Ühe naisteka-artikli analüüs

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Lihtsa lehelugejana pole kunagi aru saanud, et kas ja siis kui paljud naised on tegelikult muutunud läbi meedia suunamise ilusamaks, tublimaks, kaunimaks. Kuigi ülalmainitud ajakirju on üks vähestest naistekatest mida regulaarselt loen (teisi ei suuda eristada).
    Mingi aeg loobusin ostmast neid tooteid, millede reklaam pidevalt mattis minu teleka enda alla, kui toode, mis on parem kui teised tavalised pesupulbrid jm. Turundusinimestest tuttavad väidavad, et piisab kui telekast need reklaamid korra läbi käivad ning käibe kasv on hämmastav. Samas pesupulbri ostmine on naljategu võrreldes enda muutmisega.

  2. Reet Linna on minu jaoks yks kole inimene, kes ei saa senimaani aru et kui asi toimub Tartus, siis selle asemel ei tulek qelda…toimub kusagil eestis.

  3. huvitav jah!

    ma olen pea alati mõelnud, et miks ometi olen pärast mõne naisteajakirjast loetud, just sellise “föönikstõusebtuhast” artiklit, kuidagi tiba ruineeritud või närviline?!;) võiks ju pärast lugemist suunata pilgu silmapiiri poole ja loota ja uskuda, et ka endal lõpuks ometi, peale selliseid ponnistusi argielus, jätkub julgust/jõudu/mõistust tiivad välja sirutada ja taevalaotusse heljuda.

    võiks ju öelda, et olen kade “fööniksnaise” peale või haletsen ennast “mittetuhastõusmise” pärast. tegelikult aga häiribki just nimelt see, et pea alati on tegemist “õnn saabus õuele” muinasjutu kaasaegse versiooniga, mis müüb. liiga ilus, liiga ninnunännu, liiga….klantspilt.
    tegelik eesmärk oleks nagu inimesi julgustada, õpetada aga varjatud eesmärk on ikkagi müümine…ajakirja, portreteeritava jne.

    tegelik elu on ikka kordi mitmekihilisem ja lahendusedki sõltuvad ikka elkõige….
    millest?! ah, ei tea…aga niiiiiiiiiiiiiiiii tahaks ise ka teada.
    ühesõnaga – ma võtan ka hoogu, et saaks “fööniksinatuhasttõusta”. küll see võib vabastav ja hea tunne olla…ja eks ma tõusen ka kindlasti!!! 😉

  4. Barthes’i mehelikud ja naiselikud naudinguvõtted… vat ei ole selle Barthes’i otsa ise veel sattunudki, aga kriminull ühendab ju mõlemaid. Ebaselgus-ärevus küll ja päädib puändiga küll, aga samas on ta tüüpiline iteratiivse kirjanduse esindaja – raamatust raamatusse sama detektiiv, samad satelliidid ja süžee on ju kah sama, ainult dekoratsioonid on teised. Ja Cartlandi raamatud lähevad ju kah läbi ebaselguse (saab mehe kätte või ei saa?) ja lõpevad kergendusega (saab muidugi kätte!). Võta siis jälle klassikaline poistekas Superman – iga kell on see “korduv, rütmiline, rituaaliks muutuv”. Kas nüüd just avatud lõpuga, aga mis need tüüpnaistekadki nii avatud on. Või ei liigitugi naistekad naiseliku narratiivi alla?

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar