Abielulahutuste statistika

Ma jätkan oma ülikooliasjade sorteerimist ja leidsin ühe päris huvitava ettekande, mille kunagi vist 1996 a tegin, valikainena demograafiat õppides, Mare Ainsaare käe all. Kes viitsib end sellest läbi närida, see leiab mitu huvitavat nüanssi.

Alates 1988 on nii abiellumus kui abielulisus Eestis järjest langenud.
Samas on näha lahutuste tõus, eriti alates 1992. aastast.

See, et toimus järsk tõus 1992, on seotud ka faktiliselt ammu toimunud lahutuste legaalse vormistamisega — seoses üleminekuga Eesti passidele ajasid paljud oma paberid korda.

Leidsin 1979. aasta artikli, kus akadeemik Gustav Naan ennustas, et aasta abiellumiste lahutamiste suhe on 1:1 aastaks 2015. Tegelikult juhtus see juba 1995, 20 aastat varem. Nimelt on sel aastal 100 abielu kohta 106 lahutust.

Abielusid vaid poole rohkem kui lahutusi — see piir ületati 1991. aastaks : 100 abielu kohta 56 lahutust.

Mitu abielulahutust sama aasta saja abielu kohta?/Sama aasta CDR (1000 inimese kohta) (statistika baasil)
1940 10,9 / 1,1
1950 6,4 / 0,6
1960 20,9 / 2,1
1965 28 / 2,3
1970 35 / 3,2
1975 39 / 3,4
1980 47 / 4,1
1981 — / 4,1
1982 — / 3,9
1983 — / 4,2
1984 49 / 4,1
1985 47 /4,0
1986 47 / 3,9
1987 46 / 3,9
1988 46 / 3,9
1989 47 / 3,8
1990 49 / 3,7
1991 56 / 3,7
1992 75 / 4,3
1993 ˇ 74 / 3,8
1994 76 / 3,7
Niisiis on lahutuste arv võrreldes sama aasta abielude arvuga järjepanu tõusnud, aga üldine lahutumuskordaja oli kõrgeim 80ndate esimesel poole ja 1992.

Lahutusajastus (demouuringute keskuse pereuuringu andmed, 1995):
Enamasti ei toimu lahutuse vormistamine ja kooselu lõpetamine samaagselt, vaid keskmiselt 60 % lahutuste puhul toimub tegelik kooselu lõpetamine vähemalt 3 kuud varem kui lahutuse registreerimine.

30-40% lahutusjuhtudest on need, kus toimub kooselu lõpp ja lahutuse vormistamine samaaegselt, st ajavahemik ei ületa 3 kuud.

Neid, kelle lahutuse vormistamine toimub vähemalt 3 kuud enne koosele lõppu, see tähendab, et pärast ametlikku lahutust elatakse veel vähemalt 3 kuud koos – neid on 2-10%. ( — läbi aastate, sest uuritud on erinevaid sünnipõlvkondi terve nende elu kohta)

Lahutusele järgnevaid demogr. käitumise variante:
1) Esimesel võimalusel astuda uude abiellu või vabaabiellu
2) pühenduda ainult lapse kasvatamisele vm eneseteostusele
3) Lükata uuesti abiellumine edasi

Uue abielu sõlmimiseks on võrdse vanuse ja hariduse puhul lahutatud meestel tunduvalt suuremad väljavaated kui lahutatud naistel.

Nt 1986-1995 on mitmedat korda abielluvaid mehi rohkem kui korduvalt abielluvaid naisi. Lasteta naistel on rohkem eeldusi korduvaabieluks kui lastega naistel. Vanuse kasvades väheneb mõlema sugupoole tõenäosus uue abielu sõlmimiseks.

Korduvalt abiellujate osatähtsus on samas aasta-aastalt suurenenud: kui 1986 oli neid 27 % abiellujaist, siis 1995 33%.

Uue abielu püsivuse kohta ma muid andmeid ei leidnud, kui et 1994 aasta lahutajaist: 25% lahutas korduva abielu, kusjuures tendents lahutada korduvat abielu on linnas suurem kui maal.

Vanurite suremust on uuritud seoses nende abielulisusega ja leitud, et lahutatud ükskud mehed ei saa üksi hakkama ja surevad uuesti abiellunutest varem. Naistel sellist vahet ei täheldatud: üksikud ja abielus olevad saavad ühtmoodi hakkama.

Eestlaste CDR võrrelduna kõigi Euroopa riikide CDR-idega (1000 elaniku kohta) – see tabel oli mulle täielik üllatus:

1970 – 1994 Euroopa kõrgeim CDR on Lätil (4 – 5,5)
Eesti koos Leedu ja Inglismaaga on Läti järel Euroopa kõrgeimad (1970-90) Eesti teisel kohal (3,2-4,1). Teised riigid jäävad kaugele maha.

1970-1993 kogu Euroopas on üldine lahutumuskordaja tõusnud 50% .
Tänapäeval on enamikus Euroopa riiikides abielu lahutustõenäosus 1 3st, st iga kolmas abielu tõenäoliselt lahutatakse.
Soomes, Rootsis ja Ingliusmaal 1 2st
ja mõnes Lõuna-Euroopa riigis 1 10st või väiksem.

Vaatlesin lähemalt 1994. aasta lahutajaid Eestis: linnas on lahutajaid neli korda rohkem kui maal.

Lahutajad vanuse järgi:
kriisieluaastad paistavad olevat meestel nii linnas kui maal 30-39, linnanaistel 25-39, maanaistel 30-39 — ühesõnaga linnanaised hakkavad varem lahutama.
Lahutajad ühiste alaealiste laste järgi:

41% lahutajatest ei omanudki ühist last
36% 1 laps
19% 2 last
3 % 3 last
0,5% 4 last
O,2% 5 last
0,02 % 6 last
Maaelanike hulgas on vähem ilma lasteta lahutusi ja enamik paljulapselisi lahutusi on maanaistelt.
Linnainimeste lahutustest on 80% lasteta või ühe lapsega lahutusi (maal see 67%)
Mida suurem on laste arv peres, seda rohkem on maapere riskipere võrreldes linnaperega. St 3lapselisel maaperel on 7% riski, linnaperel 2%.
Aga maal ongi peredes rohkem lapsi.

20-24aastased lahutavad kõige rohkem 2 aasta vanuseid abielusid.

lahutajad vanuse ja abielu kestvuse järgi:

20-24 aastased 2- 4 aastat kestnud abielu
25-29             4-6 ja  5-7
30-34             10-14  neid ongi kõige rohkem, n-ö riskigrupp
35-39             10-14 ja 15-19
40-44             15-19 ja üle 20
üle 45             üle 20
Lahutuse tõenäosus väheneb tunduvalt pärast 19ndat kooseluaastat 😉