Kolm küsimust…
Kas teise inimese tausta guugeldamine on ebaviisakas või vastupidi, on ebaviisakas seda mitte teha ja küsida elementaarset talt endalt: “Millega sa muidu tegeled?” Päris huvitav küsimus, mis mul viimasel ajal korduvalt ette on tulnud.
—
Kas kusagil on olemas infobaasi, kust saaks näha majade omanike kohta? Näiteks New Yorgis on selline infobaas.
Kui kõnnin mööda nukratest lagunevatest tühjade akendega puumajadest, millel alles kõik autentsed nikerdused ja puuaknad, siis vahel mõtlen sellele: Justini ema ju tahtis Eesti kinnisvarasse investeerida. Siin oleks maja, aga kust ja kellelt uurida, kas keegi tahab seda müüa?
—
Kas mulle ainult tundub nii või ongi sel talvel ERITI palju haiguseid? Kõik inimesed kas on haiged, just saamas terveks või jälle jäänud. Mina nende hulgas.
atsihh.
majade omanikke leiab kinnistusregistrist. see on tasuline.
Tänavu oli veebruaris vist 7 x rohkem tõbe ja tõbiseid kui muidu. Jube talv.
Mul on ka tunne, et see aasta on haiguste rohke. Võib-olla on tõesti asi selles, et pikka külma talve ei olnud ja pisikud said rõõmsalt paljuneda? Endagi tutvusringkond paksult haigeid (esimest, teist ja kolmandat ringi) täis, ise nende hulgas… br.
Aga jah, majade omanikke saab kinnisturegistrist. Teine võimalus on muidugi uksele koputada, aga see juba veidi riskantsem 😉
Ja googeldamise kohta… see on ikka üsna levinud… ja samas võib ka pärast googeldamist küsida, et hei, millega sa siis tegeled. Kõik ka ju internetis kirjas pole (ma loodan).
Ja ma arvan, et kumbki variant ei ole ebaviisakas, lihtsalt iseenda enesetunde küsimus. Kõigele lisaks tekib googeldamisega kaks efekti: tuleb jõle palju tulemusi (sest vahel on samanimelisi mitu) ja siis nagunii ei jõua/viitsi/taha süveneda või tuleb nii vähe, et see ei ütle nagunii mitte midagi.
Minu arust on inimeste tausta guugeldamine ebaviisakas. Räägin tegelikult enda kogemusest, kuna olen seda praktiseerinud ja nüüd sellest teadlikult loobunud. Miks? See tekitab või võib tekitada täiesti ebaadekvaatseid eelarvamusi ja/või inimeste “kastitamisi” selle info põhjal, mis netist saadaval. Reeglina on see info seal (või siin:)) ju täiesti tendentslik. Inimene tihti ei saa isegi kontrollida seda, mida tema kohta on avaldatud jne.
Tean ühte juhust näiteks, kus inimene noorena on midagi arvanud leheveergudel ning täna on tal selle arvamuse pärast häbi. Samas teda guugeldades satutakse taas ja taas selle arvamuse otsa. Kui nii mõelda, siis täiesti nõme olukord. Tee või oma kodulehet ainult sellepärast, et ümber kummutada oma varasemad mõtted ja loota, et see satub otsimootorites ettepoole.
Selline siis minu arvamus. Mina enam inimestega kohtudes neid eelnevalt ja teadlikult ei guugelda ning olen sellega väga rahul. 🙂
See küsimus googeldamise kohta on mul endal ka tekkinud. Mõnikord on inimesed mult hämmeldunult küsinud, kuidas ma mõne inimese kohta mõnda fakti tean ja siis on imelik vastata, et Internetist leidsin. Tekkib tunne, nagu ma teeks midagi valesti, kui teist inimest googeldan. Samas kuna ma olen selline inimene, kellele meeldib ise infot otsida, mitte seda teiste käest küsida, siis olen olnud ka olukorras, kus imestatakse, kuidas ma mõne teise inimese kohta mõnda nö elementaarset asja ei tea ja siis ma mõtlen, miks ma ei ole vaevunud teise kohta rohkem (kas ise otsides, teiste käest küsides või ta enda käest küsides) teada saama.
Kui ahaa väitis, et ta on teiste inimeste googeldamisest loobunud, kuna see tekitab eelarvamusi ja kastitamist, siis minul nii halba kogemust ei ole. Mind on inimese kohta leitud info pigem aidanud.
Aga eelmisel talvel oli jälle paranoiat rohkem… mäletame ju linnugrippi… siinsamas blogis on sellest ka, ma ükspäev lugesin üle ja päris jabur oli nüüd seda lugeda.Linnugripiblogi on ka juba ammu kinni pandud.
Epp, kui Justini ema tahab Eesti kinnisvarasse investeerida, siis saad siin avaliku enampakkumise, õigemini vähempakkumise välja kuulutada. Äkki leiab siitkaudu maja ka. Igasuguseid asju oled ju leidnud.
Googeldamine ei ole ebaviisakas. Kõik mis netist leiad selle inimese kohta peegeldab tema tegemisi ja suhtumist läbi aegade. Annab hea ülevaate inimese arengu kohta siin ilmas.
Küll aga on ebaviisakas luua saadud info põhjal eelarvamusi. Faktid võib teadmiseks võtta, aga alti kontrolli inimese enda käest.
Too inimene kes eespool mainis, et on loobunud googeldamisest, kuna ta ei suuda tekitatud eelarvamustest loobuda – sul on tõsised probleemid, tegele endaga!
Minu perekonnas on juhtumisi just sel talvel olnud väga vähe haigusi. Meil mehega ei olnud kordagi isegi mitte kurk kare! Laps muidugi palavikus oli, aga seda ka ainult ühe korra. Tõsi, nüüd vastu kevadet sadas mulle kaela mingi kõhuviirus, kuid õnneks külastas mind vaid ühe päeva.
Guugeldamises ei näe mina küll midagi halba. Eriti ajakirjanike puhul on see enam kui normaalne ja lausa eluliselt vajalik. Vaevalt et keegi enam nii väga raamatukogudes uurimist käib harrastamas, aga taustauuringut tuleb ju ikka teha. Samas tuleb muidugi hoolega jälgida, kas faktid pärinevad usaldusväärsetelt lehekülgedelt. Kindlasti pole ebaviisakas inimestelt asju järele küsida, sest ütleb ju eesti vanasõnagi: küsija suu pihta ei lööda.
Maa olen mitu aastat ainult kipsis või väljaväänatud jalaga olnud, nojah, siis eelmine sünnipäev ikkagi ka palavikus. Kuigi coldrexit olen ikka joonud kui kiire ja nina kipub aevastama.
Kas eestiks toimiks kogukond aadressi või tänava järgi? Linnas? Ühised teejoomised või lehtede riisumised või ühine lastehoid. Tundub et mujal on see rohkem levinud, meil, üldjuhul, ei ole ka piire linnaosade ja tänavate vahel. Enamus inimesi elab hallides paneelmajades. Tallinnas vast on ainult nõmmel mingi oma piirkonna tunne. Kui suur oli, inimeste arvult, see piirkond kus sa NY elasid?
Mis sa siis teeksid kui tead kes selles või tolles majas elab?
… Ma olen mitu aastat terve, …
Allar – kui Sa nüüd enda posti uuesti läbi loed, siis tekkis Sinul juba ju minust eelarvamus. Lisaks panid kohe ka veel diagnoosi ja läksid isiklikuks. See on kõnekas näide eelarvamustest, nende tekkest ja mõjust või sellele “süütusest”.
Kui me nüüd reaalselt homme kokku saaksime, siis see lihtsalt pole võimalik, et tänane mitte mingis mõttes midagi ei mõjutaks. Kasvõi mõtete/ suhtumise tasandil.
Samas on muidugi teine asi, kui töö nõuab n.ö taustauurimist jne. Ja “ebaviisakas” pole sama, mis vale vms.
Ma ükspäev tabasin end vabandamast, et ma polnud viitsinud inimese kohta eelnevalt gugeldada.
See oli siis üks tavaline inimene. Aga ajakirjanikutöös on see muidugi elementaarne, et enne intervjuud loen inimese kohta.
See infobaasi teema – no mis ma teen, kui ma teaks inimese nime. Uuriks ehk ta telefoninumbri ja helistaks talle. Mis plaanid majaga on? Kas tahaks müüa?
Ma näen otse meie elutoa aknast ühte sellist ilusat vana maja, kus keegi ei ela ja aknad on luukidega kinni pandud. Ja 5 minutit kodust edasi on veel ilusam, lausa päkapikumaja, mäe külje peal, ainult et jah lagunenud ja räämas. Neid saaks päästa. Ma ei räägi ju ainult endast ja oma ämma investeerimissoovist. Kui saaks pihta, mismoodi nende majade kohta info liigub, siis võiks see paljusid (maju ja investoreid 😉 aidata.
Toivo, kas sa tead, et su kommentaarid peaaegu alati tekitavad minus tunde, et sa elad mingis teises dimensioonis. Ega ma paha pärast 😉 Sa enamasti suudad üllatada.
Aga see NY kinnisvarainfo, hakkasin mõtlema, Justini emal oli juurdepääs sellele infobaasile võibolla sellepärast, et ta on litsenseeritud maakler. Mitte igaüks ei saa.
http://www.maaamet.ee on omamoodi lahe lehekülg. seal pole küll omanikke kirjas, kuid palju muud infot, muuhulgas nt riigimaanteed ja mullakihid…;)
Epp, usas on avalik info nii see, kes maad või maja omab, kui ka see, millal osteti ja kui palju maksti. See on city hallis (või suuremates linnades ehk mingi sellele vastav jaoskondlik asutus) ja täitsa tasuta. Saab ka maa erastamiskaarte ja arhitektuurilisi plaane jms asjasse puutuvat vaadata.
Kas sa oled Citrosepti proovinud? Mul on selline tunne, et see on ainuke asi, mis tõesti aitab haigusi vältida, erinevalt punasest päevakübarast ja muudest asjadest, mida ma proovinud olen.
Läbi hanzaneti või uneti saad siseneda kinnistusregistrisse ja vaadata aadressi järgi kinnistute omanikke ja endisi omanikke ja kuis uur hüpoteek kinnistul on ja palju muud. Maksab vist 25 kr päring vms, ma täpselt ei tea, mul endal on otseparoolid (töökoha kaudu).
citrocepti olen pikemat aega tarvitanud, aga sel kevadel ta mind nädalapikkusest haigusvimmast päästnud pole. Vastik, täna läheb vist hääl ära ka lõpuks.
Aga mis majadesse puutub, siis ma kardan küll, Epp, et neil majadel Karlovas on kõigil olemas omanikud, kes kas ei taha müüa või siis hetkel ei saa müüa.
Mis puutub gugeldamisse, siis ajakirjaniku töös on see tõesti vajalik. Teine variant oleks taustauuringu tegemiseks küsida mõnelt inimese tuttavalt, mis on umbes sama asi. Nii et ebaviisakat pole seal midagi.
Vahel on huvitav ka iseennast gugeldada. Kõigi inimeste kohta vist MIDAGI ikka kirjas on.
Majade kohta saab infot vanadelt kohalikelt. Mõni koera pissitav vanamutt võib teada rohkem kui andmebaas. Andmebaasist saab vaid mingi nime, mis ei ütle tegelikult midagi.
Kui see nn. “Päkapikumaja” on Päeva 12, siis sellel on omanikud täitsa olemas, vähemalt käivad regulaarselt aknaid laudadega kinni löömas.
Muuseas vanade kohalike käest võib ka uurida, kellel kuskil mingi müügisoov on. Siis lähevad jutud liikvele ja mõni tuleb veel isegi pakkuma.
Veel üks andmebaas, kust saab teavet omanike kohta (kas vallas- või kinnisomanikud), on ehitisregister www ehr.ee.
See Päeva tänava maja on jah nii armas, ma ikka kevadeti sealt mööda sõidan. Aga omanikud vist ei taha seda müüa.
lisaks eelarvamustele võib googeldamine tekitada palju segadust. minul on paar nimekaimu ja olen saanud ülikoolis neile mõeldud kirju, minu ülikooli meiliaadressi taheti ka sulgeda (kuna “ma” lõpetasin), lisaks on muidugi küsitud, miks ma ruhnus õpetaja olen.
Päkapikumaja on Päeva 12 jah 😉 Tehku ometi korda, päkapikud kõik nutavad sees.
ja toivo kogukonnakommentaarile võin uhkusega lisada märke, et minul on kalamajas selline kogukond, kus kõiki kotib, kõik suhtlevad, kõik teevad lastele liumäe või grillivad õues (ühistu ostetud grilliga, istudes ühistu aiatoolidel ühistu aialaua taga). kortereid on mõniteist. ja mingi naabermaja tädi kohe teadis, kui mul vargad käisid, et paar päeva varem oli meie aias keegi ringi hiilinud ja üle plangu lahkunud.
tõsi, sellised asjad on eestis erand.
ja siis on veel olemas enesegoogeldamine.
ma ükskord kirjutasin oma blogis jutu sees ühe tuttava nime ja kahe päeva pärast too ütles, et ohoo, sul on blogi ma ei teadnudki. ma seepeale küsisin, kas tihti googeldad oma nime, ta vastas, et jah, meie, avaliku elu tegelased teeme seda tihti, seda nimetatakse enesegoogeldamiseks.
Enesegoogeldamine, jah, üleeelmisel sügisel leidsin ennast googeldades, et mingid Kapo tegelased omavahel loevad ja kommenteerivad mind…
Ma leian, et teiste tausta googeldamine ei oleks ebaviisakas, vaid isegi hädavajalik.
Kui selline informatsioon ole internetis vabalt saadaval, siis miks peaks keegi selle kasutamist häbenema?
Kuugeldamine on nyydseks juba laialt aktsepteeritud standard praktika.
Inimestele antakse sel teemal soovitusi kuidas ennast positiivselt “n2htavaks” teha. http://www.computerworld.com/action/article.do?command=viewArticleBasic&articleId=277439&source=NLT_CAR&nlid=5
Samas,kui oled internetis yleval mingi skandaalse teoga seotult siis on sellel veel hullemad tagaj2rjed kui keset linna h2biposti naelutatud olla. Keskajal sai inimene oma vitsad k2tte ja rippus etten2htud aja h2bipostis 2ra ja v6is siis oma eluga edasi minna.
Nyyd aga kui oled googlis korra maanteer66vlina yleval siis on suga praktliselt aamen.
Ma arvan, et ma ei oskagi korralikult googeldada. Igatahes peale selle jutu läbilugemist panin enda ees- ja perenime googlisse (enesegoogeldasin, nagu siin ennist märgiti). 35 lk vaatasin läbi, rohkem ei viitsinud – ei olnud minust poole sõnagagi juttu. Siis panin Eesti oma nime taha ja leidsin sinu kirjutatud artikli. Aga see oli ka kõik. Samas, kui ainult eesnimi panna, leiab mu blogi väga kergelt üles. Ei mina seda matsu jaga…
Mulle passib see Epu stiil, alustame aiaaugust, ja jõuame aidade taha, millest üle vaadates avanevad kaunid maastkikud.
Musi
A ma ütleks Luizele lisanduseks, mitte mina, Marcus Aurelius, et iga päeva tuleb elada, nagu oleks viiamane käes. Et nii, et Su kohta poleks raipelist kuulda ei siis, kui Sind giigeldakse, ega siis, kui Sinu kohta tuttava käest küsitaxe.
A kes see jaxab? Ah?
A proovida ometi võib.
Või mis?
Sa kõrgemale püüa, lui tiivad kannavad,
miks muidu taevas on?
Browning, va prerafaeliit
Mina ka guugeldan, kui saan mõne inimesega, kes mulle huvi pakub, tuttavaks (või eelnevalt enne kohtumist). Küll aga ei hakka ma iial selle saadud infoga lagedale tulema, vaid see ongi minu enda jaoks nö. taustainformatsioon. Aga kogemus selles osas olemas, kui ühes seltskonnas üks noormees (keda nägin alles 2 korda oma elus), hakkas minu kohta fakte välja laduma ja küsima: kui kaua ma seal orkestris olen mänginud? Miks ma oma statistika tööd pole esitanud? Ja ta teab, et mul ema lasteaia juhataja …no tere tali, alguses vaatasin hämminguga ja mõtlesin, et mis toimub ja muidugi tekkis ka kerge paanika, et mis see kõik tähendab, kui lõpuks jagasin, et ta on mu nime guugeldanud ja püüab mulle näidata, kui palju ta minust teab! See oli küll naljakas kogemus ja ei tekitanud usaldust inimese suhtes üldse 🙂
Evelyn, pane oma nimi jutumärkidesse “minu nimi”, see piirab otsingutulemusi. Või siis: minu+nimi. Esimene on täpsem.
Ma mäletan, et gugeldasin kord oma neiupõlvenime “Epp Saluveer” ja leidsin, et 1993. aasta alguses Anne Villemsi korraldatud internetiajakiri oli ikka veel üleval, see oli väga armas nostalgiline üllatus, leida enda lood ajast, kui olin 18.
Nüüd just gugeldasin seda uuesti, aga enam ei olegi ;( Maha võetud.
Seeasemel leidsin elus esimest korda endale nimekaimu! Kuigi see võib seal ka liba, väljamõeldud tegelane olla..
http://www.mindpower.ee/index.php?lang=est&main_id=8
..sest muidugi vaatasin ma nüüd järgi, et kas see inimene telefonide infobaasis on olemas. Ei olnud.
Tänapäeva maailma võlud. “Suur vend” vaatab meid kõikjal, aga me kõik saame tegeleda mõningase jälitustegevusega…
Tänan osatleja. Näed ja tuligi välja, et ma ei oska googeldada. Täpsemast otsingust selgus tõsiasi, et ma oman maja:))))
Maalt ja hobusega…..
Sinu nimekaim võib hoopis telefonikaarti kasutada ja sellepärast pole teda telefonide infobaasis… 🙂
lihtsam variant, et on number salastatud
Epp, mina leidsin ka oma nimekaimu niiviisi : ) Sinu blogist ajendatult vaatasin, et mida märkimisväärset siis üldse on võimalik teada saada ja no see mu jaoks ikka oli märkimisväärne, ei ole ju minulgi mingi igapäevane ees- või perekonnanimi, viimasega on suisa nii halvasti, et peaaegu polegi teist enam.
Ja nüüd siis sain teada, et eelmise aasta varasügisel, peaaegu 20 aastat pärast mind, on sündinud uus samanimeline kodanik. Kuidagi õudselt armas tundub : )
Guugeldamine on teinekord lausa hädavajalik ja selle tegematajätmine andestamatu või vähemalt maksab kätte.
Näiteks mu nadu võttis üürilised korterisse. Alguses oli kõik tore, aga juba mõne kuu pärast algasid maksmisjamad, siis tehti mitmetuhandene telefoniarve, seejärel ähvardati külmkapp minema viia – nö remondi katteks, mille nad omaalgatuslikult (ja täiesti ilma otsese vajaduseta) tegid ja, nagu hiljem selgus, täiesti vussi keerasid – tapeet koorus maha, värvipritsmed igal pool, põranda värvimisel polnud vaiba alt värvitudki … Nojah, see selleks, detailid polegi tegelikult olulised, aga kui oleks enne nende inimeste üürnikeks võtmist guugeldanud, siis oleks välja tulnud, et tüüpidel on maksehäired, kohtutäitur võlgade pärast kaelas jne jne. Kui oleks selle enne ära näinud, oleks palju jama hiljem olemata olnud.
Ja vastus viimasele küsimusele – jah, tänavu pidada küll palju rohkem haigeid olema, mu perearst näiteks pidi iga päev oma vastuvõtuaegu pikendama, et kuidagigi toime tulla…
Googeldamine, niisama huvi pärast mõne uue tuttava kohta, on tegelikult nõme. Loomulikult tuleb teha taustauuringut juhul, kui tegemist tööalase vajadusega (ilma eelinfota kedagi intervjueerima minna oleks ebaviisakas ja -profesionaalne). Samas leian enda kogemusele toetudes, et kõik negatiivne info tuleks ikka üle ka kontrollida enne kui seda uskuma hakata. Eriti Eestis on kombeks inimesi ajakirjanduses kuulutada kurjategijateks ning mitte ühtegi rida hiljem kirjutada selle peale, kui sama inimene kohtu poolt õigeks mõistetakse.
Terviseteemalise küsimuse vastuseks. Kui ma ootaks last ja oleks tihti haige, siis ma vist istuks maha, põeks haigust ja üritaks lapselt välja uurida, mida ta öelda tahab. Silmaganähtav haigus kannab tihti sõnumit protsessidest, mida me oma kehas silmaga ei näe. Ja kui naise sees on uus elu, siis võib see sõnum just sellelt lapselt olla. Teine asi on see, et see võib olla kaitse, mis takistab sind kuhugi minemast või midagi tegemast, mis oleks sulle või lapsele halb. Igal juhul katsu välja uurida 🙂
Ma olen umbes kümme korda viimastel kuudel jätnud Tallinnasse minemata, sest mõtlen, et keha ja kõhutita ei taha – nohu ei taha – köha ei taha…
—
Guuglist veel. Justin oli ainus, kes Jürgen Kaljuvee fopaast inglise keeles kirjutas. Jürgen võttis ühendust ja palus ära kustutada (ja ma saan tast täiesti aru ega pea ta palvet pahaks) – see Justini blogi tuli kohe välja, kui Jürgeni võimalikud tööandjad Londonis teda guugeldasid. Natuke aega oli info ikkagi veel guugli vahemälus olemas, aga nüüd on Jürgen inglisekeelses guuglis jälle puhas poiss 😉
Nii et vahel ikka saab ka tänapäeval minevikku puhtamaks. Ja miks mitte anda inimesele uus võimalus.
viisakas on guugeldada, aga jätta mulje, et ei guugeldanud.
“oo, sa oled ka tartus õppinud? ja kas sul lapsed on? õigus jah, ma vist vaatasin nende rate kontot eile, juhuslikult muidugi”