Mis toimub Tartus?

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. ma ei tea, kas tartus on skinnide kontsentratsioon tõesti nii suur või on mingi muu põhjus, miks nad nii nõmedalt tihti uudistesse jõuavad, aga kuidagi on juhtunud nii, et lisaks heade mõtete linnale on meil ka natsipealinna kuulsus.. loodetavasti on see siiski liialdus. olles näinud justinit piltidel, arvan ma, et muretsemiseks pole põhjust, ta on piisavalt eesti mees küll 🙂 aga pean samas kurvastusega lisama, et osadel mu üliõpilastel (pilusilmsematel) on küll mõningaid intsidente olnud ja nende ees on nii vastik ja piinlik olnud, kui see kuidagi välja on tulnud..

  2. ainus kord, kus eestis skinnidega kokku olen puutunud, oli tartus Varjendis. umbes 1999. kaasas oli Kati tuttava jaapani poiss-sõber. tuldi suht konkreetselt juurde ja seletati, et me ei ole siin teretulnud.

    järgmisel nädalal tuli klubi omanik (mitte minu juurde) ja vabandas, aga.

    ehk olen tallinnas või ida-virumaal liiga vähe ringi liikunud? ei tea, aga natsipealinnaks pean tartut minagi.

    justini blogi kokkuvõte tartust on ka hea.

    veel tartust: toosama jaapanlane imestas pärast Supilinnas, et on tema igasugu maailma urkaid näinud, aga maja numbriga “null aaa” pole ta veel kohanud. Oa tänav, noh!

  3. Mina olen 50 protsenti itaalane, ja teine pool on iiri, inglise, walesi, ja saksa veri. Saksa veri on ainult 6.25 protsent. See oli minu vana vana vana isa, kes oli pärit Sebnitz-is, Tsekki piiri lahendal.

  4. Huvitaval kombel puutub Tartus skinheadidega kokku tartust väljaspool elav inimene. Ja mina oma kümne Tartus elatud aastaga ei ole mitte kusagil mitte ühtegi näinud.
    Häguselt meenub üks eesti mees, kes kusagil lehes midagi kobises, umbes et eesti skinnid pole mingid õiged, lihtsalt kari napakaid. Talle lubati küll ära teha peale seda, aga ei tehtud miskit.
    Ma muidugi ei ütle, et probleeme pole. Ja aeg-ajalt räägitakse skinnidest rohkem-vähem, on need “intsidendid” või siis jalutuskäigud lippudega. Aga rumalaid inimesi leidub kahjuks igal pool. Ja ei maksa kõigele skinni silti külge kleepida.Sinu mure, Epp, on minu arust liigne, st et muidugi on lähedaste pärast mure, aga see hirm ei ole küll põhjendatud.

    Muide, viimane “aaria mees”, kes Eestis lausa talu on ostnud ja seal oma plaane sepitseb, tuli Eestisse Ameerikast. Hoidke Rapla kandist eemale.

  5. Natsipealinn või mitte (pole ka siin elatud 18 aasta jooksul neid va skinne näinud), aga kui mu õe mehhiklasest mees (tol ajal veel peigmees :)) esimest korda Eestis ja Tartus käis, siis kohtas(ime) halvustavaid pilke ja nõmedaid ütlemisi just tuttavate hulgast. Vali paremini sõpru, võiks öelda, eks ole. Aga ühestki neist täiesti tavalisest ja normaalsest inimesest ei oleks mina küll osanud arvata, et ühel hetkel nad lihtsalt hakkavad mingit suur-eesti-šovinismi ja sulaselgeid rassisilisi hüüdlauseid rääkima. Eks globaliseerumine oli siis, aastaid tagasi, vähe väiksem ja välismaa mehed väheke haruldasemad, aga ikkagi. Tutvusringkonnas toimus selliste juhtumite järel mõistagi iseeneselik puhastumine 🙂

  6. Tartus on itaallasi mu meelest väga palju, vähemalt minu lemmiksöögikoht Dolce Vita on neid alati paksult täis, kõik rõõmsameelsed ja toredad. Ma ei usu, et justinil probleemi tekib, rassiste on igal pool ja pole neid Tartus midagi rohkem kui kuskil mujal. Eestis on olukord üldse väga hea võrreldes mõne teise Euroopa riigiga mu meelest.

  7. Olen paaril korral varemgi seda juttu oma sõpradele rääkinud, aga siia sobib ta kut rusik silmaauku.

    Skinnidega või Tartu kontekstis õigemini “skinnidega” saab kaunis lihtsalt hakkama. Kunagi oli mul tuttav indiaaniverd maailmarändurist mees, David, kes peatus kaunis pikalt Tartus ja siinsete naiskade päid segi ajas. Tema oli kitarremees ja kord Kaubahalli juures tuldi temagi päritolu kohta, khm, “küsima”. Küsijaid oli kenake hulk ja ei olnud nad just kõige paremas tujus.

    David võttis malbelt naeratades seljast kidrakohvri, avas “skinnide” hämmingus pilkude all selle luku ning võttis kotist välja oma päevinäinud ja väsinud juustkitarri. Vaatas seda hetke ja lajatas sellega siis kõige lähemal seisvale “skinnile” maitsva hooga otse kümnesse. Noormees sooritas elegantse õhulennu ning tema kaaslased pidasid paremaks kiirendada, igaüks eri suunas.

    Pärast küsisin Davidilt, et “man, didn’t you feel sorry for your guitar?” mispeale ta muheledes vastas, et “sure I did, but man, this was maybe the only time in my life I had a chance to kill nazis with music.”

  8. Minul isiklikult pole mittetartlasena kunagi rassistliku meelsusega Tartus probleeme olnud. Aga ma näen ka väga puhtatõulise aarialasena välja ja räägin vabalt eesti keelt 🙂
    Küll olen ma sattunud võõrustaja rollis nii 5-6 aastat tagasi kaks korda vähe tumedamat nahavärvi inimesega Tartusse ja siis on küll mõlemil juhul piinlik hetk. Neegrist külalisprofessor kolgiti lausa läbi 🙁 Vii inimene Harvardist aasta vanemat ülikooli vaatama ning siis…
    Tallinna kesklinn on suhteliselt “ohutu”. Samas, kui inimesed Tallinnast veel mõnda muud linna külastavad, siis on see enamasti Tartu e ma ei julge väita, et Paide või Viljandi puhul midagi taolist ette ei tuleks.

  9. a) suure tõenäosusega on see uudis ülepaisutatud propagandistlik jama
    b) mis puutub skinnidesse selles ürituses, siis “skinheadidele iseloomulikku rõivastust ja muud atribuutikat kandmine” [via delfi] ei tee kellestki skinheadi
    c) mina olen aru saanud, et Tartu “skinheadid” on valdavalt vaimselt küündimatud jobud, kes otsivad võimalust oma agressiivsuse vabandamiseks

    ma ei ütle praegu, et kõik skinheadlus kui liikumine iseenesest on miskit kiiduväärt. küll aga tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et mis toimub Tartus ei ole just kõige stiilipuhtam näide sellest ning üleüldse on skinheadlus palju laiem ja sügavam kui tavainimesed ning paljud “skinheadid” ise teavad arvavad.

    kel vähegi aega soovitan end veidi harida – http://heikomaailm.blogspot.com/2006/12/iga-skinhead-pole-rassist-kuid-enamus.html

  10. paraku on see jah nii, et suvaline kiilaspäine musta jopega ja tanksaabastes jorss on meedias automaatselt skinn, kuigi ainuke asi, mis neid kogu teemaga seostab, on see, et nad käivad nii riides. ja nad norivad tüli. mitte teiste rassidega, vaid absoluutselt kõigiga! hea läbisaamine on neil jõmmidega, aga ülejäänud maailm on värdjaid täis nende jaoks.
    ma olen kunagi kolmega neist üsna põhjalikult rääkinud (tagantjärele imestan, kuidas ma sealt terve nahaga pääsesin) ja selgus, et neil pole õrna aimugi, mis teemat nad ajavad, mida pooldavad või mille vastu protesteerivad. peksta tuleb nende meelest kõiki, kes neist erinevad, vajadusel muidugi ka naisi. pikajuukselised ja boheemlaslikku laadi noormehed on neile samasugune vihaobjekt nagu mustanahaline inimene.
    samas võid sa ka täiesti tavaline välja näha, piisab vaid sellest, kui nad on otsustanud sinuga tänaval vestlusse astuda ja sa ei reageeri soodsalt. (minemakõndimine on muide veel soodne variant, ebasoodne on midagi kähvata.)

    ma ei usu, et neid tartus rohkem on kui mujal. või rohkem kui tallinnas, tartus nad paistavad võrreldes tallinnaga rohkem silma ja tartu kesklinn ning ülikooli ümbrus on niisama-logelemiseks soodus koht ju. pakuks tallinna kesklinn samasuguseid võimalusi, küllap oleks seal samasuguseid probleeme.

    nii et ära muretse, Epp, itaallastel ei peaks olema midagi rohkem karta kui tavalisel eestlasel 😉 mu elukaaslase õe boyfriend on ka itaallane, kes pealegi ei oska veel pea sõnagi eesti keelt, aga temal polnud tartus veedetud päevade jooksul, kus nad muide väga aktiivselt kesklinna piirkonnas liikusid, ühtki probleemi. see pole nüüd päris nii ka, et kui natuke tõmmu oled, on kohe jamad garanteeritud.

  11. Vabandust eelmise postituse pärast, sõrmed läksid sõlme aga sellesama postituse peale Orkuti’s Tartu kommuunis tuli selliseid vastuseid:

    “Jäi ütlemata, et tänu skinnidele me saame Tartus kõndida veel nii, et ei saa iga nurga peal venelaste käest peksa, on vaid teatud linnaosad”

  12. Mnjah, ühinen Anna arvamusega: ei loe võõras päritolu. Lihtsalt tahavad endast erinevatele pasunasse anda ja sealjuures vaatavad ka, et endal küllalt ohutu oleks. Tuttavate mustlaste jutust olen aru saanud, et mustlased naljalt skinnidelt tappa ei saa, pigem vastupidi.
    Kunagi ajasid mind ja mu pikajuukselist poiss-sõpra öisel ajal kaks kappi taga (“õu, kas sa oled karvane vä?”), kusjuures ei olnudki skinnid, nägid lihtsalt välja nagu just vanglast pääsenud kapid, kes arvatavasti peagi vangi tagasi jõuavad.

  13. Kui ma Tartus õppisin, siis oli meil üks kursus vanemate seas üks tore pool-Eestlane pool-mustanahaline tüdruk. Elas veel EPA tornis ka. Eks vahetevahel temaga liikudes tuli kommentaare ja nõmetseti ka, aga vahest piisas sellest, et ta neile vastu naeratas ja sulaselges Eesti keeles mingi nalja viskas. Ma ei usu, et Justinil eriti mingeid probleeme peaks tulema ja kui tulebki, siis ma arvan et ta on samasugune positiivse meeleseisundiga inimene, kes suudab olukorra peremeheks jääda.

  14. Kurb teema. Tahaksin ju ise ka kunagi eestisse elama minna. Ühte armsasse (vähemalt minu kujutelmas) eesti väikelinna aga … ma … kardan. Mitte füüsilist noomitust kohalikelt jõmmidelt, seda ma isegi tevitaksin, kui saaksin enda mõne ebameeldiva kiilaka kallal füüsiliselt korra rakendada, aga just seda, et ma hakkan oma endist s.t praegust elu peagi taga igatsema ja tahtma. Eriti kui sellise rakendamisega tuloeb rohkem kui korra tegelema hakata. Küsin endalt, et kaua ma enda ümber suudaksin sellist reaalsust ja idülli ignoreerida? Ma ei ta. Vastuvõtlikel ja kergesti provotseeritavatel tüüpidel nagu minul, oleks see igatahes paras katsumus ise endaga seal toime tulla. Need mõtted tekkisid täna seda filmi vaadates. Kahjuks on see film liigagi reaalne. Siin USAs ma elan n.n. rikaste rajoonis ja ma ei puutu iialgi sellise kontingendiga kokku, aga oma maakodus tuleksid nad mulle õue peale kraaklema. Nii, et … vaadake ise. http://video.google.com/videoplay?docid=-133382924194763847

    P.S. Vabandan sellise kurbliku postituse eest. Mingi melokas on vist peal. Ilm pilves, vitamiinivaegus, vanadus vms ….

  15. Teema tegelikult selles, et iga kiilakat ärplejat nimetatakse kohe skinheadiks.
    Noored on kogu aeg omavahel nagistanud.
    Samamoodi nagistab ajakirjandus kogu aeg noorte kallal, sest noortel pole raha ega võimu, et ajakirjanikku mõjutada.
    Tartu skinnid on sõbralikud. Kui sa just neid mõnitama ei lähe, siis on nad diskussiooniks avatud.

  16. Hea kysimus, Siiri. Kahjuks mul ei ole vastust. On ainult mingi ebam22rane “tahaks.” Ma olen ses suhtes nagu Arno kes uneleva pilguga Teelele vastas, et tal on kodus lilled ….ja p2ikesepaiste.

    Kui seal aga reaalsus peaks sisse kickima siis mul hakkab syda verd jooksma, et ma ei saa enam n6nna lihtsalt Kennedy Centerisse reede 6htul Placido Domingot kuulama minna …

    Siis tekiks mul seal eestis mingi arusaamtu unelev ja unistav silmavaade … 🙂

    Ma ei tea. Elu on liiga ilus.

    L@ssie, ega sa ometi ei v2ida, et k6ik ohvrid on olnud mingid suured m6nitajad? Siis on skinheadid ju nagu politseinikud linna vahel ja rahval peaks sellest hea meel olema. 😉

  17. Aivar, üks võimalus on, et kui sa oled korra mõnele kallalekippunud skinnile/jõmmile/muidukaagile füüsilise noomituse teinud, siis nad enam ei kipu ka. Vähemalt mustlaste juttudest olen ma niimoodi aru saanud… näiteks minu teada ei julge ei eesti ega vene kapid mustlastele ega nende sõpradele kallale kippuda, sest mustlastel on teadagi hea kakleja kuulsus.

    Teine teema on muidugi see, kellele kallale kiputakse ja miks. Oma tuttavate pealt vaadates ja kuulujuttude järgi tundub, et tõenäolisemad rünnatavad – mis tahes kaakide poolt – on a) need, kellele meeldib endale kakelda; b) need, kellel on ohvri hoiak (ausalt, ei oska öelda, milles see seisneb). Ega see muidugi õige asi ei ole, sest oma hoiakut on raske valida.
    Üks põhjus, miks ma seda arvan, on see, et mu enda elukaaslane näeks kõigi parameetrite järgi välja nagu ideaalne ohver – väikest kasvu, hapra kehaehitusega, pikkade juustega, selline intelligendinäraka nägu peas, et iga jõmmi käsi peaks revolvripära järele haarama – aga vat ei ole talle kallale kiputud. Isegi siis mitte, kui läbime pimedas pargis lämisevat kampa, mina argpüksina käevangus värisemas, mis võiks ju agressiooni ligi tõmmata.

  18. notsu

    Ahjaa, sa tuletasid oma jutuga mulle yhe asja meelde. Ma nimelt ei pea seda kohta vabaks maaks kus inimene peab oma kodulinnas v2risema. Olgu see siis omas kodus (kapid l2rmavad naaberkorteris v6i 6ues akna all), avalikus s66gikohas (migid j6mmid ropendavad k6rval lauas) v6i 6htul pargis jalutades (kaakidest joodikud pargipinkidel).

    V6ibolla just see ongi kellegi jaoks idyll ja vaba maa kuvand. Mina igatahes ruineeruks kas siis pidevast v2risemisest enda v6i kellegi teise p2rast v6i siis m6ttetust korraloomisest (kaklemisest). Kui ma elaksin kuskil neegirgetos siis ma annaks olukorrast endale aru ja m6istaks seda. Aga oma riigis, oma inimeste keskel, oma kodus, oma pargis, oma t2naval … ;(

    Kui aga katsuda selles midagi head leida siis vana adrealiinijunkina tean omast k2est, et igasugune v2risemine ja erutumine on m6nus kaif … noh, ega see peksasaamise ootuski palju ei erine. Mu elu ongi juba liiga igav ja heaoluline. Tahaks ka vahel 6htul kuskil pargis v2riseda. Iga p22semise korral tunned elust t2it m6nu. 😉

  19. Vaata, seda, kui mina värisen, ei pea veel võtma tegeliku ohuna. Enamus lämisevaid kampu pole ju õnneks agressiivsed, nii et las nad lämisevad. Lihtsalt mina olen argpüks ja värisen siis ka, kui keegi tühjal tänaval selja taga käib. Suvalises riigis. Välja arvatud siis, kui ma hääletamisretkel olen, siis on mul töös hääletamishormoonid, mis millegipärast hirmud kõrvaldavad.

  20. PS
    Ma ei tea, kas maa, kus inimene peab turvatunde saamiseks elama rikaste rajoonis, ilma “neegrigetosse” nina pistmata, on kuidagi vabam maa, kui maa, kus kõik need asjad on natuke rohkem segamini nagu kartulisalatis.

  21. See kartulisalati v6rdlus on hea. J2lgides eemalt mis selles kausikeses toimub, siis on n2ha, et kui keegi selles rosoljes kuidagi omaette ploomiks saab v6i hakkab v6i on, siis sibula ja kartulitykkidele see ei meeldi kohe mitte kuidagi. Ajavad aga pead kiilaks ja hakkavad ploome korrale kutsuma. Nood segavat nende harjumusp2rast haisu.

  22. Noh, võibolla sibulatükkidele ei meeldi, aga kartulitükkidel on savi.
    A kujuta nüüd ette, kuidas õnnetu ploom peaks üksi läbi sibulalinnajao minema…

  23. Aga Eestis ju ei ole sibulate ja ploomide eri linnajagusid! Selles salatis ongi ploomil teoreetiliselt (ja praktiliselt) igal pool v6imalus vastu kurki saada. 🙂

  24. Vaata, tegelt on kurjad sibulad tõsises vähemuses, nii et suurem osa ajast ei saa siiski keegi üle kurgi, kaklushimulisemad on sellega lausa hädas (üks mu tuttav kuulis pealt dialoogi: “kuule, sa oled mu sõber! Tahad, ma annan sulle pasunasse!” – nagu näha, peavad mõned lausa iseteenindamisega tegelema.)
    Eks siingi ole teatud kohad, kus see on tõenäolisem… kell x öösel Herne poe läheduses töllerdada on suurem riskikäitumine (kuigi ma olen seal kell x öösel ikkagi ka ilma tüsistusteta olnud) kui teha sedasama peenes Tähtveres. Aga ma olen väga rahul, et siin ikkagi päris getosid ei ole, kus sündimine vaat et määraks inimese elu lõpuni põhja.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar