Vastan ka ülejäänud küsijatele.

Toivo küsib:

mille järgi naised valivad, kas kasvatavad pikad juuksed või jätavad endale lühikesed juuksed?

Vastan:

Üks mu meessoost tuttav arendas teooriat: pikk juus näitab, et naisel on hea iseloom – tal on püsivust, kannatlikkust, ta ei muuda liiga kergesti enda meelt. Ta ütles, et usaldab pikkade juustega naisi rohkem, lühijuukselised on liiga “perud”.

Oma mõte selles teoorias on 😉

Mina ise lõikasin oma pikad juuksed maha pärast üsna pikka kaalumist. Aga jah, kannatus sai otsa. Pikk juus tähendab pusasid ja valu… Aga juba lõikamise hetkel teadsin, et lasen neil jälle kasvada. Lihtsalt, “tunne on”, et tahan pikemaid. Mulle meeldib ka see protsess, kuidas juuksed tasapisi kasvavad. Nagu oma väike aiamaa 😉

—

Moonika küsib:

Olen aegajalt mõelnud sellele, et miks ameeriklased armastavad oma maju puust kokku klopsida. Eriti piirkondades, kus esineb palju tornaadosid. Kui telekas kuskil jälle Ameerika tornaado tagajärgi näitab, siis on ikka kõik puitmajad pikali puhutud nagu hunt kolme põrsakese muinasjutus. Juba muinasjutus jäi ju püsima majake, mis oli tellistest ehitatud.

Aga miks ameeriklased ei ehita omale korralikke maju? Odavam oleks ju ehitada üks maja, aga see-eest selline, mis ikka tornaadosid ka kannatab, kui et pärast igast tornaadohooaega uus puumajake püsti panna. Üks sõber pakkus, et ehk on asi selles, et kuna on oht, et maja kokku kukub, ja kindlustus on väike, siis tuleb ehitada nii odavalt kui võimalik aga ma ei näe ikka selles loogikat.

Vastan:

Võibolla oskab mõni Ameerika-eestlane seda paremini kommenteerida.

Mina pakuks omalt poolt välja järgmise teooria: igal pool siin ehitatakse maju nii puust kui kivist. Kui ma kõnnin meie rannapiiril, siis näeb siin mõlemat sorti maju. Aga kuna puumajad on need, mis lendavad tormiga uppi, siis neid ka filmitakse ja neid näitab rahvusvaheline tele. Teleka vahendusel ei saa mitte kunagi adekvaatset pilti reaalsusest.

—–

Väike-Mari pärib:

Mind huvitaks väga su India reisikiri (kindlasti on ta sul kuskil sahtlis olemas..), eriti ashramis elamise osa.

Vastan:

Indiast on mul ühte-teist meedias ilmunud, näiteks siin. Tõsi-tõsi, päevikutes on materjali ka, aga need päevikud on Eestis, kirstu põhjas. Olen mõelnud, et aashrami elust võiks kirjutada kunagi midagi ilukirjanduslikku.

—-

Väike-Mari veel:

Ning siis veel üks tuleviku jutt; ootan juba põnavusega su pere kohanemist Eesti oludesse.

Vastan:

Loodan, et mul jääb mahti seda ka kirjalikult fikseerida. “Eesti unistus seestpoolt vaadates” 😉

—-

Tatsutahime küsib:

Mida sa Eestisse tuleku puhul kõige rohkem kardad?

Vastan:

Iga kord, kui loen kurtmisi Eesti taaskasutussüsteemide üle, siis käib värin läbi. See saab olema vastik, ja sellele pole lihtsatl ahendust. Suur osa plastikust tuleb lihtsalt minema visata. Või seda olukorda kuidagi muuta. Aga kuidas? Ma ei taha astuda barrikaadidele võitlema, tahaks vaikselt kirjutada… Aga südametunnistus piinab, juba praegu.

—-

Pets küsib:

Robert de Niro või Al Pacino?

Vastan:

spontaanselt ütleks, et Al Pacino.

—-

Maria küsib:

Millised oleksid sinu 3 soovi kuldkalakesele?

Vastan.

See on mul varasest lapseeast olnud sama. Näiteks kui nägin rohelist päikeseloojangut: 1) Et tuumasõda ei tuleks, 2) Tahaks saada kirjanikuks, 3)Et kõik ülejäänud soovid ka täide läheksid! Kas polnud kaval, ah 😉

—-

Taavi pärib:

Kas Justin on süldi ja verivorsti maitsega juba ära harjunud?

Vastan:

Sülti pole ta veel maitsnud, aga on andnud kindla lubaduse kunagi purjus peaga Eestis mõnel saunaüritusel sülti süüa. Verivorsti ta sööb, aga mitte palju. Ütleme nii: kui hiljuti Brighton Beachilt venelaste toidupoest kaks rõngast ostsime, siis sõin mina ära kaks rõngast ja tema sai sealt kaks ampsu.

—

Tatsutahime:

Mis on sinu jaoks “kultuur”?

Vastan:

Kõik, mis on inimeste ümber. Kõik su pisikesed ja suured eelistused, millest sa saad teadlikuks eriti siis, kui sa teise kohta lähed. Kõige lihtsam ongi seda minu arusaama ilmselt seletada kultuuridevaheliste konfliktide, pisikeste lugude kaudu 😉

—-

Treissi:

Kuidas saad üle koduigatsusest Eesti järele?

Vastan:

Kui ma loen Eesti meediat, blogisid, vaatan netist telekat, siis läheb koduigastus just suuremaks (mis on ehk ka hea, aitab identiteeti alles hoida.) Aga sulle vastates – kuidas koduigastusest võitu saada, selleks tuleb täie rinnaga New Yorgis elada. Näiteks comedy clubisid külastada. See on siis see teine, tasapisi tekkinud identiteet. Ma ei suuda ennast ikka veel ameeriklaseks pidada, aga newyorklaseks pidada suudan küll.

—-

Vagamutt küsib:

Palun selgita sellist fenomeni – miks on välismaal eestlased omavahel (tihti automaatselt) sõbrad, mitte vaenlased, nagu koduvabariigis kipub kombeks olema?

Vastan:

Kas sa arvad, et kui ma sinuga koduvabariigis kohtuksin, oleksime vaenlased? 😉 Ma ei usu.

Üks asi: mu meelest tõmbavad teatud geograafilised kohad teatud tüüpi inimesi. Need noored eestlannad, kes on kodu maha jätnud ja New Yorki tulnud ning siia pidama jäänud, mingi hulluse-faktor peab meil ikka sarnane olema…

Teiseks, kodumaalt kaugel olles tuleb oma identieet uuesti üle vaadata. Sul on hobid – tore, leiad kokkupuutepinna ka uute sõpradega. Aga siis on ka need vanad naljad ja vanad mälestused ja lapsepõlve toidud, see külg sinus, mida keegi teine ei mõista, ainult eestlased….

Minu arust tekib see vajadus teiste eestlaste järgi kunagi pärast neljandat kuud, esialgu seda pole. Ja kui oled juba näiteks kuus aastat ära elanud uues kohas, siis hakkab ka see eesti sõprade vajadus vähemaks minema.

—

Vagamutt küsib veel:
Kas eestlane muutub välisriigis elades kuidagi paremaks, eestlaslikumaks või vastupidi – võõrandub Eestist?

Vastan:

Tegelikult olen ma mõlemat varianti näinud. Olen näinud romantilisi patrioote ja olen näinud neid, kes ütlevad “Eesti sakib ja mina sinna tagasi ei lähe”.

—

Anna küsib:

kuidas Eestisse kolimine edeneb?

Vastan:

Oleme graafikus. Järgmise aasta alguses tuleb see kolimine 😉

——

Katrin:

Kui laps kooliikka jouab, kuhu riiki pidama jaate, kas USA-sse voi otsustate Eesti kasuks. Teatavasti on koolisysteemid erinevad ja laveerida kahe vahel on raske.

Vastan:

Kõike ei saa nagunii ette planeerida ja elu näitab, et plaanid võivad muutuda… Äkki lõpetame hoopis Inglismaal või Iirimaal? Praegu on selge see, et järgmistel aastatel paneme elu paika Justini edasiõpingute järgi ning siis vaatame, kus ta töökoha saaks.

Loodan, et Marta koolimineku ajaks oleme kindlalt otsustanud, kuhu juured maha ajada. Sest koolieas laste maailmas on kolimine ja sõprade mahajätmine väga raske, tahaks sellest hoiduda, kui vähegi võimalik…

Õnneks on otsuse tegemiseni üle 4 aasta aega 😉

—–

Maria küsib:

Miks on NY “suur õun”?

Vastan:

Seda päris täpselt ei teatagi. Võibolla tuli see näiteks 1930ndate populaarsest tantsust. Võibolla aga ühelt hobuste võidusõitu kajastanud reporterilt.

http://salwen.com/apple.html ja http://ask.yahoo.com/19990201.html näiteks räägivad sellest.