivne keemia on, eksole)… Seal oli midagi veel. Ja kui ma sain paar päeva tagasi teada, mis see oli, tundsin dežavuud: muidugi! Sellepärast siis!

See mees nimelt oli peaaegu surnud olnud. Kaks kuud koomas, ja siis välja tulnud.

Ka Toomas ise sai enda võimed ühe väga raske haiguse ja kriisi tagajärjel. “48 aastat olin ma uskmatu ja elasin tavalist elu, siis tuli pauk.” 

Mulle tundub, et ka meie emal oli pärast enda koomas (või peaks vist tema puhul ütlema, operatsioonijärgses teadvusekaotuses) olemist teatud võimed: sinu mõtete sulle ette ütlemine või neile vastamine, kui need sul alles peas on…

Ise olin ma kuueaastane, kui ma midagi sellest “teisest poolest” ära nägin. Kukkusin paadisillalt vette, imeline rahu ja roheline tunnel. Ja valgus. Tunneli lõpus oli käsi, millest ma üritasin kinni saada, või oli see – siinpoolsuses – lihtsalt paadisilla tala, millest üritasin haarata. Käsi läks eest ära ja ja mina muudkui tõmbasin, tõmbasin, liikusin edasi seal tunnelis… Igatsesin sinna lõppu jõuda, aga see libises eest.

Kui jälle midagi mäletasin, olin kodus linade vahel. Sõbranna, kellega paadisillal olime jalgu kõigutanud, oli kõva kisa teinud, samas tiigis kala püüdnud mehed olid kuulnud ja mulle järgi hüpanud.

Igasuguseid asju on hiljem juhtunud, mida retro-ratsionaalsusega seletada ei saa ja millest pole kõvasti rääkida julgenud.

Praegugi tuli selline tunne, et edasi ma ei räägi. Praegu mitte.

PS. Kõige lihtsamad vaimu-ja-hinge hügieeniprotseduurid: kallista iga päev, ütle endale iga päev peegli ees “ma armastan sind” ja kujuta endale iga päev valgusmull ümber, eriti kui olukord mustaks läheb.  😉

Ilusat pühapäeva! Ahjaa, üks väga lihtne ja toimiv koht enda puhastamiseks on – mis iganes kirik, ja mitte ainult jumalateenistuse ajal.