Õunaloost ja töökohast

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Palju õnne uue alguse puhul. Minu jaoks on “Eesti Naine” selgelt eristuv ajakiri Eesti pisikesel aga tihedalt täidetud ajakirjade turul.
    Muljetavaldav on selle ajakiri nii ajaloo kui igaühele midagi sisu poolest. Kuna Eestis staaride arv on piiratud, siis on huvitav lugeda just tavalistest inimestest ja nende lugudest.

  2. Olid küll jutud nii Postimehe, Eesti Päevalehe, Ekspressi ja Maalehega. Ja ka kahe teleproduktsiooni firmaga.
    …Aga raamatu kirjutamist palgal olles pakkus Eesti Naine 😉 Neil algas sellest detsembrist elulugude sari, esimene raamat on Ita Everist.

  3. Kahju, et õunalugusid niikaua ootama peab aga kui mõtlema hakata, on see tõesti parem. Suvel lähevad ikka sellised raamatud rohkem peale ja pealegi on 6 kuu pärast ka mu sünnipäev 🙂

    Aga vahepeal oli juttu ju ka mingist talveloost seoses õhtulehega?

  4. Pole olnud ei minul ega Dakil aega talvejutu peale mõelda ega ole tulnud ka Õhtulehelt ülepärimist sel teemal… Võibolla et uuel suvel uus järjejutt.
    Ja lühijuttude kogumik, kus on meie lood, see peaks ka trükist tulema suve alguses.

  5. veel: varem ei ostnud eesti naist väga lihtsal, kuigi imelikul põhjusel – ma põhimõtteliselt ei osta ega telli ajakirju, mis ennast kilesse pakendavad. ja seda mitte keskkonnahoidlikel põhjustel :). ma ise ostan… no päris palju ajakirju – ca 6-8 tk kuus, pooled neist mitte kodumaised. paar tükki on tellitud. ja poes valikut tehes pean ma ju ometi saama ajakirja sirvida, et teha otsus, kas osta või mitte. kui mõne ajakirja puhul on otsustajad heaks arvanud mul selle võimaluse ära võtta, siis ma lihtsalt ei osta seda ajakirja – selleks, et ma ei annaks neile otsustajatale kuidagigi kasvõi “millimeetripikkust” võimalust arvata, et kilesse pakendatult on ajakirja ostmisprotsent suurem.

    imelik? kindlasti 🙂

  6. annely’le – ajakirju pannakse kilesse minu meelest peamiselt sellepärast, et poes lugemas käijad igasugu nänni (testrid) sealt vahelt ära ei võtaks. vähemasti suuremates poodides on üks eksemplar sirvimiseks alati kilest väljas, pahatihti on ainult keegi ennast sinnasamasse riiuli ette seda täiega lugema seadnud.

  7. Kui ausalt rääkida, siis kunagi ma ei lugenud alati Epppu rohelugusid lõpuni, sest lood olid niiii pikad ja enne sai kohv tassist otsa! Umbes aasta tagasi avastasin, kui palju siirust ja asjalikkust seal peitub ja hakkasin otsast uuesti lugema. Nüüd olen rohevärava Epppu arhiivilugudega lõpetamas. Eesti Naine on muidu armas ajakiri, aga äkki toob Eppp sinna kaasa uue hingamise? 🙂 See oleks tore!

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar