Jalutuskäik fotoaparaadiga vol 1

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Nii, nikerdan ja pusin, aga ikka väga raske on siia neid pilte korralikult saada.
    Me teeme Giustinoga kahepeale endale hoopis fotoblogi, see on meil viimaste päevade idee, mille nüüd ka teoks teeme! Järgmist osa näete seal!

  2. mulle tundub Marta ja Emmaga pilt kuidagi valjaveninuna. aga yldiselt see pildi osa lehekyljest on jube imelik ja aeglane, et kui yles voi alla kerida tahad, siis kohe motleb tykk aega enne kui lehekylge liigutab.

  3. Mul lehekülje avanemisega probleeme pole – piltide ilmumine sõltub ilmselt arvuti kiirusest (mälu hulgast ja protsessorist). Epu pildid on üsna mahukad – umbes 1 megabaidised (palju pixeleid), see teeb ka nende avamise aeglasemaks.
    Minu meelest on horisontaalpildid normaalse suurusega. Ma ei näe neid väljaveninuna.
    Järgmine teema-äkki on võimalust ka veel videote blog teha 🙂

  4. Pildid peaks üles panema väiksemates suurustes. Praegu on lehekülg tõesti aeglane. Kui pildid enne sobivasse formaati panna, siis peaks ära jääma ka piltide välja venimine.

  5. Paar nõuannet:
    *pildid on sellepärast väljaveninud, et nad ei mahu laiuti blogi ära, sest selle default setingud on vägevamad kui pildi laius. Silma järgi vaadatuna tundub, et sinu blogi laius on klassikalise bänneri mõõtu ehk siis 468 pikslit. Sellest laiemaid pilte hakkab ta moonutama. Seetõttu on ka piklikumatel piltidel eelis – pikkus olgu või kilomeeter, aga laius ei tohi ületada 468 px-t.
    *kodulehe kiiruse huvides soovitaksin pildid (nt Photoshopis “Save for Web”, aga on ka muid pilditöötlus-programme), mahult (baitidelt) väiksemaks teha.

    Lõpuks ka üks küsimus: mida kujutavad endast “kosher” lilled, mida Marta nuusib?

  6. …Aga kui ma üritasin siia kord väiksema resoga pilti panna, siis jäi ta nagu hõredavõitu.
    Nii või teisiti, siin blogis hakkan ma pilte panema endises tempos, st suhteliselt harva.
    Aga see-eest alustasime äsja Justiniga uut fotoblogi! Vaadake http://www.petroned.blogspot.com

    See kosher ja mitte-kosher käib poekese aknal kõige seal müüdavate kaupade reklaamiks. Eelkõige siis toidukraam. Aga lilled on vist kõigile usutunnistustele sobilikud (mina ise eelistan potililli 😉

  7. Kas pole harjumatu, et kuskil pole tarasid mille taga hauguksid vihast lõrisevad suured koerad? Et maja ees toimetavad inimesed tervitavad möödujaid? Et keegi ei paaruta purjus peaga mingi vana bemariga, vilista kummi ega ohusta õuel mängivaid lapsi? Et keegi ei laaberda ega karju kell 2 öösel? Et muru peale võid pikali heita ilma, et istuksid junni või prahi otsa või saaksid niisama mudaseks? …

    Sellised pisiasjad mille järgi ma eestis puudust tundsin …

  8. On olemas küll selline koht eestis.
    Selle nimi on Misso
    Ja Piirissaar ja muud sellised väiksed kohad.

    Aga näiteks Kopenhaagen on reedeõhtuti mattunud üleüldise tümpsus sisse.
    Tümpsu tekitajateks on ohjeldamatud ööklubid ja natuke ohjeldatavamad autod, kust tümakat tuleb.
    Autodesse sisse vaadates nägin ma seal aga ohjeldamatult mustanahalisi inimesi, keda meie maal miskipärast neegriteks nimetatakse.

  9. Epp

    Lugesin arterist Sinu lugu New York-st. Tore oli!
    Olen ise ka imestanud, et kas oleme mehega need viimased mohhikaanlased, kes USA-s käivad just for fun. Vähemalt reisifoorumit “Trip” sirvides jäi küll selline mulje. Samas vaadates turistina reaalset elu ning külastades tuttavaid, kes seal tööl on: siis loomulikult on palganumbrid, mis illegaalselt rabades teenitakse Eesti mõistes väga suured. Elukvaliteeti hinnates:mitme peale võetud korterid, millede kõrval Mustamäe paneelikad tunduvad ikka kõva sõnana, tunnised töösõidud. Siis tundub küll et seal on hea elada kui oled niiöelda oskustööline. Ja Sulle piisab meelelahutusena nädalavahetusel nina täistõmbamisest. Või kui oled oma erialal tipp ning legaalsel teel saad ka väärika tasu. Nii öelda keskmisel Eesti intelligendil seal marjamaad pole. Seega sain vist ka vastuse miks paljud suure hurraaga USA-sse põrutanud kaasmaalased sealt vaikselt on tagasi imbunud. Aga veel kord mulle meeldib New York. Kuid seal ennast hästi tundmiseks võtan suure rahakoti Eestist kaasa. Peale reisi on hea Eestis praekartulit praadida ning unistada järgmisest puhkusereisist.

  10. Neid pilte vaadates meenus üks laul “sealpool pilvi paistab päike, päike”. See Ameerikamaa kevad koos oma õitsvate puude ja põõsastega on üks ütlemata vahva asi, suur kevad on juba märtsis käes :).

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar