Keegi tuleb ja keegi läheb ja kedagi ei lastagi sisse…
Just täna rääkisime õega sellest, et on üks vana uskumus. Kui suguvõsasse tuleb uus hing, siis keegi vana läheb ära. Seesama uskumus on ka vastupidiselt olemas: kui keegi lahkub, siis tuleb uus asemele.
“Mispidi sina seda tead, kas see arvestus käib vereliini pidi või perekonnanime pidi?”
Meil mõlemal on nüüd kõhud ette tulnud. Minul veel üsna vähe, temal rohkem (ta on kolm nädalat ees ka).
Ja siis kõndisin läbi linna koju ja helistasin Sürgaverre.
“Häid pühi!”
“Jajah,” ütles mamma. Ja ma teadsin kohe, et midagi on juhtunud.
—
Stiilne olekski siin lõpetada. Tegelikult läheb see lugu edasi. See pole lõpp.
“Jajah, papa viidi haiglasse, ta hakkas üleni värisema ja läks külmaks.”
Ja siis imestas mamma oma hajevil häälega, et kas ma siis veel ei teagi.
No kuidas ma siis seda teadma peaksin!!
“Jajah…”
—
Kõige kohutavam on see, et ma olen juba üle kahe kuu Eestis ja ma pole Sürgaveres käinud. Sõitsime sinnapoole, aga siis saime telefonitsi teada, et nad olid oksetõppe jäänud ja keelasid meil tulla. See oli paar nädalat tagasi. Siis tulid uued haigused ja tähtajad ja kirjastuse asutamine jnejne.
Homme vist lähen Viljandisse haiglasse, kus teda veel umbes nädal hoitakse, enne väljalaskmist. Tegelikult polevat asi hull, lihtsalt oli suhkruhaige shokk, mida ette tulevat. Ja ma tean, et see on omamoodi ime, et papa on suhkruhaigena ja ühe neeruga ligi 80aastaseks elanud ja et tal on “oma tervise kohta väga hea tervis”.
Ja WCs käib ta ise. Ja kuulab pikali haiglas palju raadiot. Järelikult on see ikka seesama meie papa.
—
Ma olen seoses lapseootusega nii hellaks läinud. Ei taha lehti lugeda. Ei saanudki ma kunagi teada, mis juhtus selle kassiga (ja ärge palun kirjutage mulle seda siia kommentaaridesse!) või selle imiku ja rottidega (sama palve) või miks tapeti Talibani poolt see ajakirjanik (ma lihtsalt ei ava neid uudiseid pealkirjast kaugemale). Üritan liigelda ohututel radadel, aga kust neid leida.
Eile läksin vanni koos ajakirjaga “Naised” ja sattusin muidugi kohe lugema sellest, kuidas Indias jäetakse tüdruk-vastsündinuid lihtsalt surema põõsa alla. Kuidas ta seal võib nutta ja sooja otsida…
Igasuguseid muid “mooduseid” oli seal ka kirjas, aga just need põõsa alla jäetud vastsündinud tulid öösel mu unenäkku ka.
—
Kas igal lool, mis meie juurde tuleb, on tähendus? Miks ma täna veel sellist lugu kuulsin…
Üks tüdruk, kes eile sai endale “kaks triipu” ja jõudis juba titat plaanida ja siis tulevase isaga rääkida ja meelt muuta. Miks see lugu minuni jõudis ja mis ma peaksin tegema? Sel nädalal läheb ta arsti juurde. Millise plaaniga siis ikkagi. Ma/ta/mittekeegi ei tea.
Võib olla sa saad midagi muute.
Võib olla saei saa midagi muuta.
Igatahes tähenduseta see lugude tulek pole.
Oota kannatlikult.
Ja muide, mida rohkem sa sest mõttes – tuleb-läheb . kinni hoiadm seda kergemni see teostub.
Ei joia, ei pruugi teostuda.
Tervita vanapapit, ma usun, ta tuleb kenasti koju:)
Oi kui ilus aeg on beebiootel aeg!
Sa oled sel ajal eriti tundlik igasugusele nii ilule kui valule.
Tee kevadest palju pilte, nii tava kui makrovõtteid.
Nuusuta jalutuskäigul parki (Tartus kahjuks metsa pole) puude ja põõsaste pakatanud pungi.
Püüa päevast kinni võimalikult palju päikest!
Vaata kui vahva UH pildi pani oma blogisse Märt Saar!
Jutud vanade ja uute hingede vahetumisest pole tõsi.
Vanasti elasid koos mitu põlvkonda: puruvanakesest kuni vastsündinud beebini.
Ja elavad ka tänapäeval.
Meie peres küll. 🙂
Kallis Epp,
heh, ma saan sust aru.. ma ei vaata isegi mitte uudiseid enam. Isegi mitte ei ava netilehekülgi, kus on ajalehed või uudised. Sest alati on mingi halb uudis, alati… Itaalias paljud emad tapavad oma lapsi, ei saa aru miks.. masendusest. Miks ma pean seda vaatama/kuulama? Ning kõik muud kaa, mis sa loetlesid. Ja siis veel action filmid 🙂 Milleks adrenaliini tõsta?
Elan mingi oma ilusa mulli sees.. loen, kuulan ööülikooli, ilusat muusikat ja enda keha.. Laps on ka nii rahulik, pole veel tugevaid hoope andnud.. Loodan, et ta jääb ka mul selliseks pärast sündi 🙂
Sul on juba oma töödega ja plaanidega piisavalt pingeid, arvata on et su süda saab ka aru, et sellest on juba piisavalt 🙂
Ja see teooria, et keegi tuleb-keegi läheb… hm… eks igaühel on omad teooriad 🙂 mõtle muule…
Igal lool on mingi tähendus, ning kuna ka sina oled lugude vestja, siis võibolla sa ainult pidid selle loo edasi vestma? Võibolla on see kellegile teisele, sinu lugejale oluline… Ega ei pea ju alati sulle olema kõik mõeldud 🙂
Mul lapseootel sellist tunnet ei olnud, aga otse pärast lapse sündi oli küll nii et kogu keha ja hing jõnksatasid ja olin nutu äärel, kui mulle kogemata järjekordne lugu ette sattus kus kas lapsed surid või viga said või neil muidu väga halvasti läks. Ei suuda selliseid filme ka enam vaadata. Praegu on tunne natuke nõrgem aga ära kadunud pole. Paljalt sellest et siin asjast kirjutan, tuleb pisar silma! Aga ma ei saa aru, kuidas neil India emadel sellist tunnet ei tule…
Iga laps tuleb just sellel hetkel just nende inimeste juurde oma ülesandega, eks ole. Seega, kui ta sünnib just praegu nende koleduste sisse, mis meie ümber on, siis on see tema jaoks vajalik. Tema on targem ja teab miks ega karda. Mina olin hirmul oma teise lapse ootamise ajal ja peale tema sündi, kartsin enda ja tema (ja suure õe) pärast, sest see oli aasta 2002, mäletate, mis maailmas toimus. Kartsin kuni selle hetkeni, kuni minuni jõudis teadmine, et just temale oli vaja sündida nende olude sisse, et tema teab seda, mida mina ei tea. Kiitsin ja tänasin oma tarka last ja rahunesin maha. Ja sain jälle vaadata uudiste saateid ja lugeda lehti, ilma et mind oleks tabanud paanikahäire.
“Ja siis kõndisin läbi linna koju ja helistasin Sürgaverre.” – kõlab minu jaoks nagu peaks keegi väga oma nii ütlema… Ja siis mõtlesin kiirelt, et kas mina ikka helistasin sinna ja soovisin pühi (omadele). Ja siis lugesin edasi…
Vanemate pereliikmete terviseuudised teevad ikka ärevaks. Minu vanaema maeti siis, kui ma 6. kuud oma tütart ootasin. Omamoodi vahetus toimus seega meilgi, aga ausõna – alati nii ei ole!
Aga vanaisa näikse sul visa olema! Tervist talle ja teile! 🙂
Ohh, laps on 2 aastat ja 3 kuud vana ja härdusel ei paiste lõppu veel… Pisar tuleb ka kauni lapse või looma nägemisest tänaval!
Hingede minekusse-tulekusse ma ei usu, meil on ju iive hakanud kasvama Eestis!
mina küll loen uudiseid. sest ma tean seda mida HEAD nad rääkimata jätavad.
lohuta end sellega, et tegelikult läheb juba ühe halva uudise leidmiseks selle kõige seest mis maailmas üleüldse toimub ikka jõle kaua aega. aga need uudistetoimetajad on ühed visad sunnikud. ega nad enne järgi ep jäta kui on kellegile masenduspilved pää kohale toonud. sa lihtsalt mõtle kõige peale, millest tead et see on hästi. siis on kohe palju vähem halvasti.
Horoskoobiraamat ütleb, et ainult ühe uue Skorpioni sündimisel suguvõsasse keegi seal aasta jooksul sureb. Nii et: minge õega mõneks ajaks horoskoobi-usku ja öelge endale, et kuna teil ei sünni Skorpionid, siis teie suguvõsas ükski hing nende pärast lahkuma ei pea.
Usun, et selline (olgugi tobe) eneselohutus aitab 🙂
Kajaga nõus 100 prossa
On olemas metafüüsika ja patafüüsika. Viimane on umbes selline asi, et inimene sunnib ennast uskuma ei tea mida.
Mu meelest on selles sissekandes tugev patafüüsiline element. Aga oleks ma ise rase, ma läheks vist lolliks peast, nii et pole hullu.
Musi
Muuseas ka sellest skorpioni sùnnist oli just juttu pereklubi foorumis… Ning pole ka sel jutul tòde taga… Enamus ( ma ei viitsinud lòpuni lugeda, algul polnud kedagi) skorpionite emmesi ei olnud kaotanud kedagi perekonnas!
Naised saunas jutt!
See on elu ringkäik, milles on oma ilu. Mina loodan ja palun seda, et mu vanavanemad (ja Justini omad) niikaua vastu peaksid, et neist mälestused minu lastesse jääksid. Ega keegi siia igavesti jääda saa nagunii.
Mhmhh, lahe tõesti.
Mäletan, kui mina last ootasin, skorpioni, jäi Estoniale minu õemees. Ja suri ka tädimees. Ja siis tuli õde selle suguvõsas-sureb-jutuga lagedale.
Ma tundsin ennast terve selle kuu, mis oli sünnituseni jäänud, süüdi, et ootan just skorpioni. Ja et seetõttu kuidagi olen põhjustanud suguvõsas surma. Nii et hingede liikumine ja kõik selline jutt on kena kuulata ja ise rääkida, aga mõtlegem enne, kui last ootavale naisele seda rääkima hakkate.
Kuulge, mina tegelikult ei põe seda niimoodi, nagu see äkki kirjapandult tundub.
Me rääkisime õega sellest ka niimoodi… fataalse rahuga.
Sinu (Luize) lugu oleks muidugi hoopis teine põnts.
Ükspäev just rääkis üks mu hea vana tuttav, et kas ma tean, et ta kaotas oma esimese lapse 8. kuul, vaikselt sündinud (olin seni ainult teadnud ta teisest lapsest). Ja siis kahvatas: “Oi, ma ei tohiks sellest sulle rääkida!”
Aga mulle meeldis, et ta seda rääkis.
Vaikselt sündimise teema pole minu meelest üldse selles kategoorias, nagu on suur osa päevauudiseid, mille pealkirju ma lahti ei taha teha. Selles teemas pole vägivalda. See on lihtsalt nukrus ja… ok, pikk teema, praegu ei saa lobada.
Lihtsalt mõtlen: Miks minu elus nii palju titeteemat viimasel ajal? Kas ma peaksin ikkagi lõpuks järgi andma sellele survele?
Aga teemast.. Looduses peab olema tasakaal. Mida iganes see siis ka ei tähenda. Millisesse suurusesse sa selle paned. Kas oma pere, suguvõsa, riik või siis maailm tervikuna.
On jah viimasel ajal palju titeteemat. Ma hakkan ise ka vaikselt sinnapoole mõtteid mõlgutama, kuigi ei tohiks.
Aga sulle, Epp, tahtsin öelda, et kõnnin su akendest aeg-ajalt mööda ja on nii imelik mõelda, et nende taga elab keegi, kellest ma tean üsna palju aga keda tegelikult üldse ei tunne. Vahel on kange kiusatus koputada ja “Tere!” öelda 😀
Liis 😉 No siis sa tead ilmselt sedagi, et meil pole tänavapoolsetele akendele ikka veel päevakardinaid ette pandud. “Hollandi stiil”, nagu öeldakse. Praegu istun ka akna juures tugitoolis, aken lahti ja inimesed kõnnivad mööda. Mõni vaatab aknast sisse, suu ammuli, siis märkab mind ja läpakat ja pöörab pilgu, “Ups!” Mind enam üldse ei häiri. See on nagu reality-srajas osalemine. Moskvas pandi inimesed kord kaubamaja vaateakendele elama, umbes kaks nädalat võttis, kuni nad olla krambivabaks muutunud. Minu kogemus on seesama. Umbes kaks nädalat ja sa enam ei hooli. las inimesed vaatavad. Natuke blogimaailma moodi on see ka, eksole. Sümboolselt.
…Selleks ajaks, kui Justin USAst tagasi tuleb, õmblen kardinad valmis ja ta paneb üles. Ja siis teeme “Eesti stiili”. 😉
(ja aiapoolsed toad on nagunii privaatsed. Just see üks suur tuba on selline… avatud suurte akendega päeval.)
Ma isegi arvan, et kirjutan veel sellest kunagi. Ma olen isegi inimestega tutvunud tänu oma “Hollandi stiilile”.
Peaks sulle siis akna peale Itaalia pizzaburgeri reklaami kleepima…
Minul on kardinad igal juhul tihedalt ees, aga mul on tänava poole muidugi magamistoa aknad 🙂 Muidu on aknad täpselt nii kõrgel, et kõik kes mööda käivad (ja neid pole vähe) saavad pilgu sisse visata. Alguses proovisin ilma kardinateta läbi ajada, aga see lihtsalt ei olnud võimalik.
Ja uudiseid ei tsekka ma juba ammu. Eesti omad ajavad piinlikuse peale, siinsed veel rohkem. Siin on vägivalda ja tited-prügikastis juttu nii palju, et ei ole mõtet uudiseid käima pannagi, teadagi mis sealt tuleb. Saab ilma ka hakkama, väga hästi. Võibolla jaanalinnu teema, aga vähemalt olen rahulik ja enamasti õnnelik jaanalind siis 🙂
Meie kodu akendel pole ka kardinaid. On rulood mida vahest päiksekaitseks ette tõmmata ja suures toas midagi õhukest lihtsalt ilu pärast.
Mulle meeldib nii. Meie akendesse muidugi ei paista eriti kuskilt sisse ka. Ainult palju taevast on näha kogu aeg 😀
Ja kuidas vanaisal – parem?
Minu vanaema näeb tõenäoliselt minu poja lapsed ka ära, ta on parema tervise juures kui kogu ülejäänud pere kokku 🙂 Tuleb varsti suurt õuna avastama ja puha.
ma elasin kunagi kristiine linnaosa vastas neljandal korrusel. tänavalt sisse ei näinud, aga linnaosavalitsuse ruumidest küll. sellegipoolest kõndisin iga päev paljalt dušši alla ja tagasi – need linnaosa inimesed ei huvitanud mind eriti. ega neil ka kardinaid polnud. ja mis te arvate, kes lõpuks aknakatted muretses? linnaosa loomulikult.
hiljem hakkasin pabistama, et äkki mõni lapsevanem töötab seal, ma ju õpetaja. siis hakas küll piinli, aga oli juba hilja.
Ma loodan, et vanaisal on nüüd juba üsna hästi, nii vanaema ütles. Aga selline imelik vibratsioon on sees… See võib muidugi olla sajast muust asjast. Homme lähen vaatama.
meil on nii Hollandi stiil, et me oleme alati uksed ka lahti jätt, isegi siis, kui kodunt läheme välja ei keera neid sageli lukku. Tuleb kes tuleb. Ja tuleb igasugu vahvaid inimesi. Korra tuli ka tõeline tõbras.
Suguvõsa on ju üüratu suurus. Oleneb, mida selle alguspunktiks lugeda. Mida öeldakse – et 11. põlve kaudu on kõik eestlased omavahel sugulased? Nii et kui sel moel mõtiskleda, siis, tõesti, enne iga lapse sündi ka lahkub keegi – Eestis lahkub neid isegi rohkem, kui juurde sünnib.
Ja kui veel sügavamalt mõtiskleda, siis kas polegi see mitte hea tasakaal, kui uutele ruumi tegemiseks vanad lahkuvad. Eriti kui ülerahvastatust silmas pidada. Muidugi lükkab pilguheit maailma demograafilisele situatsioonile ka selle vanarahvatarkuse paraku ümber.
Ootasin minagi kord Skorpioni – ootasin ootasin ja ära ootasin 🙂 ilma perekondlike kaotusteta! Skopion juba 19-aatane ja parandab maailma omal viisil.
Samas aga kui minu vanaema läks, siis olin peale seda kindlas veendumuses, et saan tütre ja vanaema tuleb tagasi minu juurde. Siiani pole õnnistatud, aga kes teab… Nimi on sel juhul siis juba olemas.
Meenuta ashrami – võib-olla on Anna hing juba ammu oodanud et teie perekonda (taas)sündida ning see hing ei pea olema ei veresugulane ega ka sama perekonnanime kandja “eelmises elus”.
aga mina kardan uut rasedust
esimese raseduse 7-8 kuu paiku suri mu vanaema ja teise raseduse~7kuu pealt mehe vanaema
aga samas on ju lapse hing ikkagi enne juba olemas!!!??? nii et see teema on mulle siiani segane 🙁
…Kas me teame midagi kindlat maailma sündiva beebi kohta? Ainus kindel asi on see, et ta kunagi sureb…
Hästi öeldud. See on mingi tsitaat, aga olen hetkel liiga unine, et täpselt mäletada. Surm ja sünd ju tegelikult loomulikud asjad.
Ma ise katsun olla lihtsalt tänulik ja rõõmus iga korra eest, mis veel antud. Sain papaga kokku haiglas, mõnus, rääkisime. Loodetavasti näeb ta Martat sel kevadel. Loodetavasti näeb ta Annat sel suvel. Äkki saab Martaga samamoodi juttu ajada, nagu ta minuga rääkis, kui mina oma maailma arendasin. Äkki Annaga ka? jne. Aga kui ei lähe nii, siis – hea, et niigi läks, hea, et ma temaga kokku sain pärast Ameerikast tulekut, seegi suur asi…
Kusagil nagunii tuleb see piir, et kaugemale (jumalalt või kellelt iganes) paluda ei saa. Ei saa nõuda, et vanavanemad 100aastaseks elavad.
Kui ma 2005 sügisel Eestisse lendasin (papa oli siis ka haige) ja tegin pikad intervjuud papa ja mamma mälestuste jäädvustamiseks, siis ma teadsin, et ma ei pea kahetsema, kui nad lähevad. Et vähemasti see oluline asi sai tehtud.