Kuidas leitakse uusi töötajaid
Einoh, hea uudis, päädimaks minu nukkumisfaasi.
Justin helistas just ja ütles, et mulle pakutakse tööd. Sellessamas rahvusvahelises uudistesaidis www.genomeweb.com, reporterina farmaatsia-teemalises uudistekirjas.
Ma ei jõua ikka ära imestada, kuidas värvatakse tööle uusi inimesi – seesama mehhanism on ilmselt kogu maailmas. Justini ülemusele, võluvale-emalikule Bernadette´ile piisb sellest, et on minuga 5 minutit suvalistel teemadel rääkinud. Ja samal ajal on maailm pakatamas tegelastest, kes on õppinud biotehnoloogiat ja unistavad sellisest ametist.
(Kas ma ise olen otsustaja kohal olles jätnud konkursid korraldamata ja kutsunud tööle tuttavaid, sõpru ja nende kaasasid? Olen. Rohkem kui kord.)
“Miks mina?” küsisin ma. Väike mõnus ärevus ka kõhus. Ikkagi meeldiv on ju erialast tööpakkumist saada. Viimati pakuti mulle tööd kohalikus pesumajas.
“Noh, nad teavad mind ja natuke teavad nad sind ka…”
“Aga ma pole mitte kunagi üldse mitte midagi meditsiinilist õppinud!”
“Nemad ju ise ka ei ole. Nad ei taha teadlasi. Nad tahavad ajakirjanikke, kes oskaks teadlaste juttu panna lihtsasse keelde, nii et investorid aru saaks. Tead ju küll. Sellepärast nad ju minu ka valisid nende saja noorteadlase hulgast, kes kandideerisid.”
Jah, Justin läbis konkursi, osutus selleks valgeks lambaks, kes sai ukse vahele ilma “networkinguta”, ilma tutvusteta. “Ma olevat neile normaalse inimese mulje jätnud,” ütles ta tookord. Mitte liiga loll, mitte liiga tark, mitte liiga jutukas, mitte liiga vaikne. Mitte liiga räpakas, mitte liiga lipsustatud. Mitte liiga noor, mitte liiga vana… Nagu ikka, töökollektiivi otsitakse ju ikka omasuguseid. Need, kes gängi sobiksid.
“…Ja Bernadette ütles, et nad tahavad teha uusi reporterikohti, tahavad kedagi normaalset,” jätkas ta nüüd. “… kedagi, kes seltskonda sulaks. Sa jätsid hea mulje…”
Nojah, ma olen täpselt kaks korda Justini töökohas käinud ja hea mulje jätsin näiteks märkides, et neil on meeste ja naiste WC koos nagu “Ally McBealis”… Ja muud sellised tobedused, mis ei näita mitte midagi professionaalsete oskuste kohta, küll aga seda, et ma võiks “gängi” kuuluda.
—
Ma ütlen “ei”. Sest me tuleme ju tagasi Eestisse nelja kuu pärast (ainult et Bernadette ei tea seda veel; nagu ei tea ta, kui väsinud on Justin sellest tööst, sest see ei huvita teda tegelikult).
Lihtsalt sedastan, et maailm keerleb igal pool samamoodi. Onupojapoliitika ja gängimentaliteet.
eesti keeles on vahest hea kirjutada, eks? 🙂
Ikka hea 😉
Lisan täpsuse huvides, et mida pakuti, oli siiski prooviartikkel, mitte töökoht kandikul.
Ja veel. Mõtlesin sellele. Ma pole elus ühtegi tööd saanud kandideerimisega, kõik on olnud “networking” (kuigi seda sõna pole ma küll kunagi kasutanud). Alates sellest ajast, kui ma ülikoolis 1. kursusel olin ja õppejõud mind oma asutatavasse ajakirja kutsus prooviartiklit tegema ja siis tööle… Telesse sattusin, sest sattusin tulevase telemehega koos koolis käima jne.
Tänapäeval on noortel töökohaotsijatel üks uus võimalus, kuidas inimestega sõbraks saada – blogindus.
😉
Igaks juhuks mõtle, ega see tööpakkumine mingi hea märk pole…:).
nägin just kuskil pm või epl kommentaariumis, kuidas üks kommija teisele tööd pakkus…
Teand, kas peaks rohkem blogima-rohkem kommenteerima või rohkem lugema-kommentaare vaatama?
Aga kirjuta see prooviartikkel ära. Saad teada, kas oleksid neile sobinud. Kasulik teave ju.
Eriti kõva gängimentaliteet on juutidel – polegi vaja mingit tööd osata, peaasi on saada rabilt soovitus.
Kas see töökoht oleks siis eeldanud, et elad just Ameerikas? Ehk oleks saanud samuti nagu praegu oled teinud Postimehele lugusid
Hmmm… Ma just n2en hirmsat moodi vaeva, et uustulnukana siin P6hja-Ameerikas networkida ja head-ilusat-tasuvat t88d leida. M6nda projekti on pakutud jah, aga … mitte seda k6ige-k6iget…
Igas lqksus on juus. ja igale lqksule jagub hiir…
Hoia oma arvutihiir kahtlastest pakkumistest eemal.
Marjele – See teadlik networkimine tundubki nagu vale. Inimesed tunnevad selle lõhnast ära. Hea öelda, raske soovitada, aga asjad peavad ise juhtuma ;)IMHO.
Meril – See töökoht oleks jah kindlasti Ameerikas.
Mirri – seda proovitööd ei võtnud ma teha, sest mis see annaks. Tõenäoliselt ei saaks ma sellega hakkama, sest kui isegi Justin, kes on väga tark ja native speaker, alatasa halab, et ta ei saa aru teadlaste jutust, mina olen lapselikuma mõtlemisega ja kehvema inglise keelega kui tema, ma nagunii libastuksin, kui mitte proovitööga, siis varem vüi hiljem (ilmselt varem). Ja kui ma saaks hakkama? Võtaksin meeltesegaduses vastu, muudaksime oma plaane, et siis paari aasta pärast öelda “Aga me tahtsime ju midagi muud!”
Ei – ma ei taha töötada oma ebakompetentsuse lävel. Ja ma ei taha teha tööd, mida “pakutakse”. Ma tahan teha seda, mida ma ise valin.
Küll juba tehtud asju, mida pakutakse. Neid tehakse 20ndates eluaastates. Mina saan varsti 33 😉
no ma ei eita, et onupojapoliitika ja gängimentaliteet olemas on, aga konkreetne näide, kus ülemus otsib töölist selle järgi, et tundes oma alluvat arvab ta, et tajub ja tunneb ka tema abikaasat, pole põrmugi negatiivne.
Väga suur osa töösuhetest sõlmuvad suhetes inimeselt – inimesele. Suhtlemise kaudu. Nii on olnud ja nii jääb, sest nii on töövõtjal natukenegi rohkem infi inimese kohta, kellega ta vakantsi täitsa tahab.
Ja minagi soovitaks prooviloo kirjutada. Hea kogemus, saad teada, kas suudad tõepoolest kõrgintellektuaali jutu inimeste keelde “tõlkida”. Eriti veel võõras keeles.
Epp,
teadlik networkimine on ainuv6imalik sellises olukorras, kui oled uues riigis ja otsid head t88d. Ma ei taha supermarketisse kassapidajaks minna… Statistika kohaselt on 80 protsenti k6ikidest t88dest n2htamatud st et neid ei reklaamita v2lja ja need liiguvad ainult tutvuste kaudu. Ja kui sa selles olukorras nyyd vait oled ja kellelegi ei piiksata, et sa oled see ja see ja otsid sellist ja sellist t88d, siis on see kyll rumal.
Mina kyll networkin: ma otsin sarnase eriala inimesi ja organisatsioone, helistan kylmalt (nn cold calls) ja palun infot, r22gin K6IKIDELE ja K6IKIDEGA, e-mailin ja palun infot selle ja teise positsiooni kohta, hoian oma kontaktid soojas, st aegajalt saadan paar s6na meilitsi jne, k2in eriala-yritustel jne. Ma isegi l2bisin kursuse, kuidas ennast marketeerida (hihii) … Algul oli imelik end pakkuda, aga sa harjud kiiresti, sest et VAJA on.
See on sama kui partnerit otsida – sa pead andma teada, et sa oled saadaval ja huvitatud, reklaamid oma h2id omadusi ja uurid oma v6imalusi. Kui sa seda ei tee, siis valge prints kappab lihtsalt m88da…
Sellised lood.
Tegelikult jah, sul on õigus… Aga nagu partneri otsimiselgi – kui liiga meeleheitlikult otsid, siis ei leia. Lõpuks puistad oma südant suvalisele kollile metroos laupäeva öösel ja tema osutubki selleks õigeks 😉
See meeleheitlikkuse asi jah on selline kehva, et inimesed p6genevad, kui seda haistavad. Aga networkimine on tore, sest see on nii … rewarding. Mina saan kyll energiat tarkade, asjalike ja energiliste inimestega suhtlemisest. Yksi kodus konutamine ja telefonik6nede ootamine ajab meeleheitele. Nii et ikka networkigem!
(Just sain julgustavat vastukaja yhe t88andja k2est)
Jõudu marjele.
Ega inimene ei pea häbenema, kui ta tegija on