Tundub, et kolimine pole veel kunagi varem nii raske olnud.
Ma muide arvutasin kokku, olen kolinud alates aastast 1997 nii palju, et aasta keskmiseks tuleb 1,3 korda – mõnel aastal üks, mõnel kaks korda, kusjuures ma ei arvesta siia mitte reise, vaid just nimelt kolimisi. Elu lihtsalt oli segane.
Aga suur osa neist kolimistest on olnud osalise/vähese mööbliga ja ühe riigi sees.
Seekord on siis:
– üle ookeani
– vana kodu vaja 100% tühjaks teha
– kõik meid ümbritsevad suured ja pisikesed asjad vaja jagada: 1) New Yorgis alles hoidmiseks ehk Justini vanemate pööningule kolimiseks; 2) Eestisse seekord kotiga kaasavedamiseks (õnneks saame kolmepeale kuus suurt kotti pagasisse anda); 3) alles hoidmiseks, et järgmisel korral Eestisse tuua (Justin tuleb juba aprillis uuesti konverentsidele, aga kuidas ta need õiged asjad üles leiab? Olen vist kontrollfriik ja mu mees on muidugi ka võluv boheemlane, mis asjadesse puutub… Ükspäev näiteks viis minu dokumendikoti õue vanapaberikasti.), 4) Heategevuslikule Päästearmeele andmiseks.
Lisaks siis asjad, mille müüsime Amazonis, Ebays või Craigslistis.
Tundub, et pole midagi keerulist, ainult otsusta iga konkreetse asja puhul, millisesse “hunnikusse” see läheb. Aga pärast umbes kümnendat asja tunned, et aju hakkab väsima. No kas linad ja padjapüürid hoida alles New Yorgis või toppida Eesti-kotti? Ahaa, siin on see kingiks saadud inglikuju, see tuleb küll Eesti-kotti toppida… Justin, sa ju ei öelnud mulle, et ma seda raamatut ei tohi Amazoni panna, see oli sul ju selles hunnikus! Nojah, nüüd on see müüdud ja läheb postkontori hunnikusse, too bad!… Justin, miks sa selle soki oled ära visanud! Seal sees on ju lillede seemned!… Ee, kas me võtame arstirohud kaasa, kas üldse tohib? Kas need ootaks siis siin kusagil, kui me ilmselt 2,5 aasta pärast tagasi New Yorki kolime, äkki lähevad pahaks?
…Miks me küll nii eluvõõrad oleme? Või me lihtsalt hõõrume hetkel vastu elu seda külge, mida paljud teised ei pea tegema.
No kas meie USA DVDmängija töötab Eestis? Et võtame kaasa ja siis näeme?
Aga kus on see mees, kes pidi tulema täna hommikul ja ostma selle suure kapi? Kuhu ta telefoninumber jäi? Ma panin selle ju siia stendi peale knopkaga, enne kui sa stendi seina küljest ära võtsid!
jne…
—
Marta on sel nädalavahetusel Justini vanemate juures. Me oleme talle rääkinud juba tükk aega, et kohe-varsti me paneme selle kodu kottidesse ja kastidesse ja siis läheme lennuki peale ja sõidame Simona juurde.
Lennukeid sõidab meil siin palju üle, siis Marta lehvitab ja hüüab “Simona juurde!”
Nii et väga kurb see asi pole. Aga tegelikult on ikka ka… Kui nädal tagasi pühapäeval ta vanaema-vanaisa juurest tagasi tuli, siis kõndis ta ringi toast tuppa ja ütles: “Marta maja on katki läinud.”
Me loodame, et see saab olema viimane selline kolimine. Tartus on nüüd lootust osta koht, mille me ka kaugemas tulevikus alles hoidame ja saaks sügisest suveni välja uurida, suviti ise kasutada. Ja kui tagasi Ameerikasse tuleme, loodame ka leida midagi a l a l i s t. Tahaks muutuda kahepaikseks kahe kontinendi vahel, oma rutiiniga nende kahe vahel käies, oma asju siin ja sealpool hoides.
Et laps ei saaks enam öelda, et meie kodu on katki läinud. ;(
Mina olen koos lastega kolinud päris palju. Õnneks on nad seda võtnud kui toredat mängu. Ühes kodus asjad kokku ja teise kodusse.
Esimene kolimne oli maalt linna. Lastel oli kahju maakodust ära kolida. Ja siiani igatsevad tegelikult selle järgi. Kahjuks pole mina inimene kellel meeldiks maal elada. Esimene linnakorter oli väga vilets ahjuküttega koter ja lastel tuli pidevalt käia minu ja nende isa korteri vahet. Muide mõlemad korterid olid väga halvas seisus. Edasi kolisime juba suurde üürikorterisse. Seda tuli kõvasi pesta ja küürida enne kui seal elukõlblikuks kõik muutus. Aga seal oli keskküte ja vann!!!! Ja lapsed said oma toa!!!
No ja siis tuli juba päris oma koju kolimine. Lapsed olid rõõmuga nõus kuna tegelt kolisime vaid paar maja edasi. Aga nad räägivad kogu aeg, et kunagi kolime maale. Seal saab paljajalu käia…
võidab see, kel surres kõige rohkem asju.
ma lihtsalt tahtsin seda siia kirjutada. muide, eestis lund jagub. vähemalt tänaõhtuse seisuga:):)
Minule mõjus Eestis oma elu kokkupakkimine meerikamaale kolimise pärast nii erutavalt, et näen siiamaani vahel unes, kuidas mul on terve autotäis asju vaja laiali jagada ja kuhugi ära paigutada ja lennupilet on juba homseks. Kusjuures tegelikult ma jõudisn ilusasti oma asjadest lahti saada. Ainult vana autologu jäi tuttavatele kaela peale.
DVD-mängija ilmselt Eestis ei mängi. Aga minu meelest saab neid ümber kodeerida, siis mängib jälle. Ma tean mehi ka, kes seda teevad. Siis muidugi filmid ei mängi jälle, Ameerika filmid. Et kui te tahate meerika filme vaadata, siis mängib küll, aga siis ei mängi jälle teisi 🙂
On seda üldse mõtet tassida?
Noh, tervitus!
Kordan veel vana eesti tarkust, mida juba korra ütlesin, et üheksa korda kolida on sama mis üks kord põleda.
Luize, meil on 0-tsooni ehk kõigi regioonide mängija, aga küsimus, et kas ta meie Eesti telekaga “haakuks”. Mingi risk on, aga küllap sobib või siis on vaja kohapeal pisike modulaator osta. Mägija ei ole eriti suur, nii et veame kaasa.
—
Aga Marta tuli eile õhtul koju, vaatas ringi, vaatas suuri kotte virnas ja küsis: “Kas me läheme lennukisse homme?” Tundus üsna harjunud juba olevat selle uue reaalsusega.
Need kolimised jäävad vahest mind ka unes kummitama. Võibolla reisid isegi rohkem kui kolimised, aga see vabin jääb sisse ikka mõneks ajaks.
Ma ei tea, kas ma oskakski enam kuskil “alaliselt” elada. Mis tunne siis on, kui päris üks kodu on ja kõik ongi seal ja sinna jääbki…? Kehitab õlgu.
Peida palun oma dokumentide kott ära!!! 😛
epp, meil on USA dvd-mängija, USA-st saadeti kingituseks. Adapter on vahel ja kõik. Seda peaks siit ka osta saama. Ise häkkisin tsoonid maha, nii et mängib kõike.
Nice Site!!! (p)2
mlm lead
cash advance company
debt help
mlm lead generation
buy valtrex
refinance
%
Nice+Site%21%21%21+%28p%29+