– “Dont come here!” oli esimene asi, mis eestlane (piirikontrollitädi) mulle Eestimaal ütles. Nojah, mul läks see kollane joon meelest ära, mille taga ootama pidi…
– Ligi tund aega ummikus venimist (ok, võibolla oli ainult pool tundi), see olevat keset päeva lennujaama lähistel tänapäeval tavaline. Kaubakeskuste värvilised sildid ja nende esised parkimisplatsid. Lennujaama ümbrus on nüüd rohkem Ameerika eeslinna moodi kui vanasti (ja palun siit mitte lugeda välja ei kiitust ega kriitikat) .
– Aga Eesti linnade reostus paistab kratsivamalt silma kui New Yorgis. Sest lumi läheb ju mustaks…
– Marta suur käru, mis Ameerikas alati nii naljakas tundus! Seisis teine aina garaazhis, sellest peale, kui me ta 3 aastat tagasi Eestist endaga kaasa tassinud olime. Aga esimesed sammud tagasi Kalamaja tänavail ja oli selge, et see on siin ja praegu ainus võimalus liikuda lapsega üsna kiirelt edasi (hea küll, kelk ka, aga majade esised on ju ebaühtlase “kvaliteediga”, mõni on paljaks lükatud, teine lumesuppi täis – traktorkäruga liikumine on ikkagi mugavam kui kelguga.
Nii et väike kultuurishokk. Mul oli ikkagi meelest ära läinud, kuidas see lumega arvestamine käib.
– See oli juba järgmisest hommikust. Kui kõndisime Tartu puumajade-regioonides ja vaatasime majade ees küürutavaid vanu tädisid. Lumekoristajaid. Ma mäletan, kuidas Justin neli aasta tagasi Eestisse kolides neid tädisid südamesse võttis. See on ju tegelikult kurbnaljakas (meie “neegritöö tegijad”). Ja ebaõiglane. Nende eakaaslased Ameerikas elavad 5 magamistoaga majades üksinda ja käivad mitu korda aastas reisimas. Meie tädide nägudel on palju sügavamad kortsud, need näod on allapoole ja seljad on küürus. Varahommikul tuleb lumi ära lükata ja siis puud ära tassida…
Aga võibolla on nad sama õnnelikud. Lihtsalt see ehmatab, üle pika aja taas neid siin küürutamas näha.
– Ahjaa, Kalamajas karjus naabrimaja lahtisest aknast keegi sellise häälega, et… kas see oli orgasm või viha või hullus? Väga huvitav röökimine oli.
“Ei tea, kus on proportsionaalselt rohkem kentsakaid tegelasi, siinkandis või Manhattanil?”
Seda arutasime veel edasi, kui Balti jaama tüüpide galeriisse jõudsime…
Aga mingi muutuseklikk on minus käinud. Näiteks kolm aastat tagasi oleks ma mõelnud, kui mu ameerika snoobid sugulased (nimesid nimetamata 😉 oleks siin minuga ja näinuks seda rebasenahast mütsiga karjuvat vene tädi, siis ma oleks häbi tundnud. Nüüd ma ainult mühatan ja mõtlen “Sama nagu New Yorgis!”
Samamoodi ei saaks mulle keegi väita, et Eesti korterid on koledad. Olles New Yorgis kolm korda koduotsingu läbi teinud, olles vähemalt sadat erinevat kohta näinud – mind ei üllata küll ükski tarakan või kooruv krohv või kassikusehais Eestis. Fakt on, et sama hinna eest pakutakse nii siin kui seal nii saasta kui korralikke elamisi.
– Aga küll oli kummaline tunne oli üle pika aja seista leti ääres ja midagi eesti keeles kõva häälega ilmekalt tellida “Eee, kaks piletit, palun.” Ja kui õhtul Tartus toidupoes käisime, siis kohmasin uniselt “Thank you”. Keelekontekst, asjad, mida oled harjunud viimases elus avalikus sfääris tegema…
– Hästi huvitav oli inimesi vaadata. Marta jooksis rongis ringi, mina tema sabas, sain samal ajal välimäärajat teha. Enamuse inimesi paneb ikka paika, kas eestlased või venelased – noorte puhul ehk mitte. Kurb, kui palju joodikuid vaguni peale kokku tuli (nii haisvaid parme kui noori poisse).
Ja eestlased on eestlaste nägu. See, kuidas paljud maailmas ringi rändajad hakkavad rahvuste välimääramist harrastama, see on muide omaette põnev teema.
– Kõige ilusam oli käia õhtuses krudiseva lumega linnas. Ja mõtlesin, et olen ebaõiglane küll. Ameerika eeslinnade villade ees häirib mind valguse peale kulutatud elekter, aga siin mõtlen “Kui ilusasti on Tartu südalinn öösel valgustatud!”
– Sellel krudiseva lumega esimesel õhtul, sõna otseses mõttes meie esimesel (ok, tegelikult vist teisel) Tartu tunnil leidsimegi endale kodu.
See kõlab vist päris sürreaalselt…
Tegelikult kõndisime ka järgmisel päeval, mina ja Justin ja mu isa, pooletunniste ajavahemike tagant vaatasime üle enamvähem kõik, mis Supilinnas ja Karlovas pakuti. Tegime tubli töö ära, aga iga poole tunni tagant ütlesime “Kõige esimene oli ikka kõige parem”.
Varsti kuulete siis teateid ahjukütmise rindelt 😉
– Hakkasin Eestis jälle liha sööma. Mul oli kuude kaupa lihahimu läinud, aga kui õe külmkapis nägin turult ostetud maasinki ja rukkileiba, siis tuli suur himu peale.
– “Eesti maaklerite välimääraja” meie ühe intensiivse päeva põhjal võiks ka kirjutada, aga aega ei ole…
Täna korraldab Justin Tallinnast siia kolimist ja meie õega läheme veel pesast puuduvaid raage otsima 😉
Puuduvad raod (ehk – kui kellelgi on soovitada hea valikuga ja soodsa hinnaga pood; võion endal üle ja saaks meile soodalt müüa, siis võtke ühendust epetrone30@aol.com või jätke siia teade):
– TELEKAS, selle kinkisime viimati Eestist ära kolides sõpradele ja nüüd ostaks uue (või vana).
– Voodiraam, eelistatavalt heledamast puidust.
– Heledat korvmööblit ja korve võib veel vaja minna.
– Kust saab korralikku arvutinõu? Meil on lisaks tipptopp sülearvutile alles ka vana Eesti lauaarvuti, mida ekspert peaks vaatama ja ütlema, mida tasuks osta sinna juurde, et ta korralikult käiks. Tahaks sellist realistlikku nõu. (Enamus uusi arvutipoode ütleks “Viska vana ära ja osta uus!”)
Mõnusat kojujõudmist!
Aga nende tädidega… ma arvan, et tegelikult vähemalt pooled neist rõõmustavad kui peavad midagi tegema. Et see natuke tööd täidab nende päeva ja paneb end vajalikuna tundma. Nt minu vanaemale meeldis kõiki jõukohaseid asju surmani ise teha. Sest “kui istuma jääd, siis jäädki.”
Nii tore, et oled õnnelikult Eestis! Ja sel talvel on tartu konkurenstitult Eesti ilusaim linn 🙂
Tegelikult mina loeks küll maaklerite välimääramisest huviga, kui kunagi aega sellest kirjutamiseks jääb. Või, noh, üldse seikadest korteri otsimisel Tartus – tuleb vist mul endalgi seda varsti teha.
Tere tulemast Tartusse! 😀 Kui ma tänaval mööda kõnnin, kas ma tere tohin öelda? Või kas teid üldse fännide hordid jälitavad? 😉
tartus loksub kõik alati justkui iseenesest paika. ma usun, et teil ka.
edu. paid.
Oh, nii vahva, et te ilusti kohal ja kodu ka olemas… Ma vahepeal, oma toimetuste vahepeal, juhtusin Sinu peale mõtlema, et nüüd Sa oled juba siin, ja huvitav, kas te juba kodu leidsite. Vahva!
Kõike parimat!
need tädid jah … meil on ka selline, elab meie oma majas. mehega kahekesi elavad, kas neil lapsi ka on või ei, seda ma ei tea, näinud pole nende juures küll kedagi.
esimest korda tuleb ta hommikul pool kuus, teist korda kusagil keskpäeva paiku. kui on lumesadu, tuleb õhtul ka. ja ta tõesti ilmselgelt naudib seda, ta on nii kärme ja krapsakas selle juures.
eestlane ei oska ju enamasti niisama pikutada ja vanaduspõlve pidada. ikka tahad midagi teha. vanainimesed maal harivad oma maalappi ja aeda, aga mida sa siin linnas teed? mulle tundub vahel isegi, et need vanaprouad, kes kusagile oma maja ligidale niiviisi tänavaid ja hoove hooldama on saanud, on priviligeeritud – paljud nende eakaaslased ei saa ja on sunnitud niisama kodus istuma.
aga tõesti tore, et nii ruttu korteri leidsite! mööblit (kaasaarvatud korve) ikka Jyskist soovitan vaadata … Sotkas ja Jyskis müüdi mingi aeg täpselt ühesuguseid heledaid punutud korve, hinnavahe oli pea 150.-
oleneb muidugi ka, kui suuri vaja on, seal vist selliseid kirstu-tüüpi korve pole, sellised rohkem riiulisse panemiseks mõeldud.
ja kui laiekraaniga telekat pole vaja, siis tavalisi ja uusi müüakse vist kas või + – elektroonikas kusagil 2000 krooniga. tähe tänavas Akordis peaks aga kastutatuid ka olema.
Tere tulemast Epp!
Kuigi ma olen vahepeal veebiavarustes vähe liikunud (ja sõnavõttudeks veel vähem aega pühendanud), siis sinu blogi ikka jälgin.
Õnnitlused ka beebi ootuse puhul (minu teine poeg saab varsti juba 1,5 kuuseks – see seletabki suuresti minu viimasse aja hõivatust)
Kui ma tänaval mööda kõnnin, kas ma tere tohin öelda? Või kas teid üldse fännide hordid jälitavad? 😉
Mul tegelikult sama küsimus:).
Tere tulemast Eestisse! Või õigemini tere minemast 🙂
Lahe oli su esimesi muljeid lugeda 🙂
kui mina kodu otsisin, tuli kodutunne juba teises korteris, mida üldse vaatama viitsisime minna/tulla. juba pildi pealt maja sobis, korteris seistes tundus kõik oma. ehkki siin oli vaid betoonpõrand ja kipsitatud seinad, ei enamat, ja jube külm, sest talv oli. ostsime ära, rohkem midagi vaatama ei läinud ja siiamaani pole kahetsenud. ja ausõna, kahtlematult kalamaja parim maja! kirjuta google’isse “vapustavad avalikud teenused kalamajas” ja loe ise :p
Polnudki kõige hullem 🙂 Ma alguses arvasin, et shokk saab suurem olema.
Issand jumal, võtke minu telekas?!
Heheh, saastatusest: ma arvan, et lumi läheb meil koledaks sellest tuhast, liivast ja soolast, mis talle peale pannakse, et libe ei oleks või rutem ära sulaks, mitte otseselt saastatusest. Noh, saastatus on ka, aga see kõige hullem koledus tuleb ikkagi soolast ja liivast.
Tädikestest: mingi hüpotees on, et Eestis elavad naised sellepärast meestest niipalju kauem, et mehed ei tee pensipõlves enam midagi, aga naised teevad ikka talitusi ja see hoiab kauem elus.
Minu naabrimutike (85 või rohkem) tassib ka uhkelt puid, kuigi tal käib sotsiaaltöötaja, kellel ta võiks lasta kasvõi nädala puud tuppa vedada. Aga nagu ta ütleb, “see on minu sport”. Kuna ta on juba põdurakene, siis ta aiast kaugemale ei tohigi minna ja kui ta aias endale asja ei teeks (mis te arvate, kellel on meie krundil kõige uhkemad peenrad?), peaks ta päev läbi teleka ees veetma. Ma arvan, et lennukireise ta tervis küll ei lubaks, aga neid pisiaskeldusi ikka. No ja selge see, et Eestis kahekümnendatel või enne seda sündinud lapsukese elu on olnud mõnevõrra tervistrikkuvam kui tema Ameerika eakaaslase oma (vähem süüa, raskem töö, sõda ja vahel ka Siber üle elatud).
Kui vana see arvuti on?
Tere tulemas tagasi kodumaale;)
oleme jah läänestunumad kui aastat paar tagasi. teed on vaid endiselt katkised. ja seepärast jah, ei ole muud paremat lapsega kiirelt ringiliikumise moodust kui suurte ratastega kärud. veel ükspäev nägin pii-si-pisikeste ratastega suvekäru omanikku läbi kohatise lume sumplemas… kahju oli. emast kui lapsest. kelk oleks ka kohasem olnud…
rahvustest. viimati tegin eesti-vene-eesti välimääramist aastaid -aastaid tagasi ühe vahemereäärse baarituttava meeleheaks. panin enamjaolt täppi. onkel küll päris pidevalt – aga miks sa nii arvad, aga miks sa teisiti arvad. ei osanud seletada. vaist vist. praegu käib määramine rohkem selleks, et kas suhelda eesti v venekeeles. kui ikka puhtas emakeeles räägib, sis pole vahet ju rahvusel. sest tegelikult on ju eestist nii palju üle käidud, et nö puhast eestlast kui sellist polegi enam olemas. (sry vaatasin just filmi “Napola”)
aga jah, teretulemast, ja mis on su uunikum-raali parameetrid (mälu, ketas, vidiokaart) ja mis sellega teha tahad? (ainult kirjutada ja netis surfata v igatsed ka filme vaadata, mänge mängida?) mis programmid tal peal on ja mida tahaksid juurde panna?
Tere tulemast siis Tartusse!
Arvutialast nõu võiksin oma professiooni poolest veidi anda, nimelt
kui vana kast on kusagil 400 Mhz või rohkem, ja tal on mälu kusagil 256 Mb kandis, siis võib taga edasi elada küll, aga kui on väiksemad numbrid, siis tegelikult tasub tõesti osta uus.
Üldiselt oleks vaja just operatiivmälu juurde tavaliselt sellistele kastidele, 64 Mega on juba ülivähe, isegi 128 on liiga vähe…
…
Hakkad siis supilinlaseks?
Tartu vaimu elu tsenter tundubki olevat sinna kolinud.
Tere tulemast Tartusse siis :). Need vanatädid, jah, on pealevaadates vist ehmatavam vaatepilt kui neid lähemalt tundes. Minu ühe kunagise poiss-sõbra ema kah, kui pensionile jäi, siis ei osanud endaga ühtäkki enam midagi peale hakata (eluaeg meeletu askeldaja ja töötegija olnud), selline käbe ja kõbus ju ka veel … ja esialgu ta jäi kohe lausa kiduma sellest tegevusetusest. Oli õnnetu ja rahutu ja norus. Lõpuks leidis enda jaoks lahenduse selles, et hakkas ümberkaudsetel inimestel (ta elas väikelinnas kortermajas) abiks käima puid lõhkumas ja riita ladumas :). Ja tundis ennast kohe paremini ja sära tuli silmadesse ja õhetus põskedele tagasi :). Nii et osadele (ja võibolla isegi üpris suurele osale) on see võimalus lund lükata ja muidu oma ümbrust kõbida vististi pigem tervitatav lisand nende tõesti muidu nüriks kiskuvas pensionärielus.
Aga lumega teil vist parasjagu jälle ei vedanud. Täna juba vastikult märg ja plögane kõik, ja ilus lumi sulab suure hooga siin.
Aga tulevast nädalast lubas jälle külmaks minna ja lund sadama hakata. Teisiba ööseks vastu kolmapäeva ähvardab -27 tulla :S
Tere tulemast! Minu esimesed emotsioonid, pärast aastast elamist Ameerikas, olid oi kui väike siin Eestis kõik on. Ja kodus tuli sein kohe vastu, mõõtmed on ikka teised :). Nüüd tundub mulle juba tükk aega, et Tallinn on liiga suur, liiga palju autosid, inimesi. Ja see Tartu mnt on hetksel ikka väga nutune teema, tööpäeviti.
Ja tänud nendele tädidele, kuidas me muidu liikleksime, sest linnaisadel ei ole ju lumekoristuseks aega-tahtmist-vahendeid. Ja teades olusid ega kojamehi-naisi ei ole kuskilt saada, ei taha inimesed enam seda tööd teha.
See automaatne inglise keeles suhtemine läheb kiiresti üle :).
Ma ka “lahterdan” inimesi kes eestlane, kes venelane või soomlane jne – viimasel ajal üritan aimata mis rahvusest inimene on tema ees- ja perekonnanime, välimuse jms järgi. Otsin aktsenti.
Keskkonnast jah, see mis ikka Tallinnas toimub on ikka ooper omaette, tuhka võiks linnaisadele ikka pähe raputada küll. Kuidas inimestel häbi ei ole sellist jama suust välja ajada?!
Head kohanemist! Kahjuks ei jää shokk tulemata, aga kodu on ikka parim koht, olenemata meie aegajalt ligadi-logadi elust-olust.
Ma siis ei hakka enda telekat pakkuma…
Ses mõttes, et see pole minu vaid mehe ja mina annaks niisama, tema tahaks miski raha saada… Ja ma pole kindel, et teile meeldiks kümmekond aastat vana telekas.
Kui muud abi sisseseadmisel tarvis, olen käpp. Ja kui olete end sisse seadnud, et seltsielu elada, samuti käpp 🙂
Lumi on täna jah määrdund juba. Ja märg 🙁
Tere tulemast vanasse (minu) kodulinna! Ei leidnud või ei märganud, mis Su aadress seal Tartus nüüd on? Kas Supilinn või?
Esialgu Sa rääkisid nagu midagi Karlova kandist. Ise elasin koolipoisina Tolstoi tänaval.
Sain aru, et Sul oleks vaja oma vana arvuti üle vaadata ja seisund hinnata. Siin võiksin soovitada kontakteeruda minu Jaaniga: tel. 53408822.
Hehe, mul on ka kogemus, kuidas valdavalt-taimetoitlast raseduse ajal taltsutamatud lihaisuhood tabavad.
Ilusat Tartu-elu!
huvilised, kui tahate teada, kas Epp kolis Supilinna või Karlovasse, siis vaadake blogipäist, see peaks väikese vihje andma 😉
epp, vana roheline, ära lase telekat oma koju 🙂 ära vähemalt näe vaeva selle muretsemisega, vaid oota ja vaata, kas hakkad puudust tundma. jätsime oma teleka ca 3 aastat tagasi kolides maha ja no siiamaani ei ole puudust tundnud. aga rõõmu on tema puudumisest kõvasti.
kasvõi sellepoolest, et ma ei pea muretsema, mida mu lapsed telekast vahivad. lastefilme vahivad arvutist (ja tihti rohkem, kui mulle meeldiks), aga ma vähemalt saan valida, mis filmide vahel neil valida on ja mida mitte. netist ise nad õnneks ei sikuta veel.
kusjuures meie tutvusringkonnas on peale meie veel vähemalt 2 lastega peret, kus ei ole telekat. (ääremärkuse korras, abikaasa tutvus kunagi mingi elustandardi või-mis-iganes uuringuga, kus elustandardi hindamisel oli muuhulgas kriteeriumideks, kui paljudes peredes on telekas ja kui paljudes peredes on nõudepesumasin, lisaks igasugustele muudele masinkriteeriumitele. ja suurusjärgud olid umbes nii, et hästi vähe on neid, kus ei ole telekat ja samas suurusjärgus vähe on neid, kus on nõudepesumasin. et me oleme siis suisa kahekordses vähemuses…)
no maitea, alati võib vaielda, et ega kõik inimesed ei ole ühesugused ja teil võib kindlasti olla miljon põhjust, miks telekas on teile palju hädavajalikum kui meile, aga ausalt, anna endale võimalus 🙂 ühel hetkel otsustada telekas välja visata on ilmselt sada korda raskem, kui ühel hetkel avastada, et ennäe pole ja polegi puudust tundnud. Sulle on antud võimalus proovida elu telekata, kasuta seda 🙂
Tore jah, et reis ja korteriotsingud nii kergelt läksid.
Aga mina ei saa nt. aru, kuidas saab teleka puudumine rõõmu teha? Meil on küll telekas, aga ei ole kunagi olnud probleemi selle vaatamisega, et ei suudaks panna kinni vms. Tegelikult vaatame konkreetseid saateid ja lapsed samuti. Telekas on lihtsalt üks infokandja, kust pealegi saab infot ka nt. kududes ;). Ei kujutaks ette, et teleka puudumine mingit erilist rõõmu teeks? Huvitav kohe, mis mõttes?
Palju õnne kodu leidmise puhul! Karlova on ilus kant, eriti kevadeti, ja see aeg varsti tuleb!
Ma leian ka, et telekas võiks ikka pigem olla. Marta tahaks ju eestikeelseid lastesaateid vaadata, mida kõik teisedki eesti lapsed vaatavad. Ja samuti tuleb eesti kanalitelt vägagi põnevaid päevapoliitilisi kajastusi. Ega telekas siis seebikate vaatamiseks ei ole! Ma ei usu, et teie perel oleks oht igavusest telekasõltlasteks jääda.
Lase siis aga eesti leival ja singil hea maista! 😉 (tunnen väikest kadeduspistet)
ma olen huvipärast neid eesti lastekaid vaadanud … see “Tommi juures” või mis see üks on … no hea, et ma ikka juba (vanuse poolest) täiskasvanu olen ja ise endale tegevust otsida oskan, mitte ei pea seda vaatama.
nad räägivad seal gaasijuhtmetest (Vene-Saksa), ükspäev tuludeklaratsioonist jms asjadest veel. kui mina väike olin, olid ikka lihtsad ja loogilised asjad, “Mõmmi aabits”, Postikana ja tüübid (saate nime ei mäleta :P), “Must ja valge koer” ja posu vene multikaid.
praegu oma lapsemeelsusega mõnikord kohe tahan multikaid vaadata, ärkan siis hommikul vastaval kellaajal ja panen TV3me mängima: “Me peame nad hävitama, nad on kõnts maamunal! Aktiveerige oma laserrelvad!” – tere hommikust, kallid lapsed : )
aga üldiselt jah on telekas ikka hea asi, sealt saab uudiste kaudu õhtusöögivalmistamise kõrvale päevakajalised teemad teada, lisaks igasugused muud head saated (“Kahvel”, “Pealtnägija”,”Paar” jms). ma ei tea, aga ma olen ikka arvamusel, et ilma telekata elavad inimesed jäävad ilma olulisest osast maailmas toimuvast ja on seetõttu kitsama silmaringiga. jah, võite rääkida, kuidas loete lehti jms, et sealt saab samad uudised, mis telekast, aga jutusaadete huvitavad inimesed ja põnevad seigad ei jõuagi sageli kunagi ajalehte, neid saabki vaid telekast.
Ongi jutt Epu kojujõudmisest teleka vajalikkuse/mittevaajalikkuseni jõudnud 🙂 aga Epp saaks sellest hea loo kirjutada.
Mina loobusin telekast 8 aastat tagasi, kui laps sündis, ja pole veel puudust tundnud. Meile on ka püütud selgeks teha, et me oleme nüüd kitsma silmaringiga, aga ma mitte ei taha seda uskuda, sest see tuleb jutuks ainult siis, kui tuleb välja, et meil telekat pole, muidu meie kitsas silmaring eriti silma ei torka:)
Tere!
Ma loodetavasti saan täna aega uueks postituseks.
Teleka saime üleeile sisse (lühidalt, eestikeelsed uudised on meile küll väga head Justini integratsiooniprotsessiks, aga seda juba kahetsen, et mingi DigiTV pakett ja vägivaldsed lastemultikad on kaasa tulnud selle korteriga)
Arvutiga oleme palju peavalu saanud. Justin kärsatas ebaprofessionaalsete poesellide õhutusel kõigepealt kaks konvertorit läbi (esialgsetelö andmetel ka arvuti enda, aga selle saime ikka uuesti tööle) – kuni selgus, et ta USA sülearvutile on konvertor (USA voolusüsteemist siinsele) sisse ehitatud ja see meie poollt vahele pandud konvertor oli hoopis kurja juur. No midagi sellist… Igatahes kaks tähtaegadega kirjutavat inimest, ihaldusväärne ja kättesaamatu internet – võite ette kujutada.
Eile õhtuks saime asjad korda ja nüüd hakkab elu normaliseeruma. Kui oma tähtaja lood valmis saame, siis tuleme netti ka tagasi 😉
http://www.palun.blogspot.com, Justini esimese päeva muljed Tartust.
PS. Raina, palju õnne!
aga meie ei ole multikakanaleid puldile välja peilinud ja ei ole lastel asjatut kiusatust.
Telekas on saatanast. Visake kohe välja, palun.
ja tv-paketti saab vabalt vahetada
Teretulemast minugi poolt.
Sa oled siin eestis nii odatu. Loodan, et esimesed muljed on sama positiivsed kui kõik ootajad/lugejad seda soovivad.
tere, tere 🙂
mul on yks WIFI ruuter ja modem yle. Kui tahad, saad endale!
Meili kui huvi.
noh, kas kütate ahjusid ja pole aega kirjutada?:)
Kuidas siis ahjud testile vastu peavad?
Eks see elu ole – alati miljon pisiasja millega peab harjuma. Sellistes puukyttega vanades romantilistes majades peab vist yks tuha ja yks solgi2mber ka olema? M2letan isegi nende aroome. Ja 6htuti peab 6igel ajal siibrit kinni keerama. Keerad liiga vara – ohtlik, keerad liiga hilja – jahutad ahju maha. Hambaid peab kylma veega pesema harjuma. Hommikuse dushi v6tmise peab unustama, kuivk2imlas ajalehte juba naljalt ei loe … k2si pesed siis kui millalgi meelde tuleb, paljajalu k2imine on out … T-s2rgi asemel saab s6braks vana villane kampsun …
Lihtsalt katsun ette kujutada ette konkreetset reaalsust ja pisiasju mis mind ees ootaks kui teeks ka sellise hulljulge hyppe ja l2heks eestisse elama.
Hea oleks aga asja juures see, et ootamatult v6ivad s6brad kylla tulla, vahemaid ju ei ole ollagi. See oleks yks hirmsama 6dus asi. Selle nimel tasuks isegi kannatada.
Ka puuküttega ahjus tehtud ahjukartulitele ei saa midagi vastu panna.
Nii imelik oli Marta ingliskeelsest blogist leida, et ma elan vaat et kõrvalmajas. Ümber nurga siis.
… Leidsin ise ahikütte miinused üles küll – haigena pole just mõnus puid tooma minna. Aga see on rohkem üksi elajate mure, teie saate selle alati üksteise kaela veeretada ;)…
Aga aivar on vist liiga kaua Ameerikas elanud. Mina küll ei mäleta, et mul ahiküttega korteris oleks olnud külm hambapesuvesi, ainult kampsun seljas ja suss jalas, kuivkäimla ja tuhaämber.
Kui vanad puumajad korda teha siis on nad sama romantilised. Ainult et funktsioneeriva veevärgiga.
hehee, kas see puumaja-jutt ehk mingi nali oli? meil voolab küll soovi korral kraanist suisa tulist vett ja milleks see solgiämber vajalik peaks olema?
wc-s (mis korteris sees ja dushiruumiga koos) palun, nautige põrandakütet ja lugege kas või ekspress läbi.
väljast meie maja küll kahjuks iluga ei hiilga … aga see seisab küll puhtalt ainult ühistu esimehe saamatuse taga.
Aivar, vaata, et sa Eestis meile külla tuled! Millal sa pididki Eestisse tulema, juba üsna pea ju?
Aga neid sinu kirjeldatud elamusi mäletan ka, lapsepõlvest vanaema-vanaisa juurest… Täitsa nostalgia käis läbi.
Tegelikult tuhaämber tuleks küll muretseda 😉
Ok, kohe asun uut posti kirjutama.
…oot, aga nö solgiämbri teemast. Mul käib iga kord vastik tunne läbi, kui ma pean midagi söödavat prügisse viskama, kuigi annan endale aru, et see pole eriti suur keskkonnateema, pigem lihtsalt lapsepõlvest saadud väärtushinnangud.
Belle Harboris tekitasime endale kajakad ja õhtuse rutiini neile süüa viia.
Siin on meil akna taga lai keldriaken ja tihased-varblased, oleme neile natuke taldrikuga pannud, aga ega seda tea ka täpselt, kui õrnad nad on? (Tuttav loodusmees ütles, et kajakad on nagu rotid, nende kõht kannatavat kõike sedasama, mida inimese oma)
…Ma nüüd lugesin Liisi kommentaari ja sain pihta, et Justin on meie aadressi netti riputanud! See on üks laiem teema: meie privaatsuse piirid Eestis. Eile just helistas mulle Postimees ja küsis intervjuud, rääkisime ühe blogijate loo jaoks (tuleb ülehomses Arteris). Ma ütlesin, et tahaks privaatsuse piirid Eesris tõmmata nii, et oma aadress jääks saladusse.
Aga ilmselt jäi suures ahjukütmise ja mööbli paigutamise hoos see teema Giustinoga kokku leppimata.
Ok, täpne aadress on nüüd tal maha võetud, kes luges, see luges,
AGA KES TAHAB MEIEGA ISIKLIKULT SUHELDA JA MEIE AADRESSI JA MUUD SELLIST, SIIS MAILIGE!
See külma vee ja kuivkäimla jutt on jah paras nali. Ega puuküte ei keela veevärki ega boilerit sisse panna. Vastupidi, ma lasin oma boileri torud läbi puupliidi panna ja tänu sellele ei võta ta niipalju elektrit kui puhas elektriboiler.
Ahjaa, isegi kui majas on puupliit, ei ole ka elektripliit keelatud. Igaks juhuks mainin, et Eestis on isegi elekter olemas! Mis veel… telefonivõrk, mobiilivõrk, internet (samuti puuküttega majas täitsa võimalik ja ei käigi velomootoriga) ;P.
Mul on olemas vabatahtlik solgiämber, kuhu ma kogun neid asju, mis komposti lähevad. Lisaks südametunnistuse rahustamisele kahandab see ka prügiarveid.
Aga eraldi tuhaämbri vajadust pole nagu tundnud. Ega puudega eriti palju tuhka ei teki, see neli-viis korda aastas kannatab ka prügiämbriga välja viia.
aadress, nojah, maja on mulle tuttav, kunagi elasin seal vaevalt 75 meetri kaugusel. Mul kasuisa käis sinna majja napsu võtmas vahest, mina ostsin ta kaaslase käest kvartslambi. Paari kuu pärast suri müüja ära.
Siis elas selles majas 90.- ndate alguse Tartu maffiahirm. Sel ajal nad veel eramajades ei elanud. Hiljem lasti ta maha.
Lasteaed asub 100 meetri kaugusel minu praegusest majast. Kaks korda nädalas ehk lähen sealt mööda. Nii et jah, teil on ilmselt potensiaalne võimalus mu kurja ja kaetava pilgu alla sattuda. Aga seda, et ilma kutsumata kellegile külla lähen, seda pole kombeks.