Et siis auto ostmisest

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Ning tegelikult, autot võib ka hädaolukorras alati vaja minna! Parem on, kui ta teil tagahoovis olemas on. Muidugi ei kujuta ma ette Tartu vahemaid, kuid kasvõi sünnitusele kimada… Mingil määral olen kursis Eesti haiglasüsteemiga ning kiirabidega ( mis võib ka mitte tulla õigel ajal)…Seega kahe väikse lapsega on ikka aprem kui on endal mingi kiire liikumisvahend olemas.
    Ok, hästi itaallaslik paranoiatsemine, kuid veel ühe põhjusena ( vabandusena) sobib!

    Muuseas, mina enne auto ostmist ( ning siin on kõigil autod, meil on pere peale 1) sõitsin tööle koos töökaaslasega, kuni selle naine keelas ära. Naisele olid hakanud töökaaslased nalja viskama, et ta abikaasa kimab hommikul ringi blondiga….Ning ka pärast polnud keegi ( 15 inimesest, kes elavad enam vähem tsoonis) nõus jagama autot, kasvõi natuke minu omaga natuke tema omaga… Pole see automaniakkide hingeelu midagi nii lihtne ja muudetav 🙂

  2. Ei maksa häbeneda autot. Ega see maailmalõpp nüüd ei ole. Enamikel on auto olemas ka neil, kes Hollandis või Kopenhaagenis rattaga enamasti ringi vuravad. Ikka läheb tarvis ju.

  3. mina vaatan neid naisi ja lapsi, kes loksuvad pikki vahemaid bussides või rongides, lapsed rahulolematud ja nutmas ning kaasreisjad, kes vähemmõistvad, äärmuseni häiritud. no ma´i mõista neid.
    saan aru, et paljudel pole võimalik endale autot lubada ja see on muidugi täiesti arvestatav vabandus, aga kui inimene põhimõtte pärast pisikese beebiga loksub bussides-rongides, kuigi oleks võimalik selle asemel hoopis autot kaustada … vot see jääb mulle arusaamatuks. pisut vanema lapsega on kindlasti huvitav selliseid pikki reise ette võtta, näiteks mina sain marsruudil Tartu-Tapa reisides (vanaema-vanaisa elasid Tapa lähedal) endale alati hunnikutega sõpru : ) sotsialiseerumise mõttes on rong küll üks väga hea koht 😉
    ise plaanime ka alles siis auto soetada, kui peresse juurdekasvu peaks tulema. enne saame tõepoolest oma reisid busside-rongidega korraldatud.

    ja teine asi, mida mina üritaksin lapsega vältida, on kaubanduskeskustes ajaveetmine. ma usun, et mina leiaksin kindlasti võimaluse jätta laps selleks ajaks mõne lähedase hoolde, kui tuleb õudne ostlemisvajadus peale. mul juhtub seda õnneks viimasel ajal juba järjest harvem ka, nii et sagedasti vajadust ei tekiks. aga jube on vaadata neid väsinud ja tüdinud pisikesi inimesi, talvel veel paksudesse jopedesse topituna ja palavuses piinlevatena, ema sabas lontsimas.

  4. Tere, Epp!
    Hea kuulda, et pole lapsepõlvekodu ära unustanud. Mina juhtun kodukanti küll viimasel ajal väga harva. Tervitades, Ave.

  5. mu arust pole ka see asi, mida vabandada või häbeneda, eritikui te tõesti seda lühisõitudeks ei kasuta. No aga eesti liiklusega pole võimalik ühistranspordiga igale poole maale saada, lihtsalt ei ole! Ja 3-4-liikmeline perekond kellegi teise autosse – no ainult juhul, kui selles teises peres on 1 inimene. Ei saa ju! Mõelge ise! Meie poolökoinimestena kasutame autot ka peam nädalavahetusel, et maale sõita, sageli ka selleks, et nt Tähtvere spordiparki sprtima minna, vahel ka külaskäikudeks ja selleks, et kusagilt toidupoest suurem kogus toidukraami osta. 2 lapsega ja vankriga on seda ikka väga raske teha, kui tahad osta nt 2 kg jahu, suhkrut, kuivaineid, 2 l piima ja 2 l keefiri, lihast jm rääkimata. No ei tasu see vaev ära, ehkki asjad saab kärusse panna, aga lastetud vist ei kujta ette, kui raskeks see käru siis läheb ja seda siis veel nt Riiamäest üles lükata…. uhh….
    Loomulikult auto!

  6. Epp ära põe autoostu pärast. Ma arvan, et kui inimestel on liikuv eluviis siis on auto teinekord väga vajalik.
    Mina näiteks unistan sellest, et saaks nädalavhetustel auto nina Tallinnast välja keerata ja sõita lasega Eestimaad külastama. Seda oleks niiii väga vaja.
    Selleks suveks tegime me endale tõsise kohustuse käia Eesti erinevaid linnu külastmas rongi ja ratastega. See on see mida me saame oma võimaluste juures lubada endale.
    Kindlasti pole see võimalik väga väikse lapsega. Ma esialgu arvan, et lapsed peavad need reisid pakiraamil veetma, kuid ehk saab suurem pliks juba ka oma rattaga sõidetud pikemaid maid. See selgub kevadel.

    Aga nüüd küsik hoopis Annalt, et kuskandis sa Tapa lähedal käisid lapsena?
    Sest minu lapsepõlve nädalavahetused olid sellised kus me sõitsime Tallinnast rongiga Nõmmkülla. Ja nii pea igal nädalavaheusel.
    Ehk oleme me kohtunud?

    Kuid rääkides lastest ühiskondlikus transpordis.. siis mina ei mäleta, et minu lapsed oleksid kunagi pikematel sõitudel jonninud või virisenud või kaasreisijaid kuidagi muul viisil tüüdanud.
    Ma arvan, et korralik ettevalmistus lapsega reisile minnes suudab ära hoida kõik erinevad probleemid. Minu lapsed kohe teavad, et kui mingi pikem sõit on ees siis nad saavad mind lõpmatuseni tüütada igasugu erinevate küsimustega ja siis igast häid asju mis neile igapäevaselt muidu nii kättesaadav pole on külluses. Väiksemana said nad olla süles ning meil olid omad mängud ja tegevused ja söögid ja joogid ja mänguasjad ja salfad ja oksekott… Nüd kui nad suuremad on siis on veel lihtsam. Me mängime oma tavalisi koolimänge ja lapsed saavad telefonimänge mängida ja raadiot kuulata. See viimane on neile jube põnev sest meie kodus igapäevaselt raadio ei mängi.

  7. Auto on tarbeese. Ja kuna Eestis on teatavasti rongiliiklus pea olematu ja bussiliiklus ka nii nagu ta on, siis on auto ikka üsna tänuväärt lisandus peresse. Ka nädala söögikraami on autoga palju mugavam koju vedada. Ning kui on veel eluperiood, kus kolitakse ja vaja transportida suuremaid pakke ja võib-olla isegi väiksemaid mööbliasju üheset kohast teise, siis mis siin mõelda — muidugi auto! Igapäevaselt Tartus pole tõesti autot vaja, enam-vähem igale poole on võimalik jala minna, ja erandjuhul (kui tuisk ja torm väljas vms, rasked pakid vms) võib ju ka takso võtta, siis Eesti piires liikuda on ikka autoga parem, eriti veel väikeste lastega.

  8. Millegipärast tapsin eile aega Pere&Kodu veebis miskeid artikleid lugedes ja seal oli mh küsitlus et mis on vajalikuim beebitarve. Kirjutasin sinna kõhkulusteta auto… Ei jaksa eriti pikalt praegu põhjendada, aga usun, et just minu enda jaoks on see olunud kõige vajalikum tarvik. Esimese kapsega seetõttu et olin palju üksi ja siis oli hea võimalus tibu autosse pakkida ja linnast välja sõprade-sugulaste juurde putkata et kurbus kallale ei tuleks. Teise lapse puhul on pragmaatilisemad põhjusd – keeruline logistika ja vajadus teha tööd pisilapse kõrvalt. Paraku olid lapse esimesel eluaastal mu peamised konsultatsioonkliendid Põlvas ja Valgas, kuhu Tallinast bussiga eriti ei saa.

  9. Lisaksin veel ühe plussi auto poolt siia kommiridadesse. Reaalselt ei ole näiteks suvel ja nädalavahetustel võimalik väga paljudesse Eesti kohtadesse minna. Meie, 2 tallinna kesklinna inimest, oleme proovinud 2 suve sõltuda bussidest ja rongidest. Eestis on see liiga suur kaotus, pool jääb tegemata ja nägemata. Tihti ka hästi välja kukkunud praktikast tüdineb pikapeale, sest valikud jäävad lihtsalt liiga kitsaks. Auto on vajalik tarbeese ja pole mõtet sellest mööda vaadata. Lastega perest hoopiski rääkimata.

  10. Meie ostsime auto kahel põhjusel – teise rasedusega olin ma paistes ja ei jaksanud kõndida, seljavalud olid ka kahesaja meetri läbimisel üüratud. Samas pidin käima tööl – polnud asendajat ja töö tuli ära teha. Niisiis ostsimegi auto, eelkõige mulle tööl käimiseks. (Umbes 10 km päevas edasi-tagasi retk – ja bussid mu töökoha ukse alla kahjuks EI sõitnud vajalikul ajal.) Ja kui laps juba käes, siis temaga vajadusel näiteks arsti juurde minekuks (no ei hakka haiget last 3 kilomeetrit läbi karge talveilma arsti juurde ja pärast samapalju tagasi kärutama – ja iga väiksema haiguse pärast kiirabi kah kutsuma ju ei hakka – taksosid meil siin aga praktiliselt ei ole – väikelinna värk). Ja ka Eestimaad mööda laiali olevate sugulaste külastamiseks. Samuti tõesti puhkuse ajal Eestimaa vaatamisväärsuste nautimise hõlbustamiseks. (Kui peres on imik ja samas ka suurem laps juba, siis ei saa ju pisikese säästmiseks kogu aeg kodus kükitada ja suuremalt lapselt võimalused võtta.)

    Auto on tarbeese. Ja samas tõesti, kellel see olemas on, võiks tõesti kombineerida töö- või huvikaaslaste transportimist. Ma ise olen küll alati nõus kaasreisijaid võtma, kui vähegi mahub. Kahjuks aga, kui terve meie pere peal on (mees, mina ja kaks last), siis on auto täis mis täis. Üks kõhnemapoolsem sugulane vaid mahuks veel :P. Aga kui meest ei ole kaasas, siis oleks juba kahele inimesele ruumi. Ja kui suurem laps ka mingil põhjusel koju jääb, siis mahuks koguni kolm. (Väikseim laps on muidugi enamusel sõitudest kaasas, pole teda eriti kellegi juurde jätta ja ei taha ka.) Mul isiklikult ei ole kaasasõitjate vastu midagi. Tühja autoga tundub tõesti raiskamine ja igavgi sõita.

  11. lisaks on autos hea asju hoida kui kuuri näiteks pole. meil on seal lapse käru, kelk ja kevadel ka jalgratas + kõvasti väiksemat kraami. kui hästi tahta, leiab autole rohkem kasutusvõimalusi kui ainult kimamine ja siis on juba tegemist üsna öko asjaga. võid ju hakata kevadel seal ka kurke kasvatama või midagi. ära muretse.

  12. Tahaks veidi vastu vaielda kõigile, kes arvavad et ilma autota pole võimalik last üles kasvatada. Huvitav, kuidas enamik meist on suutnud täisikka jõuda kui meie vanematel enamasti ei olnud autosid. Ka tänapäeva Eestis on võimalik titega ilma autota reisida. Meie perel on auto (kasutatud, mille saime kingiks) aga minu põhimõte oli lapse sündides see, et titega seda võimalikult vähe kasutada. Praegu on Roosi 9 kuune ja eelmise suve olime väga liikuvad – kodu Tallinnas, suvekodu Pärnus ja vanaema-vanaisa Tartus. Talle meeldis väga kandelinas põõnata kui rongi või linnaliinibussiga sõitsime. Sügise poole meeldis ka oma kärus istuda ja rongirahvast vaadata. Pigem on ta karjunud autos, turvahällis, sest ei saa emme-issi ligi olla. Ta on selline tüüp kellele autosõit uinutavana ei mõju, küll aga kaisus olemine. Kõige ebamugavam on rongiga liiklemise juures pampude hulk, mis marlimähkmete kaasa tarimise tõttu vahepeal suureks paisus.

    Linaga oleme siiani käinud ka rabas, metsas matkamas, linnas muuseumis ja kohvikus. Muuseas tipptunni välisel ajal on linaga Tallinna ühistransporti kasutada palju mugavam kui auto ja turvahälli/vankriga ringi liikuda. Ja titemammad saavad tavaliselt oma liikumisaega valida.

    Ja mis sünnitushaiglasse kiirustamisse puutub, siis alati on võimalus mitte kiirustada ja titte kodus tervitada. Või kui tahta kiirustada, siis kutsuda kiire abi ehk kiirabi.

  13. liinet: teie sihtkohad asuvad Eesti suurimates linnades. On vaks vahet, kas reisida lapsega Tallinnast Tartusse või nt Tartust Abja lähistele või Oravale, nt. Või Põlvast Viljandisse jne jne. Pealegi kahe lapsega. Ja asjadega.
    Olen ise ka suur linataja olnud, samuti rabas matkamas käinud jne. Aga kuidas sinna rabasse saada? Nt Tartust Laeva rappa?

  14. Mul endal lapsi ei ole, aga see-eest on mitu tuttavat lastega peret. Eestimaad avastamas käivad nad jalgrattamatkadel (nii kümnese kambaga, lapsi ka mitmest perest mitu, nii et nad ei pea suurte seltsis igavlema). Pistavad lapsed jalgrattatooli, kõige suuremat plaanitakse nüüd juba oma pisikese jalgrattaga kaasa võtta, sest nende matkatempo on niikuinii aeglane (noh, aeg-ajalt on keegi näiteks rase ega jaksa niikuinii väga kiiresti sõita ja iga natukese aja tagant peab pealegi maha tulema ja vaatamisväärsusi vaatama või söögipause tegema) ja laps jaksaks ilmselt kaasa sõita küll.

    Ja väidavad, et niimoodi jalgrattatempos liikudes näeb rohkem, kui autoaknast. Autoga kulgetakse punktist A punkti B, aga jalgrattaga matkates on kogu aeg kõik näha, pääseb sellistele radadele, kuhu autoga ei mahuks ja kergem on märgata kohti, kus tasuks pikemalt peatuda.

    Logistika käib nii, et matka alguspunktiks valitakse mõni rongijaam või maaliini bussipeatus (viimasel juhul on vaja natuke uurida, mis bussid rattaid peale võtavad) ja lõpp-punktiks mõni teine peatus. Tartule ligemale saab muidugi lihtsamini.

  15. Liinet, mu ema näiteks räägib siiani, kuidas kannatlikult mind süles tassis, endal käed otsast kukkumas. Ma leian küll, et kui on võimalus enesepiinamist välitida, miks siis mitte seda teha? Muidugi on alati võimalik täiesti askeetlikult elada, aga kui sa ise selle kõige juures ei suuda alati 100% õnnelik olla, siis milleks? Ja kui peaksid veel lapsele selle põhimõttelise askeetlikkuse pärast halvatujulisena meelde jääma, siis on kogu üritus eriti mõttetu. Natuke mugavust on minu meelest ikka ainult normaalne.
    Ma oma ema õnneks toriseva ja tujukana ei mäleta. Aga hilisemast elus lihtsalt tean, et tal oleks sellest masinast kindlasti abi olnud.

    Kiirabi pole kahjuks praegusel hetkel sagedasti üldse mitte kiire abi. Eelmise nädala Ekspressis alles lugu sellest, kuidas sünnitajale ei saadetud kiirabi vastu.

    Maria, mu vanaema-vanaisa maja on Kadrinas. Aga kardan, et kui Sul juba lapsed, siis on meil kohtumisteks ehk liialt vanusevahet? Kuigi ega samas ei pruugi, sest me ikka aastaid sõitsime nii.

  16. notsu, kui vanad lapsed su tuttavatel ise sõidavad neid matku?
    Ma natuke kardan seda laste ise sõitmist. Äkki väsivad ära vms. Plaan on küll, et kevadel hakkame kohe harjutama ja meil siin Tallinnas selline pikem rada kus mehega ise sõitmas käime. Eelmisel aastal harjutasime suurema pliksiga jalgrattateedel ja kõnniteedel liiklemist. Paar päris närvesöövak juhust oli ka. Meie lastel see pidurdamine kuidagi raskesti omandatav.

  17. See laps, keda arvatakse tuleval suvel ise sõitvat, on kuuene. Jalgrattatooli topiti juba tited, see andis hea ettekäände, miks matka tempo nii aeglane on – kui mõni sportlane imestas – te tulete kolm päeva kolmekümne kilomeetri kauguselt? – siis sai kohe imiku vabanduseks ette torgata :D.

    Anna, kui sa mäletad, siis see kiirabi saabumatuse juhtum oli noortel, kes olid autos, aga kelle politsei oli rajalt maha võtnud. Nii et ega oma auto kah kohalejõudmise garantiid ei anna.
    Ja veel, need minu tuttavad panevad lapse jala liikudes kärusse või kelgule ja rattaga minnes jalgrattatooli ja käed ei kukugi küljest. Ma ei ole kuulnud neid kedagi nutmas, et oleks ometi auto. Võib-olla Tallinnas on teisiti, seal on vahemaad pikemad.

  18. KAs selline võimalus ei tule kõne alla, et tänapäeva inimesed on väga osavad auto vajalikkust ära põhjendama? Kui vaja, siis saab ju ükskõik mida endale põhjendada ja vajalikuks teha – kasvõi võileibade grillimise masinat. Miks üldse on vaja sellist elu, et peab ühest kohast teise kimama? Kas ei tundu, et kliimamuutused ja nafta lõppemine viitab sellele, et kogu selline eluviis peaks lõppema? Mis tore oleks, kui kõik need põhjendajad loobuksid autodest, elaksid rohkem ühe koha peale – siis kestaks ju kõik ressursid kauem. aga võib-olla olen kõigest valesti aru saanud.

  19. Ei leia enam seda kommentaari üles, aga kuskil eespool keegi väitis (võib-olla see oli hoopis eelmise teema all), et tema pere saab ilma autota suurepäraselt hakkama, sest kui vaja, saab alati kellelgi teise käest küüti. Vabandust, kas see pole mitte natuke egoistlik suhtumine? Auto teatavasti pole ainult mugavus, vaid toob kaasa ka kohustusi ja väljaminekuid, ja lihtne on ju neid vältida ise, nö kasutades teiste inimeste autosid? Pealegi tekitab see vastikut sõltuvustunnet. Mulle kunagi ei meeldi olla näiteks kusagil üritusel eraldatud kohas, teades, et ma saan sealt ära ainult kellegi teise inimese autoga (isegi kui on kokkulepe ja lahkelt lubatud jne). Nii ei saa ise enda peremees olla.
    Me vist siiski ei saa teha nägu, et ilma autota on tore elada. Muidugi vanasti sai, aga paljugi mis, palju jäi vanasti ka käimata ja nägemata. Iseasi on pesukuivati, vaat selleta saab küll elada 😉 (kuigi, Epp, ma saan suurepäraselt aru, miks sa selle muretsesid, tulles otse sealt kust sa tulid).

  20. Jutt õige, kui autosse ronitakse mitme perega, siis on ka vastutus saastamise eest võrdne. Aga omaenda auto omamise halb külg on see, et kiusatus autosse ronida on suurem, sest ta on kogu aeg käepärast.
    Ise teen aeg-ajalt seda pattu, et sõidan taksoga. Talvel rahustan oma südametunnistust sellega, et niikuinii tossutavad nad peatuses, on neil sõitjaid või ei ole. Ja kirves hind sunnib õnneks mitu korda järele mõtlema, kas ikka on nii suur kott ja kas jalad ikka on nii väsinud ja kas ilm ikka on nii külm.

  21. notsu, minu mäletamist mööda hakkasid nad oma autoga haiglasse minema seetõttu, et kiirabi ei tulnud piisavalt kiiresti.

    mai, võileiva grillimise masin on üks väga tänuväärne leiutis ja meie kodus üks hinnatumaid kodumasinaid, mida eelistame iga kell rösterile, kohvimasinale ja mikrolaineahjule, suisa nii palju, et viimaseid meie kodus polegi 😛

    kokkuvõttes leian ma, et see on iga inimese oma isiklik asi, kas ta tahab endale autot või mitte. mina praegu ei taha, lastega tahaksin kindlasti. ei hakkaks iga päev sõitma, ei tekiks kiusatust, sest tartus saab päevasel ajal jalgsi pooltesse kohtadesse palju kiiremini kui autoga. ja tartust ära ma ei koli enne, kui maale minnes ja siis kusagile, kus on töö sealsamas olemas (õpin õpetajaks ja mõned maakoolid on veel alles õnneks) – ka siis ei sõida ju ilmselgelt autoga mitte iga päev.

    Epp, tee ikka nii, kuidas ise tunned, et on hea ja mugav. kogu aeg ei pea minu meelest mõtlema säästmise peale, mõnel puhul võib endale ikka mugavust ka lubada 😉

  22. ma ei viitsi kommentaare lugeda, aga milleks oma elu vabandada? eriti kui arvata on, et sa iga päev nurga peale poodi ja parki jalutama selle autoga ei sõida.
    ja liiati, mugavusrohelised, nagu siin sind sõimati, on suurem osa rohelistest. ja see on ikkagi palju parem kui üldse mitte roheline. sest isegi kui ma kasutan kodustes tingimustes marlimähkmeid ja õues-öösel ühekordseid, on see sada korda parem kui ainult ühekordsete peal olla. isegi kui ma ei raatsi poest paberkotti osta ja ostan kilekoti, on ikkagi parem see muster, et mul enamasti on oma kott kaasas ja siis vahel, kui pole, ostan selle kilekoti, ja liialt kilekottidesse pakkida asju ei lase, kui et ALATI ostan kile. isegi kui ma mõnikord, kui vaja, kuivatan pesu kuivatiga, aga enamasti siiski õhu käes. jne. kui kõik inimesed poolikultki asju teeks, oleks maailm ju puhtam koht.

    ka rohelistel on vaja kusagile sõita, vahel lausa lennukiga! ka rohelised kannavad riideid, külmutavad külmikus õlut ja kuulavad cd-plaate. ma usun, et nad sõidavad ka liftiga ja mõni ehk vaatab telekatki.
    hull on hoopis see, kui “rohelised” keelduvad jõulukuuse (no loodus ju!)maharaiumisest ja ostavad plastmasskuuse või propageerivad ausa karu asemel plastmassist kunstkarusnahka.

  23. Mai: kahjuks on raske paikseks jääda ja ilma autota olla, kuna mina sõidan tööle, mis asub 40 km kaugusel. Mitte kuidagi ei saa teha tööd seal, kus elan. Seega on auto mulle hädavajalik. Ühistrantsporti ei saa kasutada, sest sel ajal kui tööpäev lõppeb, ei lähe kodukohta mitte ühtegi bussi enam.

  24. Muudele põhjendustele ma ei hakka vastu vaidlema või takka kiitma, aga mis puutub ühest linna otsast teise tööle minemisse, siis selleks on olemas ka variant d – ühistransport. Vastupidiselt üldlevinud arusaamadele ei saa Tallinna ühistranspordist tingimata sügelisi, tuberkuloosi ja muhkkatku, suurem osa kaasreisijatest lõhnab neutraalselt, bussid ei jää tavaolukorras x minutit hiljaks, vaid sõidavad reeglina kenasti graafiku järgi (mis linnaliinibusside puhul on seejuures üsnagi tihe), ja kõigele lisaks jõuab ühistranspordiga punktist A punkti B tipptunnil tihtipeale kiiremini kui autoga (trammid näiteks ei lase end ummikutest eriti loksutada).

  25. Meie peresse tuli auto eelmisel kevadel. Sinnamaani üritasime ilma läbi saada. Aga ühel hetkel ei suutnud ma enam sõpru-tuttavaid paluda, et “kas viskaksid mu maale ära ja tuleksid siis järele ka”. Piinlik oli. Ja saigi auto muretsetud. Sest ühistransport käib meie külla vaid paar korda nädalas. Ja linnaelu kõrvalt maaelust loobuda ei suuda ega tahagi.

  26. Räägitakse siiski, et auto kasutamine on hulga keskkonnaohtlikum kui cd-plaadi kuulamine või arvuti kasutamine. Energiakulu vahe, noh.
    Ja loomulikult on kõige keskkonnavaenulikum liigutada suure mootoriga autoga ainult üht inimest. Kui auto on ilusti täis, on kasutegur juba suurem, kuigi bussiga veel võrrelda ei anna.
    Kõige tõhusam inimese liigutamise viis pidi olema jalgrattasõit… kõige vähem energiat pidi kuluma kilomeetri peale, vähem kui jala käies. Kõige ebatõhusam – üks inimene autos.

  27. PS arvuti kasutamisega võrdlesin auto kasutamist sellepärast, et ma ise saan näiteks tänu arvutile teha tööd, nii et töökoht ise asub 200 km kaugusel, ilma et ma sinna sõitma peaksin. Tänapäeval üha levinum lahendus.

  28. vot see oma lapsepõlve ja praeguse aja võrdlemine… paraku ei käi enam tänapäeval niipalju busse, haapsallu ei lähe enam rongi, kloogaranda läheb mingitel väga lollidel kellaaegadel jne

    mu vanemad (autota inimsed) loobusid maal kapsamaa pidamisest, sest enam ei liikunud sinna transporti 🙁 oma lapsepõlvest mäletan, et sai tööpäeva lõpus bussile istutud, korjatud ära valminud maasikad ja õhtul veel bussiga tagasi tuldud. polnud probleeme reedese bussiga kohale minna ja pühapäevaõhtusega tulla. nüüd on ainus buss, mis käib postibuss, sellega kohale saad, tagasi aga alles järgmisel hommikul 😛

    ning meil ei ole kodunt jalutuskäigu kaugusel lasteaeda (aedlinna võlud), seega viime lapse autoga aeda, jätame auto sinna ja edasi liigume ühistranspordiga (kui linna minek), sest tipptunnil allameetrise lapsega on bussis ikka äärmiselt vasti olla, isegi ei mahu peale ning siis veel laps, kusagile pressitud, prrrrr
    ise vahetan oma töökohta just suuresti tänu sellele, et ei taha autoga pikka maad sõita, samas enne oli sõitmist ~3 päeva nädalas, nüüd hakkan iga päev ühistranspordiga käima – on see ikka ökom? eriti kui arvestada seda, et ei saa mõni päev last aiast koju jätta jne

  29. Kliimamuutused on tingitud ka maakera magnetpooluste muutumisest ja maakoore loomulikust liikumisest. See, et keegi kuskil eestis külavahel jalgsi käib küll maailma karbondioksiidist ei päästa samal ajal kui kuskil teises kohas põlevad naftaväljad ja purskavad vulkaanid. Fanaatiline roheline olla on sama mõttetu kui usklik, kes end inimkonna pattude pärast veriseks piitsutab. Makrotasandil ei muuda see mitte midagi, mikrotasandil aga lihtsalt solgib inimese elunaudingu ära.

  30. ahaa, nii et läheme siis jeepidega metsa möllama ja kallame oma prügikasti naabri aeda tühjaks, sest nii saan mikrotasandil naudingu kätte ja lõpuks sureb universum niikuinii soojussurma?

    no ei ole nii! iseenda muutmisest algab kõik. ka nauding harmooniliselt elatud elust.

  31. Pealegi on autotamise halvad mõjud palju vahetumalt tunda kui kliima soojenemisest. Tuled tipptunni paiku läbi Tartu kesklinna, pärast riided haisevad autode järele. Riia tänava alumist lõiku pidi ei soovitata tipptunni ajal käiagi :(. Ja mida rohkem autosid, seda ebamugavam on ka autoga sõita.

  32. Kuulge, millest me räägime – avastasin just: esmaspäeval vaja Pärnus osaleda üritusel, mis algab kell 7 õhtul, peale seda vaja Tallinnasse tagasi tulla. Esialgu oli plaanis minna liinibussiga, ent üllatus-üllatus – viimane buss väljub Pärnust Tallinnasse samuti kell 7!!! Loomulikult läheme seetõttu autoga. Nii et ka isegi nn suurte linnade vahel on ühistranspordiga liiklemine teatud kellaaegadel võimatu.

  33. Soovitan k6gile looduse armastajatele kylastada Islandit. Seal on huvitav n2ha kuidas on v6imalik elada ylikaasaegset ja tehnoloogiliselt arendatud ja samas loodusega harmoonias olevat elu. Nii fyysiliselt kui vaimselt loodusega harmoonias olevat elu. Kui Eesti oleks nagu Island, vaat see oleks maa kuhu ma ummisjalu tagasi elama kiirustaks. V6ibolla kunagi on ka. Aga eks enne peab muidugi terve rahvaga arutama ja vaatama mis ikka siis selle pronkss6duriga saab, eksole. V6tku see siis aega kasv6i j2rgmised 60 aastat. 😉

  34. eks see mikrotasand võib jah vahel päris suur olla. See aktsioon – kustutame üleliigsed tuled ära – hoidis ikka linna jagu elektrit kokku – see polegi enam nii mikro. Mind see igatahes üllatas.

  35. Mina ei ole tegelikult roheline. Pigem on minu point selles, et olen maakas. Ja olen kasvatatud kokkuhoidlikuks. Eriti just eluks vajaliku mõttes. Minu mikrotasandi rahulolu on läbi kasvatuse juba seostatud sellega, et võimaluse korral (kui see mu mugavust liiga palju ei hävita) ma ei kahjustaks oma tegevusega keskkonda enda ümber. Pealegi olen maal metsa sees üles kasvanud, nii et värske õhk, linnulaul, kohisevad kõrged puud, puhas vulisev jõeke ja rohelised õiterikkad aasad kuulusid lahutamatu osana minu lapsepõlve ja võrduvad praegugi õnne ja rahuloluga. Niisiis jõudumööda püüan ma järgida oma kasvatust ja hoiduda kahjustamast ning hinnaliseks pidada seda, mis mulle lapsepõlves rõõmu valmistas. Fanaatik ma ei ole, ehkki tee äärde loobitud loomakestest laiali veetud prügikotid ja -hunnikud tekitavad minus õõvastust nagu süljelärakas keset kaunist maali. Ka sirvisin ma lapsena kord üht raamatut maailma reostatuimatest veekogudest ja neid pilte kalda ääres kobrutavatest keemilistest vahurullidest ja surnud loodusest olid ikka koledad küll. Ka Epu vahendatud pilt ookeanis hulpivatest prahimägedest tekitas õõvastust. Nii et minu peamiseks ajendiks siin mikrotasandil loodushoidlikult tegutseda, on soov loodust kaitsta. (Metsi, aasu, veekogusid.) Aga samas ei ole mul plaanis ennast ära salata looduse nimel. Nii et, olen jah mugavusroheline – ja sellega rahul. Igatahes ei ole ma kohe kindlasti jõmm ja enda kriteeriumite järgi täiesti tugeval keskmisel tasemel loodushoidlik.

    Fanaatikud on alati ühsikonnas vähemuses olnud (kuigi neil on vahel äratav ja edasiviiv jõud olnud). Samas oleks ühiskonnale suuresti abiks juba seegi, kui kasvõi mugavusroheliste arv suureneks. Ja seda eelkõige nende hulgas, kes looduse ja keskkonnaga sotud asju otsustavad ja täide viivad. Ja siinkohal, ma arvan, ongi peamine lootus pealekasvaval põlvkonnal. Et juba ette kujundada oma lastes nii tervislikke ja loodushoidlikke harjumusi kui vähegi suudetakse. Iga pere sedavõrd kui neile jõukohane on. Peamine, et ühiskond teadvustaks endale, et meie loodus ja keskkond on äärmiselt haavatad justnimelt inimtegevuse läbi ja et igaüks meist võib anda tõuke vastavalt kas halvale poole vedavale kaalukausile või siis vastupidi, aidata loodusel ellu jääda ja meie elukeskkonnal elamisvääriline olla.Ühest küljest oleme eraldivõetud isikutena tähtsusetud putukad maamuna peal. Teisest küljest, kui igaüks meist kasvõi natukenegi teeb loodussäästlikke valikuid, võib summa juba päris suur tulla. Peamine on see teadlikkus inimesteni viia. Et igaühest oleneb siiski natukenegi ja juba pisutki keskkonna- ja loodussõbralikumad valikud on abiks positiivsele kaalukausile raskuse lisamisel. Kui ka kõigist ei saa läbi ja läbi rohelisi, siis on tegelikult asjad ikkagi hästi, kui nad suudetakse mõtlema panna ja kui nad juba kasvõi veerandi oma valikutest langetavad edaspidi keskkonnasäästlikumalt, siis on ka juba suur samm astutud. Ja kui nad kasvatavad ka oma lapsi samas vaimus, siis võib tulevikus langetatavate positiivsete otsuste hulk veelgi suurem olla.

    Tavainimene on alati väga innustunult ühele ideele pühendumist (noh, ok, kohatist fanatismi, kui nii võtta) väheke peljanud ja sellesse kahtlustavalt suhtunud. Sellepärast, mõtlen ma, kui nüüd Epp oma raamatuga ja ka muud sama teemaga tegelejad ja siinsed kaasarääkijad oma kaaskodanikke lihtsalt julgustaksid natukenegi rohelisemalt mõtlema, mis siis, kui nood ka lihtlabaselt mugavusrohelisteks jäävad, siis ikkagi oleks see kallutus ühiskonna üldise mõtteviisi ja seniste harjumuste revideerimise ja võimalustmööda rohelisemaks muutmise suunas. Mugavusroheline pole üdini halb nähtus. Sellelt pinnalt võib sõbraliku toetuse korral aina ilusamaid võrseid areneda. Kuigi ühiskond koosneb indiviididest, on siiski olemas selline asi nagu ühisteadvus, mille üks osa on ka üldtunnustatud käitumismudelid. Vat neid ongi nüüd tarvis tasa ja targu õõnestama ja muutma hakata. Ehkki mitte kunagi ei saa loota, et absoluutselt kõik hakkaksid absoluutselt igas asjas keskkonda esiplaanile ja ennast tahaplaanile seadma. Seda nõudes sulgevad rohelised ennast suletud siseringi, kus siis ajavad isekeskis oma “rohelist asja”, samas muutudes tavainimese jaoks mingiks pühendunud veidrike sektiks, keda aga tõsiselt ei võeta.

    Mina näen roheliste missiooni ikkagi eelkõige teavitava ja suunava institutsioonina, kes genereerivad ideid ja innustavad kaasinimesi vähemalt pisinatukenegi oma eluviise muutma ning rõõmustavad siiralt ja avalikult märgatud edusammude üle, luues seeläbi soodsa pinnase heade ideede levikuks ja õitsele puhkemiseks. Teerajajad niiöelda ja oma eeskujuga innustajad, samas mitte üliinimeste või fanaatikutena mõjuvad, nõnda et tavainimene leiaks alust ja julgeks ka ennast nendega samastada, kui mõni idee temas kõlapinda tekitab.

    Niiet, ma arvan, me keegi ei pea olema ideaalsed ja 24/7 oma ideed järgima, sealjuures ennast hambad ristis ära salates. Teatud inimlik mõõde näiteks Epu pesukuivatiostus või autokasutamise plaanides on pigem sillaks, mille kaudu ka mittepadurohelised endid temaga ühel lainel olevatena võivad tunda ja seeläbi soovida ka tema õilsamaid ideid kasutusele võtta. Kes see ikka nii väga tahaks samastuda elustiiliga mis ridamisi valulikku eneseohverdust nõuaks (igale poole jalgsi minna, pesu jälle vanaviisi käsitsi pesta ja õhtuti rasvaküünla valgel käsitööd teha). Et idee leviks on just oluline reklaamida kui mõnus on roheline elustiil, mitte kui palju see pingutust nõuab. Kui hea lõhn on värske õhu käes kuivatatud keemiavabalt pestud pesul, kui maitsvad on kodumaised keemiavabalt kasvatatud köögiviljad ja muud tooted (ükski poetomat ei saa iial võrdluses lähedalegi mu ämma kasvuhoonetomatitele) ja kuivõrd on tervisele head kodumaised ravimtaimed ja maitsetaimed ja muu selline. Ja kui ilus on Eestimaa loodus, kui me suudame seda liigse saastuse ja ülemäärase kultiveerimise eest kaitsta.

  36. Enne, kui Island sinnamaani jõudis, kus ta praegu on, olid seal paraku juba kõik metsad maha raiuda jõutud ja kiilas saar järele jäänud. Tahaks loota, et Eestiga samamoodi ei lähe.

  37. Infiga väga nõus. Ma usun, et enamus eestlasi on selles mõttes “maakad”, et neil on ilusaid lapsepõlvemälestusi seoses maaelu ja loodusega (no vähemalt meie põlvkonnas pole ju inimesi, kes on millalgi suure üllatusega teada saanud, et piim tuleb tegelikult lehma seest jms) ja seetõttu on teatud “rohelisus” juba emapiima ja kasvatusega sisse kodeeritud. Ja leian, et olla “mugavusroheline” (ebameeldiv sõna tegelikult, ei rõhuta üldse positiivset külge, vaid justkui laiskust) on väga hea kompromiss ja kasvõi alustuseks sobib väga hästi. Sealt võib ju samm-sammult järjest rohelisemaks muutuda, kui soovi on.

  38. Tartus võiks vabalt kasutada peamiselt ratast ja busse. Auto jaoks on Taaralinn üpriski ebamugav — liiklus on kooraldatud mitmes kohas ebaloogiliselt ning ajavõit autoga sõites on hämmastavalt väike (Raadilt Ränilinna sõidab bussiga umb 30 minutiga, autoga 20 minutiga, kui just vöga ei kihuta ja ei nahhaalitse). Samas busside graafikud on nati liiga hõredad, et oleks väga mugav ühest kohast teise õigeks kellaajaks sõita. Nagu ikka, sõidavad bussides peamiselt pensionärid ja see ei tee asja eriti “cooliks”.

    Loodushoidlikul inimesel soovitan osta gaasiseadmega auto, mille kasutamist peab natuke õppima aga samas heitgaasid on kõvasti puhtamad kui bensiinikal. Tartus on ka kaks gaasitanklat.

  39. Või mis vahe oligi sel tavalisel inimesel, kes tahtis, et ta elu oleks lihtsam ja seetõttu kasutas autot või vabrikandil, kes lasi samal põhjusel reovee ojja? Või tavalisel inimesel, kes tahtis elada sõbralikumas keskkonnas kui linn ja kasutas seetõttu autot või töösturil, kes neid autosi tahtis kõigi jaoks odavamalt toota ja seetõttu ei saanud oma korstendele filtreid osta? No ja nii edasi. Või on ikkagi lihtsa inimese sitt puhtam? Või harvam tehtud maitsvam? Elu on nagu on.
    Aga positiivne on see, et (minu arvamus) leebemate väärtustega inimesed ei peksa teineteist – mingigi kasu

  40. Aga muidu on vist nii, et adrenaliinivajadus ja mugavus on see mis teeb autost kas ökonoomse või ebaökonoomse massina – ise sõidan maasturiga 7,6-8 l 100le (diisel)

  41. Aga Jubejuss ;). Näita head eeskuju ;)! Osta endale muul. Ja siis käi tooteesitlust tegemas 😉 – autokaupluste ees näiteks ;). Kiirga fluidumit ja asuta isiklik muulaäri hoopis! Jumaluke küll, see nišš Eesti turul on ju veel täiesti tühi, kaspole? Sa võiksid mudarikkaks saada ehk! (Ja endale seeläbi mugavusi lubada ;).)

  42. Noh, see selleks, aga tegelikult täna hommikul seda kliimasoojenemise saadet ETV-st vaadates mõtisklesin ma taustal selle autonduse üle taaskord.

    Et siis mina näeks autoalast rohestumist pigem selle kaudu, et esiteks juba praegusel ajal tasuks ikkagi soetada pigem uuemat kui vanemat autot (selles mõttes, et uuematel on heitgaasikontroll paljudel läbimõeldum kui vanadel oligi – nõuded autotööstustele on karmistunud ja väidetavalt karmistuvad veelgi). Eakamad autod kipuvad ikka paraku palju õli põletama ja seeläbi suitsema, samuti ei pruugi neil filtrite ja katalüsaatoritega (kui sellist üldse peal on) asjad korras olla. (Meie Opelike selles mõttes ka pole mingi erand, et esimese tehnoülevaatuse ajal tuvastati tal kriitilise piiri lähedane mingite kahtlaste osakeste sisaldus heitgaasides ja selle tõttu on teda nüüd kevadel ootamas mootoriremont ja katalüsaatori kõbimine – niivõrd-kuivõrd mina üldse neid asju jagan).

    Teiseks peaks tulevikusuund ja juba praegu surve olema sinnapoole, et hakataks konstrueerima üha enam alternatiivseid kütuseallikaid (päikeseenergia, elekter (soovitatavalt tulevikus ka päikese või tuule abil toodetav), jmt.) tarbivaid sõidukeid. Fakt on, et mitte kuidagi ei nõustu inimkond loobuma avardunud maailma mõistest ja tagasi minema määratult aja- ja vaevakulukamale kondi- või kaeramootori kasutamisele. Lahendus on mitte inimestelt mugavuste ära võtmises vaid nende mugavuste loodussäästlikumasse vormi muutmises.

    Nii arvan vähemalt mina.

  43. Kui peale idabloki kokkukukkumist kütus kallines, hakkas Poolas jälle palju hobuseid näha olema. Praegugi vist on, kuigi pead ei või anda, pole sealt ammu läbi hääletanud. Künnihobused ja vankrit vedavad hobused. Ratsahobuseid eriti silma ei hakanud.

  44. Künnihobused saastavad rohkem, teisalt aga on nende kasutegur suurem, erinevalt ratsahobusest, keda kasutatakse vaid malemängu partneritena, aga peeretavad peaaegu samapalju kui künniomad. Lihtsalt söövad veidi vähem ja tervislikumalt

  45. Mina muidu suveti sõidan muulaga, see ei võta peaaegu üldse kütust. Muidugi ta eriti ei liigu kah, no umbes võibolla mõni meeter sajandi jooksul. Võibolla mõni liigub rohkem ka, aga igatahes see Pärnu muul on küll selline.

  46. Olen pea terve elu elanud ilma autota aga lõbus pole see olnud. Hakkama saab muidugi aga nood kassiliiva ja koeratoidupakkide vinnamised poest-rongi-jaamast-koju on ikka natuke ränk koorem. Lastega kulub auto eriti marjaks. Kui tavapäeval saab kenasti toime, siis nädalavahel läheb raskeks. Mu ristilaste peres pole autut:P ja emme on ikka täitsa laip kui lasteaias sõbrannadel sünnad. Vii 1 hommikul kesklinna mängutuppa, siis tule koju ja vii teine mustakale. Siis on aeg seal maal, et tuleb minna esimesele uuesti järele ja omakorda sellega siis teisele ka. Kolmas laps muidugi kaasas kogu aeg, sest issi oli juhtumisi tööl (muidu tubli ja abivalmis issi). Nad ei kurda aga kõrvalt on natukene karm seda vaadata.
    Omaette teema on laste kooli vedamine, mis Eestis on täitsa jabur:). Üks pisisugulane keeldus nädal aega kooli minemast (linnas, hea transaühendus) kuna issi auto oli paranduses. Ja ta oligi kodus, issi loaga. Vot seda mina ei mõista aga ma olen ajast ja arust ju ka :D, käisin üksi 12a 2,5km kooli ja tagasi. Oli raske ja see kogemus on selline, mis kujundab sust inimese. Noh sellise õige inimese 🙂

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar