Intervjuudest ja palavikust

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Ma olen intervjuusid andnud küll, aga see on rohkem niisugune.. noh, ma juba tean ette, mida ma räägin ja mida on vaja edastada. Nii et sellist pabistamismomenti ei ole nagu olnud. Pealegi, enamasti lähevad asjad ju linti ja ma ikka korrutan endale enne , et “mis valesti, see uuesti”. Ja tavaliselt olen ma üsna julge ja kui tunnen, et pagan, nüüd läks natuke nihu, siis ikka ütlen, et “teeme, palun, uuesti”. Aga ükskord oli operaator “AK” juurest laenatud, ja too operaator oli rohkem seda tüüpi asjaga harjunud, et “siuhh-võtame-valmis-nägemist”. Noh.. siis võttis küll võbeluse sisse.

    Enamasti ma mõtlen lihtsalt sellele, et mida mina ise telekat vaadates tähele panen, et mida hindan või kritiseerin või märkan ja nii edasi.
    Ja siis katsun vaadata, et ma ikka intervjuudes ennekõike endale meeldin, küllap siis pole teistel ka väga lugu 🙂

  2. Mina just otseselt intervjuusid pole andnud, aga kaamera ette olen korduvalt sattunud. Esimene kord oli Esimesel Line tantsu päeval Sassi tallis. Töötasin siis veel seal. Päev läbi olin korraldanud igasugu asju ja siis inimesi sõidutanud. Õhtupoole tuli teha osade külalistega üks tiir metsavahel. Olin surmani väsinud ja hobune oli niii kõrge ja mina siis ronisin sinna otsa kui tigu. Ja hobusele selga saades avastasin oma nina alt kaameramehe. APPI!!! Elu häbiväärseim hobuse selga ronimine oli peale lindistatud. Aga kusjuures pärast telekast vaadates polnudki niiväga jube.

    Teisel korral sattusin kaamera ette ka Sassi tallis. Seal tehti kellegiga intervjuud ja mina siis pidin ratsutama. Noh, et oleks midagi vahele näidata. Tegime uljaid tiire ja hüppeid ühe valge poniga kohutavalt libedal ja sopasel platsil. Ja pärast tuli välja, et kaameramees unsutas rec nuppu vajutamata…

    Samas olen rohkem kaamera taga olnud. See koht meeldib mulle rohkem. ETV st laenatud prohvikaameraga on paar suve saanud ühte üritust üles võtta. Ütleme nii, et ma tunnen ennast kaamera taga küll hästi, aga olen ikka äpu küll. See rec nupp on mulgi jäänud paar korda õigel ajal sisse lülitamata…

  3. Ei ole ühtegi intervjuud teles küll teinud, aga kujutan tunnet ette küll – osaliselt muidugi tänu sellele heale kirjeldusele siin 😉 Igal juhul mina lähen juba kergelt närvi, kui keegi tuttav kaamera välja kraamib, v.a. juhtudel, kui tõesti joogid juba sees 😀

    Aga ma arvan, et tuleb hea kindlasti – põhinedes sellel Reporteri lõigul, see oli päris armas ju.

    Muideks, võibolla oli mingi imelik pisik õhus – Paul oli eile terve päev palavikus ja öö ka veel otsa, täna täiesti okoo. Ilma muude sümptoomideta…

  4. oi, kuidas mulle ei meeldi, kui ajakirjanikud üksteist intervjueerivad – eneseimetluse tipp! selline asi peaks tegel´t ajakirjaniku eetikakoodeksi vastu käima.

  5. Ma arvan küll, et ajakirjanikke tohib samamoodi intervjueerida nagu kõiki teisi inimesi. Eetikakoodeksi vastu see ei käi.

    Aga selles suhtes ma nõustun kriitikaga – jah, meedias jooksvaid tegelasi peaks olema erinevaid. Mingil hetkel tekkis mul küll meedias töötades selline tunne, et ma ei ulatu piisavalt kaugele, allikad olid samast ringist: kas oma tuttavad, tuttavate tuttavad või varem meedias jooksnud tegelased. Praegu tagasi tööle minnes on mul parem tunne, vahepealse ajaga on kogunenud värskeid tuttavaid, kellega ja kellest tahaks rääkida.

  6. Tahtsin veel öelda: ajakirjaniku professionaalsele arengule on mu meelest kasulik vahel olla intervjueeritava rollis. Sa võid küll koolis õppida, et näiteks “ära alusta intervjuud üldise lahtise küsimusega, see tekitab segadust” või “ära esita mitmeosalist küsimust, siis ei tea inimene, millisele osale vastata”, aga kui oled ise olnud vastaja rollis, siis saad neist kuldreeglitest järsku palju paremini aru.

  7. Veider jah, et ajakirjanikud justkui ei tohiks ise olla küsitletavad. Näiteks Neeme Raua ja Epu puhul on nad lisaks ka inimesed New Yorgist, mis iseenesest on huvitav jututeema.

    Ajakirjanikud ise ei ole tihti parimad jutuvestjad, vist selle tõttu, et harjunud rohkem ise küsima. Ja küsida on kergem.

    Aga ennast kõrvalt kuulata tasub ajakirjanikul küll, raadio-rääkijatel on selles mõttes lihtsam, et jutt on kõik salvestatud, kuula palju tahad. Iseasi kesse viitsib…

  8. Ehheee, ennast kuulata-vaadata tasub alati, kusjuures piinlikkusest laua-allavajumine on minul tavaline 🙂 . Kunagi ülikoolis tehti miski aine raames suhtlustreeningut kaameraga, kusjuures alustati tüüptobedalt teemal “Enesetutvustus 2 min”. Aga kasuks tuli, näiteks parasiitsõnad tulevad hästi välja ja igasugu totrad zestid a’la nina nühkimine, kõikumine jne.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar