Hüpata vette!

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Minu meelest pole lapse planeerimises midagi veidrat. Ainus hirm on, et kui hakkad planeerima ja ootama ja seda ei juhtugi – siis see frustratsioon on “kogemata-beebist” teada saamisest kohutavam, ma arvan. Sest kui laps tulebki ootamatult, aga sa teda tahad, siis saad ka esimesest ehmatusest üle. Aga kui sa ootad ja loodad ja plaanid ja ei tule ega tule ega tule… Mis siis? Esimene mõte: mul on midagi viga. Teine mõte: tal on midagi viga. Kolmas mõte: kas mulle ei olegi seda ette nähtud? Ja kui, siis miks, mida ma olen teinud, et seda ära teenida?

    Mõnes mõttes on see põhjus, miks ma ei julge lähiajal mõeldagi rasestusvastaste mahavõtmiselt. Oleks tore küll, kui juhtuks, aga asjad on juba nii, et kui ootad, ei ta siis juhtu…

  2. Dämnit, et seda stippi ei saanud – aga õnneks on nii mitu muna veel, nii et neid annab veel lugeda 🙂 Nii palju vaeva läks ka sinna sisse, et midagi peab ju välja tulema ka.

    Plaanid on samas väga head asjad – jääb mulje, nagu olekski sul kontroll oma saatuse üle. Eriti armas mõte on lapse planeerimine, mulle on alati tundunud see väga mõnusana, et mõtled välja – nii, sel ja sel hetkel siis hakkame perele lisa tekitama. Ja nii sünnibki. N.ö. nagu peab, aga mis on pigem vist siiski erand kui reegel, nii palju kui ma ennast ümbritsevatelt inimestelt olen kuulnud. Huvitav oleks sellise asja protsenti teada – kui paljud lapsed on planeeritud… Ja noh, diagrammi ja timeline’i seinale polegi otseselt vaja teha, lihtsalt takistused eemaldada ja oodata, mis see saatus sellest arvab 🙂

  3. Pole mÕnusamat aeg, kui tita planeerimine. Selline ootusärevus lisab ka palju vürtsi juba natuke kulunud suhtele ( pole ju midagi parata, aja jooksul ikka natuke kulub). Ning iga kord kujutada ette, kuidas spermapoisid võidu panevad, et ikka jõuda munani:)
    Tuleb vaid kohe rahulikult asja võtta, sest see on teada asi, et võib ka kohe mitte näkata. Mul oli küll põnevust kui palju, triipe püüdes… Õnneks ( või kahjuks, natuke ootusärevust oleks ka sobinud, olin selleks valmis) tulid minu triibud kohe….
    Saatus nagunii otsustab, ning ega me teda eriti muuta ei saa…. Kuid samas on ka paljud titad tulnud just sellepärast, et on lastud saatusel otsustada…. Ootamatu on see hetk,ka siis kui olid selleks valmis…
    Seega mina soovin ilusat triibupüüdmist!
    Küll Giu saab ka stipi ja rasedena saad ju ka kirjutada kodus arvuti taga….

  4. Lugupeetud haridusminister Mailis Reps rääkis kusagil, et kes siis tänapäeval lapsi niisama saab, lapsi ikka planeeritakse. Imelik sellist asja kuulda, tekib tunne, nagu ise oleks oma planeerimata, kuid siiski oodatud lapsega päris maalt ja metsast. Minu meelest on õudselt lahe, kui sellised asjad lihtsalt juhtuvad. Ise usun, et tegelikult juhtuvad nad inimese jaoks õigel ajal, kuigi ta ise alguses ei pruugi seda arvata. Planeerima hakates aga tekib pinge jne. Mõtlen nii, et kui lapse saamise vastu midagi ei ole, siis lihtsalt unustad kõik kaitsevahendid ja ühel hetkel avastad, et saatus on sulle kingituse teinud.
    Omalt poolt (ehk oma seisukohast) soovitaks Sulle nii, et mine tööle – usu mind, see kõiksugu põnevate inimestega kohtumine on väärt natukeseks vabadus kaotada – ja ära uue beebi tulekuks lihtsalt kätt ette pane. Tööl käimine on vahelduseks kindlasti positiivne kogemus.

  5. Ma ratsionaalselt tahangi tööle minna. Kindlasti. Marta saab kolme-aastaseks ja ma olen temaga enamvähem kogu aeg ninapidi koos olnud. Ma tahaks teha huvitavat tööd, mitte kohe uut kolme aastat ette võtta…
    Ega tahaks ka sellist pisikest käkki tööandjale keerata, et tööle asudesvaid paari kuu pärast titeuudistega välja tulla.

    …Aga kõige selle juures, pole midagi parata, tunnetan üha teravamalt, mida mõeldakse bioloogilise kella all 😉

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar