Privaatse ja avaliku sfääri segunemine naisteajakirjades

Veel üks vana koolitöö, kus pidime valmis tegema projekti millegi uurimiseks tänapäeva etnograafia vahenditega. Mina siis mõtlesin välja, kuidas uuriksin naisteajakirju.

Metodoloogia loengukursus
kodutöö
Pille Runnelile

Privaatse ja avaliku sfääri segunemine naisteajakirjades

Naisteajakirjades töötavad inimesed annavad müüki enda ja oma tuttavate privaatsfääri. Lugejad ostavad ja tarbivad tekste ootusega, et leida abi oma privaatsfääri praektilistele küsimustele ning et osaleda teatud privaatses, võiks öelda esoteerilises sõbrannade-kommuunis…

Uurimisobjektidena vaatleksin ma laialt kommunikatsiooniskeemi eri osasid: nii kommunikaatorit, teksti kui retsipienti.

1) Kommunikaator – naisteajakirja töötajad. Vaatlusmeetodiga uuriksin (lindistaksin) toimetuse koosolekuid ja igapäevatööd. Kuidas põimitakse infot omavahel jagades sujuvalt segamini naiselik klatsh, isiklikud uudised ja kogemused, ning kuidas sellest privaatinfost suudetakse töötada välja praktilised tarbimisväärtuslikud ideed järgmisteks artikliteks. Või vastupidi: kõigepealt on artikli idee ja siis hakatakse toiemtuse töötajate ja nende tutvuskondade privaatsfääre harutama, et leida antud teemale sobivaid allikaid.

Paljud naisteajakirjade toimetuste koosolekud toimuvadki privaatsfääris, sest, nagu töötajad väidavad, läheb hubases atmosfääris pea naisteajakirjade teemade suhtes palju paremini lahti kui asjalikus kontoriruumis. Näiteks ajakirja “Anne” igakuised koosolekud toimuvad peatoimetaja pool kodus, naiste saunapeo vormis. Töö ja eraelu piir on täielikult hägustunud: toimetuse rahade eest on ostetud napsi ja süüa, teemade ehk teisisõnu elu üle arutelu käib nii laua taga kui lava peal…

Lisaks vaatlustele tuleks teha ka intervjuud ajakirjade toimetajate ning kirjutajatega. Kuidas nad ise tajuvad ja defineerivad enda eraelu ja tööelu vahelist piiri või selle olematust. Konkreetseid näiteid: kuidas leitakse omale teemasid ja allikaid, kuidas kirjutis on alguse saanud isikliku elu tõukest või kuidas on isiklik elu loosse sisse kirjutatud.

2) Tekst – naisteajakirjade sisu. Diskursuse analüüs. Vaatleks tekstis manifestselt sisalduvat privaatsfääri. Heaks uurimisobjektiks on peatoimetaja veerud: selle zhanri kirjutamata reegliks on kujunenud, et autor jutustab enda või oma sõbrannade elus juhtunust ning põimib selle personaalse loo lõpuks mingisse suuremasse moraali, sõnumisse. Aga ka paljude probleemlugude puhul pole autor varjanud oma isiklikku seotust teemaga, alustades artiklit iseendast, tuues end oma emotsioonide ja kogemustega vahepeal kõrvaltegelaseks või kirjutadeski lausa kogu artikli läbi enda.

Ent veel rohkem kui manifestselt, hetkega välja paistvalt privaatseid, on naisteajakirjades peidetult autorite privaatsfääridest pärit olevaid materjale. See seostub eelmise uurimisobjektiga ehk naisteajakirjanike küsitlusega. Segameetodil – kombineeritult nii intervjuud kui tekstianalüüs – saaks uurida paari sellist juhtumit lähemalt.

Lisaks on võimalik kvantitatiivse kontentanalüüsiga kindlaks teha, kui palju naisteajakirjade sisust üldse hõlmab privaatsfäär, nii-öelda salajutud. Analüüsijuhendi tegemine on mõistagi subjektiivne: kust võtab juhendi koostaja õiguse väita, et üks valdkond on privaatne ja teine avalik? Siiski olen kindel, et reeglid on võimalik sõnastada, vähemalt sedavõrra, et määratleda otsitavad “privaatsed teemad” ja nende osakaal ajakirjas. Need on teemad, millest ei sobi rääkida avalikult seltskonnas, näiteks seksuaalsus, haigused, suhtlemisprobleemid, majanduslik kitsikus.

3) Retsipient – naisteajakirjade lugejad. Mismoodi võtab lugeja naisteajakirja vastu? Kuivõrd suhestab ta seda teiste naistezhanridega nagu naisteraamatud ja seebiooperid, zhanridega, mis kuuluvad “pehmesse” ja privaatsesse ellu, aidates lõõgastuda: tööl käivatel naistel mehisest karjäärimaailmast välja tulla ja end naisena defineerida, koduperenaistel päeva sisse rutiini murdvaid elemente sisse pikkida.

Küsimusi on siin mitmel tasandil, mida uurida nii intervjuude kui vaatluse kui osalusvaatluste-päevikute teel:
Kas ja kuidas kasutab naisteajakirja lugeja ajakirju ära oma privaatsfääris. Olgu siis otseselt, näiteks eneseabinippe kasutades suhtlemisel, seksis või kaalu alandamisel; või kaudselt, oma identiteeti üles ehitades.
Kas privaatsfääri peegeldav ja abistav naisteajakiri on naise jaoks personifiitseeritud: kas ta tunneb teatud salasõbrannatunnet ajakirjaga ja/või ajakirjas kirjutavate naistega? Mismoodi on defineeritav sisterhood, naiste community, mis käib läbi saladusi jagavate naisteajakirjade?
Kas ka lugejad jäävad nõusse naisteajakirjade madala kultuuriline väärtusega, nii nagu seda uurijad on sõnastanud. Miks ei räägita naisteajakirjade lugemisest avalikult seltskonnas? Kas seda saab seostada häbenemisega, madala kultuurilise väärtuse tunnetamisega? Või puudub siin hinnangulisus kui selline ning tegu on lihtsalt privaatsfääri tarbimisega privaatsfääris?

Antud uuringu kontekst. Osaliselt kattuks selline uuring naisteajakirjade lugejate etnograafilise uurimusega (näiteks Joke Hermes), teisalt aga naisteajakirjade toimetajate ja nende töömehhanismide uurimisega (nt Marjorie Fergusson), kolmandaks on sarnasused hoopis naisteajakirjade tekstide kontentanalüüsiga (nt Angela McRobbie). Aga kõiki neid uuringuid ühendaks nüüd ühine uus prisma – privaatsus.