Kurbi mõtteid naabripoisi peolt, ja üldse
Mees on ära komandeeringus. Shokolaaditase organismis on langenud alla nulli.
…Millegipärast kõlavad need esimesed kaks lauset pigem naljakalt kui nukralt. Aga ma olen päriselt nukker.
Jätsin Manhattanil Eesti Kultuuri päevadele minemata – Justini ema lubas tulla last hoidma, aga ei saanud ta oma asju aetud ja jäi tulemata. Laupäeval oleksin ju võinud Martaga minna lastehommikule Eesti multikaid vaatama, aga laps aevastas ja ilmateade lubas vihma… Ei tulnud sealt mingit vihma ja ma sain juba ennelõunaks aru, et tegin vale valiku. Aga selleks ajaks oli lastehommik ja Eesti Kultuuripäevad läbi.
Täna käisime naabripoisi Dani 3ndal sünnipäeval kohalikus lastevõimlas. See oli üks neid kordi, kus ma olen võimeline olema korraga väga rõõmus ja väga nukker. Hea on ju lastega trampoliini peal karata või pallimere sisse liugu lasta. Aga nii kui ma mõnega neist 30st emmest ja 10st issist rääkima hakkan, küsivad nad kiirelt “Where are you from?” Ei ole ma aktsendivaba, ei ole.
Tahaks olla Tallinnas, lumises märtsis, saada osa ajaloolistest matustest. Minna Kaarli kirikusse ja hingata sealset õhku, küllap on seal kuuseoksad maas. Ja näiteks toidupoodi tahaks minna – tean täpselt, mis kümme asja ma kõigepealt korvi laoks.
Aga tegelikult – kirjanduse andmetel – järgneks mul nüüd juba ka Eestisse kolides kultuurishokk. Omadele võõras, võõrastele oma.
Pärast võimlat tulime väiksema seltskonnaga edasi meie majja – allkorrusele naabrite juurde, kus Dani avas oma pakke. Kärr-kärr lendasid pakkepaberid. Ja samamoodi kõik need ilusate piltidega kinkekotid, mis kiirelt mustas prügikotis lõpetasid. Miks küll arvatakse siin, et on kuidagi kedagi alandav kasutada sama kinkekotti uuesti?!
…Kõik see hingeahistus, mis mind jõulude ajal mattis, oli järsku tagasi.
Sain aru, et ma olen elanud oma pisikeses kodus eskapismis. Ma ei taha mõelda sellele, kuidas inimesed raiskavad.
Juba võimlas vaatasin, kuidas papptaldrikud ja plastikust minipudelid ühte prügikotti lennutati – kas keegi neid sorteerib? Ma ei usu. Meie lahkumise eel kaeti võimla eesruumis lauad uute ühekordseks kasutamiseks mõeldud laudlinadega ja nõudega – iga kahe tunni tagant tuleb uus sünnipäev ja toodetakse uued kotid prügi.
Ka Danieli kingituste laadungit vaadates tekkis mul igasuguseid mõtteid. Tal on juba praegu kogu maja alumine (st keldrikorrus) täis asju, lisaks pool maja esimesest korrusest. Meie Martal vaid üks lastetuba ja ma tahaks selle ka hoida niisugustes mõõtmetes – kuhu meil siin ikka laieneda?
Vaatasin hunnikut uusi mänguasju, enamus neist plastmassist ja patareidel toimivad.
Ja mõtlesin, et ma olen nagu mingi Jehhoova-tunnistaja, kes ei tahakski oma lapsele kingitusi. Ma tahaksin, et aasta eelviimasel päeval, Marta sünnipäeval, koguneks tema lastesõime-rühmast sõprade punt kokku, miks mitte sinnasamma võimlasse. Et nad saaksid mõnusa lastepeo, kus saab energia välja karata.
Aga ma ei tahaks neid ühekordselt kasutatavaid nõusid.
Ega tahaks ma talle neid plastmassist kingitusi.
…Karta on, et järgmised jõulud ja aastavahetus tulevad mulle samasugune emotsionaalne kadalipp nagu oli eelmine ja üle-eelmine.
Kallis Epp! Püüa mõista, et asi polegi väga hull! Kahtlemata me kõik raiskame mõnikord. Aga mitte väga hullusti. Ei tohi ju asju inimesest ette poole seada! Mõtle, kui palju oleks emadel-isadel tööd portselanist lauanõudega lastepeol. Nõud lähevad katki ja lapsed saavad viga. Tean seda väga hästi oma laste sünnipäevade korraldamisest. Kui värk natukegi meeleolukamaks läheb, on lauanõudel killud taga ja kellegi põlves või põses minu väärtusliku takldriku tükk sees:). Ma ei usu, et taldriku tootmine okoloogiliselt sobivam oleks, kui seda on papptaldriku oma. Lisaks pesuvahendid ja elekter, mis kulub nõude pesemiseks. Kui on koos võõrad inimesed, tuleb ju nõudepesumasin maksimaalsele sätestada. Ja ilma pesuvahenditeta ei saa ka ja need on ju väga saastavad. Me ju teame, et kaasaegne meditsiin ei saa ilma ühekordsete süstaldeta, sest kõike halba ei saa ka steriliseerides maha. Analoogiline lugu on ka suure ja võõra (st ju paljusid erinevaid pisikute komplekte) inimgrupi toitmisel. Odavam (nii keskkonna säästmise kui ka otsese kulu mõttes) on kasutada ühekordseid nõusid. Lisaks veel inimtööjõu kokkuhoid st pereema tööaeg, kui ta ntx aiapidu korraldab (oh seda nõude pesemist, kui elad Eestis ja tood vett oma suvilasse 100 meetri kauguselt…).
Epp!
Vaatasin sinna Marta leheküljele ka, et pildid. Mulle kudagi tundus, et Marta ei ole eriti rõõmsa näoga ühegi pildi peal, kas tabasid lihtsalt selliseid hetki või oligi laps natuke kurb?
Mis sünnipäevadesse puutub, siis jah, siinsed lapsed on sellega võrreldes kingituste avamisel palju tagasihoidlikumad. Isegi kui paberid pärast ikkagi minema visatakse, ei rebi keegi neid hooletult lõhki. Minu meelest näitab see austust selle inimese vastu, kes selle hoolsa pakkimistööga tegeles, isegi kui see piirdus vaid paberi panemisega. Ja kotid hoitakse meie peres küll alles, minu teada on igal pool nii. Vähemalt neis peredes, mida mina tunnen 🙂
Mis ühekordsetesse nõudesse puutub, siis laste sünnipäeval tuleks neist vist kõvasti õnnekilde… ja kui mõõdukalt tarbida, siis on see ühekordne parem variant vist. Aga enda sünnipäeval ma ikka küll pappi näha ei taha.
Minu ja mu abikaasa sünnipäevad on paaripäevase vahega suvel. Tavaliselt oleme korraldanud aiapeo, külalisi umbes 40-50. Mul ei ole niipalju nuge-kahvleid-taldrikuid-klaasegi…
Laste sünnipäevad on samamoodi mõnepäevase vahega detsembris. Oleme neile korraldanud ühise peo mõnes mängutoas, kuhu samuti kutsutud umbes 40 külalist. Söögi oleme ise kaasa võtnud. Juba logistiliselt ei kujutaks ettegi, et peaks tavalisi taldrikuid-kahvleid kasutama – kuidas sa neid laste, kingituste ja lillede kõrvalt transpordid, eriti veel pesemata kujul.
Eestis on ju selline naljaga pooleks ebausk, et kui kingitust ilusasti paelast lahti ei haruta, siis ei saa mehele. Seega harutavad vähemalt enamus minu sõpru hoolikalt kingituste paelu. Eriti vahva on seda ebausku silmas pidades kingitust pakkida… 😉
Ja minu peres hoitakse ka tervemad paberid alles, paelad samuti. Kingikotte ei ole me kunagi minema visanud… Kui need just tõesti väga viga pole saanud transportimise käigus. Eestis ilmselt hoitakse juba sellepärast kotte alles, et need on ikka suhteliselt kallid ja natuke nadi on, kui pakendi hind on veerand kingituse hinnast.
Üks hea sõber jutustas kuidas tema kahe aastane lapselaps avas kingipakki sellise püsivuse ja hoolega, oma väikeste sõrmekestega kõigepealt kleeplint lahti, need pandi kenasti kõrvale, siis paber ettevaatlikult… Kõik olid jälginud hinge kinni hoides seda toimingut, milline kena õppetund korraldatud väikese inimese poolt!
Meie käisime eelmisel nädalal ühe lapse sünnipäeval ja kutsele oli kirjutatud lisaks muule tekstile: mulle meeldivad raamatud ja isetehtud asjad. Sa võid ju Marta kutsekaardile midagi sarnast kirjutada.
Mirrile: ma tegelikult ei kujuta ette, kuidas laste sünnipäevadel need nõud ikka katki lähevad. Mul on kaks last, aga nõud põlves – see on hoopis uus teema. Ma ei lase ju lapsi nõudega mööda korterit ringi kõndima ja laua koristan ära kui lapsed söönud.
Ma ka ei armasta pappnõusid, aga samas aiapeol kuhu tuleb palju inimesi ma kindlasti võtan pappnõud ja põletan pärast lõkkes ära.
Aga nagu ma aru saan on Epu jutu mõte tõdemuses, et ühe inimese säästmise tulemus on tühine, kuni see ei saa kogu ühiskonna püüdluseks. Ma ka olen vahel nii mõelnud, aga need mõtted ajavad hulluks ;-). Ja kuna sellest hullusest ka mingit kasu ei tõuse, siis katsun ikka säilitada meelerahu ja toimida südametunnistuse järgi laskmata enda ja oma perekonna elu rikkuda mõttel, et maailm on hädaorg. Teadma peame seda aga ikka…
Epule jõudu. Ja muuseas ma ei arva, et sul on siia raske tagasi integreeruda. Eestis on ju nii tore 😉 ( ja toit on tervislikum).
pabernõud on mu meelest suure lasteseltskonna puhul ainuvõimalik lahendus. vastasel juhul peaks olema paras armee vanemaid vahetpidamata alarmseisundis ja see oleks veel karmim.
Mia sünnipäevaga panime kutsele kirja, et Mia ootab ilusaid eestikeelseid raamatuid ja DVD’d ning nii ka läks. Alati saab vanem pisut suunata seda, mida ta lapsele kingitakse.
Mina kasutan suurte pidude puhul pigem plast-taldrikuid ja jagan neid laiali suhteliselt võrdselt külaliste arvuga. Ehk siis igaüks saab omale taldriku ja peab sellele ka peolõpuni kindlaks jääma. Pabernõude miinus on see, et kui süüa nt salatit ja liha, siis läheb taldrik pehmeks ja seda ei saa pikalt kasutada. Plasttaldriku saab aga igaüks soovi korral kasvõi kraaniall puhtaks loputada ja siis uut sööki tõsta. Ja pole üldse võimatu peale pidu need taldrikud kokku koguda ja puhtaks pesta, et siis uuesti kasutada. Pabernõud on küll sutsu odavamad, aga neid kulub tunduvalt rohkem. Ainus pluss on see, et need saab pärast lõkkesse visata, aga samas… plastnõusid saab hea tahtmise korral uuesti kasutada.
no miks sa siis üldse need palasttaldrikud ostad, kui nagunii pärast pesed. See ju nagu kahekordne raiskamine???
Naljakas on selle jutu taustal meenutada, kui õnnelik ma olin 7-aastaselt, kui sain kingituseks kuuese komplekti VÄLISMAA vildikaid. Ja ükskord jõulude ajal olid parimad kingitused värviline kustutuskumm, pudel fantat ja pudel pepsit (teatavasti ei oska ju lapsed eriti hinnata sooje käpikuid ja muid praktilisi kingitusi).
Ema räägib ikka, kuidas ta oma kümnendal sünnipäeval (aastal 1944) sai kingituseks kümme õuna ja pool saia.
Jah, kingitavad ASJAD on tänapäeval devalveerunud. Õnneks Eestis vist mitte nii väga, sest inimestel on lihtsalt vähem raha. Ja see tähendab, et eesti lapsed saavad oma kingitustest rohkem rõõmu tunda.
Eesti aiapidudel (maal vähemalt) põletatakse ju papptaldrikud tavaliselt pärast ära, nii et igati ökoloogiline tarbimine. Ahiküttega korteris elades toppisime enamuse paberiprahti ahju ja pliidi alla.
Laste sünnipäevadel me tavaliselt kingitusi ei pakigi, vaid ma panen need alati kuhugi lauale valmis koos kaartide ja lilledega, kust lapsed need siis hommikul leiavad. Minu lapsepõlves oli samamoodi. Mu kõige esimene mälestus on 3-aastasest sünnipäevast, kui ma teen silmad lahti ja näen laual kingitusi, muuhulgas oli seal 2 täispuhutavat miki-hiirt ja karvane rebane. Kingituste pakkimine ongi tegelikult ju väga ebaratsionaalne tegevus, ainult et paljudele meeldib hirmsasti see ootus- ja harutamisrõõm … Jõulukingitused on meil küll alati pakitud olnud, vanasti läksid vähemalt paelad (korralikud, tekstiilist), alati korduvkasutusse, ja nüüdsel ajal valdab mind sageli mingi rohelise varjundiga süütunne pärast seda paberi- ja paelalasu kokku korjates ja prügikasti toppides.
olen oma peres ka püüdnud vältida ülearuseid kingitusi. Sugulastega lepime kokku ja teeme sageli midagi kallimat üle hulga. Tegelikult võib mõttetu plastmassist vidin tuju väga-väga ära rikkuda. Olen ka selle poolest friik. Kui külla lähen ei vii kunagi lastele mingeid asju kaasa. Ainult sünnipäevaks. Tundub, et kogu perele viidud tordist või koogist peaksid lapsed ka rõõmu saama. Kunagi avaldasin arvamust ka perekooli foorumis, et ei salli seda lastele iga külastuse puhul plastmass vidinate “pihkupistmist” ja sain seal jubedalt hurjutada, nagu oleksin seetõttu kitsi vms??? Oma laste sünni puhul tegin sugulastele selgeks, et mänguasju ei tohi kinkida. See kehtis hästi. Asju hakati kinkima alles siis kui lapsed neist rõõmu tundma hakkasid. Ja meie kodu ei ole mänguasja pood.
triinule. Mina aga ei kujuta ette lapse sünnipäeva kus lapsed korteris ringi ei kõnni. Minu lapsed on alati aktiivsed tegelased olnud ja mingit lauatagust istumist sünnipäevadel pole meil kunagi olnud. Ikka sellised rootsi laua mingid variandid, kus lastel vaba elu. Pole ma ka kunagi vahetpidamata sebiv ema olnud, kes kogu aeg midagi koristab. Aga lapsed on sünnipäevadega rahul olnud. Ja üldse, see, mida lapsed välja võivad mõtelda ületab tavaliselt ikka vanemate kujutlusvõime :).
Ei usu, et sellist kodu ongi, kust mänguasju osta (poest) saab!
aga lapsed kõnnivad ringi ilma nõudeta. Nõud on laulal ja tegelikult on meie laste sünnipäevadel söömine käinud välkkiirelt ja juba nad jooksevad ringi. Nõud tõstan kööki ja nii nad terveks selles virr-varris jäävadki. Olen märganud, et lapsed ei taha pidevalt näksida nagu suured. Pärast pakun torti ja pole mingit sebimist.
Anule: no minu meelest on kodu, kus mänguasjade all on terve korrus ikka üpris mänguasja pood. Mis sest et osta ei saa, parem kui saaks, saaks osa asjust lahti.
“Võidab” see, kel on surres rohkem asju.
Püüan seda mitte unustada, kui jälle justkui midagi omada tahan.
Last küll pole, aga olen juba mõelnud, kuidas ma üldse ei taha, et tal palju asju olema saaks…
Triin – ma ei ole mänguasjadest veel rääkinud, aga ma võin seda teha:)
Ma arvan, et ükskõik kui palju mänguasju meil ka ei oleks, on neid minu meelest ikka liiga palju ja laste meelest liiga vähe.
Mul oli lapsena palju mänguasju, ja ma arvan, et see ei ole mind ära rikkunud.
Enda laste sünnipäevaks kingin neile, mida nad soovivad ja lasen ka teistel kinkida seda, mida lapsed soovivad. Nende sünnipäev ju:) Siiski proovin ma nende maitset asjalikema ja arendavamate asjade poole kallutada.
Mõnest 5-kroonisest plastmassvidinast võib neil teine kord vägagi palju rõõmu olla.
jah Anu, vabandust, mu märkus oli mõeldud Annele.
Triin, mul pole kodus nii palju taldrikuid, et suuremale seltskonnale neid jaguks. Paratamatult tuleb plastnõud appi võtta.
Ja ise ma neid ei säilita peale pidu. Lihtsalt pakkusin välja, et kes tahab eriti loodussäästlik olla, siis on selline variant võimalik.
Triinile. Mina olin kolm kuud USAs ja tagasi tulles oli raske integreeruda.
Miks sa muutub kurvaks, kui küsitakse: where are you from? Kas sa häbened, et oled Eestist? Mina olen USAs täitsa nautinud seda, et ma selgitan inimestele, kus on selline väike imelik riik. Ja teised on olnud rahul, et saavad uut teada 🙂
Aga mingil hetkel, kui ei viitsinud seletada, siis vastasime lihtsalt: “from New York”. Kui sa ei taha Eestist olla, siis sinu puhul sa oledki ju… from New York 🙂
Mis puutub pakenditesse, siis mina hoian ilusaid pakendeid alles, eriti suuri kirjusid paberkotte nagu Time Warner Cable või Ann Taylor või… 🙂 Aga oma kinkepaberit teist korda ei ole suutnud kordagi kasutada. Sest see on ju ka minu kingituse osa. See oleks sama hea, kui ma oma kingituse teist korda ära kingiks, sest nii raiskame vähem. Lahedaid asju olen neist teinud küll, see on teine asi.
Väga huvitav Treissi. Mis siis kõige raskem ja imelikum tundus? Ise olin kunagi pikemalt Moskvas. Tagasi tulles oli ainult rõõm meie hästi toimivast ühiskonnast. Ja toit oli seal ka jube rasvane. Käisin ülikooli sööklas ülepäeva (teistel pävadel ajasin kohvikuga läbi), sest enne ei andnud iiveldus eelmisest lõunast järgi.
Asjade üleküllus on paras nuhtlus. Ja kui ei taha midagi kergekäeliselt ära visata, ei saa neist ju lahti ka. Ja kui neid on liiga palju, on neid ka tülikas kasutada. Sama käib ka mänguasjade kohta.
Ja siis tuleb leiutada mingeid süsteeme, et neid ära paigutada ja üles leida jne.
Ja õnneliku lapsepõlve mälestustes tuleb millegipärast esile hoopis vabadus õues ringi joosta, aias-heinamaal-metsas jne, mitte mänguasjarohkus.
Meil on hunnik IKEA plast lastenõusid, mis kasutuses kõikvõimalikel puhkudel alates sünipäevadest ja aiapidudest kuni nukudega mängimiseni. Head soodsad ja värvilised.
ma arvan et lastele siiski meeldib vahel mõne vanemate arust natuke mõttetu värvilise julla omanikuks saada. kas suhtute halvasti vanematesse kes oma lapsi varakult usku pööravad? aga te ju ise ka arvate teadvat mis talle peaks meeldima ja määrate mida tal ei tohiks olla ja mida ta ei tohiks midagi tahta. aga laps ju ka enamasti puutub kokku ühiskonnaga. pärast saate teada et ta terve lapsepõlve tahtis puust autode ja kaltsunukkude asemel saada kasvõi ühte barbit. loomulikult ei pea kohe kinkima autoparki või barbiarmeed. isetehtud kingitused on ka väga armsad. aga lapselt tahta et ta mõistaks miks ta ei tohi teatud asjadega mängida on nagu natuke kiuslik.
Tere hommikust kõigile. See Miu poolt viimati öeldu ongi üks mu süütunne. Tunne, et ma justkui Marta lapsepõlve mürgitaks oma sisetunnete-põhimõtetega, mis siin mind ümbritseva ühiskonnaga võrreldes dissidendiks teevad.
Samas on igaühel oma rist kanda ja võibolla Marta oma on keskkonnahoiu-usku ema.
Ja veel – süütunne võib olla käivitav jõud, loodetavasti ma siis tegelen oma lapsega rohkem, kui see tunne peal käib.
Mis taldrikuisse puutub, siis tõesti, portselanist nõusid võimlapeol kasutada oleks liiga riskantne, läheksid katki jah. Neil ei olegi seal ju kööki ja nõudepesuvõimalust, nii et selline aiapeo stiil on ainus võimalus.
Aga ikkagi see häirib mind.
…Mulle meeldib see Tanja idee osta ikea tugevad plastiknõud, millega laps saab terve lapsepõlv mängida ja mida saaks samas kasutada lauanõudeks tema pidudel.
Lapse sünnipäeva kutsele kirjutasin 1. aastal “Martale ei meeldi eriti plastmassist ja patareidega mänguasjad, ta ootab klassikalisi puust ja riidest mänguasju ning raamatuid”. See oli sünnipäev, kuhu olid kutsutud Justini ema sõbrannad ja nende sugulased, sest tema selle peo korraldas enda pool. Ja see oli ka sündmus, tänu millele ma nende suguvõsas veidi friigi imidzhi ära teenisin… Järgmisel aastal (suurt pidu ei teinud, aga jõuludeks tõid nad Martale topeltkingitused) uuris suguvõsa Justini ema käest, et ei tea, kas see või too asi sobib, ega Epp vihaseks ei saa… Minult otse ei küsinud keegi, aga Christine teavitas mind. Tundsin end nõutult. Soovitasin raamatuid ja DVDsid, aga kaks plastikust patareidega raamatut (sic) tuli sellegipoolest.
Isetegemisest pole siin eriti kuuldudki, tundub mulle. Mänguasjalaviinide sorteerimine ja karpidesse riiulitesse panek võtab emadelt kogu aja, kus siis aega ise midagi õmmelda või heegeldada… (Kindlasti on erandeid, aga mina pole teda veel kohanud)
Miks mul tuju ära läheb sellest “Where are you from” küsimusest. Raske seletada. Ega alati ei lähegi. Olen küll ja küll seda nautinud.
Aga vahel olen nii väsinud sellest, et olen erand.
mulle on nagu meelde jäänud, et pappnõusid ei tohiks põletada, kuna nad ju on ikka mingi minimaalse kilekihiga kaetud ja see teeb põledes paha..
Where are you from? Meie eestlased kipume vastama sellele süütud küsimusele kuidagi süüdlase kombel ja alandlikult. Tunnistan, et kunagi tegin seda ka ise. Nüüd panen ülbelt, from Estonia ja kõik. Ja mul on ükstapuha kui see inimene Eestist iialgi kuulnud ei ole. Mulle see just meeldibki. Sest nüüd teeb see inimene oma otsuse mis maa see eesti on ainult minu järgi, sest vaevalt, et ta oma elus kedagi teist eestlast veel kohtab. Siin USAs on seda lihtne teha, ei ole eesti autovargaid kes me margi täis oleks jõudnud teha. Ja kui olekski, siis meid on nii vähe ja autosid nii palju, et täiesti lootusetu oleks sellega siin mingit reputatsiooni teha. Ma muidugi ei kutsu sellega üles see vajakajäämine täita. Soomes või Rootsis aga nojah võibolla ma ka kohmaks vastumeelselt moka otsast, et tegelikult olen Eestist. 🙂
Mis puudub aga raiskamisse, siis Epp, usu mind sa ei ole veel õiget raiskamist oma silmaga näinudki. Paar näritud präänikut ja poolik pudel pepsit visati minema ja sul juba silm kalkvel? Hello?
Ma ei tea, tule vaata siin Whole Foodsis meil seda `poolekilomeetrist´ kala või lihaletti. Mis sa arvad mis kõigest sellest toredusest saab päeva lõpuks saab? Jah kõik lendab auku. Sama asi iga õhtu restoranides. Või võta mõni tehas kus kuskil on tervel partiil mingitel jublakatel kogemata mingi vale soon peale läks, kõik lendab auku. Või kuskil on mingi konverents mis viimasel minutil ära jääb? Tellitud toidud, kõik muud vidinad, särgid värgid, kõik muutub prahiks. Ja nii on see iga päev igal pool. Ei ole vast mõtet seda nutta või selle külge klammerduda. Nii lihtsalt on. Mille külge tasuks klammerduda ja mille mõttetut raiskamist kontrollida on isiklik tervis. See on see ainuke ressurss mis on tõesti tähtis.
Kingikoti ringlus on siin Eestis vaffa jah, vahest tuleb mõni tagasigi (pikkadel veinikottidel on see omadus rohkem levinud millegipärast). Ja Triinu sai just kingikoti kirjaga Pille kusjuures me ei tunne kedagi sellenimelist ja kinkija ise polnud ka Pille ;-). Pean küll tunnistama, et katkestasin ahela ja kuna tõesti pole ühegi Pille sünnat silmapiiril, viskasin koti minema. Ilmselt karistab vanajumal mind nüüd vihmase jaanipäeva või muu sellisega.
…Ahjaa, ja see häirib mind ka, et iga kord on kamm minu nimega. Liiga imelik ja lühike, ja kui seda spellida, siis kõlab see “Iii-piss-piss” inglise keeles (ii-pii-pii).
Aivar – need pisikesed raiskamised tuletavad suured ka meelde, kujutan suuri raiskamisi ka päris hästi ette, ja siis tahaks öelda “Raisk!”
Misasja te ometi räägite, mis hüperdestruktiivsed lapsed teil kõigil on, kellele ei saa savinõusid ja klaase kätte anda? Läheb mõni taldrik või kruus katki – no suur asi nüüd. Ma ka laps olnud ja päris taldrikute pealt söönud ja siiani käed-jalad otsas. Ja ühtegi nõukildude otsas eluks ajaks armistunud inimest ma ka ei tea. Ja mis tähendab, et ilma nõudepesuvahendita ei saa? Taldrikuid ei saa ilma selleta pesta? Ma saan aru, et lihavormi või rasvast kastmekaussi aga taldrikuid? Millega te neid määrite, et kuum vesi seda lahti ei võta? Nõudepesumasin ei võta võib-olla jah, vat ei tea. Minul kulub aga endal vaevu kaks pudelit nõudepesuainet aastas. Selleks ajaks, kui ma lähen poest uut pudelit ostma, on see mark tavaliselt juba müügist maas…
Ma pane siia ka katkendi Tiina kirjast, mis ta saatis
“tundsin ära ka ise-enda masendushood ja ängi, mil iganes satun siin m6ne lapse synnipäevale. nagu barbarite kari laastaks ringi – trambitakse jalgupidi uute mänguasjakuhjade otsas, ymberringi on pakkepaberiprahti… /—/ olime ainsad kymnest inimesest, kes raamatuid kinkisid…”
Epp, utle “ii – double pii” voi muuda nimi ara 🙂 Minul on suhteliselt lihtne nimi, voi nii ma arvan, aga olen juba aastaid Linda, Lisa, Lima, jne olnud.
Ma maletan, et oli kaif kui kunagi USAs tuli aeg katte millal keegi enam ei kusinud where are you from, vaid oldi ullatunud kui saadi teada, et olen valismaalane. Austraalias hakkas aga jalle sama nali pihta, sest seal on teine aktsent. Nuud Londonis ma ei proovigi kohalike moodi raakida, see aktsent on koige oudsam 🙂
Nimed ja hääldamine. Mul oli võimalus USA passi saades nime vahetada. Et saaks ka sellest kammist lahti. Kaalusin igasugu varianti parun VonÜexküllist kuni Münhauseni Schenkenbergini. Isegi Nipernaadi vilksas korra läbi. Aga lõpuks jäin ikkagi oma pulstunud ja äranämmutatud nime juurde. Juba nagu käe järgi sisse kulunud kuidagi. Aivar. Keegi tabas ära mind MacAivar MacGyveri järgi kutsuma hakata nii, et las olla.
Aga USAs on tavaline, et inimesed võtavad endile uued n.ö. aliased. Igal pool ankeetides on ka lahter a.k.a. selle jaoks. Sina kui kirja inimene võiksid seda kaaluda. Siis ainult inimesed kes sind lähedalt tunnevad teavad su õiget nime. See mõte muidugi tahab harjumist ja kaalumist, aga mina igatahes soovitaks.
Loodan, et see nüüd su deprekale uut vinti peale ei keeranud … umbes nii, et kõik on jama ja nimi ka ei sobi … Väga tuttav tunne, muideks. 😉
Seda “where are you from” küsimust pelgasin mina ka Eestis elades (seal küsiti muidugi eesti keeles), mitte et mul seal miski silmapaistev aktsent või muu eripära oleks olnud, aga kui jutt jõudis sinnamaani, et tuli rääkida, kus ma õieti elan, siis sellest kolkakohast polnud keegi kunagi kuulnud. Elasin ikka huntide ja karude keskel ja ega ma ise ka polnud sellest kohast enne sinna sattumist suurt midagi kuulnud, kuigi ta asus mu lapsepõlvekodust vaid 17 kilomeetri kaugusel. No nii kolgas ikka. Isegi ülikoolis diplomitöö kaitsmisel küsiti esimese küsimusena, et kas teil seal karusid ka on. Diplomitöö teema oli tegelikult majandusanalüüs ja karude majandamisest justkui juttu polnud. Aga karusid meil seal oli küll jah, tegid vahel pahandust 🙂
Nüüd siis olen siin NY-s ja jälle pean seletama, et kuskil deep northis on väike Estonia. Ja ise ka imestan, et miks ma teen seda kuidagi alandlikult. Miski alaväärsuskompleks või? No edaspidi hakkan ka Aivari moodi ülbelt from Estonia 🙂 Muidugi siis kohalik rahvas arvab aktsendi järgi, et ju see Estonia on mingi linn Saksamaal.
Aga keskkonnausku ema pole lapsele ristiks midagi – mu ema on kah keskkonnausku ja mina ei lähe koos kambaga üle muru (tänu kasvatusele tekiks mul vales kohas muru peale astudes suur süütunne). Mind see ei häiri, et ülejäänud seltskond mulle järgi vaatab, kui ma käimiseks ikka kõnniteed kasutan. Mul on hoopis hea meel, et mu ema mind niimoodi kasvatas.
Triinile. Olen USAs töötanud kaks suve. Esimesel suvel oli hullem koduigatsus ja kui Eestisse tagasi tulin, oli kah imelik tunne. Teisel suvel aga enam-vähem teadsin, kuidas asjad toimivad ja sellist suurt igatsust peale ei tulnud. Koju kah ei viitsinud helistada eriti. Kui pärast teist suve tagasi tulin, siis erilisi kohanemisraskusi ei olnud. Samas üks asi, millega mõlemal maal alguses veits raske kohaneda on, on inimesed. Eestlased ja ameeriklased väljendavad oma emotsioone teist moodi. Eestist USAsse minnes tundub, et inimesed on üliemotsionaalsed. Nad kasutavad väljendeid nagu “That’s amazing!” ja “That’s awesome!” ja “Oh my god!”, kusjuures hääles on selline eriline tundevarjund. Näiteks ütled mingi suvalise fakti Eesti kohta, et me teeme cross country skiingut näiteks. Ja siis on mingi eriti üllatunud nägu peas ja “Oh really!”. Ise mõtled, et so what. Eestisse tagasi tulles tunduvad kõik inimesed jällegi kuidagi eriti tuimad ja tundetud. Siis ongi nii, et Eestis olles tahad, et inimesed võiksid olla veits emotsionaalsemad, USAs olles tahad jälle, et nad ei oleks nii emotsionaalsed. Ja kui Eestis mõnda ameeriklast kohtad, siis nad tunduvad nii võltsid oma ülevoolavate tunnetega. Ise võin ma jällegi USAs suht tagasihoidlikuna näida. Ma olen päris palju mõelnud, et ameeriklased tunduvad emotsionaalsemad, kuid kas nad tegelikult ka elavad neid emotsioone tugevamalt üle kui eestlased. Üldistada muidugi ei saa, sest iga inimene on erinev. Samas ma olen lugenud, et see, kuidas asjadest mõeldakse, sõltub sellest, mida endale öeldakse (selftalk). Selle all mõtlen seda, et oletame juhtub mingi “huvitav” olukord. Näiteks sõidad bussiga kodu poole, aga bussi läheb katki ja sa pead pool tundi koju kõmpima. Sellisele olukorrale võib reageerida mitut moodi. Võid mõelda, et APPPPPPPPIIIIII, need bussid on nii logud ja nüüd ma pean jalutama ja siis kui ma koju jõuan olen higine ja väsinud ja nii edasi. Samas võib mõelda ka, et voh kui LAHE. Saabki veits värsket õhku hingata, linnulaulu kuulata ja natuke trenni teha. Siit järeldades, kui nad räägivad emotsionaalsemalt, siis võib-olla nad kogevadki neid emotsioone tugevamalt. Või mis teised arvavad?
Treissi jutu illustratsiooniks kohe üks minu juhtum eilsest.
Naabrinaine rääkis, et ta käis kohalikus juuksuris, kus üks juuksur suitsetas ruumis – küll lahtise akna peal, aga ikkagi ruumis.
“Jah, vilistas osariigi-seaduse peale?” ütlesin ma kuiva naeratuse saatel. “Lahe, nüüd ma tean, kuhu oma sõber järgmine kord saata, kui ta New Yorki tuleb – ta just kirus, et pole ainsatki avalikku kohta, kus suistetada. Saadan ta sinna juuksurisse.”
Pärast jõudsime peole ja naabrinaine rääkis sedasama lugu oma ameeriklastest tuttavatale. Lahti läks nagu seatapukisa. “Oh, reaaaallly! Its unbelieeeeevable! Teeeerrible! You must me kiiiiidding!”
Seda oli päris naljakas vaadata, kuidas olin mina reageerinud ja kuidas nemad reageerisid.
Aga Tallinnas sulatab päike tasapisi lume alt asfalti välja ja kevad murrab peale. Öösel küll külmetab päevased veed peegelsiledaks jääks, aga hommik sulatab kõik jälle. Kardan, et sel kevadel enam lund ei tule.
Kusjuures selle viimase kommentaari pihta Epule küsimus – kuidas näevad sinu ameerika kodukandis tänavad välja? Eestis on praegu jube milline saast ja sitt (sõna otseses mõttes… meil on toredad koeraomanikud) lume alt välja sulab. Sul seal on vist sutsu puhtam olukord?
Olen Rootis ühes rikkas peres lapsehoidjaks. Raiskamine oli üks raskemaid asju, millega siin harjuda tuli. Püüdsin mõista, miks inimesed nii käituvad nagu nad käituvad, kuid ei mõista siiamaani. Ma pole pedant ega tulihingeline roheline, kuid elementaarsed asjad võiksid igas inimeses siiski paigas olla. Ei saa ju ometi end välja vabandada sellega, et ma olen nii rikas, et ei pea selliste asjade peale mõtlema!
Mida siinses heaoluühiskonnas siis raisatakse:
1)Toit
Kahest köögis olevast kraanikausist on üks ”Food waste disposer”. Sinna rändab iga päev ohtalt kraami: õhtusöögi ülejäägid;
üleliigset toitu külmkapist;
kõik see, mida taldrikusse või kaussi üleliigselt tõstetud sai;
puuviljad, millel väike kraaps peal on (ka küpsed banaanid, kui kuskilt on leitav pruun täpike).
Lapsed on muidugi toiduga veel eriti hooletud. Kui kogemata piimaklaasi kallatakse liiga palju piima, siis valatakse alustuseks pool kraanikausist alla nt.
2)Kilekotid
Iga kord ostetakse toidupoest uus kilekott ja kodus rändab see prügikasti.
3)Elekter
Sel alal ei ole vahet, kas tegu on lapse või täiskasvanuga. Tuled põlevad majas kogu aeg ja mis mind eriti häirib – ka öösel! Hämmastab ka see, et isegi täiskasvanud inimesed ei vaevu tuld kustutamast siis kui tööle minnakse. Maja särab ka päevavalges edasi.
PS! Elekter on Rootsis kallis. Hinnad kõiguvad kuude lõikes – hind kujuneb vastavalt tarbimisele.
4) Vesi
Pole ime, et pesumasin käib täisprogrammi ära ning masinas loksub vaid üks kambsik näiteks. Käsi ning hambaid pestes jookseb vesi ning kui külma vett vaja on siis rahumeeli lastakse kraanil 5 minutit joosta.
5)Prügi
Sorteerimine pole levinud ei kodus ega kontoris. Isegi pakendeid ei pressita kokku, et rohkem ruumi prügikastis oleks. Spetsiaalselt klaasile, paberile, metallile mõeldud konteinereid otsi tikutulega taga. Ainus asi, mis eraldi sorteeritakse on plastikpudelid, mis tagastamisele viiakse (kehtib samasugune pandisüsteem kui Eestis).
Rohkem hetkel meelde ei tule, kuid kindlasti on midagi veel.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Eesti teeb eeskujulikkusega igastahes silmad ette!
Eestlane Rootsist
see viimane on küll väga masendav lugemine. Ma ei arvanudki, et Rootsis selliseid sõgedaid elab. Need inimesed, keda mina Rootsist tunnen on väga mõistlikud.
oi triin, loodan, et sa öösel ikka magada saad 😀
enda kohta ütlen, et mis ei tapa, teeb tugevaks. maailm suur ja lai, inimesed ka ju erinevad. ja eks on vahe selles ka, et kas tunned lihtsalt kedagi ja käid korra aastas külas või elad ühe katuse all päevast päeva.
elu on paraku selline, et ega me ei suuda ju kõiki ja kõike muuta.
olgem siiski positiivsed 😉
Minu meelest on see, mida “Rootsist” kirjeldab, üsna tüüpiline eestlase roheliseks muutumine. Olen seda näinud enda peal ja ka päris mitme tuttava peal:
– Eestis ei ole sul olnud erilisi ökomõteid, sest elu on enamvähem normis, asju taaskasutatakse ega raisata hullumeelselt,
– Lähed mõnda heaoluühiksonda ja näed seal raiskamist, mis hakkab häirima rohkem ja rohkem,
– Ja tuled tagasi Eestisse, häirivad need protsessid seal edasi samamoodi.
Isiklikult, ma ei kujuta ette, kuidas ma saaks sellises kohas lapsehoidja olla. Oma ämma-äia majas saan ma ikka kobiseda ja neile öelda, et kustutage tuled ära või ärge visake korralikku toitu minema, sest ma olen ikkagi täieõiguslik pereliige. Aga lapsehoidjana pole vist muud teha kui lõuad pidada ja edasi teenida…
veidi teistsuguseid kogemusi (manhattanilt) …
kinkidest – meie seltskonnas tehakse vahel küll kinke ise. oleneb, kui palju aega on. kaarte sõbrale kindlasti ja koos lapsega. ja sünnipäevadel meisterdatakse tavaliselt kambaga midagi.
näiteks on meil olnud pärlisünna, kus kõik lapsed ajasid pärleid nööri otsa ja tegid neist asju; siis sünna, kus lapsed tegid endale tiivad (algusest lõpuni); viimati kinkisime väikesele sõbrannale isekaunistatud lillepotti, kuhu panime seemed – nüüd peaks sellest juba muru väljas olema.
lapsed teevad ise asju kogu aeg – pappkastid on kõva sõna, neist saab kõike ehitada. viimane hitt on ka lõng, sellega saab mässata tundide kaupa – viiimati tehti ühest lõngavihist kogu tuba kattev ämblikuvõrk.
üks isa nikerdas ise isegi kõik oma lapse sünnipäeva ‘goody-bag’id! (siinmaal annnab sünnipäevalaps kinke ka külalistele, kui need peolt lahkuvad.
kudumine ja heegeldamine on popp ja lõngade valik – oehhh!!! muuseas, mina sain taas kudumahakkamiseks innustust just oma ameerika sõbrannalt.
kinkidest.
olen miu’ga nõus, et vahel on lapsel sellest tobedast plastmasssjublakast nii suur rõõm – ei maksa siis seda talle keelata. ja lastele muuseas ei meeldi teistest lliigselt erineda – näen seda oma ultrarohelise-üliorgaanilise-steinerkasvatusega sõbranna pealt, kes on ikka tõeline äärmuslane! tema lastest on mul küll vahel lausa kahju. tema kõrval oled sina, epp, tõeline tagurlane:)))))
raamatutest.
siinmaal ei ole eriti kombeks raamatuid kinkida, neid ostetakse ise. isegi nendes peredes, kus on palju raamatuid, ei kingita neid sünnipäevadeks. lihtsalt pole kombeks.
minu lapse koolis on väga armas komme raamatutega seoses – lapse sünnipäevaks annetab pere kooli raamatukogule raamatu. sinna siis pannakse sisse silt lapse nime ja vanusega.
meie kinkisime dr.Seussi raamatu, muidugi;))
Huvitav, kas need pärli jm sünnipäevad olid kodudes või mõnes asutuses? Mulle meenub ähmaselt, et olen Long islandil käinud ühes laste meisterdamistoas, kus olid ka sildid väljas, et korraldatakse sünnipäevasid.
Igatahes on sul, Kärt, seal Manhattanil väga toredad inimesed üles leitud. Mõelda, käsitsi tehtud asjadest goody-bag…
pärlisünna oli kodus. ema oli ise kõik vajaliku kokku ostnud (ju vist müüakse selliseid suuri komplekte). ja oleks sa näinud, kuidas kõik rüblikud nohinal pärleid lükkisid;))) eks nad pärast muidugi möllasid ka!
ja see isa tehtud goody-bag ol tõeliselt lahe – ta oli koos oma 7 aastaseks saava tütrega neid koos nokitsenud, oli selline väike riidest kott, millele siis teokarpe ja nööpe ja paelu külge õmmeldud…..pakend oli nii vinge, et ma ei mäletagi, mis seal sees oli;))
meie tegime ise sel aastal valentinipäevakaardid. olid ka hitt!
aga et sul epp, meel liiga kurvaks ei läheks, võin öelda, et oleme ka väga jubedatel sünnipäevapidudel käinud:)))
viimane neist oli ühes rikkas kodus, kuhu olli tellitud mingi ajuvaba ‘barbie’ tüüpi bänd ja veel ajuvabam õhtujuht, kes koos suutsid teha 2 tunni jooksul ‘diskopeo’ nime all sellist põrgulärmi, et mu kõrvad pinisesid terve kodutee. kogu sünna koosnes lakkamatust kisast, kohutavalt kõvast ja halvast muusikast ja laste ergutamisest veel suuremale kisale….tort oli ka kohutav – suhkur ja rasv ja palju toiduvärvi…undavate kõrvadega koju vantsides tuli hirmus isu soolase heeringa järgi:)))
Lapsehoidjale Rootsist: tegelikult need asjad päris nii ei ole, ma kahtlustan, et sa kipud ühe pere näitel natuke liiga julgelt üldistama… Rootsi on siiski prügisorteerimise koha pealt vägagi eesrindlik riik. Paljudes linnades on võimalik prügi peensusteni sorteerida: kompost (toidujäätmed) läheb ühte konteinerisse, paber teise, papp kolmandasse, metall neljandasse, plastmass viiendasse, värviline klaas kuuendasse, värvitu klaas seitsmendasse… Ülejäänu (no kui veel midagi üle jääb) jaguneb põletatavaks (nt vanad riided) ja põletamatuks prügiks (nt katkised portselantaldrikud). Ohtlike jäätmete (patareid, jms) jaoks on bensiinijaamades ja toidupoodides spetsiaalsed konteinerid. Suuremat sorti “prügi” (nagu vana külmkapp või diivan) saab viia kogumispunkti (återvinningsstation; asju võetakse seal vastu tasuta) või, kui see on olemas, kortermaja keldris või hoovi peal asuvasse “suure prügi ruumi” (grovsoprum), kust siis korteriühistu selle edasi toimetab.
Jah, muidugi, erandeid on. Ma olin näiteks äärmiselt pettunud, kui kord kolides selgus, et uues kodus on võimalik tavaprügist eraldi sorteerida vaid klaas, paber ja suured jäätmed – muu kraami jaoks lihtsalt polnud ümbruskonnas eraldi konteinereid. Eeldan, et pere, kus sa töötad, elab eramajas – eramajade ümbruses kipubki olukord kõige halvem olema (ma kogesin seda omal nahal eelmisel suvel, kui paar nädalat ühes Stockholmi äärelinna majas peatusin). Ja noh, kõik sõltub muidugi inimesest ka – eks alati leidu ka neid, kes ligi kümne eriotstarbelise konteineri ees seistes ikka kogu oma prügi majapidamisjäätmete tünni valavad.
Aga üldiselt on siiski Rootsi minu arvates Eestist väga pikalt ees, keskkonnakaitsele ja taaskasutusele pannakse siin väga suurt rõhku (seda sama põletatavat prügi näiteks kasutatakse soojamajanduses, jne).
Prügimajandamisest veel natuke. Elame jah eramajade piirkonnas ning siin tõesti puuduvad eraldi konteinerid prügi jaoks. Eks siis, kes hoolsam on korjab oma sorteeritava prügi kokku ja sõidab kuhugile lähimasse kohta, kuhu need jätta saab. Ausalt öeldes päris linna südames polegi tähele pannud, kas konteinereid on rohkem. Sry, kui kippusin oma näite põhjal üldistama. Samas, Eestis töötasin ühes suurfirmas, kus prügi jaoks on vähemalt neli erinevat prügikasti. Alguses oli päris keeruline meelde jätta, mis mille jaoks on 😛
Epppppu kommentaar roheliseks muutumisest on niiii tõsi!
kaks mõtet epule:
* nime tuleb öelda ‘e-double p’, usu, ma tean 😉
* ja et see ‘tagurpidi-kultuurišokk’ on veel hullem, kui see ‘õigetpidi’. keegi seda ei usu, enne, kui käes…
aga rootsi ja prügisorteerimisega on mul hoopis vastupidine kogemus kui lapsehoidjal. kontoris ja kõigi sõprade kodudes oli vist viis prügikasti, mul võttis alguses silme eest päris kirjuks. ja kontrori wc-s oli kõigil oma rätik (mis mulle väga meeldis).
nimega on isegi minul raskusi, nii “inglise” kui see ka pole. vaga paljud tahavad mind helenaks kutsuda ja paljud on oelnud, et imelik, et nii noorel selline vana nimi on. et siin on sul tavaliselt vanaema helen ja tadi helen, umbes nagu eestis on leida voi maali.
ei ytleks, et minul lapsepolves just palju manguasju oli, aga kurta nyyd ka eriti ei saa. barbienuku unistus oli kyll, aga tol ajal sai seda ainult siis kui moni sugulane valismaal elas. kade olin kyll oma maja Aina peale kellel see oli. aga siiski tulemata see barbie ei jaanud, sain selle nurumise peale oma 20 miskiks synnipaevaks :). teine lapsepolveunistus oli ilus sadelev printsessikroon, selle unistuse viin ellu tiaara naol oma abiellumise puhul. nii et Epp, ara muretse, kui manguasjade osas midagi Martal kripeldama jaab, saab suurest peast ka lyngad taita :).
ma olin just nädal aega Rootsis ja me sorteerisime prügi nagu segased. konservipurk tuli enne metalli-konteinerisse panekut ära pesta ja nii edasi. mu naine ütleb, et ka kõige viimasem pätt peseb Rootsis piimapaki enne prügikorvi paneku ära. jne. see lihtsalt on inimestes SEES samamoodi nagu meil on sees kingad toas jalast ära võtta. nii et Rootsi / Skandinaavia on tublid tõesti.
Eks see Skandinaaviad toimuv säästmine on maailma tarbimise seisukohalt nagu piisake meres. Ja mingi muu aspekti pealt raiskab nende kommunistlik riik jälle hirmsal moel. A vähemalt on üks koht, millele alt üles vaadata ja öelda: tahan, et minu riik ja inimesed siin käituks (loodushoiu ja taaskasutuse suhtes) nii nagu nemad seal.
Tokios sorteeritakse oma prahti, erinevatel paevadel tuleb hommikul prygiauto ja siis saad oma prahikotid ara viia. Seal ei olegi valjas suuri prygikonteinereid. http://www.city.toshima.tokyo.jp/english/guide/04b_garbage.html
Oleks kust oppida.
Hello! I’ve been reading your site for a long time
now and finally got the courage to go ahead and give you a shout out from New Caney Tx!
Just wanted to tell you keep up the fantastic job!