Ma vahetan nime ;)

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Õnnitlen diili(de) puhul.

    Ma ei saa küll aru, kus Ameerikas seda eesnimi-kesknimi-perekonnanimi ikka nii väga kasutatakse, et sellest narrimise allikas teistele lastele võiks saada? Kujutasin ette, et seda middle name`i teised lapsed eriti ei teagi?

  2. Ahjaa, seda ka, et Potterilugude autor J.K.Rowling võttis just selleks endale nime J.K., või õigemini loobuks oma eesnime kasutamisest kirjanikuna, et ta saaks olla oma lugejate jaoks ilma sootunnuseta. Et ka poisid loeksid, ei peaks mingiks “tädi kirjutatud jutuks”. (Mõnda aega see võibolla ka toimis, aga praeguseks teavad vist ka väikesed poisid, et need raamatud on naise kirjutatud…)
    Sina jälle minu arust teed vastupidist. Epp on inglisekeelse kultuuri jaoks kesksooline nimi, lugejad ei tea, kas seal taga on mees või naine. Aga Petra on üsna kindlalt naine.

    Lihtsalt, mõtisklemiseks.

  3. oh seda nimevärki.
    minu jaoks on ilmselt kõik otsustatud. jään elu lõpuni oma nõmeda perekonnanimega (“ah, mis, lambist vää? höhöhööö) ja eesnimega, mida kõik poisinimeks peavad. isegi hüüdnimi teeb must pardikese väljamaal. (“call me daki.” – “ddeääkie?” – “oh.. no, well, it’s like d-u-c-k-y…”)

  4. Initsiaalid ei ole minu meelest üldse siin probleemiks. Ma omal ajal küsisin Justinilt, et kus see laps siis hädas on, kui ta initsiaalideks on PPP. Ei saanudki ma õiget sotti… Aga siis leidsime juba uue ja ilusa nime.

    Middle name kohta küsimus – seda siin ei teata ega kasutata eriti, kui just mõni erandjuhtum, kus on kaks lühikest nime või kus hoopis inimene kasutabki oma teist nime ja siis ei teata sageli ta esimest nime.

    (Middle name – see on siis see, mida eestlastel tavaliselt polegi ja kuhu igas ankeedis tuleb siis kriips panna 😉

    Küsimus kesksoolisuse kohta… No ma ei tea. Ma saan aru, miks JKRowling võis nimest loobuda. Aga minu jaoks… No lihtsalt see Petra Petrone kõlab nii hästi ja leheküljenimeks sobib hästi. Seda kõike ei saagi üle mõelda. TUNNE on õige.

  5. Aa, Daki ka vahepeal netiilma ilmunud, ma just mõtlesin, et reaalsus on su alla neelanud 😉
    Minu arust on sul hea nimi. Ma nii lambist ütleks, et maailma tippkümne seas on su perekonnanimi. Sellise valgustusliku tähendusega, et paremat annab leida.

  6. Ojaa, mitte et seda teile nina alla hooruda, aga ma jatkuvalt roomustan oma nime yle, millega saaks ilmselt Aafrikas ka hakkama. Aint et perekonna nime siin pubeka eas natuke narriti, aga no misiganes… See oli ka yks suurematest faktoritest lapse nime valimisel, et ta sellega igal pool hakkama saaks.

    Petra on vaga lahe, mitte eriti levinud, aga samas ka mitte midagi voorast. Pakun, et kui teil peaks poeg veel tulema, siis peaks ta kindlasti olema kas Peter voi siis Peeter. Peeter Petrone. Okok, on jahh pii-pii, aga toenaosus on suur, et ka tema koolikaaslaste initsiaalidega annab nilbeid nalju valja moelda 🙂 Eriti kui vanemad on kaks sona-inimest…

  7. mul ka ameerika konteksti täiesti sobimatu nimi. olen tüdinud seda spellimast ja hääldust neile õpetamast.
    poleks iialgi uskunud, et minu ilusast ja tähendusrikkast nimest (arhailises eestis nimetati ‘kärtideks’ tarku vanu teadjanaisi;)) – selline mõttetu kei-ei-ar-tiiii saab…
    aga nime vahetama siiski ei kipu. olen olnud oma eelmises ingliskeelses kultuuriruumis ‘kathy’ ja see hakkas mu identiteeti murendama.

    sulle soovitaks just EPP kirjanikunimeks jätta. ebatavaline, lühike, ebamäärane – sootu! suur pluss, nagu juba öeldud – meeldejääv, huvitekitav.
    PETRA on siinses kultuuriruumis lihtsalt nimi. isegi mitte eriti huvitav, kuid selline…teatud kindla identiteediga. nagu MARIS või KERSTI meil.

  8. kuna tulin just eestist, lõi esimesena ette Petra Pesutänav, sest seal kõrval oli mac’i teenindus…….vabandust;)))

  9. Epp, ma olen seda nimevahetamist ka viimased 6 kuud kaalunud. Eestis v2gagi tavaline Katrin ei l2he meerikamaal mitte kuidagi. Kusjuures kui kirjutada Kathryn, saavad hakkama kyll. Niiet eks ma olen edaspidigi Kat v6i Katie kui ma just nimele a-d l6ppu juurde ei lisa. Katrina h22ldamisega saavad k6ik suurep2raselt hakkama millegip2rast. Ma ei tea, mis siis saab kui ma yhel p2eval lapsele T6nu v6i Ylle tahan nimeks panna, kolime Eestisse tagasi?!

  10. nimed on keeruline teema. ma olen kogu oma elu elanud nimega, mis on küll väga tavaline Ungaris, aga täiesti unikaalne Eestis, ja kuna mul Ungariga absoluutselt mitte mingisuguseid sidemeid ei ole, siis on mul sellest tavalisusest ka vähe abi olnud. (mu emal oli suurushullustus peal, kui ta mulle kunagise ungari poplauljatari järgi nime pani….). ingliskeelses maailmas on vaja muidugi seletada ja spellida ja hääldust õpetada, aga ma pean seda niikuinii ka Eestis tegema, nii et mingisugust vahet pole…. 🙂

  11. issand… kärt, missugune teatud kindel identiteet on nimedel maris ja kersti? mina olen alati arvanud, et marist teavad eestlased Londiste, õige nimega Vant järgi ja ameerika kultuuriruumis (ja ka soome) Frasierist, kus Nilesi esimese (hullu) naise nimi oli maris.

  12. Mu vanemad suutsid küll panna rahvusvahelise nime ja kõikjal olen arusaadavalt ka O+, aga kuna lapsepõlves tehti mulle mu nimi niivõrd vastikuks, et praegugi veel käib jubedusevärin üle kere kui keegi pärisnime järgi kutsub, siis kaalun ka väga tõsiselt nimevahetust. Minu jaoks on minu eesnimega inimene hoopis keegi teine, mul on sellele raske reageerida ja end sellega samastada. Pealegi on praeguse perekonnanimega kombinatsiooni Tallinnaski juba liiga palju ja mul tuleb erinevates kohtades ikka isikukoodiga vehkida tõestamaks, et mina küll see kaamel ei ole, keda taga aetakse.
    Nõrk koht on asja juures muidugi see, et keeleseaduse järgi ma Ieska nimeks võtta ei saa 🙂

  13. Mõnikord tundub tõesti, et inglisekeelsed on nii ohmud. Mina olen juba aastaid kas Linda voi Lisa voi Liana voi kesteabmisveel olnud. Aga nime ei muuda. Õppigu ära.
    Olen oma töökohtades ainuke olnud, kes kohe Bangladeshi, India, Indoneesia, vm nimed õieti meelde jätab (Austraalias tuli neid tihti ette). Ja parandan teisi kui ei kellegi kolleegi nimi täidsa ära väänatakse. Ju siis kaitsen sellega ka oma identiteeti.
    Aga minu ema Sirje nime on võimatu inglisekeelsetele õpetada, sest nad ei kuule seda õieti ükskõik kui mitu korda seda kordad või ette veerid. Nüüd ongi tast Cecilia vms saanud 🙂

    Petra Petrone kõlab hästi.

  14. Nt. minu nimi on Piret ja ma ei kujutaks ette, kui ma kunagi Ameerikasse või Inglismaale või kuhu iganes lähen, kuidas siis mu nime võõrad hääldaksid.. :S

  15. Ehhee, üldiselt on vahel nimede mittejagamisest kasu ka. Enamus keskeurooplasi kujutab nime Maret taga suurt paksu meeskodanikku 🙂 Iga kord kui mulle saabub kiri, mis on adresseeritud deheer ehk härra Maretile, rändab see rahulikult rämpspostina paberikasti. Jälle vähemalt oma aega ja energiat kokku hoidnud.
    Samas on mul juba ammu tahtmine nn keskmine nimi võtta. Korralike katoliiklaste pähe ikka ei mahu ühe eesnime võimalus – pangas nad panidki mulle isanime keskele, et järsku tekib veel samanimeline, urrrr…
    Enamlevinud eesti nimed ei tähenda inglise keeles õnneks roppusi, aga naisterahvas, kel Reet Keever passis, võib Hollandi piirivalve ikka kulmu kergitama panna.

  16. minuga on jälle nii, et olgu kui raske, keeruline, kummaline jne, jne ta ükskõik kellele ka ei tundu – austan oma vanemate valikut, olen oma nime üle uhke ja ei muuda MITTE IIALGI oma nime.

  17. Nojah, mul on tuttav träkijuht, kellel nimeks Ants Parts. Ja kellel kogu aeg probleeme sellega, et tahetakse lükata karantiini/vqtta vahele loomsete jäätmetega hangeldamise eest.

  18. ojaa, ma tean, mida sa tunned… teine asi on see, et minu teada annab nimest epp absoluutselt iga keele igas dialektis keeles midagi roppu või ebameeldivat välja käänata. epu-pepu on ikka rõõmus lapsepõlvemälestus, vanemaks saades muidugi juba epp-kepp ja sellega seotud rõõmsad seosed.

    kuigi ma samuti tglt nime ei vahetaks. päriselt mitte. (aja)kirjanikunimi on aga teine asi, muidugi.

  19. aga lihtsalt lohutamiseks, et kui epuga saadakse üldjuhul siiski hakkama (ipp, iip või eep moodi rohkem, jah, aga siiski), siis kõige rohkem itsitada oleme saanud (ja kaasa tunda nimeomanikule) siis, kui ingliskeelsed üritavad sotti saada nimest SIRJE. see tundub küll täiesti ületamatu olevat.

  20. mdx, ei ole sirje ületamatu:D tean mitutki ameeriklast, kes häda sunnil on sirje välja hääldama õppinud. ehkki, pisut enam kõlab see nende suur sirja-na, kui sirjena. aga kui tead, kellest jutt võib olla, siis saad suurepäraselt aru:D

  21. Minu nimeks on Eestis korra kirjutatud Preatone ja korra Preatoni. Ja siin USAs olid ühel nimesildil Perone.

    Nele loo peale meenub, et meie saame niimoodi kõik koduaadressile tulnud Dear John Petrone kirjad ära visata ja kõik John Petronet tahtvad kõned lõpetada. Justin nimelt pani ennast andmebaasi J.Petronena ja marketingi-inimesed siis panevad umbropsu, kõige enam kasutatava eesnime peale…

    Mina olen oma Epp-nime üle Eestis väga uhke, erilisi narrimisi ka ei mäleta. Epp on ka vana eesti sõna ja tähendas rõõmsat, edevat. Sõna eputama on tänapäeva keeles veel alles.

    Aga Petra Petrone kõlab ikka üllatavalt hästi ka. Ma loodan, et Rheinfeldenis, Saksamaal elav koolinoor ei pahanda, et ma ta nime kasutama hakkan… 😉

  22. Täiesti naljakas, et oma nime tahad vahetada, kuigi ma ei tea, mulle nagu eriti see Petra nimi ei meeldi. Maitse asi muidugi. Kui ma õigesti mäletan, siis üks Barbie nuku sõbranna on Petra. Kui kirjanikunime võtmiseks juba läheb, siis mina võtaks juba perekonnanime ka teise, oleks lihtsalt endal huvitav.
    Jah, see on teada, et ameeriklased jäävad iga asjaga jänni, aga pean ütlema, et ka eestlased ei saa ega ilmselt tahagi saada hakkama ka niisuguste lihtsate nimedega nagu näiteks minul. Elina – on seda siis raske hääldada? Aga näed, teatud protsent eestlasi oskab selle hääldada Eliinaks. Oma perekonnanimest ma ei räägigi. Ja kirjapilt muutub siis Liinaks. Huvitav on aga see, et välismaalased on mu nime alati õigesti hääldanud, või kui siis ütlenud Elena.

  23. See on võibolla veidi teemast mööda, aga ma tahtsin öelda, et tegelt on kellaaeg ka väga segane teema. Ja kuupäevad – need ju muutuvad iga päev!

  24. See on võibolla veidi teemast mööda, aga ma tahtsin öelda, et tegelt on kellaaeg ka väga segane teema. Ja kuupäevad – need ju muutuvad iga päev!
    Või?

  25. Kirjanikunimi on minu meelest just hea mõte – aitab vajadusel identiteete lahus hoida (ma küll ei tea, kas Sul seda vaja on, aga mul küll oleks, nii et teeksin kirjanikuks hakates kah nagu Kerttu Rakke). Ja ainult eesnime muutmine aitab seda kindlasti ka 🙂

    Aga nimedest: Kaja on inglise keeles enamvähem öeldav, aga hispaania keeleruumis osutusid need neli tähte täiesti hääldamatuks kombinatsiooniks. Kõik, kes mu nime kirjutatuna nägid, lihtsalt põrnitsesid seda. Heal juhul proovisid ettevaatlikult öelda: Kahha?

  26. Jubejussi kutsutakse ameerikas dzubedzussiks. Tansaanias on jubejuss aga hoopis Sigõmsiktõm. Indiaanlaste hulgas aga Mees kes kuulab träänsi.

    Aga Petra on ilus nimi. Toob Petra Nemcova (nämm) meelde kohe. Teine asi muidugi kas too nemcova ka lastekirjandusest miskit teab.

    Nimedega on igasuguseid huvitavaid asju juhtunud. Mul on üks sõber, kes elas kogu aeg teadmisega, et ta on Toomas. Hilljem, kui 16 aastaselt passi saama läks, siis selgus, et sünnitunnituse järgi on ta hoopis Ants.

  27. Heh, minul on ideefiks, et oma tulevasele tütrele panen nimeks Epp, ja kui meie perekonnanimi (Sepp-tüüpi) veel juurde võtta, siis tuleb kokku häälduslik õudus, ka eestlase jaoks. Epp on lihtsalt nii uskumatult mõnus nimi. Keskmise nime saab mu tütar ka, igal sajal juhul enam-vähem rahvusvahelise.
    Aga mind ennast on mitte-eestlased ristinud nii Riit´iks, Rhet´iks, Red`iks kui ka – ebakaines olekus iirlased – Tubbyks, tol hetkel aktuaalsete teletupsude järgi. Samad mehed panid Anneli-nimelisele sõbrannale nimeks Hollywood (tema mees kah ameeriklane, aga ma polegi küsinud, kuidas mehe pere tema nimega toime tuleb). Samas ei ole iirlaste Ciara, prantslaste Benoit ja sakslaste Günther suurt paremad midagi.

  28. Liina kirjutas, et “mõnikord tundub tõesti, et inglisekeelsed on nii ohmud”. Tegelikult on eestlased samasugused “ohmud”. Eestlaste “tsonn” ja “merilin” on inglise nimede John ja Marilyn tegelikust hääldusest vähemalt sama kaugel kui “sirja” “sirjest”. Isegi esmapilgul lihtne rootsi nimi Anna ei kõla nagu eesti “anna”, aga paljud eestlased ei saagi vahest üldse aru ja hääldavad enda meelest õigesti. Eksootilisematest keeltest ärme üldse hakka rääkima – mu poolatarist sõbranna pole ohtrast harjutamisest hoolimata mitme aasta jooksul oma araablasest elukaaslase nime õigesti hääldama õppinud. Samamoodi ei oska minu rootslastest sõbrad mu lihtsat neljatähelist eesnime korrektselt välja öelda, sest rootsi keelele pole lühikeste vokaalide vaheldumine lühikeste konsonantidega omane.

    Keeled on lihtsalt erinevad ja tavaliselt läheb üsna palju aega, enne kui kõne- ja kuulmisaparaat võõra keelega kohaneb ja inimene võõrast keelt aktsendivabalt hääldama õpib (kui üldse õpib). Inimeselt, kes pole iialgi eesti keele keskkonnas viibinud, on paari kordamise peale perfektset “sirjet” või “eppu” nõuda liig.

  29. Vat kui see Epp peaks veel Eestisse jõudma, siis saab ta rabanduse taarapunktis, sest igale pakendiliigile on lisatud EPP ehk Eesti Pandi Pakendi märk.
    ûldiselt elasid kunagi siin maal selline tänaseks väljasuremas rahvus nagu eestlased ja neil oli selline vanasõna nagu: “ega nimi meest riku, kui mees nime ei riku”
    Kuna aga siin on tegu oma nime üle virisevate naistega, siis parafraseeriks: “Küll nimi naise rikub, kui naine välismaal ….”

  30. Võibolla mulle seepärast ongi prügimajandus nii hingelähedane, et iga kord, kui näen EPP (näiteks ka artiklites kohtab seda), tunnen end isiklikult puudutatuna?… 😉

    Aga nimi rikub küll, ma ei tea, kas mees või naist, aga tuju. Alles eile oli järjekordne näide, kui pidin telefonis (ühele loengule registreerimiseks) oma nime andma ja oli piinlik jama jälle selle eesnimega. Inimesed ei suuda sageli ka taibata, et nii lühike, ja ongi kõik.
    See probleem jääb mulle edaspidi ka, USAs sarnastes olukordades, ega ma ju ametlikult nime vahetama hakka.

    Hullem on olukord ainult Tiit nimelistel meestel 😉

  31. Ameerikas olles olid ühed mu tuttava tuttavad nii rõõmsad, et nad teadsid Eestist pärit kuulsat heliloojat “Paati” ja olid nii imestunud, kui mina teda ei teadnud. Pärast sain muidugi aru, et mõeldi Arvo Pärti.

  32. miks just tiit hull on? esimese hooga ei karga endal midagi ekstreemset või roppu pähe selle nimega seoses.. 🙂
    aaaaaaaaaaaa! et tit või? no siis tuleb ekstra tähelepanu juhtida _kahele_ iile 🙂

  33. Mqned aastad tagasi, kui eesti ei olnud veel euroliidu ikke all, siis ikka juhtus nii, et mqni mees tegi euros pätti. Ja siis väitis, et dokumente pole ja tema nimi ja kodumaa pandi kirja tema enda ütluse pqhjal.
    No ja siis vaesed välisministeeriumi tegelased said ikka lquatäie hirnuda kui pidid saatma välja teate, et Manna Puder vqi Türa Yrask pole kunagi olnud Eesti kodanikud ja nemad selliseid isikuid ei tunne.

  34. Ega see itaaliamaa nimeelu ka kerge pole. Sõbranna mees senimaani kutsub oma naist kjulliks (aga mülleri õlut oskab hääldada).. Kuna eesti tugevas taa-st kuulevad itaallased oo.. siis minu ilus mari-ly muutus neile: “Moori ja miss veel?”
    seega hakkasin end tutvustama kuimeerily, millele laksiti kohe otsa ka n.. kui oma sitsiillasega sain tuttavaks, arvas ta, et merilyn on pornotähe nimi, ning hakkas meeriks kutsuma. Kui lõpuks dokumenti nägi ja sai aru, et ma olen hoopis maari ( ja hääldades tuleb suu korralikult lahti teha ning parem oleks ka viibe käega irw), siis oli juba hilja.. nüüd olengi enamusele meeri ja ise tutvustan alati end kui maari… nohh, ly+d ei hakkagi otsa panema, ajan pead sassi.
    No ja janikast saab siin maal kohe dzanika ning minu ema koera geenat kutsutakse rahulikult jeenaks.
    Rääkimata sellest, et itaalased tahavad alati kõiki nimesid tõlkida! Nt. prints Charles on principe Carlo, Aleksandrit saab ruttu alessandro,Juhanist Giovanni, mihklist michele jne..Mari-Ly on seega kohe Maria-Lena.. kui ma siis seletan, et maria on eesti keeles maarja jäävad nõutult otsa vaatama. Õnneks tähendab mari marja, see juba sobib, et mu nimeks on frutta 🙂 (vähemalt mingi tähendus on asjal.. need paganate nimed)
    Kuid samas ka Eestis kuulen itaalia keelsete nimede väänamist tihti. Kõige eredam näide on vist chicco (lastekaubad), mida Eestis hääldadakse tsitso või tsikko.. itaalia keeles on kikko (kui c-le järgneb a, o ja h-mida ei hääldata kunagi on c=k).. veel naljakam on see, et eestlased nimetavad caffe lattet vaid latteks.. mis tähendab vaid piima…aga see on juba teemast väljas

  35. aga miks Sulle just Epp nimeks pandi, kas tead põhjust ja kuidas Sa oma nimesse suhtud? võimalik, et oled juba kirjutanud sellest, kuid olen Su blogi hiljuti avastanud. nimi on kuidagi nii võimas mantra, et mõtlen juba aastaid, mida lastele nimeks võiks panna (kuigi neid veel pole) :). mulle tundub, et iga nimega, ka kirjaniku nimega loome ja kujundame me ennast (ka eneseteadvust). ja mõnes mõttes annab iseendale pandud nimi väga võimsa laengu. sest me ise tunneme ju endid kõige rohkem ja teame, et vot see on see!

  36. Mu ema tahtis panna Hepp, ta oli kusagilt kuulnud, et väidetavalt vanas eesti keeles oli hoopis niimoodi õige nimi olnud: Hepp, mitte Epp (kuigi ma ei kujuta ette, kust meie teame, mis ikkagi vanas eesti keeles oli…)
    Aga siis oli keegi sõbranna või sugulane soovitanud panna ikka lihtsama versiooni… Ja läks siis lõpuks ikka ilma H-ita.

    Igatahes tahtis ta rõõmsat ja edevat tütart ja sellepärast see nimi 😉

  37. Lohutuseks Tiitudele: üks Peebu-nimeline mees, tüdinuna beep-show teemalistest itsitustest oma nime ümber, tutvustab end ise tavaliselt nii: “My name is Peep and I have some shows, as you know…”

  38. Epu nime lühiduseprobleem tuli mullegi tuttav ette. Kui Eestis tundub Mari vaat et kõikse lihtsam nimi üldse, siis vahepeal Taanis elades läks hulk aega, et sellest kiiresti väljaöeldavast “marist” õige nimi saaks. Enamasti lasin “marie” ära kirjutada ja täpsustasin siis, et üks täht sai liiast. Inglastele on kõige lihtsam tutvustada Mary-na ja selgitada, et y asemel on i. Need toredad inimesed, kes püüdlikult õige nime tahtsid öelda, ütlesid alati “maari”.

  39. minu suguvosas yhe esiema nimi oli Hipp, vast kuskil 100 voi natuke rohkem aastaid tagasi.
    aga isegi nii inglise-ameerika nimi nagu Helen, valmistab siin inimestele raskusi. no voibolla olen ma ise pudikeelne voi haaldan seda liiga eestiparaselt. ja ysna mitmed kutsuvad mind hoopis Helenaks, nii et alati peab valvel olema, et ara tabada et just sinu poole poordutakse.

  40. Jah, Tiit on vist olla raske küll. Nägin Eestis ühel koolidirekotril Tiidul kirja, mille ta oli kuskilt võõralt maalt saanud. Aadressi kohale oli pandud Mrs. Tiit ….. Mu mehel on ka sugulane nimega Hipp, temast peaks veel kunagi kuulus flötist ehk tulema. Põhja-Eestis tegutseb aga üks massöör, kelle nimi on Hipe. Eks need Hipp, Epp, Hepp jne kõik ühest tüvest tulnud on, väga vanad nimed.

  41. No minust sai Ühendet Kuningriigis igatahes Pat, naljatamisi Patrick 🙂 Aga keeled on tõesti erinevad, niiet mina seda neile pahaks ei pannud.

  42. Ma olin ka oma nime seletamisega Eestist väljaspool hädas kuni leidsin lihtsa lahenduse. Hakkasin kandma käekette/paelu vms kus mu nimi peal. Siis polnud seletada vaja, pistsid käe nina alla ja inimestele jäi meelde. Kui unustasin kirjaliku variandi enda külge kinnitada, tutvustasin ennast Eppie või Eppy, see nimekuju on võõramaalastele suupärasem ja olenevalt riigist ka tuttavam. Muidu oli nime originaalkuju seletamine tüütu küll, aga ega selle pärast veel ära muutma hakka 😀

  43. tere….
    lugesin su artikklit ja arvan, et sa ei peaks välja tegema nendest kes sun nimega harjunud pole JA KES KUKKUB NORIMA. ÄRA TEE NEIST ÜLDSE VÄLJA.
    :=) VAHET NAGU POLE MIS ON INIMESE NIMI, iga inimene on omamoodi isiksus…
    su nimi võibolla PETRA-PETRONE, EPP, Ivi, Iivika, Katja jne… ka need pole minu arust ilusad nimed…aga keegi ei saa nime peale näpuga näidata, kuna neil endal võib ju hullem nimi olla:=) Soovitus: Ära tee neist väljagi….

    Ivi Hurma

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar