Ühe naisteka-artikli analüüs

Veel üks aegade hämarusest leitud koolitekst. Käsitlen Reet Linnast kirjutatud artiklit, tehes moodsa sõnaga “diskursuse analüüsi “.

Metodoloogia loengukursus
õppejõud Veronika Kalmusele

Diskursuse analüüs ühele tekstile: artikkel “Nagu fööniks tuhast”

Uurimisalune tekst: Artikkel “Nagu fööniks tuhast” on ilmunud naisteajakirjas “Eesti Naine” aprillis 1999. See on portreelugu teleajakirjanik Reet Linnast, kes on hiljuti üle elanud abielulahutuse.

Uuritav diskursus: Vaatlen, kuivõrd kohaldub antud tekst varasemate uuringutega naisteajakirjade teemade, lähenemisviiside, väärtuste ja jutustamisviiside kohta.

1.

“Naised on meestest erinevad ja neil on oma maailm.” Naisteajakirjades toimub sugude rõhutatud eristamine. Vaieldamatu eeldus on, et mehed käituvad teatud olukordades teistmoodi kui naised, ning naised moodustavad teatud kokkuluuluva grupi.

Just sellistel alustel toimib ka antud artikkel. Pateetilistelt on peategelannalt küsitud: “Räägi, mis sul eesti naistele õpetada on,” tekitades artikli ümber naiste maailma, võttes aluseks, et lugejad on just naised.

Kaudselt pöördub peategelanna mitmel pool oma kaassoost lugejate poole, näiteks “Reet mõistab, et paljudel naistel on olnud veel halvem kui temal.”
Ning nagu ikka naisteajakirjades, ühinevad naised õeskonnaks eelkõige ühe eesmärgi nimel: et õppida meestele meeldima ja õppida mehi mõistma. Suur osa uurimise all olevast artiklist on peategelase abikaasa käitumise analüüs, kus tema abiga üritatakse aru saada mehest tervikuna. Miks ta lahkus? Tsitaat artiklist: “Tahe võidelda ennast vabaks kerkib igal mehel päevakorda vähemalt üks kord elus. Mõnel aasta pärast abiellumist, mõnel alles keskeakriisis…/—/ Küllap sümboliseeris salasuhe teise naisega eelkõige vabadust.”

2.

Teema “õnnelik perekond” on üks sagedamini naisteajakirjades esinevaid teemasid, nagu näitab Marjorie Fergussoni laiaulatuslik kontentanalüüs Briti naisteajakirjadele “Woman”, “Woman’s Own” ja “Woman’s Weekly” aastail 1949-1980.

Ka antud artiklis tuleb rõhutatult sisse perekonna teema. Fotodel on näidatud Reet Linna perekond enne lahutust, ning naine nüüd, peale lahutust, järeltulijate keskel. Pildiallkirjad “Kõik koos” ja “Perekobar” rõhutavad pere väärtust. Mitmed uurijad, näiteks Peter Corrigan, toovad välja, et naisteajakirjade perediskursuse tõttu kaotavad sotsiaalsed klassid lugemisel tähtsuse ja seetõttu mõjubki naisteajakiri omamoodi naiste intergeerijana, tetaud sisterhoodi ja naiste maailma tekitajana.

3.

“Mehe saamine ja hoidmine”. Nagu fikseeris Marjorie Fergusson oma uurimuses, oli see üks põhiteemasid Briti naisteajakirjades läbi 20. sajandi. Naiste identiteet ja eneseväärikus defineeritakse neis ajakirjalugudes läbi mehe.

Täpselt nii toimub see ka vaatluse all olevas artiklis. Näiteks koht, kus peategelanna meenutab, kuidas ta kriisihetkedel sõbranna teda aitas sõnadega: “Mis sul nüüd arus on? Ära kaduda? Usu, kõige rohkem avaldaksid Ivole mõju väärikana.”
Kuidas oleks saanud meest tagasi hoida või tuua? See on läbiv teema mitmes lõigus. Näiteks: “nüüd oskab Reet saatusekaaslasi õpetada: “Ei maksa olla oma mehele liiga truu. Võiks vähemasti jätta mulje, nagu oleks teil ka keegi teine. Siis oleks ka mehel rohkem elektrit sees.”

4.

Triumf tragöödia üle. Fergusson toob oma uurimuses välja ka ühe klassikalise naisteajakirja teema, mille esinemissagedus on aastatega suurenenud. Nimelt: negatiivseid lugusid selles mõttes nagu uudisteajakirjades tavaliselt naisteajakirjadest ei leia, seeasemel esitletakse naistele happy endiga lugusid.

Need on tavaliselt kirjutatud järgmise põhiskeemi alusel: ilus algus, järsk õnnetus, ja hädast jagu saamine. Ka juhul, kui õnnetusest jagu saamine on näiline, kirjeldatakse lugu kontekstis, mis jätab lõpu kõlama positiivselt. Kasvõi see, kuidas peategelane kirjeldab ja analüüsib õnnetust takkajärgi tekitab mulje üleolekust ja õnnelikust lõpust.
Antud lugu vastab täpselt kirjeldatud standardile, alates juba pealkirjast – “Nagu fööniks tuhast”. Esialgsele perekondlikule õnnele (”meie suurepärane õnnelik elu, elu kui üks suur pidu väga paljude sõpradega.”) järgnes õnnetus, mees lahkus peres juurest. Peategelanna ahastus on antud edasi võimalikult dramaatiliselt: “”Olen käinud selle tee läbi, kannatanud, nutnud – oi, kuidas nutnud!””
Ja sellele järgnes omakorda triumf: “”Mu vahepeal põrmuks varisenud abielunaise enesehinnang on taastunud uuel kujul, vaba naise vääriliselt. /—/ Nüüd olen oma parimais aastais ja parimas sõiduvees.”

5.

Keha täiustamine ja enese välimuse täiustamine. Naisteajakirjad rõhutavad süstemaatiliselt naiste ühte põhikohust: end kogu aeg kaunistada, olla ilusam kui varem. Tõsi, see pole sõnastatud negatiivse kohustusena, vaid positiivses soustis, läbi komplimentide ja heade eeskujude. Kui suurem osa sellest sõnumist asub naisteajakirjade ilurubriikides, siis kaudselt tuleb see sisse ka persooniartiklites. Nii on kombeks rõhutada peategelanna kena välimust ning säravat väljanägemist.
Ning kohustuslikust komplimentide osast ei saa mööda ka antud artikkel. Samas aga annab ajakirjanik ka hoiatuse, mis võib juhtuda, kui enda eest ei hoolitse . Ta kirjeldab peategelannat: “Jah, Reet pühendus Ivo Linna kuulsusele, aga unustas enda sootuks. Ei osanud vaadata end mehe silmadega, ka oma välimust mitte”.
Omaette alateema täiusliku välimuse juures on naisteajakirjades viljeldav noorusekultus. Oma tegelikust vanusest noorem väljanägemine on miski, mida õpetavad iluabilood ja mida tuuakse komplimendina välja portreelugudes. Ka antud artiklis rõhutatakse, kui noor näeb peategelanna välja vaatamata oma üsna kõrgele keskeale.

6.

Isiklik pingutus, isiklik vastutus. Valdkonnad, kus naine peab ajakirjade meelest igapäevaselt pingutama, on laiad: olema parem ema, parem armastaja, paremini välja nägema, suutma kombineerida oma töö ja kodu – ning lisaks kõigele peab ta vastutama oma emotsionaalsete suhete eest mehega.

Pingutuskultus tuleb välja nii naisteajakirja nõuandelugudes kui kaudselt ka persoonilugudes. Mis on selle kultuse põhjuseks, selles on erinevad autorid erinevail seisukohtadel. Marjorie Fergusson seob selle Max Weberi ja protestantliku eetikaga, oletades, et naisteajakirjad on lihtsalt selline meedium, kust antud väärtus paremini peegeldub kui muudest kanalitest, aga tegelikult näitab see kogu ühiskonnas levinud isikliku pingutuse väärtustamist.

Peter Corriganil on teine tõlgendus: naisi kujutatakse meie kultuuris emotsionaalsete töötajatena erinevates inimsuhetes ja ühiskond eeldabki, et just naispool peab töötama ja vastutama suhete toimimise eest.
Isiklik pingutus teemana on mitmel pool fikseeritav ka uurimise all olevas tekstis. Näiteks peategelanna uhkelt lausutud tsitaadis, kuidas mees “”lahkuski täie teadmisega, et minu peale võib alati kindel olla, et mina vean nagunii välja.” “Sa saad ju hakkama,” ütles ta minnes.”
Peategelanna võtab artiklis vaieldamatult endale täie vastutuse suhte toimimise eest, analüüsides: “Võibolla Ivo tundis, et jääb mulle alla /–/. Milline mees seda ei tahaks? Ma olin tõesti liiga võimukas naine,” või end kritiseerides, et ei kiitnud meest piisavalt: “See oli ta elutöö – rajada oma kodu, aga ta tõmbas enda majaehitamisega täiesti tühjaks. Aga mina ei kiitnud teda õigel ajal. Ma lootsin, et meepott on kolmeliitrine, tegelikult oli see vaid liitrine. Nõudsin temalt liiga palju.”

7.

Töö ja kodu kombineerimine, supernaised. Isikliku pingutuse teemaga haakub naisteajakirjades presenteeritav Supernaine, kes peab suutma korraga kõike. “Reet pühendus televisioonile, lastele köögile, pesumasinale, koguni mehe lavariietele…” kirjeldab artikkel. Teisal on peategelast tema õe poolt kirjeldatud kui energilist, võimekat, edasipüüdlikku, kes “samas suurepärane koduhadljas-vaaritaja, kes armastas vastu võtta huvitavaid külalisi. /–/ Erakordselt andunud ema ja abikaasa.”

8.

Eraelulised suhted kui kõige olulisem info, inimese tõelise olemuse paljastaja. Nii pole enamikus naisteajakirjade portreelugudes võimalik pääseda teemast: aga mis toimub tegelase eraelus, kes on tema mees/naine?

Teisisõnu, “reaalsus” neile ajakirjadele on see, mis toimub intiimelus. Näiteks ka kogu poliitika esitatakse läbi perekonna-diskursuse: me tahame näha, kes see poliitik “tegelikult” on, seepärast näitame tema eraelulisi suhteid.
Antud artikkel on keskendunud minevikule ja sellest välja tulekule, aga kohustuslikku küsimust “Mis teil ka praegu eraelus toimub?” pole ajakirjanik saanud jätta küsimata. Vastust pole ta küll peategelaselt saanud, aga ka see mitteinfo on teksti vormistatud, vastates lugejate uudishimulikule ootusele: “Oma uut ja meeldivat suhet kavatseb Reet hoida nii kaua kui võimalik ainult enda ja oma sõbra jaoks.”

9.

Naisteajakiri kui transformatsiooni, muutuste kultiveerija. Muutused tulevad naisteajakirjadesse sisse väga erinevail tasandeil, alates muutumismängudest ning “enne ja pärast” fotodest, lõpetades eneseabi lugudega, mille põhisõnum on, kuidas end muuta, olgu siis kehaliselt kui väliselt. Ka antud loo peategelanna käitub nii mõneski kohas justnagu psühholoog tüüpilises eneseabi loos, õpetades lugejat, kuidas end muuta. Antud kontekstis: kuidas vabaneda liigarmastusest mehe vastu.
Muutuste-teemat saab antud artiklis vaadelda ka teisel tasandil. Tüüpiline naisteajakirja kompositsiooniline võte on näidata tegelast enne ja pärast muutust, ning selle võttega on lahendatud ka see artikkel: missugune oli ta elu enne lahutust, ja missugune pärast. Paljude portreelugude sissejuhatuslõikudes on kohustusliku komponendina sees konstruktsioon “…st on saanud…” Nii ka antud loos, lead kõlab järgmiselt: “Mitte üleliia ilusast ja mitte üleliia andekast ajakirjast on saanud pärast abielulahutust veenev teletäht.”

10.

Naisteajakirja tekst kui mingi üldisema naiseliku olemuse peegeldaja kultuuris. Selle kontseptsiooniga on naistezhanre vaadelnud Janice Winship, võttes aluseks Roland Barthesi käsitluse kahest naudinguvõttest. Mehelik nauding on see, kui narratiiv läheb läbi ebaselguse ja ärevuse ning lõppeb konkreetse puändi ja kergendusega (sport, kriminullid, westernid), naiselik tekstinauding on aga ilma lõpupuäntideta ja konkreetse lõpetuseta. Seevastu naiselik narratiiv on avatud lõpuga, korduv, rütmiline, rituaaliks muutuv – ja just see korduvus tekitab naudingut. Need on naistezhanrid nagu seebiooperid , seltskonna- ja naisteajakirjad. Sealsed tegelased korduvad, nende käekäigu jälgimine valmistab tarbijaile naudingut.

Vaieldamatult kuulub ka antud artikli peategelanna Reet Linna nende persoonide hulka, kelle eluga kursis olemine valmistab naisteajakirja lugejatele naudingut. Pärast antud artikli ilmus üsna ette ennustatava perioodi pärast kusagil naistemeedias uus samalaadne artikkel, siis taas uus… See on lõputu rütmiline kordumine.

Lõpetuseks.

Kui hästi antud meetod antud teksti puhul toimis: väga hästi. Töötasin parima tekstinäite leidmiseks läbi mitme aastakäigu “Eesti Naise” kaanelood. Mõnes tekstis kajastus väga selgelt noorusekultus, mõnes teises pingutamine ilu nimel, kolmandas poliitiku näitamine läbi ainsa reaalsuse ekvivalendi ehk perekonna….

Aga antud tekst oli kõige parem näide seetõttu, et siin libisevad neljal ajakirja leheküljel läbi väga mitmed erinevad naisteajakirju iseloomustavad teemad, väärtused ja lähenemisviisid.

Kasutatud kirjandus:
Ballaster, R., Beetham, M., Frazer, E. & Hebron, S. (1991). A critical analysis of women’s magazines.
Corrigan, P. (1987). Women’s magazines.
Ferguson, M. (1983). Forever Feminine: Women’s Magazines and the Cult of femininity.
Vool, E. (1999, aprill). ‘Nagu fööniks tuhast’, Eesti Naine, pp. 8-11.
Phillips. B. (1978). Magazines Heroines.
Winship, J. (1987). Inside Women’s Magazines.