Lennarti-legendid Eesti Kirjandusmuuseumile
Praegu just hakkasid meie üle-pargi-kiriku kellad lööma. Ja kohe hakkab pimenema. Panen küünla aknale.
Aga mitte nukrat positust ei tahtnud ma kirjutada. Jalutasin ennist läbi paari kommentaariumi ja noppisin legende…
Ma arvan, et Eda Kalmre, tuntud EKM-i anekdoodi ja kaasaegse rahvapärimuse uurija, on juba mõnda aega omaette faili salvestanud meie Lennutaadi teemalisi lugusid.
Mulle jäid ennistiselt jalutuskäigult silma järgmised kategooriad:
1) anekdoodid, tõelised naljalood, kus on arhetüübid “loll” ja “tark”. Esimese rolli täidab Arnold ja teise oma Lennart.
Näiteks:
“Lennart ja Arnold käisid Stockmanni kaubamajas. Korraga läks kogu majast vool ära. Selle tulemusel oli Lennart tund aega liftis kinni ning Arnold seisis tunnikese eskalaatoril.”Või:
“Lennu taadu ja Rüütel seisavad kahekesi Kaali kraatri juures Saaremaal. Meri nendib rohkem nagu suu soojaks, et njah, siia see meteoriit siis kukkuski.
“Jah, mõtle – põrutas otse järve,” kostab seepeale Rüütel õhinal.”
Või sama versioon, pikemalt:
“Lennu taadu ja Rüütel seisavad kahekesi Kaali kraatri juures Saaremaal. Meri ütleb: siia see meteoriit siis kukkuski.
“Jah, mõtle – põrutas otse järve,” kostab seepeale Rüütel.
Järve ääres seisnud ka koolimaja,
Kaasas olnud Mailis Reps asus kiitma: “Näe, kool jäi ka terveks!”
2) Anekdoodid, kus Lennart on pandud kokku teiste riigipeadega, taas kehastab Lennart tarka ja teised rumalukesi või lihtsalt kahvatuid tüüpe.
Näiteks:
“Sõidavad lennukis presidendid Meri, Halonen, Vike-Freiberga, Putin ja Bush.
Äkki hakkab lennuk ragisema ja sellel kukub põhi alt ära. Õnneks haaravd presidendid ja nende saatjad kätega lennuki laest kinni.
Ripuvad siis õhus, aga piloot teatab: Me kukume, keegi peab maha hüppama! Saatjad hüppavad maha ja lennuk lendab edasi.
Varsti teatab piloot: Me kukume, keegi peab veel maha hüppama. Kõik presidendid vaatavad üksteisele otsa.
Bush poetab: Ladies first? Soome ja Läti presidendid raputavad energiliselt pead – meie oleme feministid.
Piloot kordab: Me kukume, keegi peab KOHE maha hüppama!
Viimaks ütleb President Meri: Olgu, mina olen valmis end ohverdama.
Kõik plaksutavad.”
Või:
“Clintoni ja Balti vabariikide presidentide visiit Lätis. Ettevalmistus käib, lätlastel käed tööd täis. Lohutab siis eestlasest kontaktisik, et mis teha, ikkagi USA president. Lätlane vastu, et tühja sest USA presidendist, teie Meri tuleb…”
Või:
“Läti riigiisade delegatsioon kannab ette vada “meil on kõige suurem…” ja “meil on kõige parem…” jms. Meri kuulab, naeratab ja kui lõpuks lätlaste monoloogi hingetõmbepaus tekib, küsib vaikse häälega: “Aga mitu saart teil on?””
3) Samamoodi, nagu eelmises kategoorias, on ka siin võetud mõni juba varem kasutusel olnud anedkdoot ja Lennart selle peategelaseks pandud:
Näiteks:
“President töötab süvenenult oma kabinetis.Tuleb väike Tuule ja küsib isalt,kas ta võib telekat vaadata.Isa kostab lahkelt: “Vaata ,vaata ,aga ära sisse lülita.””
Või:
“Üks Lennart Meri poegadest sai algkooli ajal päevikusse märkuse – “Ajab tunnis Toomasega juttu.” Mille peale Lennart Meri olevat päevikusse märkuse alla kirjutanud:
Lugupeetud õpetaja! Eesti keeles käändub “Toomas” nagu “kirves”.”
Või:
“Lennart olnud Leedu presidendil külas, jutt läinud vaidluseks, kumb riik on demokraatlikum? Brazauskas öelnud, et Leedu on nii demokraatlik maa, et igaüks võib tulla tema presidendilossi akna alla ja karjuda, et Leedu president on loll ja temaga ei tehta mitte midagi. Lennu taadil polnud kahju öelda, et see ka mingi demokraatia!? Et ka Eestis võib igaüks tulla presidendilossi akna alla ja karjuda, et Leedu president on loll ja temaga ei juhtu ka absoluutselt mitte midagi!”
4) Korduv legend pliiatsiga risti tegemisest, millest on liikvel vähemalt viis variatsiooni.
Näiteks:
“Kunagi oli kuskil mingisugusel konverentsil keegi küsinud President Meri käest, et kus asub Eesti?,..President Meri oli siis võtnud taskust markeri ja ruumis asuva gloobuse juurde läinud ja sinna peale ilusti Eesti riigi ära märkinud. Kahjuks ei mäleta enam täpselt kus ja kunas see aset leidis.”
Või oli see hoopis nii?
“Lennart sai lõpuks suht värske riigi riigipeana Ameerika presidendiga kohtuma. Siis oli selleks vana Bush. Et texaslasele meelde jääks, kus Eesti asub, olla Lennart teinud vildikaga risti Bushi suurele, kallile ja vanale gloobusele – Eesti kohale tegi ta suure risti, et meelde jääks. Seda teab nüüd kogu Bushide suguvõsa, kuni neil see gloobus on.”
Või oli lugu hoopis nii?
“Tegelikult märkis toonane välisminister hr.Meri USAs hr. Bush-seeniori gloobusele mingi kalastuskohas NSVLis, kutsudes hr.Bushi sinna kalastama.”
Oot-oot, või äkki hoopis nii?
“Kohtumine toimus Valges Majas Bill Clintoniga. Meri hakkas kohe Clintoniga ägedalt juttu vestma ja neil klappis. Siis sai Meri teada, et ka Clinton on kirglik kalamees nagu ta ise. Äkki haaras Clintonil varrukast kinni, vedas gloobuse juurde, tegi Kamtshatka peale risti ja ütles: Bill, siia me lähme sinuga ükspäev kalale”
Aga teadjamad mehed teavad vesta ka jätkulugu:
“Jah, aga sellega veel lugu ei lõppenud. Loomulikult kustutati Lennarti ristike presidendi ihukoristajate poolt ära. Järgmine kord, kui Lennart Ovaalsaali sisenes, oli esimeseks mureks kontrollida, kas rist veel alles. Polnud, tuli demonstratiivselt uuesti joonistada!”
5) Mitu versiooni on ka haisva mere lool.
Näiteks:
“Auto president Meriga sõitsid mereääres kulgevat teed pidi. Kange hais tulnud mere pealt. Meri küsinud, et mis see haiseb siin. Autojuht olla öelnud, et meri, siis ehmatas ja parandas ennast: avameri.
Mille peale auto eespingil istuv käsundusohvitser hr. Avameri vaikides näost järjest punasemaks läks.”
Või oli see lugu hoopis nii?
“Kuulduste järgi olevat Lennart Meri paras vigurivänt ja kord kodust tulles mööda Pirita teed tundis imelikku lõhna (mida suuremad veekogud ikka eritavad)
Küsis siis autojuhi käest, et “mis asi see niimodi haiseb”, mille peale autojuht ütles “me…, see on adru härra president”
6) Ja muidugi lõputud lood sellest, kuidas suure mehe sees elas poisike:
Näiteks:
“Auvahtkond peab valvesse võtma hetkel, kui president oma jala trepi peale tõstab. Nu ja siis president Meri teinekord pani jala trepile ja võttis ära ja nii mitu korda järjest, endal muie näol, reamehed aga muudkui valvesse – vabalt – valvesse – vabalt.”
Või:
“Kord Lennart arvanud, et üritus liiga tõsine ja vaja kaamerate ees poseerida, hiilis siis tunnimehele selja tagant ligi ja püssikabast kinni.
vaesel ajateenijal pidid ehmatusest püksid alla vajuma!”
Või:
“president saabus ametiautoga aastavahetuse paiku (jälle) kuskilt vastuvõtult ja sisenes Kadrioru lossi peauksest (tunnimeeste juurest). Meri otsustanud uurida, mis tunnimees räägib: “Ütle midagi”. Tunnimees peab teadagi postil vait olema, Meri aga ei jätnud jonni: “Ole hea mees, räägi midagi”. Tunnimees endiselt vait ja olukord juba vähe ebamugav. Meri aga ei jää rahule: “Kuule ole nüüd oma poiss, ütle midagi ja ma lähen sisse ära”
Tunnimees lõpuks: “No… head uut aastat, härra president!”
“No näedsa,” lõi Meri nägu kohe särama ja astus rõõmsalt uksest sisse.
Ja poisikese-legendid on jõudnud ka rahvusvahelisse rahvasuhu:
“On a state visit to Lithuania in the late 1990s, he stopped his official convoy, asked a girl in the street if he could borrow her bike and cycled off to find a much-loved bookshop.”
7) Ja legendaarne suitsumees oli ta muidugi ka…
Näiteks:
“Oli kord tunnimees õhtul lossi taga. Lennu tuli jalutama ja suitsu tegema.
Eks Lennul üksi igav,küsis tunnimehelt :oled suitsumees?
T:olen.
L:no teeme siis suitsu.
T:ma ei tohi.
L:kes on kaitsejõudude kõrgeim juht?
T:teie, härra president.
T:no siis see on käsk – teeme suitsu.”
Või:
“Juba jupp aega tagasi, kui President Meri mööda Euroopat reisis ja head Eesti asja ajas oli suurte riigiisade kohtumistel tihti kaks hinge pisut kadunud: Taani kuninganna Margarethe ja meie Lennart Meri. Mitme juhtumi järel teati juba, kust otsida: nad tegid kusagil nurga taga suitsu.”
8) Ja lood legendaarsetest hilinemistest.
Näiteks:
“hommik, kiire, autojuht ootab ja ootab ja ootab, keda pole, on Lennart. Pool tundi, kolmveerand… uks avaneb ja herr president astub uksest välja, aurav pudrukauss ühes ning kohvitops teises käes – “mõtlesin, et sul läheb kõht tühjaks, mul läheb veel natuke aega”.
Või:
“Kord helistati Lennartile koju, et kus ta on, terve Raekoja platsi täis rahvast ootab juba kolmveerand tundi. Helle siis ütles, et Lennartil läheb saabumisega veel natuke aega, ja taustalt oli kuulda olnud, kuidas Lennart dushi all laulis.”
Ja rahvasuu mäletab isegi kümnendite taguseid hilinemisi:
“Armastanud Lennu-taadu sügaval sovjetiajal miskis ametis olles hirmsasti kodus tööd teha.
kontorisse jäi ta alati hiljaks! tulnud harilikult kolmveerand viieks.
nii läinud kirja hilinemine, mitte tööluus.”
9) …No ei meeldinud talle formaalsused! See-eest meeldis talle spontaasused, nagu rahvasuu mäletab.
Näiteks:
“Kena komme on kutsuda presidendi vastuvõtule kuldmedaliga kooli lõpetanud noori. need valisid endi seast kellegi, kes kõigi nimel sõna võtaks.
Kõne olla neiul kenasti paberile kirjutatud, asutas ennast kõnelema, kui Lennart juurde kargas, kõnepaberi näpu vahelt ära napsas ja ütles: “Elus tuleb igasuguseid ootamatusi ette!”
Või:
“Lennart Meri tuli ühele maakoolile kodukaunistamise alast auhinda kätte andma. Lapsed olid aulasse üles rivistatud ja direktor hoidis eesriiete varjus näppu maki nupul, et hümn mängima panna. Ja siis ütles president, et jätame selle lindimuusika ära ja laulame niisama. Koolijuhatajal valgus sõna otseses mõttes veri näost ära. Aga lapsed olid tublid ja sai hümn kenasti ilma viperusteta ära lauldud.
10) …Ja muidugi kõik need rahvalood tema legendaarsetest põgenemistest…
Näiteks:
“Oli 90 aastate algus, kui Lennart Meri oli alles Presidendiks saanud ja kuidagi ei saanud harjuda pideva saatjaskonnaga, aga teinekord tuli ju vanadel sõpradel ka külas käia.Ühel sellisel külaskäigul Kirjanikke majja, väljus ta oma sõbraga maja tagauksest ja pages lähedal asuvasse Kaarmanni Õlletuppa, kus ta veetis rahuliku pooltunni ilma ihukaitsjateta.”
Või:
“Kord läks Lennart Saaremaale sõbrale külla.Tee viis läbi võpsiku,padriku.Lennard ees,ihukaitse järel.Muidugi teadis Lennart oma sõbra maja piirdeaias ikat aiaauku.Äkki on president kadunud.Ihukaitse tormas padriku risti-põiki läbi,presidenti ei kuskil.Lootus leida – kustumas… Samal ajal istus Lennart majas sõbraga kamina ees,auravad teetassid käes ja puhusid mõnusat juttu.” (teises versioonis toimus lugu Hiiumaal ja sõbraks oli Jaan Kross)
Ning korduvaid versioone lossisisesest loost:
“Aga kord otsustas Lennart ennast oma lossis ihukaitsjate eest meelega ära peitis. Ja oli pärast jube pettunud, kui mehed ta üles leidsid!”
——–
…Ja nii edasi-ja nii edasi. Kellegi pintsaku kokkunööpimine vastuvõtul ja pressikonverents lennujaama peldikus jäid praegu täitsa mainimata.
Sellised legendid ei kao rahvasuust. Kunagi, kui minu väike Marta on vanaema, räägitakse ikka veel neid lugusid, vähemalt mõnda neist.
Lennart on surematu.
Sellest sai mõnus pärastlõuna lugemine…
Panen ka küünla põlema, esialgu virtuaalse http://www.eesti24.ee/remember_static.html
2000 a. Viljandi pärimusmuusikafestivali väisates juhtus Lennartiga selline asi, et Veljo Tormise kontserdile natuke hilinedenuna soovitas Ants Johanson tal “esimesse ritta maha istuda”.
Mida Lennart tegigi, istudes eespool pingiridasid kügelevate punkarite keskele.
Aga seda asja saab ka täisesti vaadata, selleks tuleb minna http://www.folk.ee
sealt valida pildid ja video ja siis 2000 Tund tormisega.
Lennu surmapäeval rääkisin kümne inimesega ja kogusin lehe jaoks kommentaare ja ka mälestusi. Siia üks tore, mis lehte kahjuks ei mahtunud. Mälestuse rääkis Urmas Sõõrumaa:
“Kohtasin Vana ükskord Helsingi sadamas, mina olin laevale minemas ja tema tulemas. Ta oli siis välisminister. Marssis otse läbi rahva minu juurde ja küsis, et mis teed siin. Mina vastu, et koolitusel olin, turvateemadel. Mõtles siis Vana natuke aega ja siis, sealsama, ihukaitsjate, Soome välisministeeriumi ametnike ja rahvamassi keskel, karjatas “juaahaaa!!!”, kargas kõrgele õhku võttis maandudes sisse filmidest nähtud karatepoosi”.
(Sõõrumaa näitas hüppe ja karjatuse ette ka ja see oli jube naljakas).
karates karjutakse “KIAI!!!” 🙂
Vabandust, Kaur. Arvestades Sõõruka karate-tausta ta ilmselt karjus õigesti, aga minu mälu vedas alt. Või siis karjus Lennart valesti. :p
juaahaaa! ja kiai! on piisavalt sarnased – ntx kendos (jaapani mõõgakunst) karjutakse pähe lüües valjusti “MEEEEEEEEN – hoopis miskit muud, eks 🙂 Ilusat hommikut 🙂
Hea siis, et Lennart kendot teha ei proovinud 🙂 Kaunist päeva kõigile minugi poolt 😉
Ja anekdoote sünnib juurde!! http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=12460202
Küsimuseks jääb, kas meie praeguse (hästi väikse tähega)presidendi üle naerda või nutta…
Kunagi olla härra Meri Suurbritannias riigivisiidil konvoi kinni pidanud, et juua kohvikus tassike teed.
Muide, olen kindel, et ka Arnold jääb rahvasuusse surematuks, äsja just lugesin uut tõesti sündinud anekdooti tema kohta
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=12460202
“On a state visit to Lithuania in the late 1990s, he stopped his official convoy, asked a girl in the street if he could borrow her bike and cycled off to find a much-loved bookshop.”
kusjuures, see on pooltõsi. tõepoolest pidas ta konvoi kinni, väljus autost ja TAHTIS lastelt ratast laenata, et raamatupoodi sõita. päris sõitmiseni küll asi ei jõudnud.
olin seal ja nägin pealt.
Pole hullu, et kaastunnet avaldas. Kui oleks Head Võidupüha soovinud, oleks veidi piinlik olnud.
kogemuse baasil võib öelda, et see 7’s võib täiesti tõepärase põhjaga olla…
ja Eppppp, seda loodan minagi, et neid jutte räägitakse ka siis kui väike Marta juba vanaema on 🙂