Sünnipäevast ja Tartust

Ilusat vabariigi sünnipäeva kõigile!

Mu vana kolleeg Priit Pullerits tegi Postimehesse loo välismaal juurde sündivast patriootlikkusest ja mailis ka mulle küsimused (ta lugu on tänases lehes). Ma panen siia oma pika vastuse välja:

– Nimelt, kas pärast välismaal äraoldud aega tundub Eesti armsam ja parem ning paljud asjad, mis siin ehk varem närvidele käisid, ei vääri seda enam üldse – millised on Sinu kogemused, kuidas välismaal veedetud aeg Sind ses osas mõjutas?

– Mu meelest muutub enamus inimesi välismaal olles rohkem patrioodiks – saad tunda seda nabanööri, mis sind tegelikult kodumaaga ühendab. Näiteks toidud, naljad, lapsepõlve multifilmid, isegi vanade eesti poliitikute tagakirumine. Nüüd olen tagasi Eestis olnud kolm nädalat (pärast kolme aastat USAs) ja praegu olen küll väga helgelt ja tolerantselt meelestatud. Näiteks kui ostukeskuses laste mängutoas hakkas teenindaja meiega kurjustama, et me polnud taibanud saapaid jalast ära võtta – see oli nii Eesti, nii armas. Aga ajapikku kaob ilmselt selliste juhtumite osas tolerantsus ära. Mingi üldisem tolerantsus vist siiski jääb: kusagil pole parem ja kusagil ei suudaks sa paremini kohaneda kui oma kodumaal.

Kas oli ka võimalust Eestit kuidagi promoda ja kuidas seda tegid?

– Ma olen käinud seljakotiga rändamas erinevates Euroopa ja Aasia riikides, lisaks olen elanud New Yorgis kolm aastat. Küllap iga kohtumine võõra inimesega on teatud mõttes oma maa ja rahva esindamine, eestlaste puhul on see vastustunne eriti suur, sest meie rahvaarv on nii väike. Ma olen meid tavaliselt kiirkorras positsioneerinud “Soome ja Rootsi vahele”, kui pikemat juttu ajada, siis lisan ikka Läti ja Venemaa ka. Räägin sellest, et meil on madalad maksud, mis on ka Soome ja Rootsi majanduspoliitikat mõjutama hakanud, ja et me oleme “ainuke Skandinaavia maa, mis kuulus nõukogude blokki” ja “ainuke Nõukogude Liidu vabariik, kus sai vaadata Soome televisiooni”. Üsna sageli on õnnestunud inimesi üllatada ja neile meelde jääda ka sellega, kui nohu küüslauguga ravin või mainin, et me korjame marju metsast, ise oma näppudega.

– Kas välismaal veedetud aeg muutis Sind enda arvates ka pisut suuremaks Eesti patrioodiks?

– Ma ei mäleta, et pärast laulvat revolutsiooni mind Eestis elades erilised härdushood oleks tabanud. Kõik mu – võiks öelda lausa, et spirituaalsed – kodumaa-armastuse puhangud on ikka olnud kas mujalt tulles või mujal olles. Kui New Yorgi Eesti Majas üritustele lipp tuuakse ja rahvas püsti seisab ja laulab. Võ kui me möödunud aastal sealsamas kultuuripäevadel nägime “Laulva revolutsiooni” toorfilmi ja rahvas pühkis pisaraid. Seal saalis tekib sageli selline omamoodi fluidum, inimesed vist tekitavad üksteisele massipsühhoosina kodumaa-nostalgiat juurde. Võib ju tunduda, et mis tänapäeval väliseestlastel viga, paki aga kotid ja koli Eestisse, aga tegelikult on igasuguseid piiranguid, miks konkreetselt ei saa kolida: töö, peresidemed. Mu väliseesti sugulane ütles, et mõnes mõttes oli vanasti lihtsam, sest siis ei saanud sa ennast selles süüdistada, et sa välismaal elasid, ikka sinust väljaspool asuv saatus ja raudne eesriie oli põhjuseks. Aga nüüd?.. Paljudel väliseestlastel on vist see allasurutud enesesüüdistamine sees ja teatud hetkedel, näiteks 1988. aasta suve meenutades, lööb see emotsioon tugevalt pinnale.

Viimati tabas mind patriootlik härdus siis, kui lugesin, veel New Yorgis olles, internetist selle kohta, kuidas valmistatakse ette selle aasta presidendi vastuvõttu Tartus. Järsku kujutasin seda nii täpselt ette: lume lõhn, saabuvad inimesed, kõik räägivad eesti keeles, linnarahvas kõnnib ja piilub ümber Vanemuise teatrihoone, sees antakse eesti sööki ja lõhnab Eesti moodi. Mul polnud isegi mitte mingisugust muusikat ega lõhna, mis mu tajusid oleks hullutanud, lihtsalt see pisike ajaleheartikkel internetis – aga mulle tuli niisugune hellus ja uhkus peale, tahtsin arvuti tagant püsti tõusta ja otsisin netist Eesti hümni kuulamiseks, momendist viimase võtmiseks…

See on muidugi kõrvalt vaadates natuke jabur ja täpselt saavad sellele pihta vist ikkagi ainult need, kes on kodust kaugemal elanud. See on misiganes riigis lennuki maabudes ka näha, kuidas osa inimesi nutab või pisaratega võitleb. Need on küllap need inimesed, kes üle pika aja koju saabuvad.

——-

Nüüd ongi siis see päev käes, mis minus kunagi jaanuarikuises Ameerikas härdust tekitas. Ja nagu ikka, kipub reaalsus olema proosalisem. Olen jah raske tee läbi käinud ja tagasi Eestis. Aga tegelikult on mul nohu ja lapsukesel ka, ning õues on krõbe külm. Ja praegu mõtleme (kakskümmend minutit veel aega otsustada) – kas läheme Toomemäele lipuheiskamist vaatama ja hümni laulma?

Aga elu Tartus nende möödunud kolme-nelja nädala jooksul on olnud ilus. Karlova lumised tänavad – eriti need, kus autosid harva kohtab… Ükspäev krudisesime seal ringi ja Justin õhkas südamest: “Kui uskumatult ilus siin on!”

(Ma tegelikult natuke kardan, et kevadel, suvel ja sügisel ehk polegi niiii ilus.)

—

Ja mis Tallinnasse puutub, siis on mulle tulnud meelde ja peale see vana tartlase-kompleks. Justin sõnastas selle hästi: “Tartus on mul tunne, nagu elaksime saare peal. Et Tallinnasse saada, tuleb nagu kusagile avamerele seilama minna.”

Nojah, tegelikult geograafiliselt pole see küll saare peal, aga kausi sees. Aga tunne on just see.

—

Mulle teeb nalja, kuidas mu vanad tallinlastest sõbrad (paljud tegelikult kunagised eks-tarlased, vähemalt ülikoolipäevilt) küsivad mult: “Noh, millal sa Tallinnasse tuled?” ja kuidas nad jäävad kokutama, kui ma vastu küsin: “Aga millal sina Tartusse tuled?”

Tegelikult on see tee endiselt kahesuunaline, uskuge!

—

Üks väike detail veel Tartu elust. Me käisime kaks päeva tagasi notaris (oleme nüüd pisikese korteri omanikud, sellest saab Justini kodukontor, keset Karlovat) – ruumis oli kaheksa inimest: ostjad, müüjad, endised laenuandjad, maakler, notar.

Ja kõik olid kampsunites. Isegi notar ;).