Sipelgatest internetis. Ja aususest
Kusagilt lugesin, et inimesed liiguvad poes nagu sipelgad metsas – alati täpselt oma rada pidi. Tundmatutele maadele (eriti) põikamata.
Täna tuli pähe, et ma liigun ju ka internetis nagu sipelgas metsas. Tean täpselt, kust kuhu edasi liigun. Siit blogist saab lingiga sinna, siit ajalehe küljelt saab CV-keskusesse… siis tuleb ummik ja võtan lahti uue raja…
—
Ma ei teagi, miks ma seal CV keskuses üldse käin. Ajakirjanike tööturul liiguvad enamus töökohti ikka suust suhu ja tutvuste kaudu. Pooleldi tõsiselt, pooleldi eksperimendina olen ma kirjutanud paar motivatsioonikirja ja kandideerinud ajakirjandusvälistele töökohtadele (näiteks karjäärinõustamiskeskusesse õpilaste nõustajaks või kooli juhiabiks, oma arust vastas mu CV sellele, keda nad otsivad)… aga ma pole kusagilt isegi mitte äraütlevat vastust saanud.
Mis vist tõestab väidet, et ka mujal aladel liiguvad töökohad tutvuseid pidi.
—
Hea küll, aga mida siis tuttavad pakuvad. Praegu vaagin ma kahe valiku vahel. Üks oleks intervjuud ja kirjutamine, mööda Eestit ringi sõitmine ja tähtajad vaid korra kuus. Loomingulisem, ja olenevalt olukorarst energiat võttev, aga vahel ka energiat andev.
Teine töö oleks… seesama internet. Kodune töö. Seotud blogipostituste valimisega. Peaksin oma sipelgaradasid laiendama. Iga päev, ka nädalavahetustel. Saaksin iga ilmaga toas soojas olla. Päriselu asemel oleks sinine kodune ekraan.
Ausalt. Ma ei tea. Õnneks on veel aega.
—
Ma tahaksin olla aus, aga ma ei tea, kas ma saan enam olla siin blogis aus. Liiga palju on lugejaid. Ja ma olen siin oma nimega. Isegi näo leiab igaüks, kes vähegi endale siin netis mõne selleteemalise sipelgaraja tekitanud.
Vahel mõtlen, et paneks selle blogi kinni ja alustaks mõne aja pärast uut. Anonüümselt. Aga kas seegi enam on võimalik. Sest aususe üks osa oleks ju enda moodi kirjutamine. Järelikult tuntaks ära nagunii.
Ma tahaksin kirjutada näiteks sellest, et mu onu on joodik ja mul on hirm, et ta võib vanaema ja vanaisa ära tappa, sest kallale on ta neile vahel läinud küll. Papa on vahetevahel kandnud päikeseprille juba sellest peale, kui ma laps olin – et sinikat varajata.
Ja pole mitte ühtegi kohta maailmas, kuhu seda joodikut parasiiti minema saata ja nii ta elab vanaema ja vanaisa juures. Ei saa kutsuda politseid, et öelda “Visake ta siit välja.” Midagi teha ei saa. Kui just mitte teda ühel külmal talvepäeval nii täis joota, et ta hange magama jääks…
Või tahaks kirjutada sellest, mida kommunistid 1949. aasta märtsiküüditamise ajal mu metsa jooksnud vanavanaemale tegid. Aga ma tean, et näiteks mu vanatädi arvab, et sellistest asjadest ei tohiks avalikult rääkida, et see on suguvõsa häbiasi. Ta olla saanud oma õe, mu vanaema peale vihaseks, kui too sellest kunagi seltskonnas rääkis.
…Miks ma peaks sellistest asjadest kirjutamist häbenema? See pole ju minu süü, et meie suguvõsas on vägivaldne padujoodik või et mu vanavanaema sattus halbade inimeste otsa.
Aga siis on veel teemad, mis konkreetselt minu endaga seostuvad ja minu mainet mõjutavad.
Miks ma ei taha näiteks mainida, et minu sipelgarajas on sees ka Inno ja Irja blogi? Julgen seal lugemas käia, peaks ka tunnistada julgema.
Või miks ma ei tahaks eriti tunnistada, et teate, sõbrad, palun vabandust, kirjutasin siia blogisse paar päeva tagasi liiga paristades, et Eesti oli N.Liidu poolt “nii-öelda” okupeeritud. Ma ei tahtnud seda niimoodi öelda, ma lihtsalt läksin oma kirjutamisega kaasa ja “lihtsustasin ja liialdasin” oma arvamust.
Tahaks selle konkreetse lause sealt oma postitusest lihtsalt maha võtta, aga see poleks aus. Ausam oleks, kui ma selle jätan, sest selline see blogi on. Elav ja hingav ja vahel liiga lõdva randmega kokku kirjutatud… Las see mõte olla seal ja juurde tulevad lihtsalt uued mõtted.
Eesti keeles on ka midagi taolist olemas aga see ei olegi tegelikult oluline
http://grouphug.us/
mine päriskirikusse pihitooli või pea päevikut, mis jääb ainult lastele?
Ehee – mine ikka inimeste sekka. Eks sa oled seda ekraani juba küllalt põrnitsenud ;). (mulle kohe meeldib nõu anda – ära pane siis pahaks).
Aga see on küll tõsi, et blogi ei saa olla läbini aus. Ikka hakkad maalima mingit pilti, milline tahaksid olla ja arvestama tuttavatega jne. Eks ausust tilgub ju sisse, aga igas blogis on tõenäoliselt tabuteemad. Ma olen alati mõelnud ka autobiograafiate peale – et need ei ole ausad. Ma küll ei suudaks läbini ausalt kirjutada. Ja ega vist seetõttu ei hakkagi kirjutama. Aga blogi – miks peabki see aus olema? Kellele on seda ausust vaja? Kas kirjutajale või lugejale? Lugejale on tõenäoliselt vaja, et saab mingi mõistetava pildi-karakteri-inimese. Aga lõplik ausus – pole nii oluline. Aga kirjutaja, kas teil, kes te endast kirjutate, on soov olla aus? Või midagi nagu hingelt ära kirjuata? Või vaatate ennast ja oma tegemisi kui head materjali kirjutamiseks?
Mina kirjutan laste blogi ja Oskar on mul kõva tsensor – alailma pean mingeid lauseid kustutama. Ja tabuteemad – muidugi on tabuteemad. Aga ma ei tahagi olla aus. See on ju nagu mingi kood – lähedased loevad välja, mis ma mõtlen, aga teised lugejad loevad, mis ma ütlen.
Oh nüüd läks küll pikaks.
Kas blogi kirjutamine võiks olla sama nagu lihtsalt – mina ise olemine?
Igal inimesel on palju-palju “mina ise”-sid, mida siis vastavalt olukorrale vahetatakse – meie rollid elus. Kui ma oma vanematega suheldes olen teistmoodi kui sõprade ringis, kas see on ebaaus? Minu arvates ei ole. Samuti on blogi kirjutamine alati aus, sest just SEL HETKEL SELLES ANTUD OLUKORRAS JA SELLES KONTEKSTIS ma tõepoolest arvasin niimoodi!
Kümme minutit hiljem on minu “elupagas”, teadmised ja kogemused juba muutunud, nii et ka arvamus võib muutuda.
Pole ka miskit imelikku et kirjutamise ajal pead silmas seda kellele sa kirjutad ja samuti ka seda mis tagajärjed kirjutamisel olla võivad. Tagajärgi on Eestis kohapeal viibides kindlasti rohkem kui eemal olles – lisaks kommidele oled ju ise seal kriitika keskel.
Raske seletada, aga minu arvates isegi isiklikku päevikut pidades vilksab vehetevahel peast läbi mõte, kes ja millal seda kirjutist kunagi lugeda võiks, ja kirjutamine kohandub “esinemiseks”…
kui sul on “nägu”, siis on raskem neid hingelt-ära asju kirjutada.
mittekeegi olles võib seda vahel teha. ega polegi nii hirmus. selgub, et ka teistel võib midagi sarnast hingel olla.
on asju, millest tavaliselt ei räägita. kuigi vahel vast peaks.
tegelikult on pea kõigil oma tumedam pool ja mõnikord on sellestki tuge, et ka kellelgi teisel on sarnased mälestused, kahtlused või mõtted.
teine või kolmaski blogi ei ole halb. anonüümne või ligipääsuta. sahtel.
koht, kus enda jaoks asju selgemaks kirjutada.
millegipärast assotseerub see aususe teema mul täna ühe blogiga, mille lugemine ei olevat hea toon 😉
sellisel määral ja nii detailset ausust küll vaja ei oleks.
äärmused pole head…
ma ka täna mõlgutasin samal teemal mõtteid. kuigi minu teemad on natuke n.ö lihtsamad kui sinu joodik ja vanavanaema.
lebasin täna vannis, leevike tuli mind vannituppa vaatama ja hakkas äkki laulma tuntud viisil laulu: mull, mull, mull, mull väiksed tissid…. see tegi mulle nii nalja, ei kujuta üldse ette, kuidas ta äkki sellise asja peale tuli. no aga tissid tõesti ujusid vees ja ega nad väga suured ka polnud. aga näe blogisse ei julgenud kirjutada, kuna tundus, et äkki on natuke sündsusetu. eriti neile, kes pole ise emad ja on näiteks hoopis meesterahvad.
Loe, mis ma Marta blogi kirjutasin, ise ka sündsuse üle meelt mõlgutades 😉
http://www.martaest.blogspot.com
just olin sinna ise ka sattunud….
See “interneti töö” on tegelt ühiskondlikus perspektiivis vajalikum. Aga point ei ole mitte blogipostituste valimises, vaid diskussioonide ühendamises.
Vaja oleks kedagi, kes peavoolumeedia artiklid ükshaaval läbi käiks ning lingiks BBC, vikipeedia ja miljoni muu allikaga. Ning jälgiks meediasse sisse tulevate linkide striimi ning teeks sellest vajalikke järledusi, postitaks linkbacke kuhu vaja jne.
Ja selleks on vaja taustateadmist ehk konteksti ehk sinu kõnepruugis sipelgaradu. Sest ma ei usalda eladeski inimest, kelle arvamuse kujunemise rajad pole piisavalt läbipaistvad.
blogis ei ole mingit põhjust “olla aus” või “rääkida kõik ära”. miks peaks? tõepoolest, miks ja mida sa oma onust kirjutada tahaksid?
minul näiteks on kriteerium lihtne: kirjutan sellest, mille kohta tahan, et see jääks meelde. kas keegi loeb või ei – polegi tähtis – kirjutamine ise on mulle kui mnemotehnika.
ja miks me häbeneme rääkida asjadest, mis teiselt poolt vaadates tunduvad loomulikud või tavalised… noh.. inimkond ongi arenenud selliseks keeruliseks moodustiseks, kus puhas loogika enam ei maksa. vaata või meie elukaaslase leidmise rituaale. aastaid jahmerdamist, tabusid, mängimist. selle asemel, et minna tänaval esimese meeldiva vastassoo-esindaja juurde ja öelda “läheme voodisse, teeme lapse!” – ajame meie asja enda jaoks jube keeruliseks. osad jäävadki üksikuks, sest mäng on nende jaoks liiga raske. pole ju eriti mõistlik? blogi-häbi on selle kõrval köömes.
Vastuseks Kaurile – et miks kirjutada oma külajoodikust onu siia üles näiteks.
Ma ilmselt olen selline jutuvestja sorti inimene, arvan, et need jutud on teraapilised vähemasti mulle endale. Ja siis muidugi see efekt, et “näed, teistel on ka sedasi”. Ühes kinnises blogis (mille lugejaks ma olen registreeritud) käis kunagi arutelu ja tuli välja, et pea kõigil oli suguvõsas oma joodik. Ja sellest tekkis nagu mingisugune kergendus.
Ma arvan, et see on ka väga valus ühiskondlik probleem. Eriti maakohtades, kus on tööpuudus, motivatsioonipuudus jne… Minu onu probleem on küll varasem, tast sai joodik juba keskkooli ajal ja on jätkanud viimased 25 aastat. Tema vend, minu teine onu on täiskarsklane ja keegi teine suguvõsas kah napsuga ei liialda – see on ainuke hea asi, mis ehk onu joomarlusest välja on tulnud.
Et miks sellest rääkida. Sest see on elu, otse rohujuure tasandil.
no jah, aga miks sa sellest onust just blogis pead kirjutama? seleta mehele, oma jutukale ämmale (ok… talle ehk mitte), sõbrale, sõbrannale. miks just blogisse? päevik ei ole sõbranna ju.
või siis jälle on.
Miks kirjutada? Sellele küsimusele küll vastust pole leitud 😉
Niisama rääkides ei teki – minul vähemalt – sellist selguse ja puhastumise momenti, nagu kirjutades vahel tekib.
Näiteks see poja teema, kes on 50aastane ja sellest 35 aastat olnud joodik ja elab oma vanemate juures… see võiks ka olla hoopis näidendi või ilukirjandusliku jutu teema. Aga kas ma kulutan oma energiat ja teemasid, kui neist asjust blogis kirjutan, või vastupidi, saan nad selgemaks ja veeretan need teemad kusagil alateadvuses suuremaks, kui neist blogis kirjutan?
Kunagi lapsepõlves nägin ma koolivägivalda kõrvalseisjana. Sellest ma kirjutan praegu ühte ilukirjanduslikku juttu (täiskasvanutele).
See on mingitpidi eesti kultuuriruumi probleem. Hirmsasti soovitan kõigile raamatut, Käbi Laretei, Otsekui tõlkes.
Käbi kirjutab, kuidas Eestis inimesed teda imestuse ja isegi õudusega vaatasid, et ta oma elust nii avameelselt kirjutas. Ma ei hakka neid sündmusi kirjeldama, kes on lugenud, see on lugenud, kes tahab teada, see lugegu.
Mingil hetkel tunneb ta missiooni – olla aus ja täpne, rääkida hing puhtaks. Sest Eestis pole see kombeks.
Siis hiljem saab talle selle eest osaks inimeste tänutunne. Et ta oma muredele otsa vaatamise kaudu julgustab teisigi oma kollide ja draakonitega tegelema.
Aga ta on ka juba kõrges eas daam, kui ta selleni jõuab.
Muudes keeltes ja muudes kultuurides on pihtimustel ja enesesse vaatamisel pikk traditsioon. Prantsusmaal algab see Rousseaust ja jõuab lupsti Catherine M.-i varjatud armueluni, hiina ja jaapani kultuurist parem ei räägigi, seal on see nii vana. Aga meil on inimesed lukus ja nohisevad omaette kannatada.
Mina olen küll siit blogist midagi analoogilist saanud. Kübekese iseendale otsavaatamise julgust. Ja selle kaudu kübekese selleks olemise julgust, kes ma olen.
Aga see on ilmselge, et Sa, armas Epuke, pole mõeldud vad blogijaks. Teisi žanre on ka. Ja uusi asju on raske proovida.
Sipüelgarajad on omaette teema. Käisin just nädalavahetuse kodunt ära, et näha uusi kohti, uusi inimesi, uusi sündmusi. Nägin ka. Aga ikkagi nägin neid kohti ja sündmusi, mida mu Mina välja valis. Ja ikkagi oli värskendav. Ma nimetan seda kaleidoskoobi pööramiseks. Näha samu kilde, sama maailma, aga natukenegi uue nurga alt.
Kirjuta edasi, aga ära vaevle nii palju. Rõõmuga peab kirjutama.
kirjutamine on kõige muu kõrval ka teraapia. suuremate probleemide (eriti kui Sina ei saagi neid kuidagi lahendada) lahtikirjutamine paneb mõtlema erinevatest vaatevinklitest. tagasisidest – kommentaaridest võid leida ka lahenduse või tera mida oled pikalt otsinud.
loomulikult ei saa kõigest rääkida ‘ausalt’ ja otseselt aga paljustki võib rääkida ‘avameelselt’.
blogi eelis kõikide muude väljundite (eriti trüki-) ees on see, et sellest ei käi üle ükski toimetaja ega korrektor. päevik on muidugi palju intiimsem. isegi anonüümne blogi ei ole kuigi anonüümne (kui ta just suletud ei ole)- ikka on ta ju rahvale avatud ja jäljed jäävad oskajaile otsijaile maha.
“inimkond ongi arenenud selliseks keeruliseks moodustiseks, kus puhas loogika enam ei maksa. ” väga hea. 🙂
Peale selle on inimkonnal ka selline omapära, et igaühel on oma loogika. Vastavalt elukogemustele ja arusaamisvõimele.
Teie kirjutiste puhul ei hakka midagi vastu. Olete aval, aus ja kauni hingega inimene. Muretsete, kas peate kõigest, mis hingesopis, kirjutama. Ega ilmselt Te ei kirjutagi kõigest. Onust, kelle võimalike tegude pärast muretsete, ei ole ju häbiasi kirjutada. Kuid enamasti siiski ei räägita ega kirjutata. Hoitakse endale. See on ühiskondlik probleem, see joodiklus. Selle läbi tekkinud kannatustest ei taheta isegi lähedastele rääkida. Aga hakkab vist veidi kergem, kui rääkida. Sest tõepoolest, ilmselt on paljud muudki nii mõelnud, et taolised võiks kord hangest leida. Muud avitust siinmail ei ole. Nii ei tohi mõelda, kuid, mis parata, ikkagi mõtleme. Siitmaalt aga suund ilusamatele mõtetele. Õnne Teile!