Justini kontsert…

…läks hästi, otsustasime, kui täna kuulasime salvestust. Nii et polegi oluline, et see kontsert oli peamiselt vaid sõpradele ja klubi ülemisel korrusel, kus ainult algajad mängivad.

Ma loodan, et Justin leiab varsti endale agendi, või mänedzheri, või plaadideali. Kui mina enda oluorda temaga võrdlen, siis: oletame, et mul oleks valmis raamat, mida ma olen kaks aastat kirjutanud igal vabal hetkel, ja viimased pool aastat aina detailide lihvimisega tegelnud. Aga nüüd on siis valmis, täiesti valmis. Tuleb vaid kirjastaja leida.

Pärast kontserti lõppu ümises baaritüdruk minu arust ühte ta lauludest. Sest need jäävad nii lihtsalt külge.

Olen unine. Öösel kella kolmeni olime linnas ja kasutasime ära võimalust, et Marta oli vanaema hoida, ja arendasime enda uut sõltuvust, nimelt stand up comediant´ite vaatamist.

See on eriline tunne, kui varsti hakkab taevas ahetama, on suvaline nädalapäev, ja Greenwich villages käib vilgas ööelu. Kõnni aga ja leia endale uus klubi. See on siin tõepoolest linn, mis kunagi ei maga, vähemalt on siin kohad, kus kunagi ei magata.

Tahaks nii palju veel öelda. Võiks näiteks rääkida sellest, kuidas ma Justinisse kunagi ammu armusin Soome vetes ühel laeval, kui ta karaoket läks lavale tegema. Siis ma veel ei teadnud, et ta on aastaid ise esinenud ja laule kirjutanud – lihtsalt tekkis see fluidum, kui ta mikrofoni juurde läks. Ja kuidas ma iga kord uuesti teda laval nähes vaatan ja imestan, et kellega ma küll koos elan. Kust see tal küll tuleb.

www.giustinopetrone.com  Homme lubas ta oma kodulehele ka mõned laulud kontsertlindistuselt üles panna.

LISATUD HILJEM> Nüüd on juba uus hommik ja ma taipasin, et olin eile uniselt selle jutu salvestanud mustandina, mitte välja pannud. Ma olen olnud oma järjekordses somnoreksia tsüklis, aga nüüd magasin kaheksa pikka tundi ja olen loodetavasti tsüklist väljas. 😉