Tervitusi teisest ilmast…

…st reaalmaailmast.

Elu on mul vahepeal nii kiireid käändeid võtnud, et lihtsalt ei jõuagi internetti. Ja see elu on täis: edasi lükatud tähtaegu; hilinemisi ja äraunustatud kohtumisi; täis sirgeldatud pabereid nimekirjadega, kust õhtuks heal juhul pool saab maha tõmmata, muu jääb homse varna. Ja helisev telefon kipub liigsageli tekitama teatud äraheite-sündroomi… jne.

Ainuke, mida ma ei muuda, on täis-uneaeg ja kohvi mittejoomine. .. ok, kohvi olen paaril korral ikka rüübanud, ja teate, millise laksu paarist rüüpest saab, kui enam ei ole sõltlane.
Esmaspäevast peaks mu elus algama uus ja rahulikum periood, aga olen juba otsustanud, et ega ma siis ka netti palju ei tule. Siis lendavad lapsuke ja Justin 2,5 nädalaks USAsse: Justinil on kaks tööalast konverentsi, Marta saab vanaemaga ringi hängida. Minul on aga sel ajal kavas: minna metsa ja maale; jõuda tagasi ühe 10 aastat tagasi üles kribatud jutuidee juurde; üldse kõik sahtlid endal ära koristada, nii otseses kui kaudses mõttes.

Ma ei kujuta tegelikult ette, kui kurb see 2,5 nädalat üksinda elu saab olema, aga mul on selline lootus, et see saab olema väga produktiivne aeg!

Seniks aga tuleb: Eesti Naise kolm lugu ära lõpetada; PMle üks arvustus ja intervjuu ära lõpetada; lapsega mängida ja teda palju kallistada; kotid pakkida – seda üksinda, sest Justin sõidab täna Tallinnasse mitmepäebvasele konverentsile (sedakorda mitte geeniteadlased, aga poliitikud… Talle pakuti tööd, ettekannete ja diskussioonide protokollimist, sellel Lennart Meri sihtasutuse julgeolekukonverentsil. Kõlab uhkelt ja on talle ülihuvitav, ainult et ajagraafiku Murphy seadusse sobis see meil ka “väga hästi”.)

Siis on veel see – mis ma sest ikka vaka all hoian, nüüd on see kindel…

Ma olen viimased poolteist aastat iga nädal vähemalt korra mõelnud, et ma tahaksin tulevikus kas asuda tööle raamatukirjastusse või saada osanikuks mõnes raamatukirjastuses. Ja järsku toimus üks kiire ahelreaktsioon, mille tulemusena ma teen enda põlveotsa-osaühingu ja juba 1. mail tuleb ühine esitlus Pegasuse kirjastusega: üks raamat meil Dakiga kahepeale nende kirjastatud, teine raamat minult ja kolmas Dakilt – kaks viimast minu osaühingu alt. (Väga võimalik, et suve lõpus tuleb osakapitali laiendamine, aga praegu on Daksmanil nagunii pea ja eelarve pühendatud tulevastele pulmadele – nii et ma alustan seda firma majanduspoolt üksi, oma raha ja energiaga, Daki saab honorari. Ma ei tea, kes siin keda ära kasutab 😉 See on meil vist nagu heas abielus – ärakasutamist ei saagi mõõta.)

Ma olen aastaid kartnud raamatupidamist ja sellepärast ma alati unistasingi väikselt (tahaks olla osanik või töötaja kirjastuses). Aga nüüd on see hirm ära kadunud, võibolla sellepärast, et USAst ära kolides pidi Justin hakkama meie mõistes FIE-ks oma riigi valitsuse silmes ja mina olen see, kes suutnud ta paberimajandust kontrolli all hoida… järelikult väga andetu sel alal ei olegi.

Huvitavad ajad on olnud, ja on ees. Vanad sõbrad, kes päevavalgele tulnud, uued nõuandjad ja aitajad ka… KUI oleks aega, siis saaks sellest huvitava blogi teha. Aga mida praegu pole, on aeg.