Minu puudest ja metsadest

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. uh issake, mis keelenõukogu siin kummitab. Eesti keele õpetaja istub kõigil nii pääluu sees, et vähe pole.

    Pääasi, et juttust on arru sada, mismoodu ta nüid täpselt seda ütli, kelle tuu asi oo.

    Vene dekabrist ja kirjanik Bestzhev Marlinski nõudis oma raamatute väljaandjalt, et tema lullad trükitaks ära koos nende näpukate ja kirjavigadega, mis käsikirjas. Sest see väljendab tema olemust ja keeletaju ja seisundit hetkel, mil ta luuletas.

  2. Mul on olnud ja on ikka veel üks puu. See asub minu vanaema-vanaisa juures. See on üpris noor, aga ikkagi on see minu puu. Rõhk on sõnal minu…
    Jalakas. See meenutab pigem vihmavarju. Selle all oli hea suvel varjus istuda ja vaadata sumistavaid mesilasi ja peenra peal rohivat vanaema. Vanaema naljatas, kui ma väike olin, et hehee, sul on nüüd maal oma vihmavari. Enam ei saa seal all olla, sest sellel puul on mingi haigus ja lehtede vahel on alatasa mingid putukavastsed. Kahju…

  3. Puudest ei hakka hetkel kirjutama, aga selle heegeldamise ja käsitöötundide pihta on mul endal selline asi, et kududa ja õmmelda ma senini ei oska, sest ema tegi seda minu eest 😀 Kudumise puhul harutas tunnis kootud osa üles ja kudus ise korralikult edasi.
    Ja kuskil 11-12 klassis esitasin mingi tikkimistöö pähe oma vanaema tikitud padja. Isegi koiauk oli sees, aga ma ütlesin et kass tegi katki 😛 Viie ma igastahes sain.

  4. Jah, peab jah olema hiit! Parandan ka põhitekstis ära. Muide, lugege seda Elo Liivi lugu, seal ta mängib niimoodi nende kahe sõnaga, et annan näpuga järge ajada, kas parajasti jutt hiiust või hiiest.
    ..Ja seda me nagunii ei tea, kuidas vanad eestlased neid sõnu käänasid 😉

  5. Tuli kohe pisar silma, ka minu elu on alati keerelnud puude ümber, ning kõige rohkem Itaalias tunnen puudust metsast. Õnneks olen leidnud ka siin saja-aastased tammed ja kohe ületee pargis, käin neid hommikul salaja kallistamas ning nende all mediteerimas… veel mõnusam oli vihmaga, võtsin kilekotid tagumiku alla ja istusin tükk aega, tammest saab sellise jõulise energia, et pärast lasin kui masin mitu nädalat ringi….

  6. Meil oli ka vanaema maamaja juures vana hiigelsuur pärn. Selle all ma magasin suvel ühes vanas lapsekärus – ise olin küll vähemalt viiene, aga sinna kärusse magama mahtusin. Ja ma mäletan seda pilti, kuidas unest ärgates oli mu kohal heleroheline lõhnav ja sumisev katus.
    Seal vanaema talus peeti suuri sugulaste sünnipäevi ja pärna otsa pandi kiik. Elektrit seal polnud, aga pidude puhul toodi kased tuppa ja sovhoosi GAZ-i aku pealt veeti värviliste elektripirnidega juhe suurde tuppa.
    Vanaema talu pole enam, sinna sügavale metsa ei tahtnud keegi elama minna. Aga veel üle-eelmisel suvel käsime tädiga seal ja pärn on pooleks vajunud – suur oks oli allavajudes pärna lõhestanud – ning paksu samblaga kaetud. Vanaema majast oli püsti ainult üks sein. Kui pärast sugulastele rääkisin, et käisime vanaema talu vaatamas, siis nad küsisid esimese küsimusena – kas vana pärn on veel alles? Ja teise küsimusena – aga maja?
    Minu lapsepõlvekodus oli mul oma mänd, mille otsa oli hea ronida – ta kasvas mäe külje peal ja sealt nägi kaugele. Ronisin sinna igal õhtul ja vaatasin oma valdused üle. Ja üldse meeldis mulle puude otsa ronida.
    Nüüd on mul Eestis ema juures pisike oma mets, oja ja konnatiik. Ja mina olen New Yorgis. Siin oli meil jõe ääres oma pajupõõsas, mille varjus oli palavaga jube mõnus istuda, aga see põõsas võeti sügisel maha,sest sinna lähedale ehitatakse väga kõrged majad ja “jõekallas tehakse korda”.

  7. Mul tuli praegu meelde, et mul siiski oli esimesel kursuse kevadel ja teise sügisel oma puu Tartus, raamatukogu-mäe servas, seal all õppisin loenguteks ja vedasin sinna vahel ka teisi inimesi (ma parem detailidesse ei lasku ja naeran omaette kõike seda meenutades). Igasuguseid lolluseid sai seal tehtud ja naerdud nii, et kõht valutas.
    Ja ma ju kutsusin seda “minu puu”.
    Kuidas see puu mul vahepeal oli meelest ära läinud?!!!!
    Inimese mälu on nii kummaline. Praegu tuli see mulle järsku plaksuga meelde seoses Siiri pajupõõsaga. Sest me nägime ka sealt puu alt jõe peale, jõgi oli küll kaugel, aga paistis kätte.

  8. Raamatukogu mäe serv? Sinna on planeeritud hotell.
    Juba 3 aastat tagasi lubati ehituseks hakata, aga senini õnneks pole.

  9. Aga mina igatsen oma palmipuud Tuneesias, mille all ma päevitasin…
    Nojah, ma kõlan vist nagu snoob. Aga ma tõesti sain seal ühe konkreetse palmida sõbraks.

  10. Anu – parandasin ära, see viga on mul veres jah. (Nagu ütles mu kunagine keeletoimetaja Helju Vals – Epp, sa oled oma vigades süstemaatiline!)

  11. Minu kodumetsa tei ei jõua.
    Sellel on liiga tugev haldjas.
    Rahulduge avalikun pargiga.
    Käisin just äsja omas metsas. Obn POWER koht.
    Ja teie sinna järgi tulla ei oska.
    Ennem satute Iraaki…

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar