Nukkumisfaas
Nukkumisfaas on see, kui sa tead, et sul on palju asju vaja tulevikus teha, aga sa ei tee neid. Sa hoopis loed vana raamatut või lähed õue kõndima. Esialgu oled kuidagi rõõmus väikeste asjade üle. Ja pesed näiteks aknad ära ja koristad lapse mänguasjariiulid ära. Siis aga hakkab tulema nukrus, sest sa pole juba mitte päeva midagi “ära teinud” (millegipärast ei lähe pestud aknad arvesse).
Ja kui esialgu jätad mõnuga kirjadele vastamata, siis mõne päeva möödudes on su postkastis null uut kirja ja see teeb su kuidagi helgelt nukraks. Nad vist enam ei arvestagi sinuga. Said, mida tahtsid.
Mõtled, et peaks oma nukkumise lõpetama, aga milline on see liblikas, kes sealt kookonist nüüd välja peaks lendama? Postimees ootab ühte, Eesti Naine teist, Roheline Värav kolmandat, Ekspress neljandat, blogilugejad viiendat, Daki kuuendat, Maris seitsmendat, Anne-Mari kahekdandat… Mida ma ise tahan?
Võibolla nukkuks täna õige veel.
Kaheksandal on natuke aega, aga seevastu tahab hästi säravat liblikat:). Nii et võta asja rahulikult, kogu ennast, kirjuta kiired asjad enne ja siis…
Ma olen alati mõelnud, et kuidas seda olekut nimetada. Nukkumisfaas on tabav sõna 🙂 Mul oli nukkumisfaas enne eksameid. Kohe mitte kuidagi ei tahtnud konspekte lahti teha ja õppima hakata. Õppimise asemel tegin suurpuhastust ja käisin kohvikutes.
Jeerum, mul on viimased kolm aastat nukkumisfaas.
Kas seda faasi võiks välismaises keeles ka prokrastineerimiseks nimetada?
“Those who procrastinate tend to be perfectionistic, have low frustration tolerance, high needs for autonomy and approval, and fears of failure (Muszynski & Akamatsu, 1991).”
Prokrastineerimisharjumust näiteks soovitatakse elu pisiasjade korda ajamiseks enda kasuks tööle panna: http://rings.pri.ee/wp/?p=305
Ehk põgenemise üks lõpututest viisidest …
Mul kestab juba teist nädalat.
Ehk siis suured-tähtsad asjad ootavad … eeldades, et neil on mingigi buffer-aeg … selle asemel olen hoopis magamistoa mööbli ümber tõstnud (mida raskem füüsiline koormus nukkumisfaasi ajal, seda parem), korduvalt vanni ja peldikupotti puhastanud (läigivad nagu peegel), täna värvisin meeltesegaduses peldikupaberirullihoidmisriiuli punase metallivärviga üle…. Ja söögitegemise peale kulutan väga palju aega. Nukk nukuks, aga liblikas võiks ka ükspäev noka välja pista.
Kuues võib ka oodata – täitsa vabalt. Liblikat tahan minagi, mitte poolunist kookonit, kes peab end midagi tegema sundima. (Mul on endal ka tegelikult praegu see. Et nagu tühjus ja samas ei suuda kuidagi täie rauaga uut ette võtta, kuigi justnagu peaks.)
Jah, mul võib see prokastrineerimine olla küll. Isiksus, keda kirjeldatakse, paistab küll minu moodi olevat 😉
mina nimetan seda lihtsalt madala energiaga päevaks (tavaliselt on neil päevadel ka tunne, et veresuhkur on eriti spetsiaalselt madalal). ja ei sunnigi end midagi eriti tegema, sest niikuinii ei saa poolvägisi tehtud asjast head nahka.
seevastu kõrge energiaga päevadel sünnivad asjad topeltkiiresti. häda on ainult selles, et neid kõrge energiaga päevi on nädalas enamasti vaid 2-3. aga noh, kui kehtib 20:80 printsiip, siis pole ju vahet, eks.
viimasel ajal tundub mulle, et ka aastad jagunevad kõrge ja madala energiaga aastateks.
enda puhul nimetan ma seda asendustegevuste otsimiseks. st et kohustused või tegemist ootavad asjad on teada ja tähtsuse järjekorda seatud, kuid kahjuks varustatud ka sildiga “hiljemalt”. ja kuni selle “hiljemalt”-hetkeni ei ole ei vaim valmis ega ka liha tugev. mingi seesmine vedelus lööb välja, siis on tarvis raamatuid lugeda, eriti põhjalikult nõusid pesta, otsida olematuid tolmurulle, koristada elutoariiuleid jne. isegi, kui need tegevused niigi vajaks tegemist, ei tundu need täisväärtuslike töödena, vaid hädapärast, “päris” tööde asemel tehtud asjadena.
igal toimekal päeval tuleb vaadata ka homsesse. Et patareid ka homme täis oleksid. A see kogemus tuleb aastatega.