Natuke reisimisest

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Su juttu lugedes meenus mulle Rooma. See Rooma, mille mina hetkeks enesele püüdsin. Aastaid tagasi. Aega oli vähe, kuigi ei olnud meil giidi ega gruppi seierit keeramas, vaid eneste tehtud plaan. Ja see Rooma, mida mina enesega kaasas olen kandnud on pilgeni täis pisikesi pilusilmseid fotokaameratega turiste ja kerjuslapsi(sest keegi muu juulikuu keskpäevakuumuses ei viitsi ju end liigutada), kõik mida näen, olen näinud filmides, lugenud raamatutest ja näinud unedes, ainult….seal olid need kohad ilusamad, suuremad, eredamad.
    Ja tolmustel tänavatel keerutab tuul miljoneid reklaamlehti, kiirtoidupabereid ja muud olmeprahti.
    Selline “mitte kõige helgem mälestus”. Oleks võinud olemata olla või peaks minema ja uue ning helgema mällu salvestama.
    PS. See polnud hala. Tegelikult mulle reisida/hulkuda meeldib ja enamus elamusi on eredad ja meeldivad. Ainult selle va Igavese Linnaga läks nii…:)

  2. Rooma on mu elu suurim reisi-pettumus. mul ei ole kusagil ega kunagi nii halb olnud kui seal. üleüldse olime me Itaalias liiga vähe ja ei jõudnud selle pidevalt röökiva rahvaga maa võludest eriti aru saada 🙁

  3. Rooma oli kohutavalt räpane tõesti! Olude sunnil olin seal juuli kuus, mis on üks palavamaid sealkandis. Itaalased ise siis põgenevad linnast minema kui vähegi saavad. Linn oli õhtuks nagu keris, igalt poolt õhkas kleepuvat kuumust.
    Varahommikul tänavakohvikus kohalike vanainimesi jälgida oli ikkagi tore. Siis oli selline rahulikum moment kah. Üks papi läks lasi kaevust vett näo peale ja jalutas rahulikult edasi. Prouad nägid kõik nii armsad välja, väikesed ja hoolitsetud. Kohvik ise oli väike ja seda pidas leti taga miilustav paarike. Hosteliga mul üldse ei vedanud. Panin Eestist toa kinni, jõudsin öösel “hostelisse” ja selgus et kuna muud toad olid imekombel täis saanud, pidin magama 8 hispaanlasest meesterahvaga ühes dorm tüüpi toas. Õnneks olid toredad poisid, pakkusid õlut ja jäid varsti magama. Olin ise nii väsinud ka, et ei viitsinud jamada uue koha otsimisega jne.

    Itaalias on väga armas linn Siena. Sellel on suur keskaegne vanalinn mida ka hoitakse vanaaegsena. Näiteks ei ole lubatud vanalinnas majadel eest ära võtta aknaluuke. Kogu aeg on luugid ees. Ning Siena oli puhas vastukaaluks Roomale.

  4. Uff, kuidas mulle kàivad nàrvidele need esteetikud eestlased, kelle esimine lause on alati, et seal oli nii ràpane! Ok, Eestis on kõik uus ja puhas.. ning inimesi pole liiga palju.. Muuseas just oli võrdlusmoment, Soome on suuruselt enam vähem sama suur kui Itaalia, Soomes elab 5 miljonit inmest, Itaalias 64 miljonit! Mida rohkem rahvast, seda rohkem sitta !
    Mis puutub aga Roomasse, siis selle hinge pole ka mina veel lõpuni aru saanud.. Juba roomlased ise on eraldi rass; aeglased, rahulikud.. ning üliflegmaatilised ( jahh, täpselt nii, õiged roomlased on sellised).
    Toni cousin ( ehk cuggino Ettore) on ehtne roomlane, oleme 2 korda käinud tema juures aastavahetuseks…. Ametilt on ta ajakirjanik, kuid raha pole kunagi.. kodu on katusekamber kesklinnas( juutide tänaval) ning näeb välja kui vanakraami pood, mille yyrist võiks ta väga hästi ära elada, kuid ärivaistu pole.. Eriline boheem..
    Ning ka Rooma vaim oli kuidagi flegmaatiline… Rooma on nii seisnud seal juba aastasadu, tuhandeid.. aga ikka sama.. roomlased ei hoolitse Rooma eest, kuid ta on ikka olemas, ei varise. .. Rooma on suurlinn mis koosneb paljudest väiksetest linnaksetest.. ( vot, milaano on ehtne suurlinn, hall ja tornine aga rooma on kodune).. iga nurga taga võib leida mingi väikse kohakese, mingi väikse eraldi reaalsuse…

  5. Minu üks vahvamaid käike oli Veneetsiasse paar aastat tagasi. Sõitsime sõbrannaga kohale rongiga (lõpp-peatus keset linna!), astusime mõned sammud üle esimese kanali ja – voila – olimegi kohal. Ja siis lihtsalt lonkisime 5-6 tundi täiesti sihitult ringi. Vahepeal ostsime toidupoest saia ja sinki ja juustu (mmmmm…) ning kõigutasime kanaliserval einestades jalgu. Paar korda sattusime ka turistipiirkondadesse, aga sealt viskasime kiirelt jalga. Ja õhtul jälle kenasti rongi peale ning tagasi (Riminisse).
    Nii et reis on just selline, nagu selle ise enda jaoks teed 🙂 Enamasti …

  6. Mina käisin Veneetsias märtsis (tööasjus). Siis oli küll suhteliselt turistivaba. Gondlijuhid lausa magasid ja ainult mõned neist sõitsid ringi.

    Eriti hästi aitas turiste ära hoida see, et kogemata oli lund sadanud ja lennukid ei julgenud enam Veneetsia lennuväljale tulla. Lido, mis on mingi eriti peen suvitussaar, oli täiesti tühi ja maha jäetud. Korjasin rannast lume vahelt suuri teokarpe. Kohalikud ei teadnud, mis lumega pihta hakata ja tõrjusid seda põrandaharjaga.

    Hommikune kalaturg oli täiesti hulluks ajav, selliselt rahvuskala valivalt maalt tulnud inimesele, nagu ma olen. Ma ei teadnudki, et kõik need värgid süüa kõlbavad. Igatahes
    Pildid on siin

    Rooma meeldib mulle ka, aga seda ma praegu kirjutada ei viitsi.

  7. Veneetsia oli tore. Räpane kindlasti ja koledalt väljasurnud, aga meil endil oli seal väga hea. Rooma probleem – õigemini, minu probleem Roomas – oli pigem see, et ma lootsin sealt midagi ja ei leidnud. Nojah. Lisaks sain ma sealt elu kõige halvemat itaalia sööki.

    Ma tean ka ühte flegmaatilist itaallast, õigemini sitsiillast, nii et on täitsa olemas sellised 🙂 Aga niisugune maantee-bensuka-hamburgeriputka-itaallane, keda meie põhiliselt nägime, on põhjamaalase jaoks selgelt liiast.

  8. Jep, ka enamus sitsiillase on flegmad (mehed)! Mul on isegi oma flegma kodusitsiliaano olemas! Kuid tema pere naissugu pole just eriti flegmad… Vist kogu energia on naistele antud ning mehed ilma jàetud seal saarel?

  9. aga mulle Rooma meeldis. Väga. Antiik oli vapustav. Aga mälestus on sumedast ööst ja sagivatest kohvikutest. Mõned kvartalid kusagile poole hajusid turistid ja segunesid itaalastega. Väga salapärane ja võluv. Istusime pimeda tänava veerel ja lihtsalt vaatasime. Linn.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar