Minu blogikatkend Postimehele

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Jah, Epp, meisterdasin mina täna omale seda va pildiblogi, mida sa soovitasid, ja vaatasin eelmisel aastal tehtud pilte. Leidsin Ellis Islandil asuvas Immigratioonimuuseumis tehtud fotolt andmeid USA immigratiooniarvude kohta. Kas kordub sama rütm?
    USA-sse saabunud inimesi niisiis:
    1891-1900.a. 3,7 miljonit
    1901-1910.a. 8,8 miljonit
    1911-1920.a. 5,7 miljonit

    1931-1940.a. 0,5 miljonit

    1961-1970.a. 3,3 miljonit
    1971-1980.a. 4,5 miljonit
    1981-1990.a. 7,3 miljonit
    1991-2000.a. 9,1 miljonit
    edasi igal aastal umbes miljon.
    Ja kõik nad ju paljunevad kohapeal edasi 🙂 Peaaegu kõik.
    Ja suurte ettevõtete sulgemisest tuleb teateid päris tihti…..

  2. See sotsiaalse kindluse – või õigemini kindlusetuse – teema on Ameerikas küll karm. Kohtasin sügisel Marokos rännates üht 30-aastast Ameerika kirjanikku, kes viimased 3 aastat on elanut Tokyos ja seal inglise keelt õpetanud. Tüüp oli oma 8-kuulisel Aafrika tripil (kaks korda malaariasse jäänud jne). Ta oli üldse kriitiline oma kodumaa suhtes, aga eriti pissed off oli ta tervishoiu süsteemi peale: “They repeatedly say: “We have the best doctors and healthcare!” But who the f*** can afford it, I ask?”

    Ta ütles, et ainuke koht, kus ta elada USA-s tahaks on New York ja seal peaks ta ainuüksi tervisekindlustuse eest maksma 300 USD-d pluss, nagu sa ütlesid, arsti juures tuleb veel maksta. Kusjuures tema tervisekindlustuse koefitsent on madalaim võimalikest st et kindlustus on odavaim võimalikest (vabandan, kui faktidega eksin – vahendan vaid tüübi sõnu).
    Meil oli pundis veel üks prantslasest maailmarändur, kes oli kunagi tsikliga teinud tõsise matsu, nii et pidi 6 kuud veetma haiglavoodi külge aheldatuna. Alguses ameeriklane ei uskunud seda juttu, pidades seda väljamõeldiseks, lõpuks küsis: okei, okei, kui palju sa maksid siis, mees, selle eest.
    Nüüd ei saanud prantslane küsimusest aru ja pani selle oma kesise inglise keele arvele. Kirjanik kordas küsimust. Ja prantslase vastust “Mitte midagi!” kuuldes pööritas tükk aega silmi. “USA-s oleks see võimatu. 6 kuud haigla kohta kinni hoida maksaks “at least” 1 mlj USD-d. Lisades, et kui midagi sellist peaks tabama ülemisse keskklassi (“picket fences”) kuuluvat kahe töötava vanemaga perekonda USA-s, siis suure tõenäosusega leiaks terve perekond end 2 kuu pärast tänavalt.

    Teema lõpetuseks veel üks tüübi kild (mitte naljakas) USA kohta: Aga noor olla ja siin elada on veel täiesti okei. Aga kindlasti ei taha ta selles riigis “to grow old and spend my days in nursing home!” Tunda, kuidas lapsed su jalust ära saadavad.

  3. Muide, haridus sellisel kujul, konfutsiaanlikus vormis, kui võrrelda idamaiste filodoofiatega – kus hariduse eesmärk on vormida (Pete Seeger, Little Boxes on prohvetlik laul selle kohta, Mimi ja jOhn teavad) ühiskonnamutrikesi, see on aja ära elanud ja mädaneb nii peast kui jalust.

    We don’t need no education ei tähenda, et inimesed ei vaja haridust. Inimesed ei vaja seda hiiglaslikku hakklihamasinat. Kes on Pink Floydi Walli videot näinud, teab, mida ma mõtlen.

    Üks tähelepanek veel. Sa oled alati hää kirjutaja old, Eps (põnev oleks lugeda Su koolitöid) Aga kui kirjutad olevikust, siis see nakatab. Reisikirjad on hääd lugeda küll, aga noh, need on kaunid minevikupildid.

    Musi

  4. Lugesin esimest korda üle hulga aja tänu sinu kirjatükile Arterit.
    Meie eesti ajakirjandus hm. ajab öökima, ma ei tea, kuidas on nii kaugele jõutud. Kirjutatakse veel suure suuga, et oleme ikka päris korralikud keskmikud, aga tegelikult häid kirjutajaid vähemalt trükiajakirjanduse veergudel otsi tikutulega.
    Keskmikud on ajakirjanduse täiega ära okupeerinud, ma muud ei julge kinnitada. Jätkuks mõnel peatoimetajal jultumust oma teeneline kollektiiv laiali peksta, pulleritsud xxxxx saata, võtta tööle head kirjutajad, kes näiteks mingil viisil tõestanud, et neid ikka loetakse kah vahel, korruptandid saata täiega, hakata uurima ja tegelema sellega, mida ajakirjandusest oodatakse, lõpetama parteilise möga …
    oh neid unistusi siin küll.
    kui keegi siin seda loeb, siis arvatasti tuleb mingi pulleritslik jama vastu, et turg ja turg ja turg. Tegelikult keskpärasus, keskpärasus, keskpärasus,
    aususe puudus, korrumpeerumine moraalses, otses ja vist ka kaudses mõttes, tellimustööd PR männide taktikepi saatel.
    Keskus andis kunagi lootust, agga juku kalle ärapanemine ja panemine ei saa kaua kesta, on vaja peale paneku ka mõelda ja midagi positiivset leida.
    Olid ajad, kui oli Luup, olid ajad kui oli Postimehel kultuurilisa, Sirp veel pole päris hääbunud hoolimata Tarandist, kuid ma ei usu selle kestmisse,
    Kroonika kõrval kollendab mingi Just, terve riiul on sõna otseses mõttes ära reostatud sõnnikuga, mille nimesidki ma ei tea, mingi autoajakiri, erootikajakiri, naisteajakir, kosmopolitään…
    mida naine seksides mõtleb, ma ei tea ega tahagi pärast sellisest soustis esitlust teada, mina teeb jennifer lopez, anu saagim, …
    kes võttis 102 kilo alla, kes võttis juurde, kes sai peksa, eriti vahva, kui palju sai, …
    Võrreldes Grenzteini ajastuga on ajakirjanduse allakäik täiesti totaalne.
    Tollal, ime küll, hoolimata tsensoreist ja grenzteinidest kirjutati vahel tõsistest asjadest kah.

    Inimesed muuseas ei ole nii lolliks läinud, kui neist arvatakse.
    Lihtsalt ei olegi midagi muud lugeda, nagu vanasti ei olnud peale Edasi midagi lugeda.
    Ettepanek:
    miks Epp, Sina ei võiks hakata täitma Neeme Raua kohta seal Ameerikas?
    Tegelikult sa täidadki, Sinu info on korralik, ma saan aru, mis Ameerikas toimub.
    Raud ei saanud ennast isegi Katrina aegadel poole sõnagagi Bushi ega muud võimu kritiseerima, rääkimata kohalkäimisest, osalemisest kusagil, mingi info jagamisest. Absoluutne ajakirjanduslik nullpunkt ühendatud totaalse neokonniliku pugemisega!
    Selline Heimar Lengi kloon, vanasti oli Lenk Moskvas, praegu Raud Ameerikas.
    Nii mitmelegi Eesti ajakirjanikule soovitus õppida ära mingi mõistlik amet, näiteks torulukksepp, autojuht, arst. Ja edasi ma enam ei pahandaks, inimene teeb midagi, mida ta oskab. Aga neljas võim, see maitseb magus ja korrumpeerib lakkamatult!

    Sulle Epp, aga edu!

  5. Sekeldaja on lihtne naiivne inimene, kellele sobib Epp, sest Epp on nagu tema. Epp ei saa USAst aru, Epp demonstreerib lihtsalt ja veenvalt ainult eestlase nägemust USAst. Seda on tore lugeda aga see ei avarda maailma ega aita mõista Ameerikat. Neeme Raud on inimene, kes teab, mis on USA.
    Kes seda ei mõista võiks endasse kriitiliselt suhtuda ja küsida endalt, milles on asi. Eppu naiivset maailma ei saa Neeme Raua omaga võrrelda ja nende kirjutised teenivad täiesti erinevaid eesmärke. Neeme Raud harib aga Epp pakub mõnusat meelelahutust teemal: Eestlase veidrad juhtumised USAs”

  6. Mu meelest pole üldse mõtet mind ja Neemet võrrelda.
    Tema on ametlik atesteeritud ajakirjanik. Tean päris kindlast allikast ehk Neeme enda suust ta poliitilisi eelistusi (mis mitte teps Bushi ei poolda), aga ta on vana kooli, objektiivne ajakirjanik, kes hoidub oma poliitiliste eelistuste välja toomisest tekstis (seega ka Katariina-järgse USA kajastus just selline, nagu tal oli).
    Mina olen subjektiivne olukirjanik. Räägin asjadest nii, nagu mina neist aru saan.
    Sekeldaja minu meelest küll pole naiivne inimene – soovitan kõigil lugeda ta blogist sissekannet “Sõjast ja rahust”. Me ei ole naiivsed, aga võibolla vaatame maailma natuke teise nurga pealt kui mainstream meedia poolt kätte jagatav.
    Ja veel – kui palju ma siin loos üldse enda arvamust annan? Kirjutan mõnuga teemal “eestlase veidrad juhtumised Ameerikas”, aga antud lugu seda pole. Rohkem nagu kirjeldan ja tsiteerin siin ameeriklasi.

    Minu ümber on enamuses “sinised ameeriklased”, st demokraatide pooldajad ja väga kriitilised praeguse administratsiooni suhtes. Enamus väliseestlasi on väidetavalt “punased ameeriklased” ehk konservatiivsemad, respublikaanide pooldajad. Väga paljudes sotsiaalsetes ja poliitilistes küsimustes on meie maailmanägemine erinev ja sellepärast võibki mu tekst tunduda “vale”.

  7. Minu sõbra kogemus ravist ja kindlustusest USA-s: ta vajas operatsiooni, küll mitte oma elu päästmiseks, aga oma elukvaliteedi ja edasise parema tervise saamiseks. Mitu arsti katsetasid ta peal enne tablette, mille kohta ütlesid, et ilmselt need ei aita, aga me ei saa teid enne opile saata, kui te pole neid söönud. No tabletid ei aidanud jah. Mehe meeleheide ja lootusetuse tunne aga kasvas. Suvel lõpuks üks arst ütles, et hea küll, teeme ära, 25 tuhat dollarit (selle summa hulgas 7 päeva haiglasoleku tasu 12 tuhat) ja pole kindel, kas ja kui palju kindlustus sellest summast kinni maksab. Sõbral oli kindlustus olemas.
    Uurisin välja, et sama oppi tehakse Eestis juba 30 aastat, kirjutasin natuke arstiga, kes ütles, et ilmselt ta teeb selle opi ja summa tuleb kokku kuni 12 tuhat krooni. Sõber läks Eestisse, op tehti ära, haiglas tuli olla kaks ja pool päeva (see läks maksma voodipäevatasu 75 krooni). Kogu see Eestis käik läks talle maksma umbes 3 tuhat dollarit.
    Ma üldse ei väida, et kõik nüüd peakski minema Eestisse ennast väikese raha eest ravima ja tore ongi, et seal arstiabi nii odav on, aga ma pole veel aru saanud, mille ime eest siin USA-s maksma peab, kui arstid ka raha eest pole ravimisest huvitatud.
    Kui ma ühes eesti ajalehe kommentaaris sedasama juhtumit kirjeldasin, siis üks teine kommenteerija sõimas, et kas ameeriklasel polnud häbi nii vähe arstile maksta, et kas tal ei hakanud häbi, et eesti arstid peavad väikeste palkadega ära elama. Küsisin siis vastu, et kui poes keegi müüb kaupa odavalt, kas siis tuleks pakkuda müüjale ikka rohkem raha, et muidu ta ei ela ju ära.
    Eestist naases sõber lausega – annaks jumal, et seal ei muutuks arstid oma suhtumiselt selliseks, nagu nad siin on.
    Aga see on ka lõputu teema.
    Nagu seegi, kas üks või teine ajakirjanik (või blogija või kommenteerija) kirjutab ja saab asjadest aru õigesti. Inimene saab enda üle otsustada, kas ta ise käitub enda põhimõtetele vastavalt õigesti või valesti, aga teise kohta ta seda otsustada ei saa.
    Mina näiteks arvan, et vägivaldne käitumine on alati vale, aga kuna maailmas on sõjad ja tapmised ja kaklused igapäevane nähtus, siis ilmselt on terve hulk inimesi, kelle jaoks on vägivaldne käitumine õige. Ja selge on see, et mina ei hakka neid iialgi mõistma, sest see on minu põhimõtetele nii vastukäiv, et ma ei pingutagi vägivalla mõistmiseks.
    Ja kuidas mõista Ameerikat? Või ükskõik mis riiki. Riigid ja inimesed nende sees on ju pidevas ettearvamatus muutumises – me võime küll selgeks õppida, millist poliitikat aetakse, aga poliitikud on ka inimesed ja jooksevad erinevate parteide vahet ja osalevad iseenda ja üksteise müümises. Minu meelest on võimatu ette näha, mis toimuma hakkab, igaühel lihtsalt kas on õnne edukalt hakkama saada või mitte.
    Võimatu on noorena omandada tuleviku kindlustamiseks õiget elukutset ja trügida õigetesse seltskondadesse (et hankida tulevikuks kasulikke tutvusi), sest seda, kuhupoole maailm pöörab, ei tea keegi. Saab ainult ennast pidevalt harida,et olla võimalikult kohanemisvõimeline.
    Ja just nimelt, elu on lihtsalt selline. Süüdistamistele pole mõtet energiat kulutada, sest kellegi elu ei lähe sellest paremaks.

  8. Ok, ise ka siin juba ule 10 aasta elatud. Ulikoolis kaisin USA-s. Kuna teadsin et see on paras materjaalne investeering (oppemaks)siis motlesin kaua ja uurisin sugavalt et mida tasub oppida ja mis tood leiab mis haridusega. VAstavalt sellele valisin eriala, ja tegin intershippe. Peale lopetamist pakuti tood firmas kus olin olnud intern, sealt laksin edasi suuremasse organisatsiooni ja karjaar oitseb. Kuna tegelen personali valikuga siis voin oelda et kvalifitseeritud kandidaate on vaga raske leida mitte inimestel tood. Tooandjatel on vaga raske leida normaalseid, toooskusi voi tavalisi lihtsaid verbal communication skills omavaid inimesi. Uskumatult palju inimesi kaitub toointervjuudel nagu oleks eile puu otsast alla tulnud. Olen nainud noormeest kel oli Masters Degree in English ja toointervjuule tuli luhikeste pukstega (business job). Viskas jala ule polve ka ja ma hoidsin suure vaevaga naeru tagasi kui ta karvast polve pidin ule laua vahtima. MIs te arvate, kas ta voeti toole?

    Teine asi on see et haridus uksi ei anna too voi elukoegemust mida on vaja paljudel tookohtadel et teha tavalisgi routine otsuseid. Paljud just college’st valjas noored on nii elukogenematud et neid ei saa toole votta ja klientide peale “lahti lasta”. Te ei usuks ku ipalju inimesi ei tule kokkulepitud toointervjuudele, jaavad hiljaks, ajavad ajad saasi voi raagivad laus-rumalusi – voi on toointervjuu umber 10 minutit kuna kandidaat ule uhe sona korraga ei utle. SAmal ajal on koolidel mock-intervjuu programmid kus void counselotiga intervjuu stenaarium labi manigda, sind voetakse videole, parast vaatad koos counseloriga ja arutad et mida paremini teha, mis ei toota jne.. See counseling oli minu koolis tasuta, ASrvata voiks et sabad ukse taga looklemas, aga ei – paistis et mina ja uks neiu aafrikast olime ainukese huvitatud kes kaisid seda paar korda tegemas et videodest oma lolle kombeid tundma oppida ja ennast parandada…

    Paljudel just koolist valja saandu inimestel on ka vaga ebarealistlikud ootused. Nad ei oska naha elu pikas perspektiivis ja ei saa aru et kui tana votad koha mis pole nii hiilgav ja hasti tasuv siis aasta parast on sul olemas relevant experience ja elukoegmus millega saakisd tapselt selle hasti tasuva ja meeldiva tookoha.

    Kui keegi laheb oppima inglise keelt aga ei plaani ette et mis tood sellega saab ja mida selle haridusega hiljem teha ja kui nad on muidu vati sees riiulil elanud ja eluvoorad – siis olgu see haridus nende era lobu ja tood ei leia jah. Normaalsete inimeste probleem on rohkem see et mis too nuud vastu votta ja kuhu ei oelda… vot nii…see on minu perspektiiv… ja uldse ei arva et koik peaksid elu sama moodi nagema voi arvama..

  9. Kallis Epp, sarnased tendetsid nagu yleprodutseeritud korgharitute noorte osakaal ja sellest tingitud kosmiline noorte tootute kasv, alarahastatud meditsiin, puudulik tervisekindlustus ja “loan addiction” on omased mitte ainult Ameerikale, vaid ka Euroopale (hiljutised noorsoo tanavarahutused Pariisis). Ka meie siin vaikes Eestis seisame vastakuti samade probleemidega (voin siin hulgim naiteid tuua). Kogu maailm seisab kriisi lavel. Jaab vaid oodata seda “viimset paeva”, mil kogu systeem loomulikul teel kokku variseb. Loodetavasti, ei saa see kriis liiga valus olema ning maailm toibub sellest kiiresti.

  10. Huvitav lugemine. Mina oli USAs kokku 5 aastat, lopetasin keskooli, ulikooli, tegin aasta suvalist tood, erialast tood ei leidnud ja laksin Eestisse tagasi. Ameerikas on lihtsalt see viga, et bakalauruse kraad on nagu keskkool, sellega ei saa paljud normaalset tood. Mina oppisin Saksa filoloogiat (?!?!), aga loengud olid mul economics, statistics, chemistry, math, ancient history, public speaking, etc. etc. etc. Iseenesest huvitav, aga…

    Ja Andryga olen samal arvamusel – tahan reisikuttude asemel rohkem olevikust lugeda 🙂

  11. Eks “Eestlane USAs” lood näitavad samuti seda ärahellitatud põlvkonna sündroomi.

    Ojah, kindlasti on Euroopas samad tendentsid. (Jälle jõuame oma juttudega maailmalõpumeeleoludeni… Vähemalt Suure Depressioonini.)

    Mis vanu reisilugusid puudutab, siis – mul oli neid jälle imelihtne üles panna, minut ja valma! 😉

    Rääkides blogiga seotud sõltuvustest, siis üks sõltuvusi, mille endal olen tuvastanud – tahaks midagi iga päev “üles panna”.
    Aga seoses blogimisega olen ma lahti saanud nii mõnestki muust sõltuvusest (Näiteks perekooli-foorumist ja “Vapratest ja ilusatest”). Loodus tühja kohta ei salli ja kõigil on oma sõltuvused…

  12. Kui rääkida illegaalina siiajäämisest, siis ma ka keelitaksin seda mitte tegema. Esiteks peale 9/11 on majanduslik keskkond kiirelt muutunud, samuti on illegaalsetel inimestel siin raskem – no nt pole v6imalik saada mingit pildiga isikut t6endavat dokumenti, enne oli ikka juhilubade saamine suht kerge ilma ametlike paberiteta ja juhiluba omakorda lasi lennukiga lennata usa-piires, isegi vist kanadas käia ja pangas asju ajada. Need ajad on nyydseks möödanik ja illegaal on lindprii. Samuti vähegi normaalne firma ei anna tööd dokumentideta inimestele, vähemalt mis puudutab kontoritöid. V6imalusi muidugi on ettekandjatena, köögitöölistena, tehastes ja ehitustel töötada, aga esiteks tuleb v6idu rabada mehhiklastega, kes on hullumeelsed rügajad. Siis muidugi riskida tervisega. Olen ka kuulnud, et illegaalide tööd kasutatakse siin lihtsalt ära, jättes neid lubatud tasust ilma, sest kellele ikka kaebama minna (p6etajad, koristajad, ehitajad). Lihttööga tuleb siin raha väga raskelt ja kui tuleb, siis kaob enne, kui arugi saad, kuhu… Aga huvitav oleks m6nelt nn “illegaalilt” endalt kogemusi kuulda.
    Aga hariduse kohta arvan ka, et siin on sama lugu, mis Eestiski – diplom m6nel humanitaaralal ja null töökogemus ei anna head lähtekohta. V6ib-olla praegune “american dream” siin seisnebki selles, et sul on v6imalik sekretäriks hakata v6i kontoris reatööle hakata ilma k6rghariduseta ja siis edasi liikuda töökogemuse najal (on mulje jäänud, et Eestis peab vist koristajal ka keemia-alane k6rgharidus olema). Diplom aga peaks aitama hiljem kaugemale ja kiiremini edasi liikuda, kohe ei anna siin keegi hästitasustatud tööd, alustatakse ikka k6ik yhe pulga pealt. Siis ongi suur 6ppelaen probleemiks. Haridus on siinmaal t6esti eelk6ige m6testatud investeering ja kes seda ei m6ista, sel on raske. Mulle tuleb siinseid reklaame kuulates tihti peale tunne, justkui oleksid k6rgkoolid siin nagu äriasutused, kes peibutavad kalli raha eest bakalaureuse- v6i magistrikraade ostma. Aga kui inimesel endal ikka puudub läbilöögiv6ime ja teatud isikuomadused, siis ei aita doktorikraad ka mitte ja olen näinud doktorikraadiga inimest, kes töötab Wal-Mart’i madalama astme juhina… Kokkuv6tteks siiski – ehk praegu veel on keskpärastel inimestel siin kergem kui Eestis endaga kuidagi ots otsaga välja tulla, siiski mitte illegaalina.

  13. ma jalle vaidleksin nats vastu, et illegaalina on raske toime tulla. ei ole raske, aga on moningal maaral tylikas.
    juhiloa saab teha endale nii pikaks ajaks kui sul maalolemisluba on, tavaliselt 6 kuuks. aga on ka osariike, kus juhiluba tehakse ilma probleemita 7ks aastaks. seega on isikuttoendava dokumendi probleem pikaks ajaks lahendatud. lennukitega saab usa siseselt vabalt soita eesti id kaardiga. ja eesti passi alusel saab endale ka pangaarve avada. on moned pangad kus tahetakse selleks rohkem dokumente naha, aga voib vabalt olla, et sama panga teises kontoris kysitakse ainult passi ja avatakse arve.
    social securiti numbri puudumine teeb aegajalt elu tylikaks, naiteks kui tahad korterit yyrida, aga alati leidub korterite komlekse kus seda ei kysitagi. ja kui sul credithistoryt ei ole siis muidugi moningate suuremate asjade ostmine voib tylikas olla.
    eestlasest immigrant on yldiselt hinnatud toojoud, sest eestlane tootab nagu loom ja on suht usaldusvaarne. st ilmub toole igal hommkul ja helistab kui on haigeks jaanud ja tavaliselt raagib ka inglise keelt. kui tooandjal on valida kas votta toole harimatu mehhiklane, kes saab aru kolmest inglisekeelsest sonast ja kes enamus tooaega veedab suitsupausidel voi idaeurooplane, siis arvata voib kes selle too saab. ja selge see, et kui sa siia illegaalselt toole tuled, siis sa ei plaani saada maailma direktoriks vaid oled nous mingit lihtsat tood tegema. aga toesti ma pean kinnitama seda kurba fakti, et selle lihtsa tooga elad sa palju lihtsamini ja paremini ara kui eestis kuskil kontoris natuke korgema kui eesti keskmise palgaga tood tehes ja vastutades ja muretsedes ja stressates homsete tahtaegade parast. kui muidugi endale ego pihta ei kai ja toesti tervis alt ei vea. nii et ei ole nii et siia tulevad tood tegema ainult madalapalgalised, tulevad taiesti normaalsete tookohtade pealt korgharidusega inimesed.
    kui keegi usasse juba otsustab minna, siis on ju tavaliselt mingid tuttavad ees. ja need tuttavad teavad juba paris hasti, milliseid toovahendajaid tasub usaldada ja kellelt palga alati katte saab. toenaosus et sul nahk yle korvade tommatakse on ysna vaike. ja yks noks on veel miks tooandjatele illegaalid meeldivad, need on alati nous yletunde tegema. ameeriklasele peab ta yletundide eest topelt maksma, mida ta muidugi teha ei taha. seega saab illegaal jumala rahus ilma oma 60 tundi yhes kohas ara teha kui tahab, aga kui ameeriklane tahab 60 tundi nadalas tood teha, siis peab ta 20 tunni jaoks teise tookoha otsima ja siis nende vahet tomblema.
    arstiabi on toesti mega kallis. algul kui ma siia tulin, olin ma yllatunud, et inimestel on hambad vaga halvas korras, enam ei ole yllatunud. enda viimane hambaarst laks 200$ – terve suu rontken ja kerge hambakivi puhastamine, kusjuures hambavalu pohjust ei tuvastatudki. nyyd ma peaks sinna tagasi minema yhte hammast plommima (200$, ei ole juureravi, lihtsalt tavaline plomm asendada, mis valja kukkus) ja neli korda hambakivi pohjalikku puhastusse (4*200$). juureravi on siin 1300$. need hinnad loodetavasti on Key Westi hinnad kus koik on palju kallim kui mujal.
    aga arge siis seda juttu votke kui reklaami illegaalidele aga lihtsalt tagamaade valgustamiseks. ja suures ja pikemas plaanis pole sellel toesti perspektiivi, kui just siit armastust ei leia voi muud moodust paberite tegemiseks…

  14. ja ma just lugesin, et vist voetakse mingi immigrantide seadus vastu ja ei imesta kui paljud usinad eestlased oleks voimelised koik need vajalikud maksud ja trahvid ara maksma ja ametlikeks saama.

  15. Oeh, oeh. Lugedes Epu juttu ja teiste märkusi, siis küsin ma mille paganama pärast sinna USA-see kolida? Euroopa on esiteks huvitavam, turvalisem, odavam ja Eestile lähemal… Teiseks veel see, et Eesti haridusega leiab (ok, tsipa pingutamist) ka EL-is väga tasuva ja meelepärase töökoha. Ja kui norimiseks läks (minu poolt 😉 siis need anglitsismid – economics, statistics, chemistry, math, ancient history, public speaking, social securiti, credithistory……kas kõik see kuulub selle nn materjaalse (?!) investeeringu hulka?

    Ma olen neid eestlaste American Dreami (edu)lugusid lugenud ja asjaosaliste käest ka lisa uurinud, kui ühtegi sellist lõpuni selget vastust pole saanud. Võib olla ma ei oska kuulata või lihtsalt mõista.

  16. Noh eks USAl ole oma võlu… Aga mina jah soovitan Iirimaad ja Inglismaad (st inglise keele baasil minevatele noortele) ja nüüd on ka võimalus alla 30aastastel vallalistel eesti noortel saada aastaks Austraalia tööviisa, kasutage seda – legaalsed võimalused on ikka paremad kui illegaalsed.

    Nõustun Tiinaga – ülikoole reklaamitakse siin telekas ja internetis nagu äriettevõtteid (ja seda nad ju ka on). Osta endale haridus meilt! Samamoodi reklaamitakse ka terviskindlustusfirmasid (neid on siin kümneid, ei, sadu).

    Tervisekindustuse rägastikust oleme ka varem rääkinud, näiteks
    http://eppppp.tahvel.info/?p=56
    http://spaces.msn.com/Eppppp/Blog/cns!1pOR4qRYiQY1Sw9ZaOjc7l6w!263.entry

    Üks meie suguvõsa värskeim uudis – Justini onunaise õetütar (st üsna kauge sugulane), 12aastane tüdruk, on luuvähis. Ja sel perel on tavaline kindlustuspakett, mis maksab osa ravist kinni, paraku vähihaigetel on vaja palju rohkem… Nii korraldavad nad fund raisingu – mingisuguse heategevusliku oksjoni, kuhu sõbrad ja sugulased veavad asju kokku. Siis reklaamitakse seda oksjonit kohalikus kogukonnas ja oksjonist saadav tulu läheb lapsukese ravikulude katteks. See on siin päris tavaline praktika, alles mäletan, et Justini ema käis mingi tuttava 4aastase vähihaige lapse fund raising oksjonil – viis mingeid endal mittevajalikke asju, ostis endale oksjonilt ues adjad ja sai ka hea tunde, et on osalenud heategevuses.

    Küsimus, et kes seda maailmatasemel meditsiini siin lubada saab, on igatahes väga päevakorral.
    Ja kui küsite minu arvamust, siis mina pooldan Rootsi sotsiaaldemokraatlikku haigekassa süsteemi (sedasama, mis on ka Eestis, kuigi Eestis ei toimi see veel nii hästi kui Rootsis).

  17. lapis – oled Sa Manhattanil käinud? see on nagu narkootikum. käid ja tunned, et oled Maailma Pealinnas. euroopa linnades ma sellist tunnet tundnud ei ole, hongkongi ega tokyosse pole kahjuks olnud õnne sattuda.

  18. Kauril on õigus jah – turistina Manhattanit avastada oli tõeline elamus, võiks isegi öelda kaif, no ameerika mäed. Pole väga palju Euroopas reisinud (London, Berliin, Stockholm, Budapest), aga tunnetuslikul tasandil – Euroopa on selline hillitsetud ja vaikselt väärikas, Manhattanil poleks nagu piire, tunned, et oleksid nagu maailma pulsil. Kõige suurem elamus oli Brooklyn’i sillal jalutamine (aga siis olid veel kaks torni püsti ka). Aga see on turisti kogemus, turistina kindlasti soovitan siin ära käia, annab väärilise elamuse.
    Siin elamine on aga tõesti teine asi. Ja Manhattan on teine riik kui usa. Muide endale suureks üllatuseks kuulsin, et kuni 80-ndate lõpuni, 90-ndate alguseni oli nt Times Square üks väga kahtlase kuulsusega ja kuritegevuse tõttu lausa kardetav piirkond. Praegu kõlab päris uskumatult…

  19. Liina kinnitab minu pointi – haridus SAksa filoloogina on aja ja raha raiskamine. Kui native speakereid (sakslasi ) on leida kull, siis miks votta saksa keele opetajaks voi tolgiks keegi kes on seda keelt lihtsalt oppinud. Ukskoik kui kaua/tublisti keegi keelt opib, ilma keele keskkoknnas elamata – ja ma ei tea kas siiski -ei saa kunagi vordseks sellega kellele see keel emakeel. Keeleoskus voi olla ka plussiks mingi muu erilala juurde- naitkes et oled arvuti insener ja native German speaker – ja aitad arvutiprogrammi saksa keelde tolkia vms. Voi Customer Service Rep (tavaliselt usna madalalt tasutav too) saab nati extra tasu kui raagib Spanishit ja on valmis ka Spanish seaking klientidega tegelema.

    MAksab haridus/tood leiab kui omandad kindla tehnilise kvalifikatsiooni – accoutning, engineering (civil jne), igasugu arvuti vark. Neid inimesi olen ise intervjueerinud ja on toole voetud (muidugi legaalselt) palju kes vaga vaevaliselt inglise keelt pursivad, kuid on valmis arvuti taga programme kokku panema voi india insenerid kes igasugu plaane/teid oskavad joonestada. Selleised oskused lahevad ule riigi piiride, kultuuritausta, keelenuantside jne.

    JA paistab mulle et EEStis/maailmas on tapselt sama tendents…TEhnilsied nn. “rasked” alad on need mida moistlik oppida.

  20. Ma olen ka täiesti nõus, et tehnilised alad on õige valik. Kui ise kolme aasta eest eriala valisin, siis mõtlesin just sellele, et mis alal oleks ka siis tööd, kui ma lõpetan. Praegu võin öelda, et tegin raudselt õige valiku. Insenerid on alati hinnas.
    Eesti tervishoiusüsteem ei tööta kohe üldse. Et eriarsti juurde saada tuleb kõigepealt minna perearsti juurde, kuhu on pikad järjekorrad. Ja siis saad saatekirja eriarsti juurde, kuhu on samuti pikad järjekorrad. Enamasti saad enne terveks, kui arsti juurde…

  21. EEStlane USA-s – minu sõbral on väga hea tehniline haridus, töötanud USA-s 13 aastat arvutialal (a+ technician), aga mõni kuu tagasi koondati, sest ettevõtte sakslastest omanikud viisid kogu arvutipargi Aasiasse. Täiesti tavaline tendents praegu eks.
    Nüüd ta on otsinud omale uut töökohta, aga just tehnilistele kohtadele on pakkumisi väga vähe, põhiliselt otsitakse architecte ja programmeerijaid. Ja minu sõber on kindel, et omandas omal ajal vale hariduse, sest sellega ei leia enam NY-s tööd. Aga ta on hea insener ja talle meeldib see eriala. Nüüd ta küsib mu käest, et mis on valesti? Tööinervjuudel käib ta ju ülikonna ja valge särgiga, inglise keel on perfektne ja USA kodakondsuski olemas.

  22. Samamoodi küsib NL lagunemisel oma säästud ja tuleviku kaotanud generatsioon – mida me valesti tegime, et “kaotajate põlvkonnaks” jäime? – eks vastaku, kes oskab!

    Mul naine võõrfiloloog, näen-kuulen humanitaaride probleeme päevast päeva.

    Eesti tervishoiusüsteemi “töötab / ei tööta” skaalal hindamiseks on hea alusmaterjal TÜ Terviseökonoomika loengusari, avalikult veebis: http://infutik.mtk.ut.ee/~avork.ri/teaching/he.htm

  23. Kiikasin ka sama loo kommentaariumi PM-s ja kopin siia ühe asjalikuma sõnavõtu ja oma vastuse:

    Oliver
    10.04.2006 07:02
    Kuna mul on mõningaid teadmisi Ameerika Ühendriikide teemal pean ma ütlema et artikkel sisaldab valeseisukohti. Esiteks ei ole USA-s praegu majanduskriisi. Ma ei saa aru miks autor seda väidab kuna ükski majandusnäitajatest (börsiturg, inflatsioon, tööpuudus) ei toeta seda. Noor ajakirjanik peaks natuke ajuga töötama ja mitte kirvega lööma. Teine vale väide on et haridus midagi ei maksa. Asjad on täiesti vastupidi: Ameerika Ühendriikide statistika näitab et haritud inimesed teenivad tunduvalt rohkem.
    Emigratsioon on alati seotud tõsiste probleemidega kuid võttes arvesse USA rikkuse ja positsiooni maailmas on USA-sse immigreerimine praegu kergem majanduslikult kui see on olnud kunagi varem. Ma ühinen autoriga et illegaalselt USA-sse jääda pole enamikel juhtudel (sõltub isikust) mõtet. Kui keegi tahab oma majanduslikku elujärge parandada siis Kanada on kõige parem valik. Kanada võtab legaalseid immigrante punktisüsteemi alusel. Enamik tahtjaid Eestist koguvad piisavalt punkte. Taotluse esitamine on lihtne. Kui keegi on huvitatud siis vaadaku http://www.cic.gc.ca/englis

    Epp Petrone
    10.04.2006 13:35
    Olen Oliveri antud statistikaga nõus, aga nagu statistikaga ikka, võib leida igasuguseid erinevaid trende ja numbreid. Juhiksin tähelepanu näiteks sellistele USA majanduse trendidele:
    – Valitsuse sise-ja välisvõlg suurenenud,
    – Tööstuse väljaviimine (outsourcing) suurenenud,
    – Viimaste aastate trend – ka IT-töökohtade riigist väljaviimine suurenenud,
    – Kolledzhiharidusega inimeste tööpuudus suurenenud,
    – Aeg, mil noor inimene pärast kolledzhi lõppu leiab esimese erialase töökoha – suurenenud.
    – Tervisekindlustuseta inimeste koguarv – suurenenud.

  24. Elan ka USA-s juba peaaegu 10 aastat (ja seda legaalselt). Ma tahaks paar mõtet kirja panna, mis puudutavad tervishoiusysteemi nii Eestis kui USA-s. Kuna mul on paar terviseprobleemi endal, mis vajavad kvartaalset arstikontrolli ja ravi, siis on mul tulnud aastaid USA-s arsti juures käia. Lyhidalt, olles kindlustatud, olid keskmiselt minu ravikulud (ravikindlustus+arsti visiidid+analyysid+rohud) $5000 aastas. Paar aastat hiljem, hakkasin ma paar korda aastas Eestis käima ja ennast Eestis ravima, kuna mul Eestis ravikindlustust ie ole, siis seda eraarstide juures. Eesti ravikulud kokku (visiidid+ analyysid+rohud) 5000 krooni aastas. Ja vaidleksin vastu, et USA-s on parimad arstid, keskklassi HMO ja PPO ravikindlustus võimaldab vaid mediocre arste ja yldhaiglaid. Täna ma USA ravikindlustust enam ei oma.
    Kuu aega tagasi oli mul autoõnnetus, mis viis mind kohustuslikus korras ER-i. Peale 10 tundi niisama haiglas vedelemist (koju ei lubatud) ja paari röntgenpilti (ilma ravita) tuli mulle arve koju peaaegu $10000. Naeruväärne! Mina nimetan seda väljapressimiseks!
    Arstiabi on USA-s business eelkõige, mida kauem nad sind ravivad ja mida rohkem kalleid steroide suudavad nad sulle sisse sööta, seda parem.

  25. Katrin – mu mehel on ka USA-s oldud 13 aasta jooksul olnud palju kokkupuuteid arstidega ja ta on Sinuga ühel arvamusel – väljapressimine ja (ravimivahendus)äri.
    Kusjuures ühe ta tuttava advokaadi naine õppis arstiks ja see advokaat ütles mu mehele – kui sa arsti juurde lähed, siis ära mu naise juurde mine, ta õppis seda eriala ainult selleks, et rikkaks saada, meditsiinialaselt ta ennast peale kooli täiendanud ei ole- No selle advokaadi asjaamisi nähes ilmselt õppis tema ise ka advokaadiks ainult selleks, et rikkakas saada. Omandatud erialad ise mingit vaimset pinget ja arengu- ning teadmishimu neis ei tekita.

  26. Attractive section of content. I just stumbled upon your weblog and in accession
    capital to assert that I get in fact enjoyed account your blog posts.

    Anyway I’ll be subscribing to your augment and even I achievement you access consistently rapidly.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar