Justin kirjutab eesti kangelastest

Bravo, Justin! Artikkel on hea. Suure huviga lugesin. Siiski pean nõustuma Luizega, kui ta kirjutab – “sisu on ka natuke … ameerikalik” Aga Justinile ei saa pahaks panna, et ta ei tunneta selle küsimusega seotud kõiki varjundeid. Sõjas oli Venemaa Lääneriikide liitlane, kel oli oluline osa fashismi purustamisel, milles nähti KÕIGE SUUREMAT OHTU demokraatiale. Hirm haakristi ees on ikka veel nii suur, et Günther Grassilt tahetakse Nobeli preemia vaat ei ära võtta selle eest, et ta 17a. poisikesena oli SS-s. Läti valitsus palus NATO tippkohtmisel Riias osavõtjatele mitte kinkida vamamemmede poolt kootud kindaid, kus Läti sajandeid kasutatud rahvusliku elemendina oli kirjes ka haakrist. Lihula sammas võeti ööhämaruses Ameerika suursaadiku Aldona Vosi nõudmisel maha. Pronkssõdur Tallinna südames seisab endiselt. Samal ajal liputavad kõik vapralt saba ühe endise KGB ohvitseri ees.
Paar aastat tagasi kirjutas inglane Lewis Jones Donald Rayfield raamatu “Stalin And His Hangmen” kohta oma artiklis “A monster Russians still adore” muuhulgas järgmist:
“A year before the Berlin Wall came down, I was surprised when the bride and groom at a fashionable London wedding led their guests in singing the Internationale, the Communist anthem.” LJ lõpetab artikli sõnadega: “And Western complicity continues. ‘How Stalin and his hangmen be exorcised’ asks Rayfield ‘if we fail to take heed when George W. Bush and Tony Blair drink beer with Putin, and the Russian army carries on Beria’s genocidal work in Chechnia?’ “

Justin kirjutas inglise keeles, mina tõlkisin.
Eks see lugu pidigi olema kõrvalseisja pilguga, ses mõttes ameerikalik.
Faktivead? Ta kontrollis kusagilt artiklist Pronkssõduri põstitusaega ja see on ligi 60 aastat tagasi. SS ja SS-Waffeni vahet teab ka.

Ma ise mõtlen, et see “Suure” aeg oli ääretult segane aeg, kõiki varjundeid ei suuda meie (samamoodi kõrvalseisjad) nagunii tunnetada.
Möödunud sügisel tegin oma vanaema ja vanaisaga pikad eluloointervjuud, soovitan samasugust kogemust kõigile.

maailmatu kahju, et kui minu esivanemad elus olid, ei pakkunud mulle ajaloolised asjad veel huvi. Mu vanaisa oli nii vana, et mäletas, kuidas Nikolai (tsaar mõistagi) talle medali rinda pani ja šaljapin laulis, nii et lühtrid olid laes klirisenud…
Tuleb jah vanainimeste jutt kirja panna, kuni nad veel olemas on. Ja ilmselt vanemad tuleks ka millalgi ette võtta, sest nendegi elu ja mälestused on meie omast tunduvalt erinevad.

Hea artikkel on see mis inimeste mõttemahlad jooksma paneb!
Kõige kehvem kriitika on eimingit kriitikat – nii et senikaua kuni Justini artiklid inimesi ärgitavad kaasa mõtlema, vaidlema ja isegi hunnikute viisi allikmaterjale blogisse postitama, on kirjutis oma töö teinud.
Ja ka kodutöö on Justinil hästi tehtud – avaldab ta ju OMA arvamust Eesti kangelastest. Minge küsitlege Eestimaal rahvast, saate veelgi vastakamaid arvamusi kuulda, ja ilmselt kokkuleppele sel teemal ei jõutagi, mitte enne kui põlvkonnad, kes neid aegu mäletavad on kadunud. Aga igal juhul on Võrumaa memme arvamus erinev Saaremaa memme omast – nii et igaüks seletab asja oma mätta otsast.