Väljavõtteid juudiraamatust

…See ilmus ka tänases Postimehes. Raamat oli tõesti huvitav, noppisin refereeringuks neli tuntuma nimega tegelast.

—-
Juudi rahva ümber on see kummaline emotsioonide loor, mida ühegi teise rahva ümber ei ole. Äsja USAs välja antud raamat “Stars of David”, intervjuud 60 tuntud Ameerika juudiga, aitab teha väikese sissevaate sellesse salapärasesse kultuuri.

Dustin Hoffmann
Ta ei saa siiamaani pihta, kuidas tal on õnnestunud saada filmistaariks, kui tegelikult on õigus tema vanatädil, kes tänitas: “Sina näitlejaks ei sobi, sa oled liiga inetu ja sul on suur juudi nina!”

“Mu ema tegi läbi ninaoperatsiooni ja ta käis mulle peale, et ka mina seda teeks,” jutustab ta. “Olin siis teismeeas. Ema rääkis mulle päevade kaupa, et see teeks mind õnnelikumaks.”
Ilmselt oli see hea, et Dustin jäi enda juurde ega loobunud oma ninast… “Oot, mis, aga ma ju tegin operatsiooni läbi!” vastab ta. “Oleks te mu nina e n n e näinud!” See on üks tüüpiline juudi nali.
Ta kasvas üles Los Angeleses. “Mäletan, kuidas umbes 10aastaselt sain pihta, et juudiks olemine on midagi sellist, mida teised inimesed eriti ei armasta. See ei olnud meil selline New Yorgi uhkeid juute täis naabruskond, kus ma saaks öelda: jah, olen, mis siis?!”
Selle asemel mängis ta lolli – kui sõbrad küsisid talt, kes ta on, vastas ta, et on ameeriklane, ja kui küsiti nende religiooni kohta, siis tegi, nagu ei saaks küsimusest aru. Ja ta teadis aastaid, et esimesel võimalusel kolib ta USA juutide pealinna, New Yorki. 21aastaselt see õnnestuski. “Astusin 2. avenüül bussist maha, nägin ühte tänava ääres kusevat meest, vaatasin ringi ja tundsin: ma olen kodus! See on linn, mis pole plastilist operatsiooni läbi teinud, nagu ma isegi.”
Aga hoolimata linna etnilisest kirevusest ei olnud seal ühel suure ninaga näitlejal lihtne tööd leida. Ta hakkas käima karakternäitleja proovivõtetel. “Karakternäitleja tähendas, et oled eksootilise päritoluga, see tähendas suurt nina, see tähendas, et oled inetu. Ja naljakas. Ühesõnaga, ma võitlesin kõigi teiste inetute näitlejatega inetute kõrvalrollide eest.” Ja siiani ei suuda ta mõista, millele küll mõtles rezhissöör Mike Nichols, kes kutsus Hoffmani proovivõtetele filmi “The Graduate”: mängima tegelast, kes pidi käsikrija järgi olema pikk, ilus ja… noh, normaalne. Ja mis ime läbi ta selle rolli sai? Sellest sai alguse tema tähelend.
Ta on oma rahvuse pärandi üle uhke ja on oma lapsed juudi traditsioonide järgi kasvatanud. Aga edust ja kuulsusest hoolimata tuleb ikka vahel ette neid hetki, kus ta tunneb end olevat jälle seesama väike häbelik narrimisalune juudipoiss. Näiteks käis ta Saksamaal oma filmi “Outbreak” esilinastusel, läks hommikul hotelli lähedasse kohvikusse… ja üks siilisoenguga külastaja hakkas ta poole kisama “Juden! Juden!” Kuni nooruk kohvikust välja visati. Kas ta oli ära tundnud ainult juudi nina või Dustin Hoffmani enda, pole teada.
“Kõndisin tagasi oma hotellitoa poole ja kargas pähe. Ma oleks pidanud talle lihtsalt otsa vaatama ja ütlema: Olen küll, ja mis siis?!”

Natalie Portman
See näitlejanna on sündinud Iisraelis ja hiljem kolinud koos vanematega USAsse. Ta on näinud New Yorgi lähistel klassikalist eeslinna ülemkeskklassi JAPi ehk “juudi-ameerika printsessi” elu. Omamoodi skisofreeniline on tema suhtumine juudi usku: paar korda aastas Iisraeli külastades käib ta hoolega sünagoogis, “sest seal on õige energia”. Aga Ameerikas tundub talle nende kogukonna poolilmalike juutide usuelu kuidagi võlts. Nii loobus ta oma täiskasvanuks saamise rituaalist (nii-öelda juutide leerist) bar mitzvah`ist. “Kui ma nägin, mismoodi mu sõbrad korraldasid selle puhul sadu tuhandeid dollareid maksvaid pidusid, kadus minu jaoks kogu asja mõte.” Tema meelest on Ameerika juutide põhiprobleemiks liigne materialism: sünagoogi kuulutakse vaid sotsiaalse suhtluse eesmärgil ning et saaks korraliku rabbiga juudi pulma pidada, kritiseeerib ta. “Siinsed juudid ei toeta piisavalt Iisraelit tema probleemides. Põhirõhk inimeste väärtushinnagul on selles, et vaja lapsele 16. sünnipäevaks võimalikult kallis auto kinkida!”
Nii valdavad teda segased tunded, kui mõni moedisainer palub tal esitlusel kanda oma kleiti, sest suur osa rikkaid juudi tüdrukuid kogu USAs vaatavad Natalie poole alt üles, ja just juudiitarid moodustavad põhiosa kalliste disainerkleitide ostjaskonnast. “Sellised pakkumised teevad mind nukraks,” sõnab ta. “Ma tahaks milleski muus juute mõjutada kui kalliste kleitide ostmises.”
Ise kavatseb ta oma tulevased lapsed kasvatada pigem Iisraeli-juutide vaimus, religioossetele väärtustele rõhudes. “Ükspuha, kas mu tulevane abikaasa oleks juut või mitte, aga lapsed peavad saama juudi kasvatuse,” sõnab ta ühe lause, mida intervjuudes ka mitmed teised juudid ütlevad. Ja lisab, et – “Muidugi oleks lihtsam, kui ma leiaksin endale mehe, kes oleks minuga samast religioonist. Nagu mu ema ja isa ütlevad: oleks üks teema vähem, mille pärast tülid tekivad.”
Kuigi ta USAs elades regulaarselt sünagoogis ei käi, peab ta igal aastal traditsioonilist juutide Yom Kippuri paastu. “See on minu meelest fantastiline võimalus mõtlemiseks,” kirjeldab ta paastumist. “Mulle valmistab mittesöömine alati suuri raskusi. Kui sa ei tohi süüa, siis oled sa sunnitud mõtlema: miks? Ja mõtiskled oma religiooni üle.”
Oma tuntust on ta kasutanud ka Iisraeli probleemidele tähelepanu tõmmates, meediakampaaniates, aga samas annab ta endale aru, et tema näitlejakarjäärile on parem, kui ta ei seostuks lihtsalt juudiks olemisega, sest muidu ei saaks ta mängida näiteks nunna. Ta ei näe välja nagu traditsiooniline juuditar (“Kuigi see on jama jutt; enamik juudi tüdrukuid, kellega mina suhtklen, näevad just sellised välja: pisikeste ninadega, kõhnad ja suuresilmsed!”)
Natalie on mänginud ka ühte ikoon-juuti – see oli üks ta esimesi suuremaid näitelajkogemusi, Broadway lavadel mängis ta Anne Franki. Kuigi mitmed kriitikud pidasid tema rollitäitmist liiga rõõmsameelseks, jääb Natalie tänase päevani enda juurde: “Ma arvan, et Anne Franki päevik oli lootusrikas ja naljakas, ta oli oma olemuselt õnnelik inimene. Isegi neis kohutavates oludes, surma suus ja peidikus elades, oli ta täis valgust.”

Sarah Jessica Parker
“Seksi ja linna” täht on isa poolt juut, ning samast rahvusest on ka tema abikaasa. Nende abielu esindab New Yorgi poolilmalike juutide elustiili:näiteks lapse tuppa on pandud üles juutide sümbol mezuzah, aga kristlike jõulupühade ajal aga tuuakse tuppa kuusepuu. “Ka mu lapsepõlvekodus oli alati jõulukuusk toas, mulle meeldib see lõhn,” ei näe Sarah Jessica siin mingit probleemi. “See on perekonna ja rituaalide jätkamine – täpselt samad asjad, mida ma judaismi juures hindan.”
Ta pärineb, vähemasti perekonnalegendi järgi, kuulsast iidsete juutide Kohenite hõimust. “Kunagi, kui mu vanavanaisa tuli USAsse, andis ta immigratsiooniametisse Ellis islandil teada, et ta on Bar-Kah, mis tähendab Koheni poeg. Aga immigratsioonitöötaja sai valesti aru ja kirjutas üles: Parken. Ja veel nii halva käekirjaga kirjutas, et sellest loeti hiljem välja Parker.”
Ta õde on uusortodoksne juut. Kui vanaortodoksid ajavad iga päev enda kehalt kõik karvad maha ja kannavad peas parukaid, siis – “uusortokodsidele on juuksed lubatud”. Pärast lapse sündi on Sarah Jessica muutunud ka ise usklikumaks. Nad juhtusid kolima sünagoogi kõrvale ja plaanivad lapsele anda teadlikumalt religioosse kasvatuse, kui nad ise on saanud. Ta abikaasa Matthew juudi identiteet põhineb peamiselt poliitilistel tõekspidamistel ja Iisraeli riigi toetamisel, naise enda oma aga – eelkõige isa räägitud New Yorgi juttude nostalgial. Kuidas ta käis isaga mööda erinevaid linnaosasid ja kuulas isa mälestusi: juutidel on alati olnud kombeks käia siin ja teha seda…”Ja juba varasest east peale tehti mulle selgeks, et ühed kõige kihvtimad intellektuaalid New Yorgis on juudi soost!” Kuigi ta lapsepõlv möödus maal, usub ta, et ta vanemad üritasid teda teadlikult kasvatada just intellektuaalsete juutide-njujorklaste moodi.
Otsese antisemitismiga pole ta kunagi kokku puutunud, kuigi oma tundlikud kohad on temalgi. “Kui saan näiteks pärast proovivõtteid teada, et ma ei saanud rolli, sest ma näen välja liiga juut. Ja kui see otsuse tegija on ise ka juut! Siis ma tahaks küll minna ja talt küsida: kas see natuke nõme ei ole?!”
Oma karjääri algusaegadel harjus ta mängima “ilusa peategelanna naljakat sõbrannat”, aga “Seks ja Linn” tegi temast peategelanna. “Carrie Bradshaw kindlasti ei ole juuditar,” analüüsib ta oma tegelaskuju. Ta tunnistab, et mängis suurt rolli otsuses tuua seriaali juudi tegelaskuju Harry Goldenblatt ja muuta ta võimalikult mitmekihiliseks, tõeliselt põnevaks ja elulähedaseks tegelaskujuks. “Kui alguses oli Goldenblatt vaid klisheedele vastav juudi soost jurist, siis tasapisi läks ta kuju elama,” on ta rahul.

Steven Spielberg
Kummalisel kombel tõi selle filmirezhissööri tagasi ta vanemate usu ja pärandi juurde ta naine, kes tegelikult pole sündinud juut. Kate oli protestant, aga otsustas enne abiellumist läbi teha kogu judaismi astumise aastase õppeprogrammi ja tseremoonia.”Kui talt küsida, ma arvan, et ta vastaks, et tegi seda kogu meie prekonna jaoks ja ka sellepärast, et ta leiab juutide ajaloo olevat niivõrd kaasakiskuva,” kommenteerib Spielberg.
Kahepeale on neil tervelt seitse last, osa neist adopteeritud. Üks ta kasupoegadest, Theo, on mustanahaline. Kui jõudis kätte tema täiskasvanuks saamise aeg, vaidlesid isa ja poeg tõsiselt. “Ma tahtsin, et vähemasti üks mu poegadest teeks läbi ortodoksse täiskasvanuks saamise riituse, bar mitzvah`i. Tema ei tahtnud. Ma rääkisin talle: tean küll, et sünagoogis ei tohi pilti teha, aga ma jäädvuistaksin selle hetke igaveseks oma mäluse: tugev mustanahaline mees saamas oma juudi õnnistust!” Isa saigi oma tahtmise.
Oma lapsepõlve veetis ta kogukonnas, kus polnud eriti palju juute. “Jõulude ajal läksin ma isa juurde ja küsisin: “Miks meie terassile ilutulesid ei pane?” Isa ütles: “Meil on ju terassil lamp.” Mina: “Sa tead ju küll, mida ma mõtlen.” Meie naabrid võitsid kodukaunistuse auhindu, kõik majaesised olid täis jõuluvana kelkusid ja jeesuslapsukesi, kõik oli nagu mingi valgusteater, ainult meie olime seal keskel nagu must auk. Ükskord ütles isa: “Kui sa tahad, me võime panna meie kuueharulise küünlajala aknale särama.” Mina vastu: “Ei! Siis saaks ju kõik aru, et me oleme juudid!” Tänapäeval peab Spielberg oma pere rignis nii hannukah´t kui jõulusid – “kogu oma kasvuaja unistasin ma sellest, kui saaks osa võtta jõulude pühitsemisest!”
Ta meenutab, kuidas nad sõid puhast kosher-toitu (rabbi poolt õnnistatud ja teatud reeglitele vastavat toitu) ainult siis, kui vanavanemad külla tulid. Väike Steven teadis, et papa-mamma on tulemas, kui nägi ema külmkappi koristamas. Juutidele keelatud kaaviar, krabid, krevetid visati välja ja terve nädal sõi pere korralikku juuditoitu.
Kord oleks nende pere jumalavallatu krabiarmastus peaaegu välja tulnud. “Võibolla oli see jumal ise, kellel sai kõrini meie silmakirjalikkusest,” jutustab Spielberg. “Ema oli just tagasi jõudnud kalaturult, kui rabbi meile hoiatamata külla saabus…” Ema viskas krabid poja tuppa voodi alla, aga rabbi tuli just poja tuppa juttu ajama. Istus seal kest tuba toolil, aga õnneks ei märganud, et otse ta jalge ees roomas keegi ringi…
Kogu kooliajast mäletab ta rohkem või vähem avalikku põlgust ja antisemitismi, mis talle osaks sai. “Ma olin sisimas uhke juudiks olemise ple, aga avalikult oli mul selle üle häbi,” üritab ta oma vastuolulisi tundeid sõnastada. Kõige raskem oli ta keskkooli viimane aasta, kui kiusamine muutus ka füüsiliseks löömiseks. Ta pole neid kuut kiusajat klassikaaslast mitte kunagi pärast kooli lõppu näinud. “Ma ei maini kunagi avalikkuse ees nende nimesid, aga nad teavad ja mäletavad seda kindlasti sama hästi kui mina.”
Ta räägib, et Poolas 1990ndate alguses koonduslaagrifilmi “Schindleri nimekiri” filmides kohtas nende võttegrupp peaaegu iga päev juudivastaseid meeleolusid: solvav graffiti, märkused avalikes söögikohtades. Samas, tunnistab ta, oli ta ise samamoodi eelarvamuste vang. Saksa näitlejad, kes mängisid filmis koonduslaagri valvureid, kandsid vormiriietust ja tundusid nii tõelised, et rezhissöör ei tahtnud nendega erajuttu ajada… Olukord muutus ühel õhtul pärast võttepäeva, kui sakslastest näitlejad tulid ja ühinesid juutide rituaalse õhtusöögilauaga, paludes neile oma traditsioone tutvustada. “Ma istusin, vaatasin neid kahte gruppi ühinevat ja nutsin nagu väike laps!”
Kogu “Schindleri nimekirja” filmimine oli tema jaoks emotsionaalne kadalipp. Korduvalt tahtis ta filmimises pausi teha, et lihtsalt hingeängi veidi leevendada. “Näiteks see koht, kus naised võtavad end alasti ja nad ei tea, kas laest hakkab tulema dushivesi või surmagaas. Mingil hetkel tahtsin ma nende juurde joosta ja karjuda: te ei pea riideid ära võtma, midagi sellist ei juhtunud! Aga siis saan aru, et ei. See juhtus.”
Pärast seda, teise maailmasõja aegsete juutide elust rääkivat filmi võtsid rezhissööriga ühendust paljud juudid üle maailma, kes tahtsid temaga jagada oma elulugusid. Vastuseks lõi Spielberg fondi, mis kogub neid lugusid ühtekokku. Raha selleks sai ta filmist, mis vaatamata kogu oma ebakommertslikkusele – mustvalge, ligi neli tundi pikk – osutus tõeliseks kassahitiks.
Tal on ka vastus sellele küsimusele, et miks ei taha juudid unustada mineviku musti lehekülgi. “Kui meie unustaksime ajaloo, vajuks kogu inimkonna mälu katus kokku.”