Jätkame nostalgiliselt ja raadiolainel, vol 2

Ahhaa, see oli kah Maarja Lõhmusele, järgmine kodutöö raadioõpetuses. Pidime jätma sama objekti, mille võtsime eelmises kodutöös – mina siis ülikooli peahoone – ja kirjutama sel teemal raadios ette lugemiseks sobiva reklaamiklipi ning ühiskonnakriitilise analüüsi.

Praegu loen seda, mis ma toona kaheksa aasta eest kirjutasin, ja võtab päris pead vangutama. Analüüs kästi ju teha! 😉

REKLAAMKLIPP ÜLIKOOLI SISSEASTUMISVÕIMALUSTE KOHTA

Kes arvab ära: mis see on?
Kuus valget sammast, ise kollane ja tarkust täis?
Ja ootab lapsi?
Ootab uusi lapsi juba homsest?
Jaanipäevani.
Ta on siin olnud juba möödunud sajandi algusest?
Ah et enne? Enne oli ta ka, aga pisut teisel kujul.
Tegelikult sündis ta juba seitsmeteistkümnendal sajandi.-
Tema laps on ka meie president: noh, noh, kes pakub?
Õõige!
See ta on, ülikool,
Tartu Ülikool: teoloogia, filosoofia, filoloogiad, semiootika, matemaatika, füüsika, keemia, majandus, sotsioloogia, psühholoogia, arstiteadus…
Ja mis saab siis, kui sa ülikooli ei tule?
No mis siis ikka saab.
Siis hakkab su hinges kribelema ja valutama – sa tead, et keegi ootab ja kutsub sind!
Hei, kas said väljakutse kätte!
Tule proovi, tiigriks see ei tee, aga targaks küll!

—

OBJEKTI KAUDU ANALÜÜS TEEMAL: MEIE ÜHISKONNA REAALSED PROBLEEMID
Ära nuta, peahoone!
Küll nad kusagilt leiavad selle raha,
ei hakata sind kusagilt otsast vägistama ega amputeerima!
Sa oled ju siiski, kuuled, universitas.
See kõlab uhkelt, ja õigusega.
No palun kuula, ära nuta, ema!
See ei saa võimalik olla, et siin enam õigusteadlasi ei õpetataks!
Jajah, muidugi ma tean, et neid õpetati juba siis, kui sa siia ilma tulid.
Ei ole võimalik, et filoloogiaosakond rahapuudusel kinni pandaks, no ära fantaseeri siin rumalusi!
Palun, mida ma peaks tegema, et sa jälle rõõmus ja ärgas oleksid?
Tahad, ma hakkan su ees piketeerima?
Jah, sul on õigus: su ees ei saa enam piketeerida…
palun; ei! Ära räägi mulle enam vanadest headest aegadest!
Ei ole paremaid, halvemaid aegu, sa ju tead!
Ei, ema, sa ei ole veel vana, sa ei saa kunagi vanaks, sa jääd igavesti nooreks, sest meie oleme ju noored!
Sa ei lagune ju üldse nii väga, kindlasti saame selle korda ja juba järgmisel aastal teeme kasvõi iga päev su ees pikette.
Kuuled, sa ei lagune ära, sa ei saa hävida!
Sa pead olema noor ja ilus, ja sa oledki!
Need plangud siin ees on ju päris ilusad ja sobivad sulle.
See on ju täpselt sinu värv, ema!
Ära tunne palun süütunnet oma professorite ja muude õppejõudude ees, no palun: ära nuta!
Ära hädalda!
Kui sa niimoodi hädaldad, siis võid sa tõepoolest nemadki nukraks teha,
aga praegu on nad ju tegelikult õnnelikud.
Ausõna, õnnelikud!
No vaat, sellest oleksin pidanud alustamagi, ma ei osanud arvata, et sa seda veel ei tea.
Ma ju näen nende silmi;
nad tahavad siin olla, sest nad armastavad sind ja tarkust, aga mitte raha.
Ja küll see raha kah tasapisi tuleb, ma tean, ja sa tead ju ise ka.
Nojah, nüüd porised sa juba moe pärast, ma ju tunnen sind!