Kuidas algab Ameerikas koolipäev

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. No aga vaata nt usa sportlasi autasustamispoodiumitel käsi südamel, usun, et siit see komme pärineb. Muide seesama lipuvanne on üks suuri põhjuseid, miks me Jeffiga siit enne tütre kooliminekut minema tahame saada…
    Ma ka ei suutnud uskuda ja tõsiselt võtta, kui Jeff mulle seletas seda lipuvande rituaali. See olevat sama vabatahtlik kui kunagi nõukogude Eestis pioneeriks või komsomoliks astumine. St põhimõtteliselt võimalik mitte seda teha, aga nõuab äärmiselt väljaarenenud meelekindlust, veendumust ja seab sind kaaslastest erinevaks.
    Mis puutub väliseestlusse, siis käisin mõne aasta eest jaanipäeval Lakewood’is. On vist ameerika seadus, et kui eesti hümni laulda, siis peab ameerika oma ka laulma. Natuke tegi haiget, et lapsed (noorem teismeiga) nt panid usa hümni ajal käed südamele ja laulsid kõva häälega kaasa, eesti hümni ajal ei paistnud nad aga sõnu teadvat ja kaasa ei laulnud. Sedapidi siis.

  2. mis sel lipuvalvel viga on, aru ma ei saa. Tõsi, ma ise olin ka suht jahmunud, kui nägin esimest korda. Ja on kahtlemata paremaid ja sobivamaid tekste mantraks, kui et olen USAle truu.

    Meil Virumaal on tekkinud viimase kahe aastaga väga hea kool. Kunda keskkool. Selle direktor lõpetab kõik õppenõukogu koosolekud, kõik kooli kogunemised ühtede samade sõnadega: Armastus. Austus. Areng.

    Ja neid kolme A-d saab koolis tajuda.

    AGa ma ise alustasin, kui õpetasin II ja III klassis poisse, igat hommikut Meie Isa palvega. Väga rahul endaga, et seda tegin. Ei häbene:)

  3. Eks see on paratamatult nii, et inimeste privaatsus- ja nö valuläved on erinevad. Mina pean oma usku ja patriotismi väga privaatsfääri kuuluvaks ja ei harrasta avalikke rituaale. Samas ma kahtlemata ei arva, et ameeriklased ei peaks oma kodumaad austama. Aga seesama lipuvanne on minu jaoks natuke nagu vägivaldne patriotismi juurutamine väikestes lastes (kes pole veel ise teadlikud) pealtnäha tolerantses ja väga vabameelses riigis. Seda tehakse muide ka paljudes siinsetes lasteaedades.
    Umbes aasta eest kaebas üks lapsevanem ülemkohtule, et sõna Jumal lipuvandes on konstitutsioonivastane. Et tema lapsel pole midagi patriotismi väljendamise vastu, aga samas ta on ateist. Kahjuks ei mäleta, mis sest juhtumist sai. Nagu paljude uudistega tänapäeval, neid lõpuni ei edastatud.
    Ka Meie Isa palve lugemist avalik-õiguslikus koolis ei pea ma õigeks, sest ma ei eelda, et see kõigile sobilik oleks. Sooviksin ise oma lapsele väärtusi edastada, kool edastagu teadmisi, mille üks osa peaks olema ka õpetus eri usukumustest ja religioonidest. St mu laps peaks teadma, mis Meie Isa palve on, aga samas ei peaks ta seda ise koos teistega lugema või ennast mitte kaasategemise pärast erinevana tundma, kui ma omateada pole teda n-õ kristliku suunitlusega kooli pannud.

  4. Mulle jäi Lakewoodis rohkem silma see, kuidas eesti noored end nürilt möirates tuima tümpsu saatel silmini täis larpisid sellal kui väliseesti noored isutsid muhedasti ringis, libistasid aegamööda õlut ja laulsid kitarri saatel laule. Võibolla on parem kui inimesele midagi siin elus püha on? Eks ju kohustus oma isa ja emagi austada ole mõnes mõttes paras ajuloputus, eksole.

  5. Tiinale
    need lapsed lakewoodis on ameerika kodanikud ja nad elavad siin. loomulikult on nad lojaalsed ja truud oma riigile. eestlus on nende jaoks hobby.
    eestlus eiole koige tahtsam.

  6. “Püsti, käsi südamele! Mis tähendab, pole sellist tunnet? Püsti!!! Käsi südamele!!!!!”
    Nii ju tõesti ei saa patriootlikkust kasvatada?!
    Või siis saan mina kodumaa-armastusest natuke teisiti aru…
    Igatahe väga huvitav kild Ameerikat, mille sa täna meile edastasid.

  7. Mina kaisin USAs keskkoolis ja koguaeg oli selle ‘pledge of allegiance’ lugemine… mina aga ei pidanud seda korrutama, sest ma ei ole Ameeriklane. Ja ma nagu pohmotte parast ei pannud kunagi katt sudamele ja ei oelnud neid sonu kaasa, kuigi nad olid juba pahe jaanud. Ameeriklastele on see aga minuarust ilus asi, sama nagu Austraallased karjuvad ‘Aussie, Aussie, Aussie, oi, oi, oi!’ kas spordivoistlustel voi niisama valismaal pubides purjuspai 🙂 (natuke teisel tasemel kui pledge of allegiance, aga ikkagi midagi rahvustundega ja kuuluvusega seotut).

  8. Ma ei tea. Mitu head tundi mõtlesin sellel teemal ja ikkagi olen arvamusel, et ma elame vabas ühiskonnas (v6i loodame, et enamus meist elab) ja oleme omal valikul valinud riigi, kus elada ja järelikult peaksime me armastama (ok, armastama on ehk liiga palju öeldud, armastus on väga intiimne tunne) ja austama seda riiki, kus me elame, 6pime, t66tame, sureme. Kui austust ei ole, siis pole ju m6tet sellises riigis elada. Seega, olen arvamusel, et m6istlik inimene elab ja harib om lapsed riigis, mis talle meeldib ja mida ta austab. Sellise veendumuse kohaselt pole mu arvates sugugi naeruväärne seda veendumust ka avalikult korrata ning 6petada ka lapsed seda tegema. Meie praegusaegse koduEesti häda ongi see, et juba hakatakse ära unustama, et hümni laulda on v6idetud õigus ja liigutav austusavaldus meile k6igile. Seda peame me oma lastele 6petama.

  9. Huvitav jah, mina ka ei olnud sellest kuulnud.
    Ise arvan, et eestlaste isamaalik hoiak võiks tugevam olla ning see on tegelikult suunatav ja arendatav. Ka minu kolmekümneste põlvkonnas pole nagu neid harjumusi, see nõuka periood on ikka ääretult sügavalt mõjutanud. Võiks ju seda kõike selgemalt väljendada, ei pea olema liiga privaatne. Aga ma ei poolda näiteks meieisa palvega päeva alustamist, meil on usuvabadus ja seda peaks samuti austama. Rituaalid on olulised, neisse suhtutakse kohati kerge tõrkega, kahjuks. Aga igal hommikul ja kohustuslikus korras tundub nagu liiga palju. Võiks teha kord esmaspäeva hommikul ja sisukamalt. Nagu Wikmani/Westholmi majas 😉

  10. äh, mina olen muide esimene, kes tühja formaalsust ei armasta. Ja seda, et kedagi sunnitakse tegema seda, mida ei taha. Aga kolme A-sse ma usun, ja Meie Issiga oli ka nii, et kui ma seda kuu aega olin proovinud ja mätlesin, et aitab, siis poikad ise nõudsid seda. Kui rituaali ja ma ei tea mida veel.

    A siin on ka veel see aspekt – ja avalik saladus, millest ei räägita, et Vanalinna Hariduskollegium, kus ma tollal töötasin, ei olenud mingis mõttes riiklik kool, oli erakool. Ja kange katoliikliku mekiga.

    Aga nagu ütleb Sean Connory kangelane filmis Finding Forrester: Palvetamine. Hea asi. Millega sa siin riskid? 🙂

    Aga see liputervitus võiks olla universaalsema sõnastusega, mitte ainult Ameerikat hõlmata.

  11. Täitsa nõus- tühi formaalsus koolis on üks kõige hullemaid asju minu meelest. (Ja ilmselt mitte ainult koolis 😉 VHK poole ainult sügav kummardus. See lisainfo seletab ju pildi vähemalt minu jaoks selgemalt lahti, ise pidasin enne silmas riigikooli tausta. Kolm A-d on kindlasti tuum.

  12. aga jah tegelikult on see väga naljakas, minu mälu järgi oli vist LA s mingi kohtuasi teemal hommikupalvus koolis, kus aulik kohus võttis vastu otsuse et selline asi rikub usuvabadust aga näed sa vihaste elanike survel muudeti keelav otsus lubavaks. IRW niipalju siis õigusriigist.

  13. See on tõesti huvitav killuke Ameerikast. Samas selle Jumala sissetoomine sinna vandesse on ju umbes sama, mis Jumala nimetamine Eesti hümnis. Kõigile ei meeldi, aga nii on ta kogu aeg olnud ja on ka edaspidi.

  14. ma mõtlesin, kas ma praegu loeks lastega Meie Isa tunni alguses. Teate, vist loeks, umbes kolm kuud ntx, protestiks selle kraaklemise vastu kristluse puhul, mida Eestis viimasel ajal kuuleb. Meie ISa on hea ja väekas tekst.

    Aga mis puutub Jumala mainimisse Eesti hümnis või koolivandes, sellega seoses mul tuleb meelde kohalik kakelus teemal, kas Arvo Pärt on püha lehm. Et kas näiteks keegi võib meedias öelda, et Arvo Pärt ei meeldi talle. Et ta ei kuula Pärti. Et Pärt on tegelt inime nagu me kõik, sööb ja käib kakal ja norskab (ma ei tea, kas ta tegelt norskab, a see oleks naljakas küll, arvestades tema päevast tintinnabulit, kui ta öösel paksu tõmbaks). Õudne jama tuli sellest kohalikus elus.

    Ma ise arvan, et mingil perioodil on hea, kui inimesel on iidolid. Toetavad teda ja hoiavad ja suunavad. Aga mingist hetkest peale peab inimene elama RÕÕMSALT ja ISESEISVALT. Ilma iidoliteta, eba- ja päris Jumalata, lootmata, et keegi ta sita seest välja sikutab.

    Ma ise muide usun Jumala olemasollu 100×100 prossa. Aga ma ei hakka teda tüütama, et kuule, mul on rahadega jamad või et hoia siis me lippu või…

  15. Ameerika lipuvanne on ilus patriottlik liigutus. Samas, iga päev seda käsi südamel ette kanda on ikka pehmelt oeldes totakas, eriti väikeste laste seas, kes 1. ei saa täpselt aru, mis on sõnade mõte ja 2. ei tea nad neid sõnu kah ikka peast, st et ÕIGEID mitte. See on nagu kirvega pähe raiumine, et pimesi allujaid saada. Mina mässaks.
    Mis puutub Jumalasse, siis tuleb meelde seik minu lapse lasteaiast, kus oli kõne all söögipalve. Tema käis nimelt katoliku kiriku toetusel ehitatud ja majandatud lasteaias, kus nunnad õpetasid mingeid asju (vist inglise keelt :)) ja lastele räägiti kõik kiriklikud tähtpäevad ja pühad ära. Ja jõulude ning lihavõtte ajal käidi kirikus. Aga kui mõned katoliiklikud perekonnad hakkasid nõudma, et söögipalve oleks kohustuslik, siis sellele olin ma vastu küll. See ei olnud katoliiklik asutus ja lapsi oleks erinevus koduga ainult segama hakanud.

  16. See nüüd nii lihtne ka pole, et ootame, kuni lapsed jõuavad iseseisva mõistliku loogilise ratsionaalse arutlemise ikka ja alles siis laseme neil hakata seda või teist tegema. Mõned harjumused tulebki sisse harjutada, mis siis, et nende tegelikust väärtusest või mõttest hakatakse alles hiljem aru saama. Käte või hammaste pesemine, võlusõna kasutamine, terekäe andmine jmt. Kui jätta kõik asjad sinnamaani tegemata, kuni inimene ise nende sügavat tähendust mõistma hakkab, siis peaksime ikka tohutu hulga asju ära keelama. Mida vanemaks mina saan, seda rohkem hakkan mina mõistma mõnede lihtsate asjade tähendusi, mida ma varem olen pidanud tühjaks või mõttetuks. See aga tähendab seda, et ma olen hakanud tegema mõndasid asju, mida ma varem ei teinud aga ka loobunud mõnede asjade tegemisest, mida ma varem tegin. Ja mõne asja suhtes on mul ikka kohutavalt hea meel, et see mulle lapsest saadik sisse on kasvanud.

    Ei, mulle ka ei meeldiks igal hommikul hümni laulda või truudust vanduda aga ma saan ka aru, et kui seda hakata tegema siis, kui noored juba “ise otsustavad”, siis kukuks see ilmselt haledalt läbi. Isamaa-armastus ja viisakus on asjad, mida tuleb esmalt tükk aega sisse kasvatada, ei saa jääda lootma sellele, et see mingil hetkel kuidagi maagiliselt inimese seest spontaanselt esile purskub. Ja kui nii juhtubki, siis juba pigem vanemas eas.

  17. mäletan kuskilt artiklist, et see truuduse andmine võeti ameerikas kasutusele, et kasvatada lastes ühtekuuluvustunnet ehk u 60ndatest, kui ka afroameerikalsi lubati valgetega ühte kooli. kusjuures see nõks olevat hästi toiminud.

  18. Meil oli kolleegidega täna hommikul arutlusel see teema. Isamaalisust võib kasvatada näituseks see, et lasteaedade-koolide peal lehvivad iga päev lipud. Et koolides lauldakse aktuste alustamiseks hümni.
    Võrdlus hammaste pesemisega on kohatu. Tere ja aitähhiga samuti. Mis seosed on patriotismil isikliku hügieeni ja viisakusega?

  19. See ei ole teema, mille üle oleksin pikalt mõelnud, aga esimese hooga tuleb pähe, et mina läheks kah trotsi täis, kui keegi tahaks, et ma mingit palvet või isamaaarmastust igal hommikul loeks. Kuna ma olen argpüks, siis ilmselt muidugi pobiseks omaette ära. Samas õnneks pole sellist olukorda tekkinudki kunagi (olen aastakäigust, kes esimesena pioneeeriks ei saanud ja oktoobrilaps vist ei pidanud midagi sellist eriti tegema). Ja kodus meil ka mingeid erilisi patriootlikke tavasid ei ole ehk siis kodune kasvatus on olnud selle koha pealt suunistevaba.

    Samas võtab Eesti hümn või mingi oluline sündmus nagu nt laulu- või tantsupidu pea alati silma veekalkvele. Ilma igasuguse jõumeetodita… Seega minu hääl läheb vande vastu.

  20. Minu seisukoht on, et Eestis on vähe aatelisust ja et lastes tuleb isamaaarmastust kasvatada. Ja see ei peagi “midagi andma”, sest mida annab “tere” või “aitäh” ütlemine iseenesest? See on lihtsalt kokkuleppeline viisakuse väljendus, aga neid kasutav inimene saab minu silmis plusspunkte.
    Mina olen Aabrami mõttekäiguga nõus – on asju, mida tuleb lastesse sisse kasvatada, mis on oluline inimese identiteedi kujunemisel.

  21. isamaa-armastus ei ole sama, mis heakskiit poliitilisele süsteemile,
    see on pigem tänulikkus sellele maalapile, kus mul on õigus elada.
    päevapoliitika rakendab lipu ja hümni oma demagoogiavankri ette ja nii võib tõesti tunduda, et lauldes hümni kiidame me kehtivat valitsust.

  22. “Kas lipupalve lugemine on mõistlik?” küsimus on tegelikult “kas patriotism ehk kodumaa-armastus on mõistlik nähtus?”. See omakorda on tegelikult küsimus “kas riike kui poliitilisi üksusi on vaja?”. Ning vastus sellele inimkonna kui terviku vaatevinklist on ilmselgelt “EI OLE”.

    Riik on masin, mil on kaks eesmärki:
    – maksude kogumine & ümberjagamine (ja ladvikule sealt vahekasu võtmine)
    – sõjapidamine maksutatava piirkonna ja ressursside suurendamiseks
    (tsitaat meie tulevaselt presidendilt: “a state is a machine of war”)
    ning ma ei saa aru, miks peaks keegi sellist masinat ARMASTAMA.
    Maksimaalselt võiks sellise masina olemasolu ja vajadust tema järele AKTSEPTEERIDA.

    Sellele masinale on peale ehitatud hulk lisakihte: sotsiaalhoolekanne, kauplemis- ja õigus- ja rahasüsteemid, “meie kultuur” ja “meie ajalugu” ja “meie sport”, mis kõik teitavad meie-tunde ja loovad sellega aluse patriootiliseks illusiooniks ja rahvustundeks. Aga see on butafooria. Mängitakse inimese sotsiaalse grupi-kuuluvuse-vajaduse peal ja tekitatakse kunstlik meie-vs-nemad tunne. Tegelikult loevad riigikaitse (sõjavägi-piirivalve) ja maksukogumine, nende peal ja nende jaoks riik töötab ja on.

    Etniliste rahvusriikide puhul on lood veidi teised, siis on ka rahvuse enda huvi tagada endale oma keele ja kultuuri säilimine, ja selleks on riik täitsa sobiv vahend – aga vist mitte parim. Ning USA-sarnaste impeeriumite puhul ei puutu see argument üldse asjasse.

    Pärast seda kõike:
    Kas ma olen Eesti / eesti patrioot?
    Krt teab, sydames vist ikka olen.
    Aga mõistusega – ei tahaks olla.
    Riik kui selline, seega ka Eesti riik, on ajaloo igand.

    http://en.wikipedia.org/wiki/State

  23. Olen ka selle teema peale nüüd mõelnud veel.

    Mina tunnetan kodumaa ja riigi vahet, niisamuti nagu usu ja religiooni vahet.
    Ma armastan Eestit. Aga ma ei armasta hetkel Eesti riiki niiväga ;( Kui mind isiklikult pandaks hommikuti lugema armuavaldust riigikorra eest seisjate poole, siis tunneksin end kehvasti.

    Seega. Isiklikult eelistaksin, kui minu last ei sunnitaks, käsi südamel, iga hommik riigile truudusevannet andma. Eelistaksin ka seda, kui ta ei peaks hommikuti issameiet lugema… Viimase kohta on taas Justini ja ta ema lood katliku kooli kasvatusest, mistõttu neil siiamaale on issameie lugemise suhtes allergia.

    Kusjuures ma loodan, et mu laps õpib armastama oma kodumaad ja leiaks endale oma jumala. Ja loodan, et nii mina ise kui paljud teised inimesed aitavad teda sel teel…

    Samas. Kui Marta peaks minema riigikooli USAs, siis seletaks kodus enne pikalt ja katsuks temas tekitada tunde, et ta tahab seda vannet lugeda, sest on uhke oma riigi ajaloo peale. Küllap saaksime ka sellega hakkama….

    Raske juhtum igatahes 😉

  24. Kauri tõstatatud küsimus on jube huvitav. Aga enne veel, ma jagan aabrami arusaama, et lastele on vaja mingid asjad varakult sisse istutada nii täpselt, et tee või kopi paste. Vaimselt. Siin on ainuke oht, et ei tohi jõuga sisse sundida.

    Ma ka riiki mingiks toredaks aparaadiks ei pea. Aga samas, kuna ma olen Eesti riigi kodanikuks kasvatatud, siis tulin umbes 50 prossase teadlikkusega peale kahte aastat Rootsis elamist Eestisse tagasi.

    Mitte et mu elul seal midagi väga viga oleks old. Vastupidi, hulk asju olid kõvasti paremad. Aga siin tegutsedes on must Eestimaale mingit kasu, loodan ma.

    Oleks alles Nõukogude Eesti, ma poleks tuld.

    Ja eestlane olla mulle meeldib. Meeldib eesti keeles rääkida. Oskan teisi keeli ka natsa, aga ühseki keeles ei oska ma end nii väljendada, et kohati võib tunduda, et mu mõtteid on ookean. Suur ja tume ja igasugu kalu täis.

    Mujal ilmas olengi muide puudust tund mitte niivõrd riigist või kohukesest või mustast leivast, kuivõrd keelest, naljadest, tähendusest. Aga nagu me sõpradega ütleme, see on mu “isiklik komöödia”.

    Nujah, aga see USA lipuvanne on keeruline keiss. Sellesse on kuidagi sisse kirjutatud ülikmuslikkus teiste maade ja riikide suhtes. Mis avaldub ka Ameerika tegudes. Nii et, tagasi jõudes Meie Isa juurde, ma eelistaks isiklikult, et mu laps loeb koolis Meie Isa. Mul poleks selle vastu midagi. Aga lipuvandest, kui ma oleks lapsevanem Ameerikas, lipuvandest mina võitleksin oma lapse vabaks.

  25. Tegelt, parandan end. Riik ei ole ajaloo igand, ta on ja jääb. Riik on pigem tunnistus sellele, et inimene ei suuda ilma vägivallata, ilma sundiva võimuta, ilma piirava-kehtestava-karistava masinavärgita teise inimesega koos elada. Inimene on loom, ta tahab olla teistest endasugustest parem, see vajadus on tal sisse progetud – MINU järglastel peab olema kergem elu ja neid peab olema rohkem kui minu naabri järglasi. (demograafilises kriisis olev läänemaailm on siin ebainimlik, ebaloomalik, perversne – aga ilma riigita hakkama ikka ei saa). See on meil “geenides”, need ongi geenid. Darvinistlikus, evolutsiooni ja olelusvõitluse ja loodusliku valikuga maailmas on liigisisene võitlus ressursside pärast, seega ka selle võitluse piiramise mehhanism hädavajalik, muidu me tapame end oma liigarenend tööriistade abil ära.

    Andry – mina võitleks oma lapse vabaks usuõpetusest. EELK on oma lehelt minu pika kommentaari teemal “miks ma ei taha oma lapsele teie usuõpetust” kahjuks ära kustutanud, muidu viitaks sellele. Aga Rein Raud sõnastas oma http://www.epl.ee/artikkel_308017.html artiklis noodsamad argumendid nii täpselt ja selgelt, et jääb vaid “aamen” ütelda.

  26. Meil ei toimi enam külaühiskond, erinevatel põhjustel ja riik on lihtsalt paljuski selle rolli üle võtnud. Me ei saa öelda, et armastan või mitte. No kuulge, ma ei pea ju armastama haigekassat või kooli – ma vajan neid! Ja mulle tundub ka, et patriotism on midagi muud kui armastus riigi vastu. See on liiga lihtsustatud nägemine, millele saab tõesti vastata – ei ma ei armasta, ei armasta lolle poliitikud ja seda, et ei suudeta reostustõrjega tegeleda. Aga selline suhtumine on ju naeruväärne.
    Ma ka ei taha algklassides usuõpetust ja vannet igal hommikul, aga riiki ma siiski pooldan ;-).

  27. Väga huvitav diskussioon on arenenud ja see võiks hargneda veel oi kui kaua… See on nii laiahaardeline teema, aga kui ma katsuks veel midagi kokkuvõtvalt öelda, siis loodan, et mu tütrest kasvab mõtlev, elu vastu siirast huvi tundev inimene, kes otsib seda, mida vajab. Kunagi kindlasti oma usku, oma Jumalat, ja oma südamelähedast maalapikest siin maakeral. Ise hakkan tasapisi kogema, mis on juurteta tunne ja süda tahab tagasi Eestisse, ainult eesti riik hirmutab natuke ja lisaks on hulk praktilisi asju ka, mida lahendama peame (nt mehe töövõimalused, mees oleks tuleja küll). Mu mehe peres loetakse söögipalvet ja mul ei ole selle vastu tõrget, see on loomulik elu osa, mida ma kasvavale lapsele ilusti seletada saan. Samuti on ju paljud riiklikud pühad kiriklikud, aga see on minu valik, millal pean õigeks lapsele tagapõhja seletada. Ka armastus oma maa vastu tuleb elu endaga, vanemate eeskuju ja traditsioonide kaudu. Ma ei suuda harjuda m6ttega, et sünnitan siia ilma lapsed, keda siis riik kasvatama ja vormima hakkab. Tunnen täpselt sama, mida Kaur kirjeldas siin. Nii et olen kodus oma lapsega ja tähtsaimaks otsuseks muutub, kus laps kooli saata ja kus me suudaksime temaga nii elada, et tal ei tekiks juurtetust, et tal oleks maailmas päris oma pelgupaik, kuhu alati minna/tulla.
    Kui õppisin politoloogiat, oli minu jaoks muu hulgas huvitav avastus sellest, kuidas üldse tekkisid riigid ja seega rahvused. Sest polnud ju olemas saksa v6i itaalia rahvust enne nende riikide teket, mis tekkisid provintside yhinemisel puht majanduslikel-sõjalistel kaalutlustel. Ameerikas aga tähendab sõna “nation” v6i “nationality” eranditult riiki v6i kodakondsust, mitte rahvust kui sellist…

  28. Olin vist enda väljendamises ebatäpne. Ma mõtlesin seda, et rahvused, nagu me seda tänapäeval mõtleme, kui näiteks mainime sakslasi – siis enne ühtse saksa riigi teket keegi end sakslasena ei määratlenud, olid väiksemad etnilised grupid. Aga see mu enda üldistus nii nagu ma sellest aru sain, viidata konkreetselt ei ole mul millelegi. Kahjuks on meelest läinud konkreetne kirjandus, mida lugesin. Kuigi, kui internetis piisavalt tuuseldada, siis ehk leiaksin ka.

  29. TO KAUR:

    Hoi hoi, nii raevunud kohe, nigu kümme härga, kes toreadoori näevad.

    Too Päevalehe lugu on mul hästi meeles. Eriti see koht: Usuteadlased on üsna ühel meelel selles, et igasuguse uuringu lähtepunkt peab olema nn epocheÆ – oma isiklike veendumuste ja usu “peatamine” senitundmatut materjali vaadeldes. Umbes sama probleem on vaevanud ka võõraste kultuuride poole pöörduvaid antropolooge, kes samuti peavad suutma seljataha jätta teadmise, kuidas asjad “tegelikult” käivad, et näha teistele alustele ülesehitatud elukorralduses sisemist loogikat ja meie omast erinevat mõistuspärasust.

    Minus eneses seostub see ühe teise dialoogiga, tegin intervjuu ühe mehega, kes on hariduselt nii füüsik kui ka teoloog.:

    MINA: Mõtlemisvabaduse olemasolu väljendub kas või selles, et elame riigis, kus üldiselt võime mõelda, mida tahame.

    TEMA: Kui me tahame seda võimalust kasutada. Igaüks ei taha. Ta laseb teistel enda eest mõelda. Aga potentsiaalselt on inimesed võimelised ise mõtlema.
    Kui huvitab, vaata http://www.virumaateataja.ee/310306/esileht/15029705.php

    Ja ma olen täiesti nõus, tajun samamoodi ohtu kui Sina, et kristlik usuõpetus võib olla koolides uus Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei ajalugu. Fuck it!

    Aga ristiusus on väärtusi kah, ja ma tunnen igavest hunnikut lapsi, kel pole aimuAadamast ega Eevastki, mis siis rääkida Aabelist, Kainist, Saalomonist või Moosesest.

    Mõtlesin vahepeal, et pean selgitama, miks ma oma klassis iga päeva alguses Meie Isa lugesin. Tead, lihtne põhjus oli, tahtsin korrastavat rituaali. Midagi, mis korduks päevast päeva. Oleks universaalne.

    Praegu ma loeks esmaspäeviti Meie Isa, teisipäeviti paneks palvevaibad maha ja hüüaka Allah akbar, kolmapäeviti tantsiks vanade indiaanlaste tuletantsu, neljapäeviti pomiseks OM mane padme hummi, viiepäeviti korraldaks paganausu rituaale ja pööruks maaema ja maaisa poole….

    Minu meelest on usk üks igavesti hea asi.
    Paha asi on selle pähe määrimine.

    Näh, riikide juurde ei jõudnudki… Olen muide jummalast kindel, et riigid tulevikus kaovad. A praegu ei viitsi keskenduda, pean üht lugy kirjutama hakkama.

    Iidale tervisi ja Katile ka!

  30. üldiselt ma olen hämmingus, et on pedagooge, kes rutiinset hommikupalvust heaks ja vajalikuks toiminguks peavad. mina (tulevase)lapsevanemana paluksin küll endaga sellised asjad kooskõlastada. olgu see Meie Isa selle pedagoogi meelest nii kasulik kui ta ka pole, lubatagu usukasvatuse küsimused ikka kodus lahendada.

    minus tekiks tohutu trots ka siis, kui peaksin lipuvannet lugema. minu isamaalised tunded kuuluvad minule ja ma tahan neid väljendada siis, kui ma tahan, mitte rutiinselt ja kohustuslikus korras. selline poolvägivaldne painutamine annab ehk pajuvitste, mitte inimeselooma puhul tulemust.

    see tänane kommentaarisaba oli päris huvitav 🙂

  31. Need kes me siin USAs elame tunnistame veel üht huvitavat ja minu jaoks vähemasti parajalt trotsi tekitavat tendentsi. Mäletate peale 9-11 kõik panid oma autodele riigilipud? Ja kimasid siis ringi `uu, ess, ei, uu, ess ei, me ei karda kedagi, ra, ra, ra!` Aasta hiljem see kampaania ja massipsühhoos muidugi vaibus, kõik tegein näo, et nemad sellest lollusest osa ei võtnud ja ainsad autode peal liputajateks jäid vaid araabia päritoluga inimesed. Hiljem said need ka pihta, et ei tehta neile midagi kui nad need lipud maha võtavad ja nii ka läks. Unustatud etapp nüüdseks kõigile asjaosalistele.

    Fast forward paar aastat ja avaneb uus pilt. Nüüd juba kolmandat aastat kleebivad nad oma autotele `Support the Troops!` käsklused kollastel sõlmik ribadel. Kindlasti olete näinud ja teate millest räägin? Loodan, et keegi ei nüüd ei nooguta ja kiida takka, et jah, mul endal ka kolm samasugust auto stange peal reas ja endal hea tunne rinnus. Nojah. Asi on selles, et ega mul ei ole midagi mingite truupide supoortimise vastu vaid mille vastu hing täis kargab on see, et iga see kleeps käsib MINUL seda teha. Kui ei käsiks siis oleks seal kirjas selgesti `I support the troops` Antud juhul aga kästakse seda teistel teha. Istud liikluses mingis täielikus tropis ja kui oled juba viimased 45 minutit aeglaselt edasi nõksutades seda käsku oma silme ees lugenud siis hakkad mõtlema, et milleks on siin ilmas nii palju nii lolle, inetuid inimesi, ja miks nad just sinu reas koperdavad … ja nii tekibki viimaks tahtmine autost välja astuda, eelseisva auto uks lahti rebida ja sinna pekisesse näkku karjuda `No mida vakki sa siin istud ja ruumi raiskad, mine ise ja supoorti oma truupse seale liivakõrbes sa vana …!`

    Aga siis keerad raadio klassikalise muusika kanali peale ja ohkad vaid elu üle muiates …

  32. kristiinale

    a ma kooskõlastasingi. See toimus 20 aastat tagasi. Siis oli Meie Isa omamoodi punk:)

    Ja vanemad olid häpi häpi ja toonased poisid, kes praegu on juba isad enamuses, mitmed on meenutanud seda traditsiooni mõmuga.

    Muide, me lugesime ka Laabani varianti: Meie ei saag essa jne… Huvilised võivad Laabani luulekogust järele vaadata.

    Juhuu

  33. Pledge of Allegiance ja Meie isa palve on ikka kaks erinevat asja arvan ma. Ja kuidas riik seal Melting Potis endale kodanikke kasvatab, ikka maast madalast. Ma olin aastaid tagasi Ameerikas lapsehoidja ja “minu” 10-aastane luges Pledge of Allegiance isegi voodis käsi südamel, see oli tema jaoks normaalne. Ja need kes on Ameerikasse elama asunud täiskasvanu eas neist ei saa kunagi ameeriklasi, nemad jäävad ikka kas eestlasteks, venelasteks, poolakateks jne, olgugi, et ühel hetkel nad võivad saada USA kodakondseteks.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar