Meenutaks jälle… 11. september
NB – Kes soostub meenutama, palun lisage juurde, kas teie juttu võib kasutada Postimehes ilmuva 9-11 loo jaoks või pigem mitte… Rahvusest ja elukohast hoolimata, igaühel meist on oma 9-11.
Eriti muidugi siin, New Yorgis, on igaühel oma lugu. Aga ma arvan, et see on ülemaailmne fenomen. Nii, nagu igaüks mäletab seda hetke, kui ta kuulis printsess Diana õnnetusest või (vanemad olijad) mis olukorras nad kuulsid John F. Kennedy mõrvamisest… 11. septembrit 2001 ei saa unustada.
Minu lugu: töötasin Eestis, TV3-s, äsja alanud telemagasini “A4” toimetajana. Meil oli paariks järgnevaks nädalaks teemad paika pandud ja hooaeg oli just ilusasti voolama hakanud.
11. septembri pärastlõunal pisin kohtuma kahe ameeriklannaga, kes rändasid maalt maale, õpetades mingisugust aasia meditatsiooni- ja võimluskunsti… Täpsemalt ma nende tegevusest teada ei saanudki, sest niipea, kui võtsime hotelli lobbis istet ja hakkasime rääkima, helises mu mobiil.
Jüri Pihel, TV3 boss kähises telefoni: “Oled sa teleka juures, raadio juures? Lennuk sõitis New Yorgis World Trade Centre`isse sisse!”
Mul on meeles see hetk – see, et ta katkestas ise telefonikõne, niipea, kui sai aru, et ma olin kuulnud, mis ta ütles.
Olukord tundus pehmelt öeldes sürreaalne. Jüri Pihel ja helistab ISE? Tema on nimelt tuntud selle poolest, et ta on telefonitsi tabamatu… ja veel enam see, kuidas ta lihtsalt kõne katkestas – sest jutupaunikuna on ta tuntud ka…
Edasi on mul mingid mäluaugud selle koha pealt, kuidas ma neile kahele ameeriklannale selle kummalise teate edasi andsin, aga meeles on, et juba siis, kui ma nendega nägemist jätsin ja hotellist välja tormasin, võis sealsamas näha teatud lainet. Telefonid helisesid, inimesed liikusid ärevalt erinevates suundades.
Sellest Aasia võimluskunstist ei kuulnud ma rohkem mitte midagi (lõik jäi loomulikult tegemata; nii mõnigi meie poolt rahulikult plaanitud lõik jäigi tegemata, või, veel kurvem, sai tehtud, aga eetrisse laskmata). Minu toimetuse uksest sisse jooksmise ajaks oli juba teine torn tules ja räägiti Pentagonist. Ma ei saanud järgmised 24 tundi magada, sest tegime telefoniintervjuusid erakorralise saate jaoks. Tegelikult ei saanud pärast seda nädalate kaupa korralikult magada, sest Ameerikas toimunu lükkas kõik meie plaanid uppi ja saade tuli rohkem uudiste, eriti välislugude keskne, kui me alguses plaanisime.
Oktoobri lõpus läksin ma Eestist üldse minema, Indiasse – eelkõige just tohutu unevaeguse ja ületöötamise pärast katkestasin selle töö.
Ja saatuse tahtel sattusin ligi poolteist aastat hiljem New Yorki. Siin muutus see meediasündmus minu jaoks reaalseks. Ma õppisin, et see on üks teema, mille üle siin nalja ei tehta. See on isegi teema, mida tavavestlustes väga üles ei tasu võtta. Sest sa ei tea kunagi, kellel selle peale pisarad võivad jooksma hakata, kelle elu suurim valu on sellega üles äratatud.
Ma ei räägi näiteks oma mehevennaga kunagi sel teemal, sest ma tean, et ta läks oma pruudist lahku 9-11 tagajärjel, sest tüdruk muutus justkui teiseks inimeseks. Tüdruku parim sõbranna lõigati pooleks (pooleks, jah) kukkuva klaasi poolt, kui ta tänaval jooksis. Ta ei olnud isegi tornis.
Iga päev poodi minnes kõnnin mööda puust, mille küljes on noore naeratava tuletõrjuja pilt ja all mustas kuupäevad. Surnud 9-11-2001. Iga paari nädala tagant, kui pilt on heledaks kulunud, panevad pereliikmed uue pildi puu külge Me elame siin linnaosas, kus traditsiooniliselt on elanud New Yorgi tuletõrjujad. Mis tunne võis neil naistel ja lastel küll olla, vaadates üle lahe paistvat – see paistab siia hästi kätte – Manhattani allosa… Tol päeval tuli sealt musta suitsu, ja telefonid ei töötanud. Tean, et naised olid seisnud seal tänaval lahe ääres ja üle mere vaadanud… Ainus, mida nad sel hetkel teha said, oli palvetada.
Justin kirjutab oma loo www.palun.blogspot.com blogis.
Mäletan hästi hetke, kui esimest korda sellest kuulsin. Oli teisipäev.
Elasin Pärnumaal külas, kus kaks päeva enne, pühapäeval, oli surnud 7 inimest metanoolimürgitusse ja esmaspäeval oli küla olnud täis ajakirjanikke.
Teisipäeval, enne kella kolme helistas mu hea sõbranna, kes oli samas külas aastaid elanud. Ta oli hetkel Soomes koolis ja küsis, et mis meie külas täpselt toimus, et Soome TV-uudistes oli näidatud meie küla suurelt. Ja küsis, et kes need olid, kes surid. Me ju tundsime neid kõiki.
Sama telefonikõne ajal kuulsin, kuidas Raadio 2-s rääkis Märt Rannamäe, et mingi jama on New Yorgis, üks lennuk olla WTC tornidesse sisse lennanud. Tal stuudios telekas käis ja kommenteeris siis seda, et ei tea, kas mingid filmivõtted või mis see on ja peab uurima, milles asi. Ja siis umbes kümne minuti pärast (vahepeal tuli muusikat) oli Rannamäe hääl juba väga ärevil ja ütles, et WTC-sse lendas teine lennuk ja et vist on tegemist rünnakuga. Ma muidugi täpselt tema sõnu enam ei mäleta, aga rääkisin samal ajal sõbrannale jutu edasi, et NY-s toimub midagi hullu.
Ise polnud ma sel ajal kuidagi New Yorgiga seotud ja polnud aimugi, et ma siia kunagi elama satun. Nii ei kujutanud ma tegelikult ettegi, mida WTC New Yorgi jaoks tähendab. Telekat ka mul kontoris polnud ja nii ei näinud ma pilti enne õhtut.
Ja nüüd New Yorgis elades olen näinud, kuidas inimesi teeb ärevaks iga madalamalt lendav lennuk.
Võib Postimehes kasutada küll 🙂
Mäletan seda hetke suurepäraselt. Elasin veel vanemate juures. Sel päeval oli vähe loenguid ja kui pärast neid ülikoolist koju jõudsin, istusin arvuti taha. Sirvisin Slashdotti, kui üks uudis jäi sealt silma. Postitus oli natuke vabandav a la “Ma tean, et see pole päris selliste uudiste koht, aga äkki mõni ei tea veel et…”, mille peale lülitasin teleka CNN-i peale mängima. Kui seal tossavat torni näitas ja mulle kohale jõudis, et tegemist ongi otseülekandes põleva WTC-ga, teatasin sellest kiirelt nooremale vennale, kes köögis parajasti istus. Ärevalt, kiirustades hõikasin: “Sa pead kohe telekat vaatama, sest praegu on ajalooline sündmus, mis muudab tervet maailma!” Varsti nägin teise torni sissesõitvat lennukit, hiljem tornide kokkuvarisemist. Samal ajal jälgisin internetist uudiseid ja kommentaare ja spekulatsioone, kuni õhtuni välja.
Meediamonitooringu katkestas üks sõber, kes mind välja kutsus. Jalutasime temaga veidi ringi ja võtsime väikesed konjakid, ta oli üsna häiritud päevasündmustest. Tema nimelt oli just eelmisel päeval otsustanud, et tal on Ameerikast siiber saanund ja sel hommikul oli lennuki peale istunud, et tagasi lennata. Kõigi nende sündmuste toimumise ajal oli ta Atlandi ookeani keskpaiga kohal. Tagantjärele mõeldes ei puudutanud oht teda eriti – rahvusvahelisi lende ei kaaperdatud, kuid oleks ta oma lennu päeva võrra hilisemaks planeerinud, oleks tal tükk maad rohkem tegemist olnud tagasijõudmisega.
Ega ma sel hetkel ei uskunud, et paar plahvatust maailmapoliitikat nii palju muudaks, kui ta tegelikkuses tegi.
Võib kasutada küll. Sõbra kontaktandmed võin ka anda.
Mina kuulsin sellest vist pea kohe, kuna vaatasin alati Deutsche Welle päevauudiseid, mida meie TV tookord transleeris ja mis olid eetris veidi peale lõunat. Diktor teatas, et NY-s on üks lennuk ramminud ühte kaksiktornidest. Esialgu tundus see (ka diktorile) vaid õnnetu juhusena. Ei osatud siis ka DW-s arvata, et tegu on nii suure terrororiaktiga. Vist lõppes ka uudistesaade enne ära, kui asjast tõeliselt aru saadi. Hiljem, kui tulid täpsemad teated ja videod meie uudistes, mõjus see ääretult kohutavalt. Mäletan kuidas meie Washingtoni reporter, see oli vist Neeme Raud, küsitles üht oma naiskollegi NY-s ning viimane oli nii shokeeritud ja stressis, et ei saanud pea midagi öeldud, ainult nuttis – ‘kohutav, kohutav’. Ning oligi kohutav. Veel hiljem, kui tulid teated ka rünnakust Pentagonile ning neljanda lennuki mahakukkumisest tänu reisijate ennastsalgavale mehisusele, mäletan tolle mehe sõnu – “roll on”, ei olnud vapustus siin väiksem, kui Ameerikas. Minul endal igatahes küll! Ja loomulikult võid kõike kasutada, nagu soovid.
Ma nagu ei tahakski kommenteerida, küsiks ainult: kuhu jäid väidetavalt Pentagoni ramminud lennuki tiivad, mootorid jne? (või oli tõesti tegu Trabanti tehases tehtud lennumasinaga?)
http://www.reopen911.org/
Mäletan, et olin just töölt varem ära tulnud, sest lastel oli hambaarsti aeg. Olin nooremaga kabineti ukse taga ja vanemal puuriti arsti juures hammast, kui telefon helises ja sõber küsis, et kas ma ole teleri ligi, et on vaja kohe CNNi peale lülitada, et üks WTC tornidest põleb. Lennuk olla sisse sõitnud. Et ilmselt mingi õnnetus. Helistasin koju mehele ja ütlesin, et lülitagu teler sisse ja vaadaku, mis toimub. Sel hetkel siis juba ka teine lennuk rammis torni. Ärevalt kuulasin telefonist uudiseid. Ooteruumis polnud kedagi peale minu ja mu noorima lapse. Arstikabinetist kostis puuri surinat ja instrumentide klõbinat. Mäletan, et hirm oli ja teadmatus. Oleks tahtnud tormata kabinetti, karjuda sellesse vaiksesse, rahulikku steriilsusse seda uskumatut sõnumit. Samas oli selles vaikuses midagi lohutavat. Oli petlik lootus, et ei saa olla midagi juhtunud. Kõik on vaikne ja rahulik. Ootasin millal tütar hambaarstitoolist vabanes. Tormasime koju ja paar järgmist ööpäeva olin ma infonarkar: telekas, internet.
Aga üht momenti ma mäletan hästi selgelt. Kui olin koju jõudnud ja miski 15 minutit CNNi ülekannet oma silmaga näinud, tabasin end mõttelt – kas see on minu põlvkonna ajaloohetk? Hetk, pärast mida pole maailm enam endine.
Istusin pikalt diivanil, kallistasin lapsi, vaatasin teleriekraanil toimuvat ja pisarad voolasid ja voolasid. Esimest korda elus mõtlesin, et kas mul oli õigus anda elu kahele inimhakatisele, kellede saatus on elada ja toime tulla sellise maailmaga.
Hirm ja unehäired jäid pikaks ajaks.
ahjah…v6id ikka kasutada, kui vajaliku leiad.
Mina olin Tartu Ylikooli raamatupoes, kui vanaema helistas ja seletas midagi arevalt NYst ja tornidest ja lennukitest. Pidin teda tykk aega rahustama ja veenma, et mu vanemad ei toota seal lahedal yldse. Ja et pealegi olid nad juba eelneval paeval sealt ara soitnud. Edasi Paablisse, kus panime teleka mangima ja vaatasime, kuidas teine lennuk veel eesmarki tabas. Olin just paar nadalat enne seda seal esimest korda oma taditytrega kainud, nii et malestus oli veel paris varske. Peale selle selgus sugulase kaudu telefonitsi, et mu vanemad ei olnudki lainud – neil oli samaks paevaks lennupilet! Ylejaanud paevast moodus kohutava stressi tahe all, kuna ma ei saanud neid katte – koik telefoniliinid olid maas. Ja sobrad, neid ei saanud ka loomulikult katte, sel hetkel oli neid siin paris palju. Igal juhul paeva jooksul kuidagi kontakt ikkagi onnestus ja koik oli korras – vanemate lennuk oli ohtul, nii et nad ei saanud isegi majast valja. Igal juhul olin onnelik, et ei pidanud selle “aftermath’i” siin kohapeal jalgima – niigi oli kuude kaupa parast koshmaare nendest hiigelliftidest… Siin oli ju arkvelgi puhas terror, reportaazhid ja uurimised jne…
Töötasin umbes 20 töötajaga interneti tarkvara tootvas firmas. Meil oli pealelõunane nädala koosolek kestnud 10 minutit. Keegi hilineja ukselt hüüdis: “New Yorgis rammis lennuk WTC torni!” 5 sekundit oli mõistmatut hämmingut. Oli see nali? Sigines vaikus, ainult nurgas keegi pomises paar sekundit kellegagi ja temagi vaatas üle õla, mis lahti? Lennuk sõitis WTC-torni sisse. Keegi juba kiiruga tippis klaviatuuril brauserisse aadressi. Ruumisolijad jagunesid 5-6 arvuti vahel ja hakati kiiruga uudistesaite läbikammima. Eesti veebiajalehtedel veel täiendavat infot polnud. Ainult BNS-st saime asjalikku infot. Võeti lahti CNN.com, BBC.co.uk, New York Times, USA Today, Wall Street Journal, slashdot.com, Washington Post … Üllatas, et kui kuhugi ka mingi täiendav info jõudis siis 5-7 sekundit hiljem enam teine arvuti lehte ei avanud, server oli ülekoormatud. Mõistsime et midagi suurt on toimumas hakati tuttavatele helistama või e-posti saatma. Üks töötaja logis end sisse MUD-jutukasse ja hiljem sealt kaudu saimegi kõige kiiremini infot kelleltki, kes istus jutukas New York Citys. Ma ei mäletagi enam mis koosolekust sai kas peeti järgmine päev? Internetibuumi mull oli Wall Streetil 9-10 kuud tagasi lõhkenud ja aasta hiljem läks ka firma pankrotti.
11. septeber 2001 algas nagu iga tavaline koolipäev, kui jätta välja fakt, et olin üksi kodus. Tõusin kella seitsme paiku, panin raadio mängima. Sõnamulin, uudised. “New Yorki on rünnatud, Pentagon põleb…” Ma olin nii unine ja see jutt oli nii kauge. Just seetõttu et ma üksi kodus olin, ei reageerinud ma kohe. Pool tundi hiljem kuulsin uuesti uudiseid. sama jutt, sama ebareaalne.
Läksin kooli. Klassiõed olid ka uudiseid kuulnud. Arutasime selle üle. See võttis täiesti pahviks. Minu jaoks nii ootamatu. Kuidas see ikka võimalik on? Ma arvasin tõsiselt, et tuleb sõda…
paraku sõda tuligi 🙁
ma ei mäleta täpset hetke, kuidas ma sellest teada sain, aga ma olin siis 18 ja mind üldse ei huvitanud. vaatasin uudiseid, et jah õudne, aga ma ei huvitunud eriti. õhtul ma tean, sain ma uue teleka, hästi suure ekraaniga, tuttav tõi selle enda autoga ja ütles, et paneksin teleka kohe käima, et uudised hakkavad ja mina veel viskasin, et ilgem asi küll nüüd mida vahtida ja ta läks täiesti raevu ja nähvas “kolmas maailmasõda hakkab ja sind ei huvita” :S
võid kasutada 🙂
Mina olin Eestis, Tartus, kontoris tööl, pealelõunane aeg. Minul raadiot polnud ja internet oli dial-up, nii et mitte kogu aeg sees ja niisama uudiste lugemiseks seda ei raisatud, ikka vaid e-maili ja panganduse tarbeks. Eks kolleegid kõrvalt kabinettidest teadsid et mul on Ameerikas “boyfriend”, seesama praegune abikaasa siis. Esimene info tuligi neilt, naabrinaine jooksis uksest sisse ja hingeldas et Ameerikas algas just kolmas maailmasõda. Mis sõda, kus algas? Ega minu jaoks siis polnud vahemaa New Yorgi ja San Francisco vahel teab kui suur, polnud USA-s käinud ja maailmapilt oli tollal palju väiksem. Hakkasin paaniliselt helistama et teada saada kas San Francisco ikka püsti on ja Los Angeles pommitamata. Ise mõtlesin, et kui lastakse töölt lahti selle eest et telefonilt rahvusvahelise kõne võtsin, siis olgu nii. Californias aga läksid inimesed tööle nagu varemgi. Telekast uudistest pilti nähes oli enamus arvanud, et reklaamitakse mingit uut filmi või et keegi on lolli klipiga hakkama saanud ja levitab nüüd seda.
Hiljem koju jõudes istusin öö läbi üleval CNN uudiseid vaadates, süda ikka muret täis meie maailma ja tuleviku pärast.
Kasuta aga kui soovid, tublid olete mõlemad Justiniga!
ma istusin teleka ees juba see on ainuüksi haruldane, mina ja teleka ees, ja vaatasin ja vaatasin ja vaatasin, kuidas üha uuesti ja uuesti keriti seda videot, kus lennuk rammib torne.
Ei suutnud oma silmi uskuda.
Et olengi siis tõesti sündinud suure sõja järel ja ka suure sõja eel, et Uus Suur Sõda on seotud ka minu eluaastatega.
Õhtul oli hirm magama minna, et hommikul ei ärka enam. Käisin terve öö vaatamas, kuidas lapsed ja naine magavad, valvasin nende und. Kaks ööd järjest ei suutnud nii magada. lõpuks väsimus kustutas mu ära, m’jõudsin enne uinumist mõelda, et äh, une pealt ongi hea surra.
Kasuta aga.
Musi.
Greta, kuidas sa said hommikul kella seitsme ajal rünnakust raadiost kuulda, kui esimene lennuk põrutas torni umbes kolmveerand üheksa hommikul New Yorgi aja järgi (Eestis oli siis pärastlõuna)?
Võibolla Greta mõtles järgmise päeva hommikut?
—
Siiri, sellest metanoolimürgitusest käisime meie ka (Aleks Lepajõe, mina ja operataor-autojuht) reportaazhi tegemas. Nii et me peaaegu et kohtusime ka aastal 2001, enne seda, kui 2006 New Yorgis kohtusime…
—
Suur aitäh ja ootan veel huviga.
Õhtupoole (siin alles päev) lähen aga siia naabruskonda rääkima, ka sinna majja, mille ees on see hukkunud tuletõrjuja foto…
Mina, veider küll, istusin terve päeva arvuti taga ja vehkisin ühte suurt projekti kokku kirjutada. Ei teadnud maast ega ilmast.
Õhtu eel läksin millegipärast koosolekule ühte teise firmasse. Kohtusin uksel juhuslikult selle tippjuhiga, tervitasime.
“Kohutav, täiesti uskumatu, eks ole!” ütles tema ilma mingi sissejuhatuseta. “Ma tõesti ei suutnud algul uskuda, et see juhtus päriselt!”
“Eheh,” nõustusin püüdlikult, silmi kohkumise märgiks pärani ajades. Hämmastuse teesklemine polgi nii raske, kui tõesti oled segaduses ja hämmastuses – küll sellel põhjusel, et ei saa, aru, millest teine räägib. “Täiesti uskumatu!”
Tippjuhtide ees ei tohi ju lolli muljet jätta, eriti kui sind niimoodi mitteametlikult kõnetatakse 🙂
“Ei tahaks praegu nende presidendi nahas olla!” ohkas tema ja kiirustas minu suureks kergenduseks minema.
Alles üheksastest uudistest sain teada, mis oli juhtunud.
Ka mina olin tööl, tüüpilises itaalia närvilises õhkkonnas. Ülemus räuskas mõtetute asjade pärast ning teine ülemus (ta vend) tegi kõike, et vend veel rohkem pöördesse läheks. Kui tuli siis närvilisema ülemuse tütar ja küsis, kas me teame midagi, mis maailmas toimub, siis sai vastuseks oma isal : “keda….piip piip.. see peaks huvitama, siin on täielik hullumaja täna..piip piip ” . Kui me siis üritasime töökaaslasega natukenegi netist piiluda, karjuti me peale : ” donne, siete al lavoro (naised, te olete tööl)”.. Mees meilis, selgitas, töö meili peale, et ülemus ei mõistaks….. Ma pole vist kunagi nii kiiresti koju vändanud rattaga, uudistenälg oli suurem kui lõunasööginälg.
Pärast lõunapausi oli õhkkond tööl juba natukene muutunud, kõik said aru, et midagi suurt oli juhtunud, kõik tunnetasid kuidas olime keset ajaloolist hetke ning, et maailma ei saa enam olema sama mis eile..
Kuid see mis too päev juhtus, polnud pooltki nii põnev kui see, mis tuli pärast. Pärast seda hakkasin ahmima igasugust alternatiivuudiste lehekülgi, Ameerika vastaseid raamatuid, ühesõnaga kõike, mis räägiksid, mis TEGELIKULT juhtus..
Mingi aasta kestis mu uudishimu ning mu teadmisnälg, siis mingi hetk tuli jubedusvärin peale. Mingi hetk mõistsin, et mida rohkem ma edasi loen, seda negatiivsem on mu maailmavaade ning seda väiksemana ja mõttetumana ma end tunnen.. ning kui kohutav loom on inimene.
Kui tahad kasutada, paranda enne mu kirjavead palun.
See päev oli tavaline koolipäev, tavaline 12. september. Istusin paari klassivennaga kooli ees pinkidel, kui tuli Jaak, kes oli alati asjadega hästi kursis, ning teatas, et lennuk oli eile WTC’sse sisse sõitnud. Keegi meist muidugi ei uskunud teda esialgu, kuid kui algas tund, ning õpetaja kinnitas Jaagu öeldud, olime me hämmingus, kogu klass oli. Keegi ei suutnud uskuda, et USAs, ühes maailma kõige turvalisemas -välisrünnakute eest, ma mõtlen- riigis võis selline asi juhtuda. Terve edasise koolipäeva jooksul muust ei räägitudki.
Kui ma lõpuks koju jõudsin, siis jooksin kohe postkasti juurde, haarasin Postimehe, ning seal samas trepikojas, sulgemata postkasti lugesin läbi esimese artikli, mis kajastas 9-11 sündmusi.
Lõpuks, kui ma korterisse tagasi sain, panin otsekohe teleka käima, otsisin BBC uudistekanali, ning jäin kuulama. Terve õhtupooliku ja õhtu ning mitmete järgnevate päevade jooksul ühtki teist kanalit mu telekast ei näinud, sest ootasin koguaeg uusi uudiseid toimuva kohta.
Ma ei saa siiani päris hästi aru, kuidas sai selline asi juhtuda. Hirmus on mõelda.
Kui ma märtsis Suurbritannias käisin, vaatasin ühel õhtul hotellis telekat. Sealt tuli dokumentaalsaade nimega “The flying man”, mis kajastas 9-11 katastroofis osalenud inimesi, kes hüppasid akendest välja, sest nad olid kõrgemal sellest kohast, kuhu lennuk oli sisse sõitnud. Isegi siis, kui sellest oli ~4,5 aastat möödas, tundus see väga hirmuäratav, olgugi, et see minust nii kaugel toimus.
Selline on minu mälestus 9-11 katastroofist.
Teksti võib kasutada.
mina olin parajasti tagasiteel Poolast, kus ma häälega käisin – niisama nädalakeseks hängimas ja mingit pisemat hingekriisi lahendamas – ja 11. septembril istusin Leedu-Läti piirijärjekorras mingis rekkas. järjekord oli päris pikk. mingi hetk tuli kodust telefonile sõnum: “kuula uudiseid!” saatsin sõnumi vastu, et mis riigi omi, vastus oli “ükskõik, WTC-sse lendas lennuk sisse”. kruttisime siis rekkajuhiga kahekesi raadiot, et mingeid venekeelseid uudiseid leida, lõpuks leidsimegi. juht andis lällariga (hmm, see sõna on vist rekkajuhisläng. no see raadio, mille kaudu nad sidet peavad) teistele järjekorras olevatele eestlastele ka teada. sellele järgnes kaks tundi rämedat rekkamehehuumorit antud teemal – no te ei taha teada, kõige leebem idee oli, et üks lennuk võiks jaguda ka sinna piiripunkti, saaks tee puhtaks ja kiiresti koju:P
postimehesse seda lugu ei tasu panna, rekkajuhid solvuvad äkki:) (või leedukad ja lätlased)
See oli ikka täiesti kohutav. Uudiseid muudkui tuli ja tuli, lõpuks ei saanud enam üldse aru, mis ja kus toimub, ja põhiline, MIKS? KES? MILLEKS? Mõtlesin nende inimeste peale, kes torni akendel lehvitasid valgeid riideesemeid, et neid päästetaks. No aga see oli üsna selge, et neid ei saa päästa… Elavad laibad… Ja mõtlesid, kui õudne see on. Kusjuures tornid ei olnud veel kokku varisenud, aga oli selge, et seda tulekahju ei suudeta kustutada. Ja neid ülemistel korrustel olevaid inimesi päästa.
Vahepeal oli selline tunne, et kolmas maailmasõda algab kohe. Ausõna, ma kartsin, et tuumapomm lastakse ameeriklaste poolt välja. Ja tahtsin kohutavalt koju pere ja laste juurde, aga ei saanud… Väga masendav päev oli.
… jäi lisamata “pisiasi”, et mul on samal päeval pulmaaastapäev…
Me olime boyfrendiga Egiptuses puhkamas. Peatusime neil päevil Siinai ps ühes väikeses hotellis (Sally Land Camp vms).
Ma täpselt ei tea mäleta,kas vaatasime telekast BBC-d v CNNi või kuulasime raadiost Deutsche Wellet, aga nende kolme kanali vahendusel me saime infot selle kohutava terroriakti kohta. Jube, mul oli nii jube, et ma tahtsin sealt ära… Ma tajusin selgelt vahet lääne ja islamimaailma vahel.
Kohalikud tüübid muidugi olid rõõmsad. Meie kui lääne turistide eest püüdsid nad ehk midagi varjata aga rõõmukilkeid oli suht ohtrasti. Hotellipidaja teatas tähtsalt, et need on jaapanlased, kes nüüd tasuvad kätte Hiroshima pommitamise eest. Võibolla ta tõesti ise uskus seda…
Igastahes meie teised sõbrad,kes pidid meiega liituma üheks ringreisiks kõrbesse, tühistasid oma tulekud ja meil oli tõesti järsku palju vaba aega…
epp, ma vabandan, et ma selle palvega siia jutu vahele tulen, aga kas kusagil siin blogis oli ühe teise blogi aadress, kus kirjutas noor mees, kes oli kaotanud naise? äkki keegi mäletab? oleksin väga tänulik
http://www2.blog.ee/Vanamonde/ on see blogi – mees, kes kaotas naise.
Aga sellest päevast, kui me kaotasime WTC. Mäletan, et loengu alguses jooksis üks noormees auditooriumisse sisse ja hõikas kõva häälega “Kolmas maailmasõda on alanud!” St päris alanud see loeng veel polnud, õppejõud tuli hetk hiljem, kõrvad punetamas.
See pidi siis vist olema veidi enne kella nelja?…
Loeng muidugii ikkag toimus, ega siis sellise asja pärast koolitööd ära ei jäeta.
Kusjuures, kes teab, võibolla tuleviku ajalooõpikutes ongi see sündmus Kolmanda Maailmasõja kronoloogias. Kas näiteks Esimese ja Teise söja ajal inimesed ise nimetasid neid sõdu nii, ma ei tea?
(kasutada võib, kui vajalikuks pead.)
Ma olin sel ajal rase ja paariks nädalaks vastloodud Põhja-Eesti Regionaalhaiglas tööl. Metanoolijama oli tõesti just lõppenud või lõppemas (osa neist toibutati Mustamäel), iseenesest oli rahulik pärastlõuna, isegi unine (no eks rasedal ole uni kogu aeg käepärast võtta), nokitsesin midagi arvutis kui tuli it-pealik ja ütles, mis on juhtunud. See oli nii uskumatu. Igatahes sai siis mõnda aega väga hoolega uudiseid jälgitud. Aga seda ma küll ei mäleta, et ma öösel halvemini oleksin maganud kui tavaliselt. Elasin tol ajal nagunii paksus metsas, vaikuses ja rahus.
Aga kui nüüd järele mõelda, siis tolle maksimum kuu aja jooksul, mis ma PERH-s olin, oli ikka päris mitu ärevat asja, mille pärast uudiseid neelata ja valvel olla: metanooliasi, 9/11 ja ka Rüütel valiti presidendiks. Ma ei püüagi väita, et tegemist on kuidagi kaalult sarnaste asjadega, aga kõigiga kaasnes suurem või väiksem ärevus, vadin kohvitassi ümber ja vajadus mõne uudistekanali küljes rippuda…
http://www.pinseri.com/911/
vaatasime tunde järjest telekat. meeles on kohutav hirm, et tuleb suur sõda. et kolmas maailmasõda puhkeb palju varem kui keegi oleks osanud arvata. eks omamoodi ta ju algaski…
mina olin tool nagu tavaliselt, korvaklapid peas kuulasin arvutis oma muusikat ja nokitsesin tood teha, kui toanaaber messengeris saatis mingite uudiste lingi ja ytles, et vaata lennuk lendas New Yorgis tornidesse. motlesin veel, et ah missa jamad, hea nali kyll. kohe tekkisid vist ka need videod netti, esimene reaktsioon oligi, et need peavad lavastatud olema, see pole lihtsalt voimalik. nagu Estonia hukkuminegi – taiesti moistusevastane, selline asi ei saa ju ometi juhtuda. ega see paev vist toost eriti midagi valja ei tulnudki, koik muudkui saatsid yksteisele uuemaid uudiseid ja arutasid teemat. oli ikka natuke hirm kyll, et mingi suuremastaabiline soda nyyd hakkab.
ma vaga sygavalt pole nendesse vandenou teooriatesse ja vastuargumentidesse syvenenud, aga ma pigem arvan, et see asi ikka pole paris nii must ja valge nagu sellest enamasti raagitakse. mees on mul endine marine (noorest peast ameerika eest kuskil arengumaades voidelnud voi midagi sarnast) ja vaga patriootlik, tema kuuldes ei tohi vandenoudest hakata raakima, siis on suur tyli raudselt garanteeritud.
Helen, kas sa olid siis juba USAs? Et – kui olid, siis kuidas seal sinu kandis olukord üldisemalt oli? (Floridas, Key Westis?)
Või olid sa siis kusagil mujal, mitte seal.
Sellest on juba viis aastat.
Et samal ajal oli käimas Open Spirit 2001, millega seostus üksjagu sagimist, siis enam täpselt ei mäletagi, kuidas või kust seda uudist esimest korda kuulsin. Vist oli üks leitnant, kes tuli ja ütles, et Ameerikat rünnatakse. Ajal kui teine lennuk torne tabas olin igatahes juba teleka ees. Alguses oli täpsema informatsiooni saamisega mingi ilge jama. Ameeriklased ise ka kohe ei teadnud, mis toimub või kes seda tegi. Mõned arvasid, et võis olla tegemist mingisuguse õnnetuse või Tim McVeigh tegevusest inspireeritud tegelastega, kes tahavad vallandada Ameerika Ühendriikides kodusõda. Teleuudistes korrati pidevalt samu kaadreid torni sööstvast lennukist. WTC’s töötanud Alice vastas minu saadetud sõnumile lühidalt: we’re fucked. Hiljem selgus, et ta ei olnud sel päeval tööl. Vedas. Ülejäänud mälestused pärinevad tõenäoliselt juba 11. septembrile järgnenud päevadest, nii pika aja tagant on neid päevi suht raske üksteisest eristada. Igatahes sellest hetkest kui tulid uudised, et Pentagon on jäänud enam-vähem terveks ning neljas lennuk tulistati alla (praegu on vist rohkem levinud versioon, et kukkus alla), meenub selgelt, kuidas sai kergendatumalt hingatud, sest rünnak näis olevat ebaõnnestunud — hävitada suudeti vaid USA rahavõimu sümbol, samal ajal kui sõjalise võimu sümbol oli jäänud peaaegu puutumata ja poliitilise võimu sümbolini isegi ei jõutud. Järgnenud arengud tõestasid aga ilmekalt, ja tõestavad tänini, et see kergendustunne oli enneaegne — Washington langes üles seatud lõksu. Maailma sõjandusajalukku lähevad 9/11 rünnakud näitena sellest, kuidas isegi totaalselt ebaõnnestunud ettevõtmisest võib lõigata erakordselt suurt kasu.
Elasin sel ajal Nairobis ja olin parasjagu spordiklubis jooksulindil, kui pilk sattus CNN-i uudistele teleekraanil. Telekal oli heli maha keeratud ja nägime vaid pilti, kuidas lennuk torni sisse sõitis. See tundus niivõrd absurdsena, et esimesel hetkel ei suutnud mitte keegi seda tõsiselt võtta. Mäletan, kuidas ekraani alläärelt siis uudiseid lugesime ja tasapisi jõudis kohale, et midagi kohutavat on juhtunud. Järgnevad päevad möödusid muidugi telekast ja internetist uudiseid jälgides. Paljudele keenialastele tõi 9/11 valusalt meelde 1998. aasta suve, kui Al Qaeda korraldatud pommiplahvatustes Nairobis ja Dar es Salaamis said surma nende sõbrad või perekonnaliikmed. Nagu ikka, kannatavad kõige rohkem ju lihtsad inimesed, kes pole kellelegi halba teinud. Tutvusringkonnas oli meil inimesi erinevatest rahvustest, ja kõik, ka moslemid, olid sellest rünnakust masendatud. Nagu keegi eespoolgi kommenteeris, mäletan mõtet, et kuidas ma ometi saaksin oma väikest last siin maailmas kaitsta.
Teemaga seonduv kuid mitte meenutus. Kõik sai alguse 16 aastat tagasi, 11. september 1990. Kui ameeriklased vaadanuks rohkem mitte-peavoolumeedia ajakirjanikke, nad teadnuks täpsemalt, mis toimub.
Meenub videot nähes esmane küsimus. Kas see ikka on päris? WTC-tornide kokkuvarisemine jättis kohe mulje kontrollitud õhkimisest, täpselt nagu vanu liiga madalaid kõrghooneid õhiti, et ehitada asemele uus ja kõrgem… Aga jah kohutavad kaadrid tulid hiljem kui näidati põgenevaid inimesi ja kõikjal betoon tolmas!? see oli täiesti sürr irreeaalne?
2001 septembris olin esimest korda Eestis k2imas peale ameerikasse kolimist. Abikaasa oli tagasi lennanud 8. septembril, laup2eval, minul oli tagasilend plaanitud laup2evaks, 15-ndaks. Teisip2eva, 11.septembri pealel6unal (poole nelja paiku) tulin Tallinna Kaubamajast ja 22reni t2is toidukottide t6ttu otsustasin trolli asemel takso v6tta. Istusin siis taksojuhi k6rval ja raadio m2ngis, r22giti rynnakutest, kaksiktornidest ja midagi pentagonist, mustast suitsust. Alguses lasin selle kui taustamyra k6rvust mooda, siis aga kysisin taksojuhi k2est, et kas need on uudised v6i. Kiiresti j6udis kohale, et olid uudised jah. J2rgmisena j6udis hirmuga kohale, et ma pean vaid nelja p2eva p2rast sinna Kennedy lennuv2ljale maanduma. Taksost v2lja saanud, viskasin kotid esikusse maha ja jooksin kohe televiisori juurde, lylitasin sisse soome tv, kust n2gin p6levat esimest torni ja varsti ka rynnakut teisele tornile. Tundus uskumatu, et seda live’s edasi anti ja mitte midagi selle takistamiseks ette ei saadud v6tta. Meenutas sama tunnet, mis Estonia hukkumise aegu. Umbes poole viie ajal 6nnestus helistada abikaasale too juurde, praktiliselt oli too seiskunud. Tahtsin kuulda, et temaga on korras, et ega pole mingit evakuatsiooni v6i erikorraldusi vms (elame Philadelphia l2hedal). Hiljem kuulsin temalt, et 11-ndal oli enamus tooandjaid inimesed lihtsalt koju 2ra saatnud poolest p2evast – keegi ei suutnud keskenduda, k6ik oli ebakindel. Ise tootasin tol ajal yhes palgakorralduse firmas, mis tegi palgaylekandeid kolmandate firmade jaoks. Minu firmas oli too j2llegi hullumeelseks l2inud, kliendid hakkasid sisse helistama ja ylekandeid kysima, kartes et systeemid kukuvad kokku (ei teatud, mismoodi foderaalreserv reageerib ja kas elektroonilised raha ylekandmismeetodid toimima j22vad).
6nnestus tagasi lennata 20. septembril, neljap2eval, m6ned p2evad peale planeeritud lendu. Justnagu aja m2rgiks, maandusin halli, vihmasesse ja masendavasse linna. Kui Eestisse tulles olime teel lennujaama imetlenud Verrazano sillalt Manhattani l6unapoole siluetis kahte majesteetlikku ja suursugust torni, siis nyyd laiutas seal kohal tyhjus ja s6na otseses m6ttes t6usis sealt ikka veel tossu – seda n2gi Verrazano sillani v2lja veel yle n2dala hiljem. Autoraadios r22giti midagi v66ramaalaste kartmisest, terroristidest, valitsuse erimeetmetest terroristide tabamiseks. Sealsamas autos istudes tajusin 6hust, et miski oli sellel maal p6hjalikult muutunud. Aga abikaasa k6rval oli hea tagasi olla.
Nagu Estonia kohta on hakanud yht-teist selguma, hakkab arvatavasti kunagi ka rohkem selguma selle kohta, mis juhtus 9-11-2001. Aga selle kohta v6ib heal juhul teada saada kauges-kauges tulevikus, usun ma. Maailm p2ris kindlasti pole enam see, mis enne 9-11. Seda sain j2llegi k6ige otsesemalt tunda augusti keskel yle Londoni Eestist tagasi lennates…
Sel päeval olin Saksamaal, Bochumis ühel tehnilisel koolitusel peamiselt skandinaavlastest koosneva grupiga. Nokitsesime pealelõunal vaikselt, raadio mängis, millalgi pealelõunal (3-st? 4-st?) tuli uudistesaade. Ma oskan enam-vähem saksa keelt, aga raadio oli vaikne ja kuulsin, et kuskil olla mingi õnnetus olnud, lennuk ja tulekahju… Eriti tähelepanu ei pööranud, teistele ka ei öelnud (ülejäänud ei olnud Saksa keele oskajad).
Peagi läksime hotelli, avasin teleka ja siis oli see pilt kogu oma õuduses minu ees. Nägin “otse” teise torni sissesõitmist ja kokkukukkumisi, meeletut tolmupilve tänavatel….
Kolleegid rääkisid hiljem, et nemad teinud teleka lahti, vaadanud, et “mingi film”. Vahetanud kanalit, sama film! Ja nii jüõudsid siis CNN-ni. Sisuliselt istusin teleka taga kogu õhtu, saades nii sündmustest enam-vähem adekvaatse ülevaate.
Saksas kardeti ka rünnakut, eriti NATO-ga seotud kohtadele. Erilist paanikat küll ei olnud, õhtul istusime kolleegidega ühes pubis ja tegime võllanalja, et kas see lendur oli eestlane, norrakas või rootslane…
13.11 pidin lendama Saksa siseliinil Düsseldorfist Münchenisse. Lennuväljal oli õhkkond väga närviline, soovitati vähemalt 2 tundi varem kohal olla. Kontroll käis siiski rahulikult, asju ära ei võetud ja lahti ei riietatud.
Üks lugu jäi meelde sellelsamal sõidul loetud Saksa lehest. Tal oli firma ühes tornidest, kusagil seal ülevalpool. Ta ise hilines sel päeval tööle, kuna pidi lapse kuhugi viima – arsti juurde, kooli vms. Sel ajal toimus rammimine, kõik ülejäänud töötajad olid üleval tornis jakeegi ei pääsenud.
Mees ütles intervjuus, et kogu äri jms on kaotanud tema jaoks mõtte – on vaid üks põhjus jätkamiseks – hoolitseda oma kunagiste kolleegide perede eest….
11. septembri hommikul saabusid mu ameeriklastest ämm ja äi oma uut lapselast, st minu ja Davidi teist last vaatama. David oli vanematega parasjagu Keskturgu uudistamas kui mu vend neile helistas ja soovitas koju minna ja CNN-i vaadata. Vaatasime ja vaatasime, asi tundus täiesti ebareaalne, nagu arvutimängu oleks kõrvalt jälginud…
11. septembril oli tööl ja jälgisin töötegemise kõrvalt vahetevahel Internetist Pärnu metanoolitragöödia uudiseid. Hukkunute arv kasvas pidevalt. Korraga köitis mu tähelepanu üks pealkiri Delfi välisuudiste rubriigist. New Yorgis oli lennuk WTC torni ramminud. Lugesin selle uudise ette. Üks töökaaslane pidas seda naljaks. Püüdsin CNN-i kodulehekülge kätte saada, kuid see ei olnud ülekoormatuse kättesaadav. Tornide kokkuvarisemisest sain teada Delfi kommentaaridest. Kui koju läksin, siis vaatasin kogu õhtu televiisorit, et värskemaid uudiseid saada. Kartsin, et see oli alles algus ja võib veel juhtuda ei tea mis.
Võib kasutada küll.
Elasin ja õppisin sel ajal Tallinnas. Olin kusagil Kristiine keskuse kandis ja läksin trolli peale kui mu elukaaslane helistas, et miskit toimub Ameerikas. Rohkem ei olnud tal sel momendil aega rääkida. Ma hakkasin kohe helistama, üritasin tabada inimesi, kes oleks kodus ja vaataks telekat. Kedagi ei saanud kätte. Mingi poole tunni pärast olin kodus ja jälgisin ise uudiseid. Helistasin veel emalegi. Järgmisel päeval küsisin veel ühelt kursaõelt, mis tunne tal on, teades et ta oli kunagi käinud WTC-s. Ta nagu ei osanud midagi ütelda, ju siis polnud mingeid tundeid.
ma mäletan, et sellel päeval oli Tallinnas mormoonide korraldatud inglise keele tund….. kui sinna jõudsin, olid nad kõik kui uimas.
nad rääkisid õnnetusest aga neil polnud täpset informatisooni, mis juhtus.
ma pole näinud kunagi nii suurt gruppi inimesi nii hirmul (sel ajal olid nad 98% ulatuses USAst).
mingit tundi ei toimunud ja keegi neist ei olnud adekvaatne selgitama, miks ja mida.
koju jõudes nägin telekast uudiseid ja peale seda nagu kõik: internet-uudised telekast/raadiost.
sõpradega sai veel arutatud, et noh, näeme meie ka sõja algust märkivad sündmused ära.
Olin õega msn-s, kui ta ütles, et tee ruttu telekas lahti, NY-s s6itis lennuk majja sisse. See kõlas nii absurdsena. BBC kandis sündmust otse üle ja see kõik oli uskumatult jube, isegi kommentaare suurt ei olnud, ainult pilt.
Kuulsin uudiseid enne kodust väljumist. Kuku Raadio teatas, et alul üks, siis teine väikelennuk! olla ramminud torni. Ja et ohvritest esialgsed andmed puuduvad.
Arvutiklassis sai asjast rhkem infot. Läksin New Yori liikluskaamerate leheküljele. ûldiselt ei olnud midagi näha, kesklinna omad kas ei andnud pilti edasi vqi olid umbes. Leidsin viimaks ühe koha, mis näitas suitsusammast Pentagoni kohal. Lükkasin lingi delfi kommentaaridesse. Paari minuti pärast oli sama link delfi kodulehel üleval ja nii poole tunni pärast loeti see ka Kukus ette.
Qhtul käisime sqpraega lina peal jalutamas. Kaitsekolledzi maja ees pildusid kaks üliqpilase moega teelast paberlennukid edasi tagasi. Muidu oli tavaline ilus sügisqhtu.
Teelikult see sündmus näitas ilmekalt välja, kelle poolt on Eesti meedia ja valitsus.
Metanooli tqttu surnud eestlastele ei tehtud leinapäeva. Kusagil ameerikamaal toimunud kahtlase taustaa sündmusele oli aga koheselt vaja välja kuulutada leinapäev.
Ei mäleta, kust täpselt kuulsin seda. Olin ülikoolis teisel kursusel, väga armunud ning senini oli mul maailma asjadest olnud üsna ükskõik. Koolis ajalootunniks sai ainult faktid pähe õpitud, aga ma nagu ei seostanud neid kuidgi päris maailmaga. Aga mäletan, et esimest korda elus pärast 9/11-t, tekkis mul hirm. Tõeline paanikahoog, kus käed värisevad, pisarad jooksevad ja süda on paha. Selline hirm, et tead, et minna pole tegelikult kuhugi. Baasturvatunne oli äkki kadunud. Ja äkki loksus kõik paika. Et teine maailmasõda oli alles mõnedkümned aastad tagasi. Et minu ema ja isa olid siis juba sündinud. Ja see, mida vanaema räägib sellest, kuidas ta viimaseid päevi rasedana metsas redutas ja varju otsis pommide eest, et see kõik oli tegelikult päriselt. Ja need tunded, mida inimesed tundsid, olid päriselt.
Ei saa jätta märkimata meedia mõju inimese psüühikale. Tornide varisemist näidati kord tunnis kindlasti ja iga kord raputas see mind füüsiliselt.
(võib kasutada artiklis)
Oli rebaste ristimise päev. Tahtsin esimesele kursusele pilgu peale visata ja veenduda, et sel aastal kummikust keefiri ei joodeta. Aga kukkumas oli kohe-kohe ka punase joone päev, kus tuli õpingukava esitada. Olin just lapse tervise tõttu akadeemiliselt välja tulnud ja päev aega asju sobitanud, õppejõududega rääkimas käinud, et kas ikka saaks teiste gruppide loengutesse, sest oma kursuse ajad jooksid vägisi lapse taastusravisse, busside mineku ja lasteaia lahtiolekuaegadesse sisse. Oli suur jala kaela taha panemine terve päev. Pärastlõunaks kui rebasteasi pihta hakkas olin täiesti läbi. Olin saanud palju äraütlemisi ja nokimisi teemal üliõpilase põhitöö on õppimine ja laps on eraasi.
Lootusetuse laine oli mu enese alla matnud korralikult.
Istusin laenatud autos, ootasin rebaste rongkäiku, nad jäid oodatust hiljemaks, laps küsis juba 10x kas üliõpilased tulevad varsti.
Raadiost hakkasid uudised. Esimesed, mida sel päeval aega kuulata oli.
Sõitsin lähima söbra juurde telekast-internetist uudiseid kaema.
Nii mõtetu tundus kõik. Mina siin punnin end puzzlesse sobitada ja kusagilt servast hakkab mu stabiilne ja turvaline “kõik teed on valla”- pilt ikka vägisi murenema.
Pole mõtet sobitada loengukava või üldse pinnal püsida, sest kolmas maailmasõda on alanud, käis peast läbi. Külma sõja pesuprogramm:)Tekkis tahtmine tikkude ja soola järgi minna ning vaadata kuidas saaks metsa ära. Kaugemale suurematest keskustest.
Ämeerikan driim sai korraliku hoobi igaljuhul. Ei mingit unistust semestrist-paarist mõnes Ameerika juhtivas ülikoolis enam.
Läksin uuesti kooli juurde rebaseid kaema. Äkzn oli juba täies hoos. Kedagi ei huvitanud uudised.
Mind ei huvitanud enam ka midagi.
Sõitsin koju ära. Nuputasin õpingukava edasi, koostasin plaane nii ja teisipidi.
Keegi helistas. Viskasime pikalt “valge lina ja surnuaia poole” nalja. Selleks hetkeks oli teada, et kuskil mujal pole midagi enam juhtunud. Ja homme on õpingukava deadline nagunii.
http://rainrannu.blogspot.com/2006/09/viis-aastat-tagasi.html
ajasin segamini – järgmine hommik jah 😀
Meie alustasime vist 10ndal klassiekskursiooni Saksamaale. Olin uudiseid juba kuulnud küll, enam ei mäleta aga, kust ja kuidas. Meeles on telepilt ja Neeme Raua hääl, vastikusvärinad ja pisarad kurgus. Millegipärast meenus printsess Di surm, selle kohta on mul hästi meeles, et kõndisin Anne Kanali äärde ujuma ja olin just vana bussijaama juures ja mõtlesin, et kohutav. Lihtsalt kohutav.
Aga 9/11 on mu õe sünnipäev. Mõtlesin kibedusega, et nüüd alati jääb tema sünnipäeva see jube sündmus tähistama. Metanoolitragöödia veel juurde ja tunne oli, et nüüd läheb ainult hullemaks, enam ei saa paremaks minna. Et nüüd ongi lõpp käes.
Bussis olime kõik suhteliselt vaiksed, aga mida Eestist kaugemale, seda vabamaks õhkkond muutus. Olime uudistest eemal ja reisielevus hakkas maad võtma. Nagu pisike bussiuniversum, kus midagi halba ei saa juhtuda.
Poola piiril tulid aga piirivalvurid relvadega bussi sisse. Kõik olid hirmul. Vaatasid tähtsate ja kurjade nägudega ringi, kuni üks ütles: “No terrorists here, no?” Või ütles ta hoopis vene keeles: “Terroristõ njet?” Kõik naersid, piriivalvur ka.
Hiljem olen ise palju juurde lugenud, vandenõuteooriate armastajale on see “tänuväärne” sündmus. Aga ma kardan, et me ei saa kunagi teada, mis tegelikult juhtus.
Mina olin tol päevaln tööl. Tegelesin põhiliselt sellega, et mitte nutma hakata. Oma elus oli raske aeg.
Ja korraga hakkab raadio uudistest tulema midagi mingist lennukist ja tornidest. Kuulasin kuid ei jätnud meelde, ega saanud täpselt aru mis täoselt toimub.
Kui ülemus tuppa astus ja rääkis, et ta on seal NY WTC s käinud. Rääkis milline seal on ja üldse oma ameerika reisist.
Mina vaatasin teda rumala näoga ja mõtlesin, et milelst selline avameelsus ja lobisemistahe. Ja teema tundus olevat õhust võetud.
Siis hakkasid jälle uudised ja ma sain kõigest aru. Ma olin seda kõike ju kuulnud ja alateadlikult meelde jätnud.
Mind valdas meeletu hirm, kohutav ettekujutus mida tundsid inimesed lennukis ja tornides, paanika. Olin oma mured unustanud ja lohtsalt istusin ning mõtlesin, et see on üks hetk mida minu lastele ja lastelastele ajaloost õpetatakse. Lootsin, et sellega pole alanud kolmas maailmasõda.
Üks hilisem kogemus sellega seoses.
Minu maja asus täpselt lennukite maandumistrajektooril. Ja õhtul olime telekast vaadanud filmi WTC kohta. Öösel ärkasin kohutava lennukimürina peale. Tuba oli pime ja ma olin veendunud, et see lennuk kukub alla.
Arutasin omaette, et kelle kõigepealt äratan ja mida selga panen ja mida kaasa võtan. Siis, aga tundus kõik juba lootusetu olevat ja ma tõmbasin teki lihtsalt üle pea. Ise kahetsedes, et lapsed on teises toas.
Ühel hetkel jäi kõik vaikseks. Ja enne uinumist jõudsin veel mõelda, et kas selline ongi olla surnud.
Hommikul ärgates oli see hirm minus ikka veel sees.
Üks mu tuttav oli sel ajal ameerikas. Ta nägi seda kõike pealt. Aga ma arvan, et teiste inimeste mälestused jäägu nende endi rääkida.
yks vaike kild veel, pole kyll meenutus aga tuli lihtsalt meelde.
kaisime siin Key Westis kylas yhtedel tuttavatel. talvel veedavad nad paar-kolm kuud siin, muidu elavad New Yorgis. Proua naitas mulle maja ja tegin muidugi komplimendi, et vaga ilus maja. selle peale jai proua natukeseks vait ja siis ytles et see maja paastis tema mehe elu. nimelt olid nad 9/11 ajal votnud paar paeva puhkust, et siia soita ja maja ost ara vormistada. tema mehe firmal oli kontor WTCs ja enamus ta tootajatest said seal surma..
Istusin tol pealelõunal kontoris ja otsisin mingit infot Äripäeva lehelt. Uudiste lehelt vaatas mulle äkki vastu napp ühe või kahelauseline info, et on rünnatud WTC- torni või midagi taolist. Ja väike foto juures. Üritasin pilti suuremaks klikkida, ei midagi. Siis vaatasin Delfit. Tol hetkel oli sealgi veel vähe infot. BBC ja CNN-i lehed olid umbes. Kõhus hakkas keerama peale seda, kui Äripäeva onlines tuli teade teise torni rammimise kohta. Kuskil kuklas hakkas tiksuma küsimus, et kas siis nüüd läheb lahti? See kauaoodatud, -kardetud Kolmas Maailmasõda. Helistasin oma õele, emale ja vanaemale, rääkisin mingit tavalist igapäevast juttu, aga hinges oli kartus, et see jutt jääbki viimaseks, et ma ei kuule-näe neid enam kunagi. Tajusin otse füüsiliselt, et maailm on nihestunud, midagi on tugevasti muutunud. Järgnevad päevad olid täis infootsinguid, infootsinguid ja veelkord infootsinguid.
Olin 9/11 ajal 12-aastane õpilane. Koolis olles ei kuulnud ma midagi, kuid tol päeval sain kuidagi eriti vara koolist tulema ning koju jõudes avastasin et ema oli kodus ning vaatas uudiseid, teatas et WTC-s ja Ameerikas on midagi lahti. Ise olin just paar aastat tagasi seal käinud ja kogu seda maad imetlenud ja siis telekast vaadata kuidas inimesed karjuvad ja jooksevad ning mitte keegi ei saa aidata – see tundus võimatuna. Ja siis veel näha videolt kuidas lennukid tornidesse sissesööstsid ja inimesed ülevalt alla hüppasid…. see tekitas tunde nutta ning äkitselt ei muretsenud ma üldse enam tavaliste asjade pärast vaid hoopis selle pärast et kas homne päev enam üldse tuleb, sest oli ikka tohutu hirm sõja ees. Nüüd asjadele vaadates muutusid maailmavaated sel päeval ikka väga tõsiselt…
Olin kodus ja klõbistasin midagi arvuti taga. Järsku hüüdis ema teisest toast, et tulgu ma vaatama. Kiirustasin teleka ette ja ei suutnud oma silmi uskuda. Vaatasime otseülekandeid (BBC ja CNN kordamööda) ja kuulasime kommentaare. Ise ei osanud suurt midagi asjast arvata, kerge hämming oli.
Mäletan, et teise lennuki kokkupõrke ajal oli otsepildis mingi telefoniintervjuu ja taustaks otsepilt tornidest. Kuulasin juttu ja nägin, et lennuk lendab kaadrisse pildi paremast servast. Mõtlesin, et näe- lennuliiklus ikka toimib veel järelikult. Ootasin, et lennuk ilmuks teiselt poolt torne välja, ent seda ei juhtunud. Vist oli näha ka mingit kerget plahvatust. Telekas aga intervjuu jätkus mõned hetked, kuni intervjueerija katkestas telefonikõne ja edastas teate teise lennuki kohta… Tunne muutus kraadi võrra kõhedamaks.
(Vabalt kasutatav jutt)
Ahjaa, võib küll kasutada, ei keela 🙂
Kõndisin töö juures mööda arvutist, kust jooksis video põleva WTC-ga. Küsisin “mingi uus reklaam vä?”. Kui vastati “CNN- veebileht!!!!”, siis arvasin, et keegi teeb paha nalja ja on CNN-i veebi ära häkkinud. Vastasin “lahe nali küll, mis seal veel on, kas Marss ka juba ründas?” ja läksin edasi. (Epp, sa seda “Maailmade sõja” raadioshow-paanikat tead? http://en.wikipedia.org/wiki/The_War_of_the_Worlds_%28radio%29).
Kui selgus, et polnudki nali, siis oli kohe järgmine mõte “assa nuga, selle peale saab USA-st küll politseiriik. Et võtavad selle terroriakti ettekäändeks ja hakkavad sõnavabadust piirama ja kõike jälgima/jälitama ja mida kõike veel.” Uut maailmasõda ei kartnud, aga USA eba-demokratiseerumist küll. (Sõjahirm on üldse mingi naiste eripära, mehed võtavad sõda kui võimalust äri/karjääri teha ja oma loomuomasele julmusele vaba voli anda.) Olin enne just pikalt lugenud Wassenaari kokkuleppe ja USA paranoiliste piirangute kohta tehnoloogia ekspordile ning see WTC pauk läks kenasti “teemasse”.
Siis vahtisime uudiseid ja lugesime veebist kommentaare. Ma arvan, et enamik kolleege jagas sel hetkel arvamust “said mis tahtsid oma ülbamise eest”. Pisaraid ega hirmu ei näinud, pigem oli põnev.
Kasuta nagu soovid 🙂
mina mäletan, et tulin loengust koju, panin harjunud liigutusega BBC news peale teleka mängima… ja jäingi teleka ette, pult käes. maha istuda taipasin vist ka alles poole tunni pärast.
tükk aega ei tundunud asi… päris. tõeline hakkas asi tunduma alles siis, kui nägin alla hüppavaid inimesi. kuna olen kahjuks mitmel viisil kokku puutunud enesetappude ja enesetapjatega, sain mingi õrna ettekujutuse, MIDA pidid tundma need inimesed seal…
terve öö istusin netis uudistesaite ja kommentaare lugedes
(kui kasutada saad, siis palun)
Töötasin tol ajal Tartus, Caritase lastetoas. Lapsed olid just kisklemise käigus tuletõrjealarmi tööle pannud ja undava alarmi ja tuletõrjujate ning turvameestega tegelemine võttis kogu energia. Siis tuli üks kolleeg jutuga, et talle olevat üks lapsevanem ärevalt midagi Pentagonist ja lennukitest rääkinud. Kuna lapsevanem eesti keelt kuigi hästi ei osanud ja mul oli hetkel muud tegemist, siis mõtlesin endamisi, et küllap sai ta millestki valesti aru. Alles õhtul koju jõudes sain aru, mis tegelikult juhtus.
Eks maailm oli tookord ka natuke väiksem, õnnetuse suurusest sai lõplikult aru kui kaks aastat hiljem New Yorgis seda suurt auku ja “musta maja” augu kõrval nägin.
Võib kasutada kui vaja.
Ma olin siis veel vist liiga noor, et asja tõelist tõsidust mõista.
Ma vaatasin sel hetkel kanal2’est seebikat Azul(või midagi sellist) ja oli eetris selle viimane osa. Ja äkki katkestati see ning hakati näitama uudiseid. Siis olin ma väga pahane, sest see oli seebika viimane osa ja mul polnud kooli tõttu võimalik järgmine hommik telekat vaadata.(olin siis umbes 10 aastane)
Ma täpselt ei mäleta muidugi, kuid mäletan, et ma nägin seda, kuidas tornid kokku varisesid, see oli küll väga shokeeriv vaatepilt. Pärast tuli ema koju(ta oli uudistest kuulnud) ja siis rääkisime midagi sellest. Ja järgmine päev olid kõikide ajalehtede kaaned täis pilte torni rammivatest lennukitest või kokku varistevatest tornidest. Vaatasin neid pilte ja imestasin, et kuidas midagi sellist juhtuda sai küll.
Nüüd, 5 aastat vanemana, mõistan igati seda. Terrorism on ikka kohutav asi ja ma olen õnnelik, et ma elan Eestimaal, mis õnneks tänaseni veel terroriste huvitanud pole. Eesti on üldse sellesmõttes hea ja turvaline riik, et meil pole tornaadosid, orkaane, vulkaanipurskeid ega midagi säärast.
Aga terrorism on ikkagi väga jube. Mis maailmast tulevikus saab, kui nii edasi läheb. Kas me liigume vastu 3. maailmasõjale või laabub kõik kuidagi.
Hiljutised Londoni sündmused olid igastahes ka väga hullud. Ma arvan, et terroristid on väga pahased, et nende plaanid nurjati ja ootavad ainult uut võimalust ja sepitsevad juba midagi hullu, sest ega nad ju ei jäta.
2001. aasta 11. september oli meie peres pikalt ette planeeritud ja kauaoodatud kuupäev. Pidime sel õhtupoolikul sõitma New Yorgist Itaaliasse teaduslikule konverentsile ja puhkama. Asjad olid pakitud, mees jai koju, mina pidin veel pooleks paevaks toole minema.
Ilm oli imeline, toeline sarav suvepaev. Yyrgasin toole soites autoraadiost tulevat laulu kaasa laulda, kui see akki katkes ja ebalev diktor teatas, et midagi arusaamatut on all-linnas lahti, mingi lennuk olla WTCsse sisse soitnud voi midagi sellist, arvatavasti lennuonnetus. Laul jatkus ja katkes siis jalle, aga seekord oli juba enam-vahem selge, mis toimus. Helistasin mehele koju, et ta teleka lahti teeks ja meie soiduga enam ei arvestaks. Tool olid koik kogunenud koosolekusaali suure ekraani ette, kust tuli hommikusaade otseylekandega liiklushelikopteritelt, siis nagime ka teist lennukit ja koike, mis edasi juhtus….
Onneks tootas moistus kiiresti ja saatsin kohe hulga e-meile koikvoimalikele sugulastele-sopradele, teatasin, et meiega on koik korras. Õnnestus isegi kodustele paar telefonikonet teha. Järgmisel hetkel olid maas koik telefonid, internet ja muud sidepidamise viisid.
Hiljem nagin ajalehest esimese lennuki teekonna joonist. Oli soitnud osa teest tapselt minu kohal. Veider moelda, et olin seal all tookord aarmiselt roomus ja muretu.
Pikka aega vaatasin iga ylelendavat lennukit nagu tapariista ja tuletorjesireen vottis selja kylmaks – mis jalle! Onnetuskohta lahemalt naha ma ei suutnud. Ei lainud sinnakantigi enne, kui koik oli koristatud, paari aasta parast.
Ma vaatasin tana veel korra pilte n.o. enne-9/11-aegsest NYCst ja koik on ikka nii vaga teistmoodi, just see, kuidas sa ennast seal tunned. Tegime moni nadal enne seda paadituuri ymber Manhattani koos mu tytre ja oetytrega, kes meil kylas oli. Sellist lahedat olemist polnud hiljem mitu aastat. Mul on seeria tydrukutest tornidega, nyyd vaatad ja vodised, nad kaisid seal otsas ka…
Mees istus parast ligi nadal kodus, kuna Manhattanile viivad sillad pandi kinni ja hiljem oli seal ka piiranguid, mis kell ja mitu inimest vois autos olla jne. Mina tootasin onneks linnast veidi valjas.
Aga neid oudseid suitsevaid varemeid, kasvoi eemalt vaadatuna, kyll kunagi ei unusta. Epp, oled onnelik, et neid nainud pole.
Minu jaoks oli too hommik kummaline ja loomulikult meeledjääv. Ma ei hakkaks kordama, mida kõik niigi öelnud on. Räägin lihtsalt oma väikesest tähelepanekust ja küsimusest, mis mulle siiamaani vastuseta on jäänud.
Olin just oma kontorisse jõudnud ja endale kohvi teinud, kui laual helises telefon ja mu vend Arlingtonist teatas, et Maailma Kaubanduskeskusesse olevat lennuk sisse sõitnud. Mõnda aega oli kontoris kõik rahulik, aga siis hakkas sõnum levima ja inimesid kogunesid üksteise kabinettide juurde asja arutama. Televiisor näitas New Yorgi panoraami ja ühte suitsevat torni. Seda, millal teise torni sisse sõideti, ma otse eetris ei näinud. Võibolla ma lahkusin televiisori juurest, ei mäleta. Mäletan aga seda, et peagi aga hakkas levima uudis, et see ei ole õnnetus, vaid rünnak ja järgmine pauk tuleb siia, Washingtoni. Kesklinna. Olukord muutus huvitavamaks siis, kui keegi oli saanud infot, et Pentagon põleb. See oli sürreaalne. Hiljem kui nägin filmi Maailmade Sõda siis see moment tuli tuttav ette, kus Tom Cruise ei suuda mõnda aega uskuda, et see kõik toimub tegelikult ja reaalselt.
Natukese aja pärast tuli osakonnaülem ja teatas pisarsilmil, et me võime kõik nüüd koju minna. Nii kuidas keegi saab. Pilk aknast välja tõotas seniks aga juba täielikku liikluskaost. Mis metroos toimub, seda ei tahtnud ette kujutadagi. Pelgasin paanikast hullunud rahvamassi isegi rohkem kui mingit linna pommitamist. Minu üllatuseks aga pidasid inimesed end väga reserveeritult üleval. Ma eeldasin n2htavasti nyyd tagasi vaadates mingit New Orelansi mastaapi kaost aga seda ei juhtunud absoluutselt mitte.
Lülitasin kompuutri välja ja marssisin ümber nurga kohalikku lemmikrestorani, District Chophouse´i. Las olukord laheneb kui laheneb. Ja kui on l6pp, siis on ikkagi parem minna, klaas k2es ja m6nus sumin peas.
Chophouse’is oli kõik väliselt ‘business as usual’ välja arvatud see, et televiisorid baaris näitasid spordi asemel mingit uudistekanalit. Seal oli ka see kui nägin kuidas tornid kokku vajusid. Voah! Väga sürreaalne elamus. Oma kordumatuselt omapäraselt ülev. Suur. Ekstreemne. Ja lihtne ja loogiline. Nagu kogu ameerika ise. Peast käis veel läbi, et näe istun siin baaris, joon õlut ja vaatan reaalajas kuidas tuhanded inimesed hukkuvad. Ja mul ei olegi nagu mingit tunnet. Et peaks nagu olema, aga ei ole. Natuke aega hiljem näidati ekraani nurgas kaadreid juubeldavatest ja tantsivatest palestiinlastest. Kas need kaadrid olid mingid video arhiivist võetud stamm kaadrid? Ma ei tea. Imelik. Igatahes effekt oli, kuidas öelda … hingemattev? Siis käis peast läbi, et nende naiivsete sellidega on nüüd küll jokk. Nad ei tea millise uinuva monsteri nad 2ratanud on.
Jälgisin seepeale huviga minuga koos seda kõike vaatavate inimeste nägusid, et lugeda nende reaktsiooni, aga üllatusin pettunult, et reaktsioon paistis sootuks puuduvat. Vaat see väike isiklik nine eleveni ääremärkus ja t2helepanek kogu suurte syndmuste taustal ongi jäänud mulle täielikuks mõistatuseks. Et kuidas need inimesed, kes seal restoranis olid, tavalised, suvalised Washingtoni valgekraed, suutsid seda kõike nii stoiliselt vaadata. Võibolla on vastus lihtne, nad olid lihtsalt liiga shokeeritud, et üldse kuidagi reageerida. (Oma arved, ma arvan, maksid nad sellegipoolest ja arvutasid tavalise 15% tippi ka ausalt juurde.) Või oli see reserveeritus t6esti nende yliinimlik poliitiline korrektsus? Ma ei tea. Või tunnetasid tol hetkel kõik, et Maailmade Sõda on alanud? Niisama vandumine oleks ehk olukorra tõsidust trivialiseerinud? Ma ei tea. Oli tunne, et vaatamata k6igele olen ma siin maal ikka veel võõras v6i oli siis kolmas 6lu l6puks j6udnud 6igesse kohta.
Kitty, äkki ma ikka võiks su rekkamehe-lugu ka kasutada?
Mul pole kahjuks su koordinaate ;(
Tegelikult eriti sellest rääkida suurtemates seltskondades ei taha, kuna minu jaoks oli see emotsionaalne sündmus, samas kui paljude Eesti tuttavate jaoks on see poliitiline sündmus. Paljud süüdistavad ka Ameerikat ennast selle õnnetuse pärast ning seetõttu olen läbinud palju kuumaverelisi vestlusi sel teemal ning viimasel ajal olen seda püüdnud vältida.
Kuid püüan panna mõned mõtted kirja, mis mul meenuvad seoses selle päevaga NYCis.
Aasta oli 2001 ning mina olin samal aastal lõpetanud ülikooli Ameerikas ning olin tööl ühes pisikeses itnerneti firmas. Tööd tegin tihtipeale kodust, et ei peaks kaugele sõitma ja sellele aega kulutama.
Elasin Brooklynis, jagades korterit kahe Eesti tüdrukuga, kes mõlemad olid tol hommikul juba tööle läinud. Soojadel sügisõhtutel magasin alati lahtise aknaga, kuna konditsioneer lihtsalt tegi nii kõva häält, et selle kõrval uni kadus.
Tol hommikul tegin silmad lahti väga järsku mingi kõvema hääle peale natuke enne 9t hommikul. Aknast tõi tuul sisse mingit imelikku haisu, kuid ei osanud sellele suuremat tähelepanu pöörata. Mäletan, et mõtlesin, „ah, jälle need kõrval elavad hindud kõrvetavad miskit süüa teha ning samal ajal ehitavad maja, tekitades vastikut ehitustolmu.”
Sellele rohkem tähelepanu pööramata seadsin sammud köögi poole, kus valmistasin endale kaerahelbepudru, samal ajal minu väikses toas hakkas mu arvuti surisema ning logis end internetti, et saaksin lugeda emaile ja uudiseid, chattida sõprade/sugulastega ning asuda tööle.
Puder käes, pidzhaama seljas jõudsin õnnelikult arvuti juurde, kus vilkus MSN aken: „mussake, kas sinuga on kõik hästi?” küsis ema MSNis. Mina nähvasin selle peale midagi sellist: „et ega see, et ma kohe tere ei ütle, ei tähenda, et minuga midagi on juhtunud. Tegin putru köögis”.
Selle peale palus ema mul panna televiisor käima. Kuna SATi mul ei olnud, vaid püüdsin kanaleid tavaantenniga (vaese üliõpilase asi), siis kõik kanalid ainult sahisesid. Ütlesin emale, et televiisor ei tööta. Samal ajal leidsin raadiost töötava kanali – kõlas sõjareportaazhina helikopterilt. Nimelt oli ilmateadustaja kopteris istudes saanud uue tööotsa ja kandis otse üle, mida ta näeb. Ainsad sõnad, mis mulle meelde jäid olid: „this is unbelievable” Leidsin ka lõpuks ühe kanali, mis näitas otseülekannet WTC juurest, kus üks maja oli juba katki ning silmapiiril teine lennuk.
Olin shokis, kuid tegutsesin mehaaniliselt edasi (ise mõeldes, et see ei saa lihtsalt nii olla).
Püüdsin meeleheitlikult kätte saada oma sõpra, kes töötas advokaadina WTCs, kuid ei õnnestunud. Mobiililevi ei olnud. Helistasin talle iga 15 minuti pärast. Õhtul kella 23,30 ajal sain ta kätte – ta oli rattaga olnud maja kõrval kui esimene lennuk jõudis kohale. Ja otsustas mitte kontorisse minna nagu ta ise naljatledes ütles.
Kell 11ks olin juba enamus sõbrad / tuttavad läbi saanud helistada.
Ning alustasin matka alkoholipoodi, et osta üks pudel midagist, mis rahustaks. Jalutades poeni nägin teel kõiki naabreid, kes kodus olid. Kõik rääkisid omavahel, kallistasid üksteist. Teed olid kaetud halli tolmuga. Hallikas valge. Kõndisin, silmad märjad, näost valge ja paljud peatasid mind, et küsida, kas mul keegi jäi torni või muretsen ma kellegi pärast. Olin esimene klient alkoholipoes, lahkusin liitrise Absolutiga ning mitme suure Sprite pudeliga.
Kõju jõudes tegin endale kokteili. Ja peale seda mäletan ainult seda, et vaatasin udust telepilti, lugesin netist uudiseid ja suhtlesin pere ja sõpradega interneti ja telefoniteel. Kuni saabus õhtu ja väike Eesti kogukond kogunes meie juurde ning lihtsalt istus ja rääkis millestki. Kõik rääkisid, kus nad olid, mida nägid. Kõige kohutavam oli ühe jutt, et ta olla ühe inimese tüki peale joostes astunud. Ja kõige hullem oli asja juures see, et need erinevad muljed ei olnud pärit filmist, ei olnud väljamõeldised, vaid kõik olid shokis ja lihtsalt jagasid enda mõtteid.
Aga teate, mille üle ma olin väga uhke? NYC kogus end ühtseks. Tekkis kogu I love NYC kontseptsioon ning inimesed hoidsid teineteist rohkem, pöörasid rohkem tähelepanu. Sellest kohutavast sündmusest tekkis armastus.
Kui esimene shokk/päev oli möödas, siis ma tundsin, kuidas ma olen NYCi elanik ja ma armastan seda linna, neid inimesi ja ma püüan olla tugevam kui hirm tundmatuse / terrorismi / surma ees.
Järgmine päev rongiga F sõites ülikooli, mis asus Brooklyn Heightsis, ei suutnud ma sel hetkel, kui rong maa peal, vaadata Manhattani poole. Manhattan ilma WTC-ta. Ilma Twin Towersita… Muide, ma kardan kõrgust ja ei ole kunagi seal üleval käinud… Küll aga mitmeid kordi oodanud sõprade ja sugulaste järele, kes tornist vaadet imetlesid… Ka nädal aega enne õnnetust istusin seal päikese käes ja lugesin mõnusalt Cosmopolitani ja vaatasin Century 21s ringi.
Miks ma üldse kooli läksin? Eks see oli mingi turvameetmestik. Kool oli kujunenud teiseks koduks mulle, sest veetsin pea kõik päevad hommikul 8st kuni õhtul 9ni seal loengutes ja õppides. Ärijuhtimise dekaan oli mulle teise isa eest.
Manhattanile läksin 2,5 nädalat hiljem, kui taaskord olid Eestist sõbrad külas. Nemad tahtsid minna. See oli uskumatu vaatepilt. See tolm, see ebameeldiv surnuhais, see emotsionaalne tunne… Fotosid seal teha ei tohtinud, kuna oli crime scene. Paljud turistid said selle pärast noomida.
Võtan siis ka siin sõna, kuna mul oli ka selline elupöörde hetk parasjagu käsil, kui see 9-11 juhtus… Nimelt olin just paar päeva tagasi andnud Tallinnas oma paberid sisse, et USAsse lapsehoidjaks minema hakata… Ja siis sel pärastlõunal istusin niisama Internetis kodus ja tuuseldasin seal ringi, kui äkki jäi pilk uudistele, kus esimesele tornile oli lennuk sisse sõitnud…. ja siis jäin neid seal lugema ja pilte, videot selle kohta vaatama… ja muretsema pani küll ikka hetkeks, et mis ma nüüd siis teen või ette võtan selle kõigega… jube oli küll ikka, et midagi sellist juhtuda võis… vaatasin samal öösel isegi seda 9-11 kontserti… ja siis küll oli ikka väga kurb ja pisarad voolasid, et keegi midagi sellist võis teha…. seal olid ju lapsed ja nende vanemad, kes üksteist kaotasid… ja see oli lihtsalt nii jube… endalgi oli sugulane, kes seal läheduses töötas, aga temaga õnneks kõik korras…. kuigi temal jäid paljud tuttavad sinna tornidesse ja kuna ta töötas seal lähedal asuvas koolis, siis paljude laste vanemad töötasid WTC tornides ja seega jäid vanemateta…
Kokkuvõttes ikka väga hirmutav ja jube lugu… ning siis vähe sellest, et ise polnud kindel, et mis nüüd teha, siis kogu mu pere ja sõbrad olid nii selle vastu, et ma USAsse lähen… küsisid, et mis sa sinna lähed ja otsid… aga ei tea, arvasin, et mis ikka nii hullu, tahtsin ikka ära käia… aga nüüd olengi siin ja kuigi see 9-11 oli väga jube ja hirmus, siis otseselt mind isiklikult pole see puudutanud…
Kirjutan siin veel ka minu abikaasa räägitust selle hommiku kohta… tema oli just loengusse ruttamas ja polnud hommikul veel kodus jõudnud telekat ega midagi sisse veel lülitadagi… aga kui kooli jõudis, siis seal oli suur-suur hulk inimesi seismas koridoris teleka ees… ja seal siis nägi temagi teisi lennuki sissesõidu WTC-sse…
Minu tol ajal tulevane, praeguseks kunagine, hostfamily… ehk siis kus lapsi hoidsin rääkis mulle ka sellest ja kuidas nemad seda nägid, sellest kuulsid…. elavad nad Chicago külje all ja polnud ju siis ka kindel, et sealne Sears tower, mis praegu vist kõrgeim torn… järgmine pole…. Mees töötas seal tornis ja siis ka oli nende pere ikka väga ärevust täis… nagu ta sai võimaluse lennata(kui lennujaamad jälle töökorras), lendas ta oma pooleteise aastase tütre ja kuu ajase pojaga oma ema ja pere juurde Arizonassse, Tucsonisse, et vältida võimalikku ohtu oma perele… kartes just et Chicago ju ka suurlinn ja kunagi ei tea… Ootasid ja elasid siis seal mingi kuu aega…. Aga õnneks piirdus USA ründamine vaid selle päeva sündmustega… Vähemalt mõneks ajaks….
Sellised siis minu lood… Kui leiad midagi, mida kasutada, siis võid küll….
Epu formaat eeldab sellist subjektiivset lugu ja ma ei hakka järelikult teid eriti tüütama tehnilise detailidega.
Lusitania, Pearl Harbor ja 911 moodustavad mitmes mõttes loogilise rea.
911 on selles mõttes 21. sajandi avaakord.
Vaatasin seda tossamist ja tornide allavajumis arvutist, tollal, 2001 ja 2002 polnud mul aega ega tahtmis taibata,
mis või kes selle taga olid.
Väga oleks tahtnud, et oleksin suutund selle tornide allavajumise hetkel vaadata kella. Seda polnud kogu planeedi lammastel aega teha,
kõik olid paanikas, shokis, ärevil ja ehmunud. Mingis mõttes annaks tornide kokkukukkumise täpne aeg võtme asja mõistmiseks. Lähemalt vahest kunagi
selgitaks, aga vaevalt, et see kedagi huvitaks. Meie aja inimesi ei huvita detailid, täpsus, analüüs.
Õnneks leidus inimesi, algul vähe, nüüdseks järjest rohkem ja rohkem, kellele jätkus juba siis kainet mõistust toimunut kriitiliselt analüüsida ja mõtestada.
2003, pärast Kersna Pealtnägija saadet, kus tutvustati Thierry Meyssani, idanes minugi hinges kahtluseuss ja selle tagajärjel tegelesin umbes 3 kuud
antud teemaga väga intensiivselt. Tulemus kurvastas ja shokeeris algul.
Veel enam kurvastasin aga selle üle, et tänapäeval on üleüldse väga raske leida inimest (mitte päris, on üksikuid entusiaste, alati on), kes suudaks tegelda
teemaga üle 15 minuti. Selline infantiilsus algul hämmastas, hiljem harjusin.
Sellel suvel lugesin läbi ühe huvitava, hea raamatua “Tappa Laulurästast”. Seal keegi Atticus on mulle mõnes mõttes natuke eeskujuks, aastal 1935 ka keegi ei uskunud,
et neeger ei pruugigi olla süüdi. See atticus teadis oma resultaati, oma põrumist ja ometi põrus, sest muidu poleks ta suutnud oma lastele enam silma vaadata.
Niisiis, ameeriklastel tuleb omal maal toimuv üle vaadata ja pätid võimult eemaldada.
Arutud hukutavad oma maa ja mine tea – planeedigi.
See sügis näitab, kas avantüristid taltuvad, sest vastaspool on ka tugevnenud, mine sa isahane tea…
Tõde saame teada vaid sellel juhul, kui me seda ikka tahame. Elu näitab, et ei taha.
Õigupoolest just see septembripäev on minu blogi tekkimise varjatud põhjuseks.
a, gis, cis …
11. sept oli teisipäev. Ja tol ajal käisin veel keskkoolis. Teisipäeviti oli meil kehaline kasvatus, mis toimus aga hoopis teise kooli spordiväljakul ning mul oli kombeks enne kodust läbi käia, sest see jäi poolele teele.
Harjumuseks oli saanud ka kiirelt netist läbi hüpata. Ühel lehel, mis peamiselt arvutimängude teemalisi uudiseid üllitab ning mis sihuke “community based” on, oli näha uudis pealkirjaga “Pentagon pőleb, Valge Maja ja NY väärtpaberi- ning toorainebörs evakueeritud!”. Aga kuna oli parasjagu kiire ning suurt tõsiste uudiste mainet tollel lehel polnud, ei registreerinud ma enda jaoks üldse ära seda sündmust.
Kui peale tundi siis riietusruumis oma telefoni kätte võtsin oli seal sõnum sõbralt, mis võttis kiirelt juhtunu kokku, ja siis panin ka netist loetu kokku ja kuulutasin kõva häälega teistele ka. Ruumi valdas üleloomulik ükskõiksus.
Samal päeval istusin koju jõudes tublid 4-5 tundi internetis püüdes pidevalt asjaga kursis olla ja uut infot juurde saada. Eriti kahju on sellest, et üks väga hea klipp, kus kokkupõrge kogematta peale jäi, on täitsa kaduma läinud.
[ kasutage aga terviseks ]
Intervjueerisin pärast katastroofi Dajan Ahmedi, muhameedlasest lavastajat, tema seisukoht oli lühidalt selline, et “Taavet astus Koljatile vastu”. Huvitav, mis ta tagasivaates arvaks?
Mina sõin Tartus Panges lõunat – seal näidataks muusikavideoid ekraanidele. Siis aga nägin silmanurgast mingit katastroofipilti WTC-ga. Mõtlesin “näed, nad on hakanud siin filme näitama”. Sealt läksin ülikooli tagasi ja kuulsin, et ei olnudki film. Oli päriselt. Esmalt ma tundsin tohutut rõõmu, sest mu õde oli veel Californias – NYCi pidi ta lendama järgmisel päeval. Järgnesid meilid paarile NYC elavale tuttavale: ja nad kõik olid olemas.
Aga Postimehele ei anna ma andeks nende sama päeva (järgmise päeva?) uudist pealkirjaga “Empire State Building on jälle XXX-i kõrgeim hoone”. Ning Eesti-Araabia seltsist ei astunud mitte ainult mina välja, sinna tulnud eestlaste kirjad “paras ameeriklastele” olid lihtsalt kohutavad. Ma ei uskunud, et ma elan niisuguste inimeste hulgas.
Ise kinnitasin riiete külge USA lipu, mida kandsin veel ligi aasta pärast toimumist.
Töötasin Manhattanil Fifth Avenue iluravikliinikus. Oma igapäevasel rutiinil, väljudes Penn stationi rongijaamast, otsustasin jalutada läbi linna ja nautida ilusat tööpäeva algust.
Jalutades mööda Broadway-d on eemalt näha dowtown ja need imelised kaksikud.
Äkitselt nägin eemalt , et tornist tuleb suitsu ja lennuk põleb!?
Mitte midagi mõistmata küsisin möödujailt mis ometi on juhtunud?
Keegi kihutades alllinna poole, teataski, et lennuk on torni sisse sõitnud. Inimesed tänavatel olid ärevad ja liikusid hordidena allapoole. Kiirustades koos nendega nägime selgelt nagu filmis ,kuidas teine lennuk sisse lendas!!!! See oli kohutav – inimesed sattusid paanikasse, tekkis täielik kaos, olin kuidagi selleks hetkeks sattunud õnnetusele nii lähedale (13 tänava juurde) – tänava poodide akendele tõsteti televiisoreid ja üsna varsti tuli ka uskumatu teade- terroriakt ja Manhattan on suletud- keegi välja ei saa…….. Jooksin koos tänavapaanikaga downtowni poole arusaamata tegelikult miks, sest minu töökoht oli ammu möödas, Inimesed seisid ja sebisid ja jooksid nagu hullud ringiratast teadmata tegelikult mida edasi teha.
Ja just sellised paanikas see juhtuski – seisin viiendal avenüül ja – minu jaoks täies haudvaikuses, nagu õudusfilmis, nagu müstilises raamatus hakkas maailma kõige ilusam ehitis vajuma kohutava kiirusega maa poole. Lihtsalt varises maa poole…….ma seisin koos tuhandete inimestega ja ulgusin hüsteeriliselt nagu paanikas laps – ma pole kunagi enne sellist surmahirmu tundnud – ja nii kohutavalt kahju oli.Lihtsalt prahvatas vastu maad ja tolm hakkas nagu hiigelmadu kihutama meie poole mööda pikki tänavaid. Selle hetkeni polnud ma veel tajunud, et tegemist on ka inimohvritega , kogu see sürrealistlik olukord mis meid ümbritses, tundus võimatuna ja ajas oksele. Mul ei olnud kedagi omadest Manhattanil – olin üksi võõraste inimeste seas ja paanika haaras täielikult. Jooksin töökoha poole, kui kuulsin ümberolevate inimeste suust oigeid ja karjeid – teine torn varises……..
Kontoris istusime lihtsalt vaikides telerite ees, kes nuttis, kes proovis omakseid tabada, paljudel oli tuttavaid, kes töötasid WTC kontorites – telefonid olid kinni, kinni, vaikus, nutt…..
Inimesed tänavatel jooksid uptowni poole, aga seal säras Empire State Building ja mulle tundus, et me kõik kõõritasime hirmunult – kas mitte järgmine?
Kusagil kella 4 paiku kuulsin, et üle Willamsburgi silla, mis asub alllinnas, saab jala linnast minema. Selle hetkeni polnud saanud kontakti oma abikaasaga, kes töötas
Long Islandil. Kõndides dowtowni poole, oli pilt nii trööstitu – tänavad olid tolmu all, tuhk lendles kõikjal, inimesed olid määrdunud riiete ja nägudega, jõuetud ja kohutavalt vaiksed. Sillale jõudes nägin tuhandeid inimesi liikumas Brooklyni poole – inimesed vaatasid hirmunult enda ümber- mul oli kogu aeg tunne, et keegi mees tõmbab oma pintsaku hõlmad lahti, hüüab “Allah” ja laseb meid kõiki koos sillaga õhku. Vaadates tagasi Manhattani poole, tundus nagu oleks sõda sellest imelisest linnast üle käinud ja New Yorgi tipparhitekttuurilise saavutuse asemel oli ainult suur, masendav suitsupilv……..
Teisel pool kallast ootasid inimesed meid, jagades vett ja küsides kas saab kedagi kuhugi toimetada – ja siis helistas mu ema Eestist……….mul oli tunne, et ma lihtsalt tahaks ema sülle, kerida enda täiskasvanud naise keha hästi väikeseks ja lihtsalt olla……….ta oli minu jaoks sel hetkel nii liiga kaugel.
Mu abikaasa leidis mind erinevate kõnede ja juhatuste kaudu lõpuks üles……sõitsin kodu poole ja ainuke mis mu mõttes tagus oli – tahan koju, tahan koju……Eestisse…………
mina olin tallinnas, tööl. kolleeg saatis meilitsi teate koos pildiga. tegin postimehe uudised lahti ja lugesin. mu kabineti uks oli lahti, kuulsin koridorist teemakohasei repliike, läksin samuti sinna. läksime nõupidamisteruumi ja panime teleka käima. ma mäletan, et see oli ny aja järgi varahommikul ja ma ütlesin, et hea, et nii vara oli, et siis ei olnud veel inimesed tööl. mu ülemus, kes oli 7 a ameerikas elanud ja töötanud, ütles selle peale, et sel ajal olid need tornid juba rahvast täis ja läks oma sealsetele tuttavatele helistama.
Tornirünnaku ajal olin ma vastse TÜ rebasena Lotmani semiootika loengus. Loengu lõppedes,kui inimesed oma mobiilid sisse lülitasid, helisesid need vahetpidamata,sõnumid saabusid, see oli täiesti sürreaalne olukord ja me kursaõdedega veel lõõpisime, et oi,et tea, kas kolmas maailmasõda on valla pääsenud. Kuni siis kursaõde Triin sai oma emalt kõne. Me alguses ei uskunud loomulikult. Mõtlesime, et mingi halb nali. Ülejäänud päev kulges uudiste jälgimise vaimus, CNN, BBC. Ja kogu aeg oli õhus see “miks ometi?” küsimus.
Olin just alustanud oma värskel töökohal, New Yorgi börsil, WTC hoonest paari tänava kaugusel. Juulikuus olin ma kaks nädalat veetnud WTC-s koolitusel: hommikust õhtuni kaksiktornides, “Windows of the World” konverentsikeskuses.
Sel hommikul olin tööl varakult, pidin ühe presentatsiooni valmis tegema, kui kuulsin kõrvalt, et lennuk olla sõitnud tornidesse sisse. Esimese reaktsioonina olin kindel, et see oli õnnetus, “oi, kui rumal lugu!” Aga siis jõudis pärale, mis toimub. Jõudsin oma vanematele helistada, enne kui side maha läks. Luiskasin neile, et töötan tornidest piisavalt kaugel… Siis juba evakueeriti meid börsihoone keldrisse varjule: seal oli söökla, rahvas oli summas teleka ees ja vaatas. Ma ei suutnud uskuda, mis toimub…
Esimene kõige tugevam emotsioon oli siis, kui üleval maa kohal kostusid mingid hiiglaslikud kõrvulukustavad paugud. Olin kindel, et sõda ja pommitamine on alanud. Siis saime teada, et need olid hoopis tornide ümber kukkumise hääled.
Umbes tund aega hiljem otsustasime paari töökaaslasega käsku eirata ja keldrist lahkuda. Keegi otseselt ei keelanud ka, valitses kaos. Kontorist saime mingid reklaam-Tsärgid, mis endale hingamisteede ette panna…
Ja astusime tänavale.
See oli uskumatu, nagu talv oleks korraga saabunud, kõik oli kaetud valge tuhakorraga, ja õhus lendlesid paberitükid… Tänavad olid inimestest tühjad. Kõndisime tornide poole, politsei valvet siis veel polnud. See nägi välja nagu hiiglasliku pommi plahvatus, ka lähikaudsetel majadel olid aknatel klaasid katki.
Ja kõikjal tänavatel vedelesid tükid: arvutite, mööbli ja inimeste tükid.
Ja see hais, seda on võimatu kirjeldada. Põleva metalli, liha ja luu hais, nii tihke, seedimatu; tundus, et see läheb kopsudesse ja jääbki sinna sisse.
Mu korter oli sealsamas all-linnas, WTC lähistel. Õhureostuse tõttu suleti terve linnaosa, saime vaid korraks politseist saatjaga käia oma asju võtmas. Elasin mitu nädalat tuttavate juures.
Ka siis, kui inimesi hakati tagasi kodudesse laskma, ei tahtnud ma minna ja elasin veel mõnda aega sõbra juures – all-linnas leviv hais oli ikka veel tohutult vänge.
Mõningat lugemist ka siin: http://groups.msn.com/EESTLASED/worldtradecenter1.msnw
Terv.,
Aigi aka muhv aka mututykk
Viibisime 9. septembril Atlandi ookeanis. Olime teel Venezuelast Kanadasse. New York jäi meist ligi 300 meremiili kaugusele. Mõni kuu varem külastasime New Yorki (täpsemalt sildusime Jersey City poole peal). Siis sai ette võetud väike ekskursioon New Yorki. Mõte oli külastada kas Empire State Building’ut või WTC’t. Vaidluse võitsin mina ning suund sai võetud WTC poole. Ei hakka sellest külastusest pikalt kirjutama. Märksõnadena panen kirja ainult: Eesti lipp lehvimas, pikk järjekord, imelik pildistamine enne lifti sisenemist, 1-minutiline sõit üles, üüratult kaunis vaatepilt, mündi vermimine WTC pildiga, palju fotosid.
Teate lennukite “maandumisest” tõi laeva messruumi hollandlasest kapten, kellel olid tavaliselt väga imelikud naljad. Ka seekord, peale tema kiiret sisenemist-väljumist ruumist, arvasime kõik, et ta tegi nalja. Tundus kuidagi kohatu nali olevat, kuna olime just mõni aeg tagasi NYC’s käinud. Koheselt sai üles laevasilda mindud ning uudiseid püüdma hakatud. Kahjuks osutus uudis tõeseks.
Torne jäävad meenutama WTC pilet, münt rahakoti vahel, fotod ning elamus.
http://www.mereblog.com/?p=91
http://www.mereblog.com
Dan
Olin 9-11 New Yorgist, JFK lennujaamast lendamas Frankfurti ja sealt edasi Tallinna,mingit informatsiooni ei jagatud. Frankfurdis inimesed jooksid ja paanitsesid ma ei saanud aru, mis toimub. Tallinna lennujaama maandudes oli esimene telerist tulev pilt: siis kaksiktornide varingust.
Aga pinget ja imeliike, prohvetlikke märke oli ka, ennem seda õnnetust.
Korduvalt märkasin taevas kahte kuud, must kuu(ähvardav, langes täiskuu peale). Metroos olles, nägin kuidas inimeste ajudest väljusid punased kiired, üksteise ajudesse ja inimesed jäid nagu kivistunuks. Lisaks sellele oli selline vihmahoog 9-10ndal kuupäeval, et China Townis ulatus vesi põlvini. Kuid need võisid olla ka viirastused, minu enda väsimusest, siiski on need nii hästi meeles ja mäletan ka, et mõtlesin pikalt, mis see tähendada küll võis. . .
Ja mul oli veel avatud pilet, miks ma just selle päeva valisin, et tagasi minna. . . See tundub kummaline…
Ma lugesin teie poolt avaldatud paljude inimeste inimeste meenutusi 11/9 sündmustest. Mina polnud Suures Õunas, aga vaatamata sellel on ka minul sellega seotud oma lugu.
Ma mõtlesin, et ma kirjutan selle üles. Ma pole seda kunagi teinud, ja ilmselt ei tee ka enam.
See päev on mulle alati raske, ja ehk see aitab veidi mind ennast.
Täna möödus 5 aastat sellest õudsast sündmusest, mis muutis mitte ainult paljude elusid, aga ilmselgelt ka kogu maailma ajaloo kulgu.
Ma ise pole kunagi USA-s olnud, kuigi olen kolistanud ringi reisida igal pool mujal maailmas.
Siiski on mul väga lähedane suhe kaksiktornide kukkumisega.
11-nda septembrile eelneval ööl olin ma, nagu alati, ühes Helsingis ööbimas. Kuna töötasin kiirlaeval, ja meie laev oli öösiti Helsingis, olime me kogu meeskonnaga majutatud sinna sadama lähedal asuvasse kenasse, suhteliselt heal tasemel hotelli. Minu teine kodu niisiis, sest poole aastast sai nagu seal pool lahte, selles samas hotellis ööbitud (Soome poolel).
Kuna tulekul oli viimane tööpäev, olime kogu meeskonnaga heas tujus ja eestseisvaks neljaks vabaks päevaks enam kui valmis. Kuidagi läks nii, et minu hotellituppa kogunes hilisõhtuks meeldiv seltskond mõnele dringle. See oli selline meeldiv traditsioon, sest kuna töö oli üsna raske, ja nelja päevane vahetus võttis meist ka tugevamad üsna võhmale, oli vaja leida võimalusi mingisugusekski lõõgastuseks. Töölt tulla, ja otse voodisse ronida, ehk nii öelda töö-uni-töö, sest hommikul vara oli vaja laevas juba platsis olla, polnud eriti meelitav variant. Kuidagi peab ju ennast vahepeal tööst välja lülitama.
Väsimus tegi oma töö, ja varsti mindi tubadesse laiali. Purjus polnud keegi, kuigi jah, väsinud inimesele mõjub juba üks drink kiiresti. Ka mina heitsin voodisse. Siiski ei ärganud ma hommikul äratuse peale, vaid külma peale, all, õues, hotelli kivist varikatusel. Ehk siis kaks korrust allapool seda, kus ma loogiliselt oleks pidanud olema. See oli külm öö. Ma ei saanud alguses mitte millesti aru. Miks ma olen seal, aluspükste väel, absoluutselt vales ja ebaloogilises paigas. Lisaks sellele ei tundnud ma oma alakeha, ja mul oli väga valus.
Perspektiiv oli alajahtumine, aga kuna käeulatuses oli kive, sain ma neid ligemate akende vastu loopida, ja inimesed ärkvele.
See, miks ma alla kukkusin, on seniajani mõistatus. Ilmselt tuli mul voodis, poolunes lebades, siiski veel isu viimase suitsu järele, ja kuna aken oli maast laeni, ja selle turvalukk oli ilmselgelt korrast ära, ma selle vastu toetudes alla lendasingi. Ilmselt oli mats nii tugev, et mällu mul see ei jäänud.
Terve päeva kestnud operatsioon haiglas õnnestus. Siis ei teadnud seda veel keegi, ka mitte arst. Kas ma hakkan veel kõndima, või mitte. Kogu minu maailm oli pea peale pööratud.
Järgmisel hommikul ärgates, oli peaaegu esimene asi, mida ma nägin, laest rippuvast televiisorist tulev pilt mingist “põnevusfilmist”, kus näidati põlevaid torne, ja akendest välja hüppavaid inimesi. Mul oli füüsiliselt väga valus, ja ega vaimnegi seis just kiita polnud. Esimese hooga arvasin ma, et nad on meelega just sellise filmi peale pannud, et ma ennast halvasti tunneks. Kui ma palusin kanalit vahetada, ütles õde mulle, et kahjuks tuleb see sama pilt pea igast kanalist. Et mitte ainult minu elu pole pea peale pööratud, vaid kogu maailm on eelmise päeva jooksul muutunud. Et midagi õudsat on New Yorgis ja ka mujal Ameerikas korda saadetud.
Minu sõbrad ja perekond olid topelt shokis.
Üks neist sai teel tööle teada, mis Ameerikas toimub, ja kuna ta on tegev rahvusvahelisel kindlustusturul, ja nende hea partneri kontor asus just WTC-s, siis pööras ta auto ringi, ja sõitis koju tagasi, et asjade kulgu televiisorist jälgida. Koju saabudes oli kodutelefonis teade minu kohta. Kas ma olen elus või kui tõsine asi oli, polnud seal öeldud. Ta oli konkreetselt kindel selles, et maailmalõpp on üsna ligida. Kahjuks hukkus selle ühe maailma suurima kindlustusfirma kontoris olevatest inimestest enamus. Kogu juhtkond.
Teine sõber sai esmalt teada just minu juhtumist. Helistas oma elukaaslasele, kes oli just kolleegidega töö juures sisse lülitanud televiisori, ja õudusega asjade kulgu jälgis. Mu sõber küsis tema käest, kas ta juba teab, mis on juhtunud. Vastus oli, et jah, et see on nii jube ja uskumatu lugu. Oma emotsioone jagades, ei saanud nad esialgu arugi, et räägivad mõlemad eri asjadest. Kuidagi jõudis neile siiski kohale, et midagi on juhtunud nii siin- kui sealpool “suurt lompi”.
Mu sõbrad, ja ka mina ise meenutavad seda, kui üht kõige kohutavamat päeva minu ja nende elus.
Ometi olen ma saanud tänu sellele teadlikuks inimeste hoolivusest ja tõelisest soovist aidata ning toeks olla, kui kellegil on väga raske, ja ta seda vajab. Ilma igasuguse omakasuta.
Ma kõnnin jälle, ja olen sellest kõigest enamvähem toibunud. Ma siiski lonkan, aga see on paratamatu tagajärg. Selg on nii nagu ta on. Olematuks seda, mis juhtus, enam ei tee. Minu elu muutus peale seda kardinaalselt ja igavesti. Miski pole enam endine. Aga ma olen tugevam kui enne.
Mõnes mõttes tunnen ma ennast nagu maailm, kes selle kuriteo (mina siiski õnnetuse) üle elas, sellest toibus(b) ja edasi elab. Seda ei unusta keegi, ja edasi elama ju peab. Iga uus päev peab olema parem. Vähemalt peaks, ja enamasti ka on. Varemed on koristatud, ja asemele ehitatakse midagi uut. Paljud kaotasid oma elu, ja paljud kaotasid kellegi lähedase. Turvaline maailm varises kokku koos tornidega. Reaalsus ongi karm. Paljud olid selle unustanud. Samuti ka mina. Ärkasin reaalsusesse, et ka minuga võib juhtuda ükskõik mida. Kunagi ei saa kindel olla, et “minuga ju midagi ei juhtu”. Aga ma saan elada nii, et ma kaitsen ennast nüüdsest paremini, ja proovin kaitsta ka teisi. Et ma olen vastutustundlikum. Ja ma tean, et ma ei ole siin maailmas üksi. Et siin on nii häid, kui ka pahasid inimesi. Et ma tahan olla nende heade inimeste poolel, ja ma tean, et me hoiame kokku. Et on olemas uskumatut ühtekuuluvustunnet ja hoolivust, millest me ennem seda pole nagu teadlikudki olnud. Mõnikord adume seda alles siis, kui midagi paha on juhtunud, ja me ennast kokku peame võtma.
See oli minu lugu tornidest ja minust endast. Kuigi ma olin NYC-st sel hetkel üle 4000 kilomeetri kaugusel, on see midagi, millega ma tunnen nagu ühendust. Parem, kui juhtunud poleks ei seda ega teist. Aga juhtus.
… istusin tol hommikul Café jutukas, kui sääl üks varasemalt tuntud muusikaarvustaja, hiljemalt tuntud daytrader-“miljokas” (kes viimase ameti tõttu arvutitpidi reaalajas Wall Streetil ja “nastakil” rippus) kraaksatas, et “wtf, boeing lendas WTC-sse präägu”. Vast 10 minutit hiljem, teise lennuki aegu oli selge, et tööpäev on selleks korraks nahkas … õigupoolest kulges CNNi, ABCnewsi jms. uudiskanalite tont-teab-kust hangitud videostriime jälgides. Põhjatorni kokkuvarisemine edastus juba otsepildis .. 🙁
Sellises mastaabis sündmused valgustavad ühtlasi üsna halastamatult üksikisiku arusaamist maailmast, globaalsest kontekstist. Kes adus maailma muutumise hetke ära, või kes teadis veel nädal hiljem, et “lennuk lendas kuhugi kaubanduskeskusesse”…
Mina sõitsin järgmisel päeval koju ja panin leinalipuna Eesti lipu maja külge.
Lisan siia veel ühe kirja teel tulnud meenutuse siitsamast New Yorgist, Mariselt:
“Mu sõbra Scotti kontor asus WTCst paar kvartalit eemal, esimese lennuki rünnaku ajal kõndis ta parasjagu tornide all. Ühtäkki märkas ta, et kogu tänav oli JPMorgani dokumente täis, need lihtsalt laperdasid õhus ümberringi… Scottist sõitsid mööda kiirabi- ja tuletõrjeautod … Veel ei saanud mees aru, mis ometi toimub… Kui tõstis pilgu üles ja nägi, et üks torn on mattunud suitsupilve. Kuna torni sissesõitnud lennukist valgus välja niivõrd palju kütust, jooksis see mööda liftishahte ja koridore otse ülevalt alla ja seega süttis peatselt kogu torn … enne teise lennuki rünnakut. Siis taipas Scott, et midagi on väga valesti ja kiirustas eemale. Enne veel jõudis näha, kuidas torni poole jooksnud tuletõrjujale kukkus sõna otseses mõttes otsa ülevalt alla hüpanud või tõugatud inimene, loomulikult said mõlemad surma.”
olin sel ajal tänaval, minemas Olympia kohvikusse. Uksel jooksin kokku, enam ei mäleta oli see Tuudebergi või Rebasega – igatahes keegi mees Inorekiga seotud Sprodiajakirjast, kes surmtõsise näoga ütles: tead, et sõda on lahti… (see oli shokk, seepärast ka mälu selline)…Edasi oli päev naelutatuna arvutiekraani…
Asja traagika kahekordistus NY 2005. Vaata karu pilti: http://www.kajatampere.blogspot.com
generic order viagra pills fda approved
order viagra
generic viagra pills generic viagra
generic viagra
http://dev.anything-digital.com/component/option,com_smf/Itemid,71/action,profile/u,33548/
[url=http://dev.anything-digital.com/component/option,com_smf/Itemid,71/action,profile/u,33548/]generic viagra[/url]
cheap cialis
http://forum.libsyn.com/profile.php?mode=viewprofile&u=53637&cheap-cialis
[url=http://forum.libsyn.com/profile.php?mode=viewprofile&u=53637&cheap-cialis]cheap cialis[/url]
buy generic viagra drugs online
generic viagra
http://www.supportfreaks.com/appiesboard/profile.php?mode=viewprofile&u=17161
[url=http://www.supportfreaks.com/appiesboard/profile.php?mode=viewprofile&u=17161]generic viagra[/url]
generic cialis
http://www.askmen.com/search/?sitesearch=&q=site:pills-supplier.com&pillskey=generic-cialis
[url=http://www.askmen.com/search/?sitesearch=&q=site:pills-supplier.com&pillskey=generic-cialis]generic cialis[/url]
cialis
http://www.askmen.com/search/?sitesearch=&q=site:pills-supplier.com&pillskey=cialis
[url=http://www.askmen.com/search/?sitesearch=&q=site:pills-supplier.com&pillskey=cialis]cialis[/url]
generic generic viagra pills fda approved
generic viagra
http://www.news.com/5208-1024_3-0.html?forumID=1&threadID=31546&messageID=344743
[url=http://www.news.com/5208-1024_3-0.html?forumID=1&threadID=31546&messageID=344743]generic viagra[/url]
cialis online
http://www.news.com/5208-1024_3-0.html?forumID=1&threadID=31546&messageID=344735
[url=http://www.news.com/5208-1024_3-0.html?forumID=1&threadID=31546&messageID=344735]cialis online[/url]
cheap cialis
http://www.news.com/5208-1024_3-0.html?forumID=1&threadID=31546&messageID=344736
[url=http://www.news.com/5208-1024_3-0.html?forumID=1&threadID=31546&messageID=344736]cheap cialis[/url]
cheap drugs pharmacy,buy viagra pills
buy viagra
http://www.supportfreaks.com/appiesboard/profile.php?mode=viewprofile&u=17160
[url=http://www.supportfreaks.com/appiesboard/profile.php?mode=viewprofile&u=17160]buy viagra[/url]
cheap cialis
http://www.askmen.com/search/?sitesearch=&q=site:pills-supplier.com&pillskey=cheap-cialis
[url=http://www.askmen.com/search/?sitesearch=&q=site:pills-supplier.com&pillskey=cheap-cialis]cheap cialis[/url]
buy cialis
http://www.askmen.com/search/?sitesearch=&q=site:pills-supplier.com&pillskey=buy-cialis
[url=http://www.askmen.com/search/?sitesearch=&q=site:pills-supplier.com&pillskey=buy-cialis]buy cialis[/url]
cheap viagra online
<a href=”http://medind.nic.in/cgi/siss.pl?search=cheapviagra”>cheap viagra
http://medind.nic.in/cgi/siss.pl?search=cheapviagra
[url=http://medind.nic.in/cgi/siss.pl?search=cheapviagra]cheap viagra[/url]
<a href=”http://svmb.org/search.cfm?searchstring=genericcialis&type=”>generic cialis
http://svmb.org/search.cfm?searchstring=genericcialis&type=
[url=http://svmb.org/search.cfm?searchstring=genericcialis&type=]generic cialis[/url]
order viagra online
order viagra
http://www.briontoss.com/spartalk/member.php?u=4129
[url=http://www.briontoss.com/spartalk/member.php?u=4129]order viagra[/url]
buy cialis online
http://www.binaryboy.com/forum/member.php?u=9011
[url=http://www.binaryboy.com/forum/member.php?u=9011]buy cialis online[/url]
Him casino online autorizzati cut suit white neutral poker gratuites débutant hidden pot spikes buy regles poker americain bust railroad four jacks fish time.
Seychelles Islands
Cum Soaked Tit
Preteen!!
Preteen | http://google.com/group/young-videos/web/
Gwen Araujo
Anal Cumshot Teen
Squirt Online!!
Squirt Online | http://google.co.uk/group/high-def-squirt-videos/web/
Rough DP would make you happy!
http://google.co.uk/group/crazy-dp-videos/web/
tree boat google stone minor
Soma would make you happy!
http://google.com/group/soma-for-you/web/
Порно за СМС!
Порно за СМС | http://www.rbc.ru/cgi-bin/redirect.cgi?http://php4you.biz/su/in.cgi?13¶meter=goo
Excellent web site. Plenty ߋf ᥙseful informatiоn heгe.
I’m sending it to a few friends and also sharing in delicious.
And օf ϲourse, thanks for yoսr effort!
Morestone Granite & Marble Limited, locating in Xiamen China,
specializes in the production and export of basalt stone products all over the world.
Our basalt stone is extracted and developed from the quarry in Fujian and Hainan province
China, and it can be generally catagorized into basalt grey, basalt black and lava stone.
Each basalt stone has its own and unique apperance to give architect and designer endless creation of residential, commercial and
hospitality projects.
Basalt is a volcanic basalt stone with soft touch feeling and clean look.
The basalt volcanic rock is cut by machine with circular
blade into various thickness of slabs. And the slab of basalt stone will be cut into varieties of
cut to size dimensional stone according to the statement of order.
Our knowledgable staff with passion of basalt stone pay much attention on the details of
production, clients are expected to receive quality
basalt products with competitive price, no matter large or small order.
For more
http://www.eastbasaltina.com
Morestone Granite and Marble Ltd
http://www.morestone.net
I read this artіcle completely оn the topic of the resemblance of
hottest and eaгlier technologies, it’s awesome article.