Hommikusi mõtteid

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. ma just ükspäev mõtlesin Sinu blogi lugedes, et sul on nii palju rabelemist kolimise-töö-pere jne’ga, et peaksid end vist rohkem hoidma, rasedus ei ole küll haigus, aga targem on ennast mõnes asjast vabaks nihverdada.
    Ja Anna on ütlemata ilus nimi ( minu lapse oma ka 🙂
    Ilusat sõbrapäeva! 🙂

  2. Huvitav on see, et tegelikult on pere teine laps palju pealehakkajam ja esiletrügivam kui esimene (eks see oleneb ka laste vanusevahest). Sest tema peab oma koha eest pereelus algusest peale võitlema. Teisena sündinu on ka mässumeelsem ja avastajalikum. Paljud uuendusmeelsed leiutajad on sündinud pere teise lapsena. Nägin kunagi üht dokumentaali, mis rääkis võitlejainstinktist, seal räägiti muuhulgas perre teisena sündinud lastest ja näidati katset kuidas erineva sünnijärjekorraga lapsed vanemate tähelepanu püüavad. Väga huvitav.
    Intelligentsus ja sünnijärjekord on ka huvitav teema. Nt V.Kolga on seda uurinud.
    Muidugi on kõik vaieldav, nagu ikka. Aga nii minu ja mu vanema õe suhe kui mu omade laste suhe on täiesti sellele dokumentaalile vastav.
    Aga keskmine laps on omamoodi “vahele jäänud”. Et tal tuleb end vanema õnnakse suhtes tõestada samas jääb ilma pesamuna hellitustest.
    Tegelikult on naljakas kuida su ämm-äi arvavad, et siin on kõik niii kohutavalt mahajäänud 🙂
    Ja – Head sõbrapäeva!

  3. ma arvasin ka et teine laps ei saa seda lõputut imetlemist, aga on saanud ikka. Oma peres võibolla vähem aga vanaemavanaisa käest saab küll. Vanem laps on juba nii isiksus, et teda ei saa niimoodi imetleda ja nunnutada kui noorem nunnutamise ikka jõuab, et kõigi tähelepanud kuulub talle. Aga eks see teine laps iseseisvam saab küll, sest oma vanemad on juba asjaga harjunud ja lasevad tal väiksekesel rahulikult areneda ;).
    Head sõbrapäeva!

  4. ah ja. mul juhtus esimesega samamoodi, et tegutsesin väga intensiivselt kuni haiglasse sattusin – pärast läks kõik rahulikult. Aga mul oli ka ülitubli arst, muidu ei oleks vist ikka nii rahulikult läinud. Ole tubli.

  5. Ma olen Heidiga nõus – teine laps peab oma koha eest rohkem võitlema ja on pealehakkajam. Aga tegelemist saab ta tunduvalt vähem kui esimene, sest tal on venna näol mängukaaslane olemas, aga vennal omal ajal ei olnud. Nii et nagu Triingi ütles – teine areneb omaette:)

  6. hoia ennast. ma olem sinust ilmselt paar nädalat maas, aga elan väga kaasa:)
    muide, pere noorem laps on ju igavene pesamuna ja hellituste saaja (ütleb pere esimene laps:6)

  7. Mulle on just alati tundunud, et pesamunad on rohkem tähelepanu saanud ja ära hellitatud kui esimesed lapsed. Tüüpiline on ju, et kui üheskoos mingi pahandus tehakse, siis saab riielda suurem, sest tema peaks justkui targem olema, väiksele antakse kõik andeks ja ta jääb “väikseks ja rumalukeseks” ehk justkui süüdimatuks ka siis, kui ammu peaks mõistus peas olema.
    Vahel on see mulle lausa traagiline tundunud, kuidas suurem laps äkki suurest osast tähelepanust ilma jääb ja peab paljuga ise hakkama saama, sest vanemad on väiksega nii hõivatud (mis on pratamatu). Kui panna ennast selle väikse “suure” õe või venna olukorda, siis võib ju seda armukadedust ja jonni täiesti mõista. Aga eks kõik sõltub vanemate mõistmisest ja empaatiavõimest.
    Ja loomulikult on esimene laps eriline, sinna ei saa ka midagi parata.
    Igatahes tore, et teil kõik hästi on ja palju õnne tütreootuse puhul! Marta on ka kindlasti rahul!

  8. Minu laste vanavanemad on jällegi millegipärast just pesamunaga hästi ninnu-nännu tuurides. Isegi mu äi, kes muidu on selline krõbe ja karm üle-kaheksakümne meesterahvas, on üpris heldinud meie pisikest piigat nähes :). Võibolla on asi ka selles, et esimene laps oli poiss, aga igatahes praegu ma pean täitsa jõuliselt ise asja tasakaalustama, et kohe-kohe mürsikuikka jõudev poiss ka ikka vanvanematelt tähelepanu ja ärakuulamist leiaks. Ja mulle tundub ka, et pesamunast tüdruk (kes hetkel on küll alles kaheksakuune) on märksa nõudlikuma ja kangema iseloomuga kui poiss oligi (kuigi poiss pole ka mingi valge ingel). Poiss virises ja nuttis beebina, kui midagi saada tahtis, tüdruk prõmmib jalgadega vastu põrandat ja kärgib :). (Kuigi muidu on selline päikeseline plika iseenesest.)

  9. Head sõbrapäeva ka minu poolt kõigile!
    Olete väga-väga tublid kõik – ühelt kontinendilt niimoodi teisele kolida on väga raske katsumus.
    Nii tore, et tüdruk tuleb! Siis on põhjust ka kolmas laps saada! 😉
    Mina ise olen pere vanem laps, õde noorem. Lühidalt: minul oli küll palju vabadust, aga samas õel oli kõike muud palju rohkem. Mina olin tubli õpilane ja ka muus osas tubli, sellegipoolest sain kogu aeg pahandada. Õde võis õppida kui halvasti tahes, ikka midagi ei juhtunud. Õde suutis enda eest paremini seista, ta ei võtnud vanemate iga tänitamist nii tõsiselt.
    Üks ema, kellel on poeg ja tütar, rääkis, et tema ämm ei tee tüdrukust õieti väljagi, aga poissi täiesti jumaldab, kuigi tüdruk on väiksest peale palju tublim olnud.

  10. Näh, tahtsin ise alustada sõbrapäevasoovidega, aga Sa ise olid juba ees kõigile virtuaalsõpradele soovides. Ikka siis minu poolt ka soojad sõbrapäevasoovid! Kunagi kui Sul rohkem aega on, tahaksin pärida selle angloameerika kombe kohta, mis Eestis ka tasapisi toimib.
    Kas Sa olid Toomemäel? Kui, siis tuttav koht. Minu kadunud tädigi (kuldne süda, kuldne hing!) tõi oma lapsed ilmale seal ja oli nii tubli, et talle tehti seal ettepanek jäädagi sinna esisünnitajaks.
    Kui Sul on tüdruku nimeks valmis Anna, siis selle peale tegi mu süda jõnksu, Minu ema oli Anna.

  11. oi, tore, et Epp on jälle elusalt ja tervelt virtuaalmaailmas tagasi!

    mulle kohe üldse haiglad ei meeldi.. olin kunagi nõukaaja lõpus Toomemäel paarinädalaste tsüklitega naistehaiglas; küll see oli imelik elukorraldus. huvitav, kas vene õed on ikka veel blondeeritud juuste ja tugeva meigiga? 😉

    meil on õega 2 a vanusevahet, tema minust noorem. perekonnas said vanavanemate tähelepanu aga mõlemad võrdselt: minul oli emaema Paides, temal isaema Türil. vahetusi toimus üliharva. ehk ka seepärast, et minu nana suri, kui olin vaid kaheksane.

    elujärg läks aga nii, et noorem õde on koduhoidlikum ja mina maailmarändur; temal on suht paigalise palgatöötajana pea puberteediealine poeg, riiklik haridus ja ‘ämma maja’, minul suure rännukogemusega erakooli diplomid, oma firmad ja pangalaenuta kinnisvara.

    eks vaatame, kuidas edasi 😉 koduhoidjana on mu õde raudselt parem. ja ma kohe kartsin, kui ta beebit ootas: minu väike õde ja rase! see oli tol ajal mulle midagi võõrastavat, ehheee..

  12. Ma arvan, et nii palju kui on inimesi on ka õe-venna kogemusi ning teha miskit järeldust, esimesed lapsed on sellised ja teised sellised ja kolmandad ja neljandad … ei ole võimalik. Meil igal on oma isiklik õeks/vennaks olemise kogemus ja ka osadel ka see, kuidas kohelda mitut oma last. Mina olen ka vanem õde, õekõbi 6,5 aastat noorem. Mina mäletan siiani armukadedust ja kõrvalejäetust ja erinevat kohtlemist lapsepõlvest, ikka nii, et suur õde teeb ja vastutab ja on süüdi. Eks ma tegin ja vastutasin ja olingi 🙂 Ja praegu võtan seda kui fakti, mitte kui emotsiooni, nüüd vanainimestena saame õega häst läbi (mu meelest). Olen oma laste puhul (mul neid tükki kolm: T-P-P) üritanud seda vahetegemist vältida ehk siis ühe eelistamist teisele, mis ei tähenda ühesugust kohtlemist, ikka igale tema vajaduste järgi ja vanuse järgi ja igalt tema võimete kohaselt ;). Ja vältida seda, et suur õde peab väiksemaid hoidma. Üks nipp muide ongi see, et suurele õele toodi kinke väiksema venna sünni ja -päevade puhul ja veel väiksema venna sündides siis kahele vanemale. Kui külalistel ei olnud meeles, olin ise varunud miskit nänni. Sest ma mäletan seda tunnet, et minust keegi välja ei tee ja kõik, kogu nänn, tähelepanu jmt läheb väikesele õele 🙂 Seega ma arvan, et Epp, teie pere puhul oli see ehk vanemate tarkus, mitte esimese lapse eelistamine. Ja seda, et lapsi ühtemoodi võtta ei saa, olen ka kogenud. Vanema lapse kasvatusnipid ei toiminud keskmise puhul jne. Aga igaüks neist on miskit moodi esimene ja ainuke. Kõige esimene on esimene laps, teine on esimene teine laps 🙂 Nad ise ju võrdlevad ja tahavad olla esimesed, siis olengi nii öelnud. Ja oma kaootilise kommentaari lõpetuseks veel, et see vanavanemate tähelepanu suurus lapsele tundub jah olevat pöördvõrdelises seoses laste arvuga peres 🙂 Vähemalt meil on nii välja kukkunud. Aga kolm on ju ka selline kogus, et endalgi lähevad nimed sassi ja sünnipäevad meelest :P, mis siis meist põlvkond vanematest tahta 🙂 Ilusat sõbrapäeva ja mingu Sul titeootus ja ka kõik muu ikka hästi!

  13. Tahjtsin kirjutada järgneva peale

    . Aga mõtlesin selle teema peale ikkagi: on vist päris tavaline, et just esmasündinust saab vanavanemate lemmik ja teisena sündinu ei saa kunagi seda ülevoolavat fännimist tundma.

    Siis lugesin Merlet, kes ütles asja ära
    Ma arvan, et nii palju kui on inimesi on ka õe-venna kogemusi ning teha miskit järeldust, esimesed lapsed on sellised ja teised sellised ja kolmandad ja neljandad … ei ole võimalik. Meil igal on oma isiklik õeks/vennaks olemise kogemus ja ka osadel ka see, kuidas kohelda mitut oma last.

    Siiski on olemas mingisugused kogemuste grupeeringud. Mingid rühmalised üldistused. Kuid Sinu sissekanne, Epp, tahab arhetüüpne olla. Mida ta pole.

    Hästi elutark on mu meelest Inffi kommentaar, kus ta ütleb:
    … , aga igatahes praegu ma pean täitsa jõuliselt ise asja tasakaalustama,….

    Nii ongi, tasakaalu suhtes tasub alati valvas olla.
    Elu on üks tore köielkõnd, mida kaugemale jõuad, seda paremini oskad, muide.

    Tasakaalu tuleb silmas pidada ka töö ja eralu suhtes.

    Raseduse teemal ei oska sõna võtta. Hoolimatamitmetest katsetest pole mul siiani õnnestunud rasestuda. Oh, kurb, nii kurb.

    Musi
    Ikka SInu
    Valentina Tereshkova

  14. hea, et titaga ikka kõik korras. ja head sõbrapäeva ka!

    aga selle teise lapse kohta, et meie peres on asjad jällegi nii, et mina kui keskmine laps olin vanavanemate lemmik. vanaisale kohe veel eriti, või vähemasti näitas tema seda väga tugevalt välja, uskus minusse alati siis, kui keegi teine enam ei uskunud (no tüüpilised teismelisejamad kooliga jms). aga mulle näis, et ka vanaema valutas minu pärast rohkem südant kui teise nelja lapselapse pärast. tädi lapsed hoidsid üldse ise eemale, nii et vanavanemate kogu tähelepanu oli pööratud meie pere kolmele lapsele ja no ma eristusin sellest kolmikust.
    aga meie puhul võib asi üldiselt olla jällegi selles, et olen kolmest ainuke tüdruk.
    vanaisaga oli nagunii mingi eriti hea klapp ja suurepärane läbisaamine, seal polnud tegu lapselaste eelistamisega enam vms, see oli kõige lihtsam ja tavalisem sõprus, kuidagi väga ühel levelil olime hoolimata umbkaudu 60aastasest vanusevahest.

  15. Minu arusaamise järgi on USA meditsiin Eestist ammu maas. Ei tea kas igal alal, aga olen näiteks Eestis hambaarstile öelnud mis tuimestusvahendi vastu ma Ameerikas allergiline olin ja nii arst kui õde vaatasid mind suurte jahmunud silmadega: “Oi, meie pole seda rohtu oma kümme aastat kasutanud!”. Sarnane kogemus on olnud nahaarsti ja günekoloogi juures (viimane oli eriti meeldejääv ja viis selleni, et USAs ma günekoloogi juurde vist iial enam ei lähe).

    tahaks teie teise lapse puhul kolmanda lapsena peale õnnesoovide veel seda öelda, et kena on kui neid lapsi on paarisarv. Muidu on ikka kuskil see üks.

    Tugevat tervist sulle ka.

  16. Kas teate seda ütlust, et üks laps peres on vähevõitu, kaks aga kaugelt ülearu? 🙂
    Tegelt moodustavad kaks väikeste vanustevahedega last toreda monoliitse (suurema osa ajast) meeskonna, kolmas laps tekitab juba väikese seltskonna, neljas …
    Õnne!

  17. Eks iga laps sünnib oma iseloomuga, mida siis elu siit-sealt voolima asub.
    Oma 3 pealt olen saanud pigem tõestust üldlevinud teooriatele, vanim kõige kohusetundlikum, pesamuna kõige kangem, keskmisest kurtes jõuab jumalapäike enne looja minna. Samas on kõik nii erinevate iseloomudega kuid kokku tuleb vahva kogum.

  18. Ei ole suuurem autoasjatundja ja viimased autod kõik uuest peast soetatud aga tehke proovisõit…

    katsuge, kas käigud käivad kergelt, käivitub kohe hoobilt, et mootor töötaks korralikult, ka tühikäigul, nõrga aku saab muidugi välja vahetada, kontrollige hooldusraamatut, et oleks tehtud korrpärased hooldused ja õlivahetused jms.

  19. Jep, ilma proovisõiduta ei ostaks isegi meiesugused boheemid 😉

    Laste teema juurde. Tegelikult on see tõsi jah, et niipalju on erinevaid peremustreid ja üldistada ei tasu. Meie peres olin mina vanavanemate hoida varases eas ja sellest saadik nende lemmik, ja nüüd tundub Marta seda s(t)aatust jagavat.

    Meie nooremale tüdrukule aga saab osaks kindlasti hoopis teine s(t)aatus. Ja üks huvitav asi, tema esimesed eluaastad saavad olema peaaegu nagu kaksiku-elu, sest ilmselt me hakkame õega kahepeale oma lapsi hoidma… Õde sai muide ka just teada, et ootab tütart. Tal peaks kaks-kolm nädalat enne mind sündima.

  20. Minul siis ka sarnane olukord, umbes kuu aja pärast peaks sündima teine tütar (tehtu lvu, nii et kindel lugu). Esimene tütar on vanaema suur lemmik, on ka väga tema nägu ja tegu. Nii et ma ka mõtlen, et kuidas hakatakse teisesse tütresse suhtuma. Kõneainet sel teemal praktiliselt pole olnud. Aga elu näitab. Suguvõsast muidu on kuulda olnud, et oodati poissi. Aga see ei tähenda mulle suurt midagi, kaks väikese vahega tüdrukut on minu meelest väga lahe:)
    Ise olen pere teine laps, ja omast kogemusest ütleks, et teine laps areneb kõvasti kiiremini kui esimene:) Hea vanema tuules minna. Mina hakkasin paljusid asju (a la saapapaela sidumine, lugemine jne) varemgi tegema kui minu 2 a vanem vend. Ja iseseisvam ja -teadlikum olen ka terve elu olnud. Aga see juba pigem iseloomude asi, mitte sünnijärjekord.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar