Tere, Inno-huvilised
Tere tulemast kogu sellele uute lugejate laviinile, kes sitemeteri andmetel täna minu blogisse sattusid
ja
soovitus blogijatele: kui tahate oma loetavust tõsta, kasutage oma tekstis sõnaühendit “Inno Tähismaa blogi” ja iga natukese aja tagant tuleb uus laine gugeldajaid, kes Innot taga otsivad.
Ahjaa, uudishimulikke ei maksa piinata. Aadress on siin http://web.mac.com/innott või http://web.mac.com/innott/iWeb/E0F26495-B823-45E2-A375-DF1E3DE48547/Inno%20ja%20Irja%20kodukas.html
Tegelikult ma ei taha olla irooniline. Ja nüüd mõtlesin tükk aega, et mida öelda selle Inno blogi kohta. Ega ütlegi midagi.
Silence speaks volumes.
Ega siin ei olegi tõesti midagi öelda.
Kui, siis vast neid vanu äid lendlauseid , et Kõik müügiks ja Sex Sells.
Töötab.
M.O.T.T.
Ilma irooniata muideks…
Jube igav on see Innokese ja Irjakese armuhüüd. Kahju nagu, eriti kuna Irja kirjutas kunagi häid luuletusi.
Tjah, mina veel kiitsin neid, et vähemalt loomi armastavad, ja ei läinudki kaua aega mööda, kui selgus, et varjupaigast võetud loom sinna tagasi saadetakse:(
Üldiselt, algul oli šokeeriv, nüüd ei viitsi isegi diagonaalis neid pikki heietusi lugeda.
mul on ka üks omapärane ‘sissetuleku allikas’, seda siis ‘Aja neeger hüppesse’ sissekande näol. iga jumala päev satub vähemalt paar inimest läbi Telleri vastava sissekande (kus mul on kommentaar lisatud) minu blogisse. vähemalt on seal niigipalju head et on selle laulu sõnad olemas 😀
Hähh, polegi vaja Inno nime kasutada, minu blogis käib palju rahvast siinete kommentaaride “pärast”.
Mida!? Koer varjupaika tagasi viidud? Sirvin aeg-ajalt I & I bloogi ja eile just vaatasin, et see koerte teema on neil seal päris loetav ja inimlik (loomalik?) ning et asi on paranenud. Peab vist oma arvamust korrigeerima. Siiani pole nende teemal sõna võtnud, kuna tunnen natuke Irjat, sest oleme mõlemad samas koolis õppinud ja luuleklubi Eos liikmed.
Mul tekkis selline mõte, et kui ma kirjutaks oma bloogis neist midagi negatiivset, kas siis avaneks mulgi võimalus enda kohta nende bloogist pikemat kommentaari lugeda, nagu seda on nii Epu kui ka paljude teiste puhul juhtunud. Ja vaest Heimar Lenki (päriselus muuseas väga meeldiv mees) on Irja bandiidist isa lausa pihtide vahele võtnud.
Ei, see koer on sinna ajutiselt tagasi viidud, lugege hoolega.
Aga ma ei jõua ära oodata uut “Rahva Oma Kaitset” – loodetavasti nad ikka märkavad seda, et Inno sõnul on ta Vaino Vahingu sugulane (kes Kivirähki ja Juurt kuulavad, need teavad, kuidas nad Innot ja Vahingut on võrrelnud ja nalja heitnud sel teemal :).
ma lihtsalt tuletan meelde üht vana lauset, et pole ajutised asjad on need kõiksepüsivamad siin ilmas.
aga minagi kuulan omakaitset ja saan piisava ülevaate kuidas tibukestel läheb. sellest piisab täiesti.
muide, eilses õhtulehes oli ekskolleegide arvamus ühe tibukese kohta. tasub lugeda.
mmm, kas siin on siis nüüd koht, kuhu need kommentaarid saab jätta, mida inno-irja päevikusse ei saa?
lugesin inno mõtteid täna. ma kujutan ette, kuidas ta võib üllatunud olla, et miks küll inimestele tundub rõve see, mis ta kirjutab. teinekord on täitsa mõttekas jutt, aga vorm, millesse see pandud on… irja kirjutab muidugi veel hullemini.
üks kindlasti hea asi on kogu selle meie-oleme-nii-õnneliku-et-kokku-saime loo juures see, et üks potensiaalne joodik on nüüd vähem. ehk et hea, et inno joomise maha jättis.
Küll on vahva inteligentses seltskonnas klatsida ehk annab hea tujuõhtuni.
Teadliku eestlasena olen nende blogi lugenud: tore kui kaks inimest on teineteise leidnud. Mille pärast halb maik suus on?
Mehe experes kasvavad kaks poissi, vanem juba selles eas, mil sõbrad mõnuga mööda netti ringi tuuseldavad. Seda, mis see poiss praegu oma isa suurest õnnest kuulma peab , ei soovi kellelegi. Kurb ja kahju!
Aga vägisi tuleb tunnistada vanarahva ütlemist, et kellegiga paari minnes vaata vanemaid ning selle põhjal, mis meeskodanik oma lapsepõlvest kirjutab peaks enamus Eesti vabasid vallalisi naisi vist küll küünla pühapäeva hommikul kirikusse panema, et üks potensiaalne lontrus on nende teelt ära.
kuulge kaasmaalased ja välismaalased. minu arvates on Inno ja Irja blogi väga hea. Üks oluline erinevus paljudest (kodumaistest) blogidest on see, et nemad kirjutavad selgelt, ausald ja ilustamata, paljude jaoks on blogimine mingi teise mina kajastamine (ilustamine, fantaseerimine jne). või kuidas?
Minu jaoks on see Inno lugu mu sees kasvanud. Küsimused on kasvanud. Sellepärast ei hakanudki enne midagi ütlema. Ega praegugi veel ei oska õieti formuleerida, mis supp seal keeb ja mis sellest hiljem saab.
Ühe mehe enese otsimise lugu.
Kas ta tohib seda teha? Ausalt, st intiimsuse piire purustades?
Kas ta ei tohi seda teha, sest lapsed ja ekskaasa peavad taluma selle avameelsusega kaasas käivaid kõrvalnähte?
Nujah, ma ei tea.
Iga inimene võib põhimõtteliselt oma blogis kirjutada, mida tahab. Vastavalt oma eetilistele piiridele.
Minu jaoks ületas asi piirid siis, kui Inno ja Irja oma blogi nö ametlikult avalikkuse ette tõid.
Minu asi ei ole kritiseerida seda, kuidas nad elavad. Mul on väga ea meel, kui inimesed on õnnelikud. Aga – milleks oli vaja lasta oma blogi niimoodi avalikult promoda ja lõppeks veel Delfisse üles riputada???
Tulevase raamatu reklaamiks, öeldi mulle.
Miski pole enam püha?
Kõik müügiks?
Odav…
Väga odav…
Ja kuidagi võlts, mis sunnib mind kahtlema selle blogi siiruses.
Lisaks veel muidugi need aspektid, millest Eppppp oma eelmises kommentaaris kirjutab.
Muide, mis sai Porno-Kunnist ja Seksi-Kristist?
(vihje selliste teemade säilvus-tähtajale)
I&I jätavad küll rõõmsalt mulje, et neid teiste arvamus ei huvita, kuid tegelikult kammivad internetis mööda blogisid ja otsivad, kus neist kirjutatud on. Ja kui mõni tuttav julgeb siis midagi arvata, saab ta peagi kurja e-maili, et kuidas nii võib. Kahju – tegelikult ei ole nad nii enesekindlad midagi kui välja paista püüavad. Inimlik, eks ole.
Minu jaoks on kummastav ja kurb, et sellest hoolimata on puudust empaatiatundest oma endise pere ja teiste lähedaste vastu, samas ennast tunnevad solvatuna, kui nende kohta midagi öeldakse. Samas olles ise oma elu netti üles riputanud ja seda igati promonud, võiks ju arvestada, et sellega kaasnevad ka kommentaarid ja arutelud. Kui oma blogis kommenteerida ei lase, kommenteeritakse lihtsalt mujal.
Tervitused Innole siinkohal ja soovin Sulle samuti rohkem tolerantsi, nagu Sa ise teistelt ootad.
Ma usun, et Inno on siiras ja hea inimene. See, kuidas Sopaleht võtab osa ta eneseotsingute blogist ja ainult seda seksiosa võimendab – see on juba teine küsimus. Inno on nüüd prominendikarusselli rataste vahel, tahab või ei taha.
Ükspäev lugedes aga mõtlesin tema kui inimese peale. Iseendal on ju raske näha, kuidas sa teed oma vanemate vigu ja astud nende jälgedes. Paistab, et oma esimeses abielus tegi Inno põhiliselt oma ema viga. Aga samas on ta ka nagu ta oma isa. Eriti praegu. Samamoodi hoolimatu oma (eks)naise ja laste suhtes. Või ütleme nii, teistmoodi, aga ikkagi hoolimatu.
Kas ongi ehk nii, et igaühel on oma saatuse DNA kaasa antud. Püüa, palju sa tahad, kinnita endale, et elad teistmoodi kui su ema ja isa, aga tegelikult elad ikkagi samamoodi.
Ma söön oma mütsi ära, kui kriitik pole Inno või Irja
Ei ole ma Inno ega Irja. Arvan, et kui nad seda siit loeksid, siis nõustuksid rõõmsalt väitega, et Inno on südamelt hea inimene, aga absoluutselt ei nõustuks mu jutu selle poolega, et Inno praegu oma isa vigu teeb. Ta on ju oma meelest nii kasulik oma poegadele sellega, et kirjutab avalikult oma seksuaalsetest eneseotsingutest, oma prostituudilembusest ja oma kodustest tülidest jne.
Mina arvan, et tema pojad hakkavad mõtlema täpselt samamoodi oma isast, nagu Inno arvab oma isast. Et mina KÜLL niimoodi oma naisele ja lastele ei tee. Siis kasvavad poisid suureks ja teevad midagi… Minu retooriline küsimus on, et kas kahjustatud DNAd saab mingil hetkel muuta.
Ausus võib vabalt müügiks minna. Inno on õigel teel, jumal tänatud. Paistab, et suur hulk kommenteerijaist soovib kahjurõõmsalt parastada. Aga esialgu on mees oma otsinguis, mitte ei tegele ilustamisega……….lastel pole õigust oma vanemaid hukka mõista, veel vähem kõrvaltvaatajail…..
Võltsi elu asemel on nüüd kõikidel osapooltel võimalik edasi liikuda, vaadates olnule …………….ilma vihata võiks osata seda teha, aga kes meist vigu ei tee, eriti kui kõrvalt tuleb ka soppa kaela.
Tiiu – aga miks peaks olema Innol õigus oma vanemate üle kohut mõista ja tema poegadel pole sama õigust?
Aga üldiselt, nagu ma aru saan, arvad ka sina, et ta on teinud vigu. Tundub, et empaatiavõimega inimene ei saagi nii või naa seda Inno juhtumit ei täiesti hukka mõista ega ka täiesti õigeks mõista. Miks? Sest empaatiavõimega inimene paneb ennast nii Inno olukorda kui ka tema eksnaise ja laste olukorda.
Kriitik. Sul on hea point. Isiklikult soovitaks ma Innole Eestist lahkumist muideks.
a miks me peaks Inno (või kelleiganes) elu üldse hukka või õigeks mõistma?
ma võin seda teha ehk iseendaga – selleks, et oma minevikust õppida – ja ma võin vaadata teiste elusid sama pilguga – kuidas nende inimeste kogemus mulle või mu lähedastele kasuks võiks olla? – kuid see on ka kõik…
teine asi on avaliku elu tegelased, kellest sõltub rohkem kui nende enda elu. “meie praegune peaminister on loll, kuna ta ei tee seda-ja-seda” või “ajakirjanik X kirjutab artikleid, mis õhutavad rassiviha”on OK, kuna nende tegemise-kirjutamise mõju tunnen ka mina. aga keda kepib ja millest kirjutab ja kuidas end eksponeerib eraisik I.T. – või E.P. – no pole minu asi…
ja ma vaatasin korraks seda I&I blogi ka, minu arust täitsa OK. üle keskmise igal juhul. natuke teismeline, a eks seda armumine vist inimesega teebki 🙂
Aivar – miks ometigi???
mina kui (ilmselt siis) empaatiavõimeta inimene ei pane end jälle ei Inno, tema ema ega laste olukorda.
samas. kui me võtame seda (oma murede avaldamist läbi blogimaailma) kui nähtust, siis jah, läheb asi huvitavaks. kes Kaja blogi loeb – tema kirjutis “mu lapsel on koolis probleemid” tõi minu jaoks just sellise “hmmmm, huvitav sidekanal on vanemate ja laste ja laste sõprade vahel tekkinud. ristblogimine. mida MINA teeks, kui minu ema hakkaks blogima? kas see muudaks minu käitumist? kurat, muudaks jah!” reaktsiooni.
Ükskord Kaja rääkis sellest, et ta küsib alati enne lastelt, kas ta võib sel ja sel teemal blogida. Aga huvitav sidekanal jah see blogindus,
ja huvitav võimalus ennast teise inimese nahka ette kujutada. Kajat lugedes kujutan ette, millised probleemid ja rõõmud ootavad ees, kui oled teismelise lapse ema. Innot lugedes kujutad siis igasuguseid teistsuguseid probleeme ja muresid ette.
Ma saan aru küll, mida Aivar mõtleb, et Inno elu Eestist väljas on lihtsam. Aga küll ta ka Tartus hakkama saab.
Kaur, Inno lihtsalt poetas paar läbinägelikku lauset eesti ühiskonna toorusest jms. Minu soovitaks igal inimesel oma elu kaugelt vaadata. See aitab tõelise enda mina leidmisel. Muidu jäädki sedasi edasi pingviinina koperdama kuna sulle raiutakse, et oled pingviin. Mõnele veel raiutakse ja ise ka nagu proovib seda kaifida, et ta on kohe prominent pingviin. Kui aga sul on kahtlus, et sa ikkagi tegelikult kotkas oled, siis ei aita muud kui tuleb kalju otsa ronida ja alla hüpata. Karta pole midagi, kui oled pingviin siis on su piin lühike. Oled kotkas, saad naerda naerjaid ja kõrge kaarega lennata.
Väga hästi öeldud, Aivar.
Ainuke asi mis minul Irja ja Inno kirjutatus häirib on see, et seal puudub igasugune huumor. Neil aga kel on tulnud kokku puutuda vaimuhaigete või tugevas stressis inimestega teavad, et esimine asi mis sellistel õnnetutel ühine on, on naljasoone täielik kadumine. Muideks, ja see ei ole ainult Inno probleem, ta ei ole mingi erand siin. Eesti on üldse väga huumorivaene. Nii vaene, et isegi prominentsed naljamehed ei näe enam milleski huumorit ja lähevad tänava peal kaasinimestele kättpidi kallale. Seega mu soovitus jääb jõusse ja mitte ainult Innole. Mida eesti vajab nagu hapnikku on pidevat elutervet naeru. Kui muu ei aita, siis lihtsalt ära minna ja eemalt naerda.
Aivar, peaasi, et teise äärmusesse ei hüppa!
Kohtuskäimine on muidugi liiast, aga kui arvestada Inno taustaga ja ka sellega, et nad kunagi abiellusid täiesti vabatahtlikult – siis kokku said enam-vähem võrdsed partnerid ja elu on seda tänaseks ka tõestanud, eriti kui nad mõlemad kohtuteed käivad. Diagnooside panemisega kiirustada ei maksaks – see viitab arulagedale lahmimisele ….vajalik on arvestada sellegagi, et näpuga näitamine pole kedagi kunagi aidanud.
Mul on ka mitu korda olnud tahtmine mõned arstid valediagnooside ja vale- ravimite määramise tõttu kohtusse kaevata, aga kohus halba olematuks ei tee ja ükski raha tervist tagasi ei anna. Inno oleks tark, kui ta kohtuga ei sekeldaks, aga ju on talle ka selliseid õppetunde vaja.
Nüüd on huumor ka esindatud.
http://web.mac.com/innott/iWeb/E0F26495-B823-45E2-A375-DF1E3DE48547/Hullar%20Suviste/Hullar%20Suviste.html
Lugesin läbi , kuid pean kurvastusega tõdema, et Tähismaa huumorist aru ei saanud. Ning kuigi Hullari prototüüp (reaalses elus tuntud rohkem hüüdnime “toru” all) pole just mu unelmate mees. Ikkagi loen siit väiklast hambutut kättemaksu , mis tõenäoliselt uudiskünnist ei ületa . Üha enam on tahtmine küsida: Kaua võib.