Vihkamise-armastuse suhe i-n-f-o-g-a

Eile varahommikul oli see hetk, kui panin arvuti käima (see on tavaliselt mu kõige esimene liigutus hommikuti) ja selgus, et internetti pole.

Uhh! Internetti pole! See ärritas. kakkusin juhtmeid ja vajutasin nuppe.

Jõudsin just harjuda mõttega, et tuleb “puhas päev”, kui internet tuli tagasi… Kolm tundi hiljem tõusin arvuti tagant. Kergelt zombistunud pilgul läksin kööki hommikusööki otsima.

…Umbes 1993.-1994. aastal tegime Marju Lauristini kommunikatsiooniloengus referaat-ettekandeid. Ma sain alguses talt lühikese artikli punkarite riietusest, lugesin läbi ja (ninakas olin ma siis küll) küsisin Lauristinilt, et ega midagi huvitavamat ole.

Ta vaatas mind pika pilguga – ei tea, kas pilkava või tunnustavaga – ja andis mulle siis paljundada artikli “postmodernism ja infoühiskond”.

Vaat see oli raske, segane ja huvitav. Hambad ristis ja mitu nädalat lugesin seda. Vahepeal küsisin arvutigurust sõbralt abi. Mida tähendab interlink? Seda sõna pole üheski sõnastikus! Ta naeris ja seletas.

Ja siis tegin ma oma ettekande, suutes üsna osavalt varjata seda, et ma ikkagi eriti midagi aru ei saanud.

Siis arutasime. Ja ikka hõljus klassis see õhk, et tegelikult ei saa keegi (peale Lauristini) aru, mille üle me diskuteerime. Mida tähendab, et info on võim? Mida tähendab see, et Suur Vend meid kogu aeg näeb? Nojah, et see läheb varsti internetti, kuidas sa raamatukogusse võlgu oled… ja mis siis?

See referaat ja see veidi ebalevalt välja kukkunud diskussioon on mulle tulnud aastate jooksul ikka ja jälle meelde. Sest tasapisi hakkas see infoühiskond meie ellu voolama ja aina rohkem sain ma aru, mis see on. Varsti vahetasin oma esimeses e-mailid (see tundus nii lahe ja popp, et kirjavahetus, minu esimene e-kirjavahetus avaldati täies mahus ajakirjas Favoriit, portreteersin sellega majandusnõunik Ardo Hanssonit.)  Siis selgus, et inimeste ja asjade kohta saab otsida infot toimetuse internetti ühendatud arvutist, sellisest huvitavast kohast nagu www.webcrawler.com. Siis tuli juba selline eriline otsingumehhanism, mis koondas kõik teised otsingud enda alla, uau, www.metacrawler.com! Google-ist ei olnud veel kuulnud.

Nüüd ei kujuta enam elu ettegi ilma guugeldamata. Ma guugeldan kõike. Keegi kirjutab mulle, ma guugeldan ta nime, kui ma tast rohkem teada tahan saada. Tahan teada, mis ilm on? Mis homme linnas teha? Kuhu reisida?

…Et teada saada, on vaja arvutit. Sedasama tegelast, kelle ma varahommikul sisse lülitan ja kes seal säriseb vahelduva eduga kuni õhtuni.

Vahel õnnestub teha arvutivabu päevi. Kas oleme kodust ära või lihtsalt kasutan tahtejõudu.

Ja kuidagi hea, puhas ja vanamoodne on olla. Istuda näiteks toolis ja lugeda raamatut. Ma ei pea iga natukese aja tagant klikkima kusagile mujale, sest see raamat ei muutu reaalajas. Ta on siin ja ma võin süveneda.

Ja silmad väsivad vähem.

Ja samamoodi laseb see teispoolne maailm mind endaga kaasa viia, olgu siis raamat või arvuti.

Ma ei tea tegelikult, mis ma oma arvutist arvan. Raamatuid ma armastan ühesemalt, aga võibolla on see lihtsalt kultuur ja lapsepõlves õpitud väärtushinnang. Arvuti tundub ikka olevat midagi… riivatumat ja dekadentlikumat, eriti kui ta taga istuda tunde ja päevi. Igatahes mõnes mõttes ma põlgan arvutit. Ma ei usu, et ta mu tervisele hea on. Või et ta keskkonnale hea on.

Aga ma ju tahan kirjutada ja tahan oma mõtteid kirjutades jagada. Ah kirjutada saab paberile ka? Õigus jah, see läks vahepeal täitsa meelest…. Kirjutangi paberile.. ja siis trükin sealt vaadates teksti jälle oma sõpra arvutisse.

Ilma arvutita ei saa.

 Üha enam saan pihta ka sellele, kuidas info on võim. Seesama stipendiumite otsing näiteks. Kuidas läheneda google`ile nii, et leida sealt miljonite infokildude seast üles suuri rahasummasid pakkuvad fondid? … Need fondid ei ole sugugi huvitatud, et neid igamees lihtsalt üles leiaks. Komisjonil oleks ju sada korda rohkem tööd, kui sada korda rohkem inimesi neile oma avaldused saadaks.

Eile, pärast seda, kui olin zombistunud pilgul oma hommikusöögi manustanud, lapse toitnud ja lastehoidu viinud, tulin tagasi arvutisse. Olin enda mailiaadressile saatnud eelmisel õhtul viite: “Fellowship journalists, 20” – see tähendab, et olin oma selleteemalise otsinguga läbi vaadanud 20 guugli-lehekülge ja tahtsin edasi vaadata, sest aina tuli välja uusi vastuseid.

21. leheküljelt leidsin siis infobaasi noortele teadlastele. Üritasin registreerida Justini vana ülikooli kasutades ja saingi sisse – uaa, tuhanded rahapakkujad ja väga hea otsingumootor! (www.cos.org)

Siis juba mailis Justin oma töölt – tema vana ülikool oli temaga äsja ühendust võtnud, neile oli saabunud info tema registreerimise kohta ja ta konto tühistatakse kohe, sest ta pole enam ülikooli nimekirjas.

See infobaas ei olevat nimelt lihtvilistlastele mõeldud.

Paanilise kiirusega kasutasin seda veel, enne kui mind andmebaasist välja visatakse. Ruttu, ruttu salvestada võimalikult palju originaal-veebilehekülgesid, küll pärast jõuab neist edasi minna ja uurida!

Veel kunagi varem polnud ma tundnud nii selgelt, et info on võim.

Ja leidsimegi veel kaks head fondi, kuhu Justin sobib kandideerima.

Päeva lõpuks olid mul silmad paistes ja pea kumises “uu-uu”.

Ja täna hommikul panin esimese asjana jälle arvuti käima. Isegi natuke lootes, et äkki internet on ära… aga ei olnud.