Üks huvitava materjal TÜ loengute kogust (Meditsiiniajalugu / ARTH 04.016), mis annab ülevaade juutide kohta olnud uskumustest läbi ajaloo. Loodetavasti saavad lugejad aru, et see tekst ei ole hinnanguline, vaid annab ülevaate olnust…
Antisemitism meditsiiniajaloos
Antisemitism – juudiviha – on nähtus, mis ühest küljest võiks olla meile siin võõras ja mitteaktuaalne asi – pole ju eesti talupojakultuuril juutidega, kelle arvukus ajaloolistel eesti aladel on olnud tühine, pole ka otseselt konflikte (mis tekitavad eelarvamusi) olnud. Alles viimane ilmasõda, kus suur osa eestlasi valel poolel sõdis ja eriti sõjale järgnenu on eestlastele koduõue kätte toonud antisemitismi, holocausti jms temaatika.
Teaduslikul antisemitismil on veel ka see külg, et ta on olnud tõepoolest totaalne, ulatudes anatoomiast kuni psühhoanalüüsini. Seega saab just antisemitismi teadusliku külje kriitika abil valgustada paljusid neid aspekte, mis loodus- ja ühiskonnakäsitluste vahekorda (sh meditsiini osa selles) analüüsivad.
Suhtumine juutidesse on enamuses Euroopa ühiskondades kas periooditi või pidevalt olnud negatiive. Nähtust tuntakse antisemitismi nime all ning see kulmineerus natsi-Saksamaal toimunud juutide hävitamisega (Holocaust). Selleks ajaks oli vaenulikkus juutide vastu saanud juba selgelt rassilise varjundi.
Algas kõik aga kaugel ajaloos, mil juudid (diasporaas elavad, sealhulgas ka Euroopas) olid eurooplastele lihtsalt võõrad oma usult, kommetelt, keelelt jne. Viha tekitas juutide püüd oma eripära säilitada.
Minemata viimase tehnilistesse külgedesse tuleks märkida, et juudid siiski on pidevalt saanud mõjustusi (et mitte öelda – verd seganud) ümbritsevast mittejuutide maailmast – bioloogiliselt puhast juuti (nagu eestlastki) on seepärast võimatu leida.
Juudid vastavalt vajadusele on oma defensiivset käitumist korrigeerinud ja tendents on selline, et mida enam neid on taga kiusatud, seda enam nad oma identiteediga seotuks saavad. (Jälle sama asi, mis eestlastega – surutise olukorras on meile meie keel jne väga armsad. Kui tuleb vabadus, algab kohe vingumine, et keel risustub jne.)
Juutide tagakiusamise juurde tulles peab kõigepealt rääkima ajaloolis-traditsioonilistest põhjustest. Euroopa kristliku kultuuri jaoks on need asjad selged – juudid lõid Jeesuse risti, juudid on juudi usku, juudid peavad laupäeva pühaks päevaks – religioossed küsimused olid kondiks hambus kirikule. Juudid olid mõnes mõttes nagu ühiskonna (selle õige ja korraliku…) vastandiks. Seda sümboliseeris kasvõi see, et juudid loevad oma tekste vastupidi. Seega suhtuti ka juutidesse vastupidi – juuti poodi jalgupidi jne.
Juutide diskrimineerimise üheks aspektiks (mis suures osas põhines religioonil, aga ka üldisel nende vastasel häälestatusel) oli keeld maad omada ja tegeleda nn auväärsete elualadega nagu maaharimine (seda mõnede elualade eelistamist teiste ees nimetatakse füsikoraatlikuks). Selline olukord sundis juutidele peale valdavalt äri (suures osas oli see pisiäri – kaltsukaupmehed jne) ja rahanduse (aga ka arstikunsti), mis omakorda nende kui liigkasuvõtjate, rikkurite (ja nõidade) vastu viha tekitas.
Siit polnud kaugel pogrommid, juutide sulgemine getodesse, neile kohustusliku riietuse ettekirjutamine jne.
Juutide marginaliseerimiseks kasutatud kindlasti juba keskajal ka nende bioloogilise eripära aspekte. Juudid on tumedaverelisemad kui eurooplased üldiselt. Tume teatavasti on ikka halba sümboliseerinud (meenutame, et blond olla oli saja aasta eest veel vägagi austav!), eriti kui jutt käib näiteks keskaja ikonograafiast.
Samas siiski oli kuni 19. sajandi alguseni, keskpaiganigi, valdav arvamus, et nö juutlus pole siiski niivõrd bioloogiline kui sotsiaalne probleem. Teisisõnu, kui juut on ristitud ja oma kultuurikontekstist välja kistud, poleks temal ja nt sakslasel mingit vahet. Seda aega iseloomustab väga hästi Tartu Ülikooli esimene raamatukogujuhataja ja siinkandis väga auväärt mees – K. Morgenstern. 19. sajandi lõpul poleks temasuguse taustaga inimene – usku vahetanud (ristitud) juut – ilmselt enam nii lihtsalt siin saksa ja vene kultuurialade piiril karjääri teinud.
Valgustusajal hakkas see humaanne seisukoht aga murenema.
Üheks põhjuseks oli loomulikult loodusteaduste areng ja varem jutuks olnud temaatika, mis puudutab Olemise Suurt Ahelat ja muid selliseid asju. Teine oluline faktor oli sotsiaalne, ka juba varem vihjatud vastasmõju efekt. Nimelt hakkas Valgustusajal, mil juute enam nii hirmsal kombel, kui näiteks keskajal, taga ei kiusatud, juutide enda identiteet murenema. Nad hakkasid (eriti haridusele orienteerunute seas) massiliselt usku vahetama. Usuvahetus omakorda avas juutidele ülikoolid.
See fakt aga oli väga valus varba peale astumine kõigile arstidele, juristidele, teadlastele jt ühiskonna tippudele, kellele hakkasid konkurentsi pakkuma traditsiooniliselt haridust ja õppimist väärtustavad juudi mehed. Ning – niipea kui teadlasmees avastab, et talle on konkurent sirgumas, tõestab ta teaduslikult, et vastav persoon on bioloogiliselt alaväärne, ega kõlba ühiskonna täieõiguslikuks liikmeks.
Arvamusavaldused selle kohta, et juudist ei saa isegi ristides ja kultuurikonteksti muutes Euroopa tavainimest, algasid 18. sajandi lõpul (K. Gnattenauer – 1791: Juutide mentaliteet ei muutu ka ristides mitte). See oli periood, mil kiiresti arenes rassiteadus. Küsimus juutide rassilisest kuuluvusest oli oma aja teadlastele suureks probleemiks. Nimelt polnud sugugi kerge juute rassiliselt lahterdada, ega neile mingeid rassikriteeriume omistada. Pigem oli tegemist ikkagi valdavalt mingite karikatuursete eelarvamuslike tõekspidamistega.
Segadusi tekitas ka see, et Euroopas esines kaks juudi kultuuri: Ida (Aškenazi) ja Lääne (Sefardi) oma. 19. sajandi lõpuks domineeris arvamus, et juudid on segarass, kelle bioloogiline alaväärsus (selle otsimine oli ju kogu aeg eesmärgiks olnud) on tingitud sellest, et juudid elanuksid oma algsest ja loomulikust geograafilisest asualast väljas. (Kliima jms oli toona üks oluline arvatav tegur rahvaste ilu, vaimuannete jms kujundamisel – kõige ilusamad rahvad elanuksid vöötmes, mis algab Prantsusmaaga ja lõppeb Ukraina ja Kaukaasiaga.)
Rassiliselt on juute iseloomustada püüdnud ka asjaarmastajad. Viimastest kuulsaim on kindlasti Adolf Hitler (Kogu juutide eksistents rajanevat ühel suurel valel – sellel, et nad olevat religioosne kogukond. Tegelikult on nad aga rass!), kelle ihu-antropoloog H. Günther oli probleemiga igavesti kimpus. Günther teadlasena väitis, et juudi rassi (erinevalt aaria rassist, milelsse Günther uskus, aga mida ilmselt ka pole, kui me ei taha nn Atlandi Balti rassi slleks pidada) ei ole olemas. Küsimus oli muidugi selles, et kui aaria rass oli välja mõeldud, siis pidi sellele midagi vastanduma. Hitleri juudiviha oli nii suur, et talle oli igasugune teaduslik järjekindlus tühiasi.
Juutide rassilise kuuluvuse küsimustik polegi ehk detailides nii oluline. Juutide puhul saab aga pikalt ja põhjalikult valgustada seda suhtumist, mille kohaselt suur osa haigustest (kui mitte kõik) on bioloogiliselt determineeritud, nagu ka iseloomuomadused, käitumine jms.
Siinkohal saab korraks tagasi tulla füsiokraatliku lähenemise juurde. Nagu eepool mainitud, ei tahetud juute lubada erinevatel põhjustel kõikvõimalike väärikate ametite (põllutöö) juurde ja seega pidid nad elatama ennast igasuguse pisiäri jms-ga. Kui nüüd teadlased hakkasid juute iseloomustama, siis sotsiaalne faktor, mis surus juute ühiskonna alamatele redelipulkadele ja kitsastesse oludesse, oli ununenud ning näiteks seda, et juudid kaltsukaupmehed olid, iseloomustati ühes 1700. a kutsehaigustele pühendatud kirjatöös sellega, et nad on loomult (füsioloogiliselt) nii laisad, et ei viitsi põllutööd teha… Kaltsudega kauplemine ja kaltsud ise (see on nüüd siis vist sotsiaalse teguri sissetoomine) aga põhjustavat seda, et sellest pidevast räpasusest on juudid ka pidevalt haiged ja nõrgad.
H. Heine (1842) – Juut olla on haigus! Juba 17. sajandil hakkas sel teemal valmima teaduslikke uurimusi – Robert Burton, Anatomy of Melancholy, mis uuris juutide anatoomiat – näiteks. Tartu ülikooli antropoloogidest kirjutas juutide tervise teemal töö Bernard Blechmann (Ein Beitrag zur Anthropologie der Juden, 1882), kus vaagib juutide kehaehitust ning eriti midagi kiiduväärset ei oska kosta, väites, et juudid on Vene impeeriumi kehaliselt kõige nõrgem rahvas.
S. Freud, olles ise juut, analüüsis juutide psüühikat ja leidiski teatavaid patoloogilisi suundumusi. Viimaseid sai siiski seletada juutide sajanditepikkuse identiteedikriisi ja kultuurikonfliktiga. Siinkohal on silmas peetud juutide katseid oma identiteeti säilitada võõras ja sageli juudivaenulikus keskkonnas, mis loomulikult võiks viia vaimuhaiguste jne-ni.
Sotsiaalsete põhjuste esile toomine juutide kehva tervise puhul oli väga õige (Isaac Wolf (1777) Keskkond on see, mis juute rõhub – kristlik ühiskond versus juudi usk … ka vaesus), sest juudid asustasid tõepoolest mittesanitaarseid nišše. Üldiselt aga kippusid ühiskondlikud aspektid juutide saatuse kujundamisel bioloogilise ettemääratuse varju jääma.
Juutidele tüüpilistest haigustest (mis on ka olemas. Igal rahval on oma endeemilised haigused, mis tekkinud näiteks nn pudelikaela efekti kaudu) mainiti katku, langetõbe, leeprat, tuberkuloosi, hemorroide, küürselgsust, konkspõlvsust, paksu kõhtu, vaimuhaigusi, lampjalgsust, nahahaigusi, kehva väljanägemist jne. Ning kuivõrd välimine ja sisemine ilu arvati siis veel kooskõlas olevat, polnud nende allikate väitel juutidel ka oma sisemaailmaga midagi hõisata.
19. sajandil hakkas uurijaid huvitama juutide intonatsioon. Kuna seda peeti omapäraseks, siis polnud raske tollaste teadmiste tasemete juures tulla järeldusele, et juutide kõneaparaat erineb tavaeurooplase omast, ning siit omakorda saab juba vastavalt eelarvamustele otsustada, kas erinevus on tingitud ala- või ülearengust.
On selge, et kõlama jäi pigem esimene võimalus, eriti kui kõne areng oli saanud ka juba evolutsiooni küsimuste arutamisel oluliseks nüansiks. Keelt peeti 19. sajandil ka üheks oluliseks rahvuse kriteeriumiks. Kuivõrd juutidel Ida-Euroopas oma keelt polnud (räägiti saksa keelel põhinevat jidišit), siis tundus juba selline oma keele puudumine väga kahtlane ning veel kahtlasemaks läks asi siis kui arutleti selle üle, et jidiš on mõnes mõttes vaadeldav kui saksa keele vigane dialekt.
Edasi minna võib juutide seksuaalsusega. Ümberlõikamine on muidugi juba vägagi selge erilisuse märk, mis juutide puhul kohe meenub. Antisemiitide usk sellesse, et juudi mehed menstrueerivad, on väga vana. Siin on jälgitav selge hierarhiline aspekt – juudi mees naisega sarnane = mittemees. (Selle menstruatsiooniküsimuse lahendamiseks – ravimiseks – olevat juudid rahvausu kohaselt vajanud mittejuudi laste verd – uskumus, mis külvas vihavaenu juutide suhtes paljude sajandite vältel. Venemaal toimusid vastava süüdistuse alusel kohtuprotsessid veel 20. sajandi alul.)
Juute peeti seksuaalselt lodevateks (eestlastest ja neegritest oli selles kontekstis juba juttu eespool). Juut nagu parasiit – kõige arenenum organ seksuaalorgan. Juutide eeldatav seksuaalsus ise kindlasti ärritas ajastu (võlts)moraali normides all elavat Euroopat.
Teisalt oli juutide puhul muidugi ka teatavaid demograafilisi ilminguid, mis silma torkasid – näiteks suur laste arv ning varane abiellumisiga. Varane abiellumisiga ja ka hiline laste sünnitamine juudi naiste juures tähendas seda, et sündis ka defektidega lapsi, kuna sünnitajad olid kriitilises eas. See vigaste juutide sage silmatorkamine muidugi lisas usku neist kui bioloogilisest äbarik-rahvast.
Abiellumine eeldab meestelt teatavasti ka abielukohuse täitmist, mis omakorda tähendab kallihinnalise seemnevedeliku kadu. Eriti 18. sajandil diskuteeriti palju sperma kokkuhoiu vajalikkuse üle. (Sellest ajast pärinevadki ka veel tänapäevalgi nii mõndagi hirmutavad jutud onaneerimise kahjulikkusest.) Juudid, kes varakult suguelu elama hakkavad, jäänuksid seega oma aja teaduse vaatevinklist kängu, ennast liialt kurnates.
Juutide pärilik kurikalduvus oli üks teema, mis meid peab huvitama. Ilmselt tõesti oli juutide hulgas piisavalt kurjategijaid (meenutagem, et tegelesid nad ju valdavalt rahanduse ja äriga), kuid küsimus on ilmselt ka sotsiaalne. Nagu tänapäeva need rahvad kes getodes elavad (USA-s mustad, meil venelased), kippusid ka juudid, kel võimalused olid ära lõigatud, kuriteele.
On teada, et väga palju ida-Euroopa maade kurjategijate argoost on jidiši algupära – ning eriti geneetikateaduse sekkumise järel sai juutidele loomulikult siis kaasasündinud kriminalismi süüks panna. Kuna kriminaalantropoloogia suurkuju Lombroso ise oli juut, siis tema otseselt küll juute ei puuduta. Märgib ainult, et keskaegne juutide jälitamine on viimased loomult kartlikuks teinud.
Eugeenikud (kellest tuleb juttu edaspidistes loengutes) said juutide juures rõhutada viimaste puhul eeldatavalt toimunud negatiivset valikut. Protsess alanud juba Juudi Sõdade ajal (mil paremad juudid hukkusid ja nahahoidjad ellu jäid), ja kestab edasi, sest paremad juudid assimileeruvat kohalikesse kultuuridesse. (Sama protsess olevat ka muistsest vabadusvõitlusest alates ning 700-aastase orjaöö jooksul ka eestlaste juures aset leidnud.)
Kokkuvõttes jõuti niikaugele, et mindi päris absurdi – Ka viha juutide vastu (mittejuutidel) on geneetiline, pärilik (bioloogiliselt determineeritud), või paranoiliseks – ka juudi füsiognoomiat nägemata “tunneb” juudi ära.
Lõpuks – kui usume bioloogilisse determineerusse – siis vihje, mis eelpooltoodut vastupidises valguses lubaks näha. Nimelt on läbi ajaloo (eriti keskajal ning tänapäeval katoliiiklikus maailmas) euroopa kirikuga seotud haritud mehed elanud tsölibaadis, saamata seega lapsi. Nii on mittejuutide genofond pidevalt oma parima materjali välja suretanud. Juutidel oli vastupidi – eesmärk oli selles ühiskonnas niikuinii saada palju lapsi, kuid tarkadel meestel kippus neid rohkem olema, sest kuna haritus oli au sees, andsid rikkad isad (kes aitasid ka lastekarja toita) oma tütred silmapaistvatele õppijatele, kellede peredes arvatavalt suhteliselt suurem sündivus. Nii võib igatahes arvata.
Aitäh,et selle siia panid! Ma olen USA-sse tulemisest saadik kogu aeg mõelnud, et mis värk nende juutidega on – miks just nemad on mingi erilise tähelepanu all kogu aeg olnud. Selles loengus on palju asju ära seletatud.
…aga seda, miks ja kuidas juudid Iisraelist lahkusid ja kodumaata võõrasteks muutusid, saab näiteks Vanast Testamendist lugeda.
Kui keegi teab veel mingeid selleteemalisi loenguid netis üleval olevat, võite siia viidata.
On üks kodulehekülg iisrael.ee, see on mõeldud Eesti juutidele, aga sellist detailset ülevaadet antisemitismile seal ei anta. A seal on näiteks seletatud nende rahvusroogasid ja pühasid.
Huvitav oleks lugeda sellest, kuidas riigivõim on antisemiitlust kasutanud poliitika tööriistana. Näiteks andis Vene tsaar XIX sajandi algul paljudele poola juutidele poola aadlisuguvõsade perekonnanimed, millega külvas vaenu juutide ja poolakate vahele jne. Või mille poole erines XX sajandi antiseminitism (sionimist inspireeritud) varasemate sajandite omast jne.jne.
Peab jälle jorutama, et et nii suure teema avamine (üldistuste tegemine) nõuab korralikku ekspertteadmist. Vatsasel juhul toimub klizheede tirazheerimine. Pole ise mingi ekspert, kuid väike lind õlal ütleb, et ka siin ei ole asjad nii lihtsad.
Lind Rudolfi õlal räägib õiget juttu. Lugupeetud pr. Voss läks lausa marru Lihula samba pärast. Aga tänu nendele meestele, kes sellel oli kujutatud, pääses, vene kommunistide eest Läände kümneid tuhandeid, kellest paljud oleks kindlasti mõrvatud ja enamus Siberis. Mis mundris need mehed oleksid saanud võidelda?? Küsisin pr. Vossi käest, kas ta tõesti usub, et eestlased on kunagi toetanud fašismi, nende ideoloogiat, sümboleid, Ta läks otsesest vastusest mööda. Herr Zuroff, kes peab Eestis ikka veel nõiajahti natsikuritegijatele, leidis ühel holokausti sümpoosiumil Iisraelis, et küsimus, mille meie poeg sellest osavõtjana talle esitas maailmas toimunud natside ja kommunismi kuritegude võrdusmärgistamiseks, ei vääri käsitamist. Keegi ei eita juutidele tehtud ülekohut, aga peale nende on kannatanud ka teised. Kas tahavad juudid sellest aru saada?
Epp, kes on selle teksti autor? Oleks viisakas vähemalt nimi juurde panna… veel viisakam muidugi lisada märkus “avaldatud autori loal”.
võetud vist sealt: http://www.ut.ee/REAM/Meditsiinvariant4.htm#_Toc100629738
autoriks/koostajaks Ken Kalling?
Ma ei tea(dnud), kes on autor, sest sain selle ühest listist.
Muidugi on see juutide teema üks läbi ajaloo raskemaid ja tundlikumaid teemasid. Aga ka üks kõige huvitavamaid ja mitmetahulisemaid. Mina näiteks ei teadnud seda Rudolfi poolt kirjeldatud nüanssi.
Loeks meeleldi midagi head, fakte täis ja neutraalset (niivõrd-kuivõürd see sellise teema puhul võimalik). Ma saan raamatukogust siin tellida igasuguseid asju, kui sul, Rudolf, või Aabrami-Ebalogaalse juuditargal erikorrespondendil Avekesel on midagi soovitada, siis andke teada.
PS. Muide, ma ei lahmi kogu aeg uutel teemadel. Juuditeema on mind aastaid huvitanud.
Ja mis keskkonnafoorumisse puutub – mäletate ehk veel – siis see tuleb märtsi lõpus, siis kui greengate.ee alustab uue softiga (tarkvaraga, eesti keeli?)
Ei ole küll ühegi juudi käest küsinud, kui hästi ta oma ajalugu teab, aga mul on kuidagi tunne, et võõrsil elajad kipuvad selle unustama. Mul oli kunagi juudist poiss-sõber, tema seisukohtade järgi arvan, et ühtehoidmistunne on neil väga tugev, samas kahtlustavad nad salajas kõiki teisi maailma rahvaid juutidele halva soovimises. Kõlab nagu paranoia, aga isegi sellise lühikokkuvõtte peale, mida siit lugesin, täitsa õigustatud.
Mul on teinekord tunne, et viimastel aastatel on natsiküttide otsingud seetõttu hoogustunud, et süüdlased hakkavad vaikselt ära surema ja nende hulk kokku kuivama ning tuleb teha veel viimane pingutus. Nõustun siin Antsu oolt juba välja öelduga: Keegi ei eita juutidele tehtud ülekohut, aga peale nende on kannatanud ka teised. Kas tahavad juudid sellest aru saada?
See on see igipõline vastuseis. Juudid küsivad: kas teie saate aru, kui palju meile on liiga tehtud? Teised vastu: kas teie saate aru, kui palju teistele liiga on tehtud?
Paras mädasoo, kuhu võib vaidlema jäädagi.
…
Aga mind huvitaks praegu näiteks juudi nimede temaatika. Kui kõnnid näiteks siindamas Belle Harboris ja vaatad kontoreid, ahhaa, advokaat Rabinovitz – kindlasti. Aga kust paganast ma aiman, et Goldstein on juut? (sest nad on juveelibisnises olnud sajandeid, sest neid ei lubatud põllumajandusega tegelda?) Kust nad üldse nimed said? jne. sadu rumalaid küsimusi. Ma tellisin endale raamatukogudevahelisest laenutusest jrg nädalaks portsu lugemist ära 😉
Hmm, põnevam oleks kindlasti mõne juudi käest küsida. Mind hakkab see ka juba huvitama.
…näiteks see on kindlasti huvitav – intervjuud 60 prominentse juudiga juudiksolemisest (sisekonfliktid, peresündmused jms), sealhulgas Sarah Jessica Parker, Dustin Hoffman, Natalie Portman, Steven Spielberg, Larry King jt.
http://www.amazon.com/gp/product/0767916123/qid=1143132381/sr=2-2/ref=pd_bbs_b_2_2/103-9947551-6213405?s=books&v=glance&n=283155
Jättes kõrvale sionistlikust ideoloogiast inspireeritud juudiviha ja poliitilised manipulatsioonid, näib üheks antisemitismi põhjuseks olevat oma-võõras tunnetus. See on udupeen tunne, et juudile ei lähe selle maaga ja sellel maal toimuv tegelikult korda. Ta on nagu külaline, kes kasutab kõiki antud võimalusi ja on võimudele lojaalne, kuid mitte enam. Rasketel aegadel, kui riigi ja rahva huvides on tarvis suuremat pingutust (loe: eneseohverdust) ja ei piisa pelgalt lojaalsusest, jäävad juudid sageli kõrvalvaatajaks. Väljendub see siis kas mobilisatsioonist kõrvalehoidmises, teiste häda pealt teenimises vms. Ülaltoodu kehtib minu arvates eeskätt Venemaa, Ukraina ja Poola juutide kohta. Vähem Saksamaa ja veel vähem Austria-Ungari juutide kohta, kus integratsioon tõhusam. Austria-Ungari juudid olid kohati suuremad patrioodid ja monarhia toetajad kui paljud saksa või ungari rahvusest Viini kohvikutes lobisevad intelligendid. Ilukirjanduses on seda hästi postuleerinud J. Roth, kes ka ise juut. Või kui meenutada ühe saksa juudi kirjutatud patriootilist Hassenlied`e. Midagi sellist ei näe me Venes ja Poolas. Üldistus sai kohmakas ja loomulikult on antisemitismil palju põhjuseid, kuid see minu arvates üks, mis on toiminud juudiviha katalüsaatorina rahvamassides. Juutide sellise käitumismudeli põhjused on muidugi omaette teema.
Sa Epp kaebad, et ei tunne juute ära. Mul on aastate jooksul tekkinud mingi kolmas silm mille järga juudid ära tunnen, isegi kui nad on pikad ja blondid, nagu näiteks David Duchovny, Sarah Michelle Gellar, David Lee Roth, Steven Segal, Michael Douglas, Harrison Ford, Richard Gere, Bob Dylan, Paul Simon (too on küll lühike aga ikkagi juut) jne. Juudid ON eriline ja andekas rahvas. Ma austan ja pooldan neid … aga kui asjad rahasse puutuvad, siis tean, et nad teevad kõike ainult enda kasu huvides. Mitte, et see neid eestlastest nii eriti eristaks, vaid et nad hoolivad oma, juutide huvidest. Meil oleks neilt tohutult õppida aga me ei tee seda kunagi ja sestap ei saa meist kunagi suurt rahvust nagu nemad. Ja juudid on rahvas kes oskab ise enda üle nalja heita nagu mitte keegi teine. Jah, juudid on vahvad, kuigi vahel võivad nad su hinge täis teha.
Vaadake lisaks ja õppige juute endi ümber märkama. http://www.jewwatch.com/jew-entertainment-folder.html#anchor436002
How add your blog to google database?
HEllo. Just added your link here.
kus asub juudi fasistide-hävitus-bataljonlaste fundament.
juudiautonoomia -eesti vabariikl ja reetmine.seda ajalugu peab iga eesti mees oma lastele rääkima.
Hitler väitis, et juut soovib valget rassi hävitada, et juut on see kes pooldab väga võõraste rasside segunemist valge rassiga, juut ise samal-ajal aga paljuneb teise juudiga, üritades sellise tegevusega segunenud ja degenereerinud rahva seas valitsejaks saada ja lõpuks orjastada kogu inimkond.
Hitler väitis, et on korduvalt kogeda saanud juudi poiste iseloomu. Hitler väitis, et on korduvalt kokkupuutunud juhtumiga kus juudi poiss noorte Saksa naiste järele spioneerib ja neid ahistab eesmärgil rüvetada saksa ja muid temale võõra rassi naisi(seksuaalselt), miskipärast aga ellsitab juut just valgeid naisi mitte mustanahalisi. Valget meest olevat juut oma loomu poolest sügavalt vihanud ja talle paha soovides palju pahandust talle kaela toonud.
Seda koges terve Saksa rahvas ja Hitler oli see kes lubas rahvale juudi tembutamise lõpetada ja seda ta tegi.
Lisaks väidavad muuhuglas ka juudid, et läbi ajaloo on juudid tapnud neile mitte aktsepteeritava mõttemaailmaga inimesi. Juudi kuritööd läbi ajaloo on olnud räiged ja demonstreerivad ülimat vaenulikkust teiste rahvaste suhtes.
Juudi usk on see mis juuti mõistlikuna hoiab, usu ja kombed põlanud juut pidavat olema väga halb ja paha inimene.
Üks parimaid kes tema ajal poliitkorrektuse poolt ahistamata kirjutanud sel teemal on Eustas Mullins. Piisab sellest, kui lugeda kasvõi tema sissejuhatust oma raamatule “Bioloogiline juut” (http://jrbooksonline.com/PDF_Books/Biological_Jew.pdf), et näha laiemat pilti sellest nähtusest ning mõista millises maalimas me elame.
Kahju, et mitte kõik pole märganud, et nad on igas ühiskonnas nagu hommikune kaste ja maasool..seda saaks kasutada efektiivsemalt nii riigi kui ka indiviidi kasuks..