Kolm lugu jootrahast
ESIMENE LUGU
See oli ühel suvisel päeval ligi kolm aastat tagasi.
Istusin, jalad seebivees ja pea küsimusi täis. Justini ema oli mind siia küünesalongi vedanud, siis aga saanud töölt telefonikõne ja lahkunud, sosistades mulle hüvastijätuks: “Ära siis unusta, jootraha on 20 protsenti summast!”
Mu keha ümber vurises elektriline massaazhitool, vedelesin seal poollamaskil ja minu jalgade kallal seal kusagil all töötas pisike hiinlanna. Ümberringi võis näha stseeni klassiühiskonnast Ameerikas, visuaalsem kui kusagil mujal: hiinlannad põlvili valgete naiste varbaid hõõrumas.
Aga kehamõnudele andumise või sotsiaalfilosoofiliste mõtiskluste asemel üritasin ma leida oma peas vastuseid hoopis järgmistele pakilistele küsimustele:
– Kas ma peaks jootraha maksma täpselt? Või sobib ka öelda “Palun andke mulle viis dollarit tagasi ja teine viis jätke endale”? Kui katsusin seda stseeni endale ette kujutada, siis tundsin, et nii ei sobi. See oleks ebaviisakas.
– Kas ma peaks jootraha maksma koos tavasummaga või käib see kusagile eraldi? Mulle tuli meelde, et kusagil Inglismaa juuksurisalongis olin ma näinud väikeseid ümbrikke, kuhu jäeti juuksuritele mõeldud jootraha, delikaatselt, nime peale kirjutades…
– Ja kellele ma peaks seda üldse maksma? Kõigepealt tuli ja masseeris mu jalgu üks tüdruk, siis ajas ta hoogsas hiina keeles juttu teise tüdrukuga, kes ta välja vahetas, ja siis käis mu juures veel kolmas tüdruk, kes käskis mul välja valida küünelaki värvi?… Ega ma ometi igaühele neist ei pea maksma 20 protsenti üldsummast? Või peaksin ma igaühele maksma ühe kolmandiku sellest 20 protsendist… Oh, ma vihkan matemaatikat!
Lõpuks oligi minuga tegelenud kolm erinevat hiinlannat. Arve oli 40 dollarit ja ma katsusin meeleheitlikult meelde tuletada, kui palju sellest on 20 protsenti… et siis vist 8 dollarit? Kolmega see igatahes ei jagu?! Kirusin mõttes Justini ema, et ta mu üksi oli siia maha jätnud.
Maksin 50 – viimasele tüdrukule – ja ütlesin “Tagasi pole vaja”.
Justini ema hilisem kommentaar: “Õige, maksad viimasele ja siis nad ise pärast jagavad. Aga sa oleksid pidanud ütlema “Ja 8 dollarit teile” või “kas ma saaks 2 dollarit tagasi”. Praegu sa hellitasid neid liiga ära, niimoodi nad võivadki hakata arvama, et 40 dollari eest saab jootrahaks 10 dollarit. Sellega teed sa karuteene tulevastele klientidele ja endale sealhulgas ka!”
Kuulasin teda ja imelik oli. Mitte tema karuteene-loogika, sellest saan ma väga hästi aru: just niimoodi põhjendame ju meie, eestlased, seda, miks Eestis ei tasu jootraha maksta. Sest muidu saab sellest varsti norm ja kirjutamata seadus.
Lihtsalt kogu seda numbrite ja dollarite vada oli mulle kolm aastat tagasi veel imelik kuulata. Sel ajal olin ma rikkumata mitteameeriklane ja mulle tundus väga kummaline see idee – küsida pisikeselt hiina tüdrukult kaks dollarit tagasi, kui ma talle jootraha annan.
.
TEINE LUGU
Sain kaks aastat tagasi emadepäevaks Justinilt-Martalt kohaliku massaazhisalongi kinkekaardi.
Kui mõnus seanss läbi sai ja ma olin riides ning valmis ruumist lahkuma, tuli massöörineiu sisse tagasi, kaasas klaas vett. Ta ulatas selle mulle ja küsis: “Kuidas te end tunnete, kuidas meeldis?” – “Hästi meeldis!” kiitsin ma ja jõin vee ära.
Ulatasin klaasi tagasi ja mõne järgneva sekundi jooksul tundus mulle, et massöör ootab minult midagi. Seisab ja vaatab mind, naeratades. Kas ta tahab jootraha? Aga ma tulin ju kinkekaardiga, selle jätsin ette registratuuri. Ma ei teagi, kui palju see kinkekaart üldse maksis, sinna oli peale kirjutatud “tund aega rootsi massaazhi” – kuidas ma saaksin sealt 20 protsenti maksta?
Niisiis naeratasin talle laialt vastu ja tulin ära. Saime Justiniga mõne hetke pärast autos kokku ja ma rääkisin talle, kuidas massöör oli tulnud ja justkui midagi veel oodanud.
“Oot, kas sa ei andnudki talle jootraha?” Justin peaaegu et hüüatas seda.
“Äh, mul polnud rahakotti kaasaski, mul oli ainult see kinkekaart taskus!”
Justin peatas auto, otsis välja oma rahakoti ja veenis mind tagasi minema, et jootraha viia. Mina aga hakkasin vastu: “Ma võin ju rumal välismaalane olla, eksole!”
Järgmisel päeval helistati mulle salongist ja uuriti, kas ma jäin ikka nende teenindusega rahule. Telefoninumbri olin ma neile andnud, täites kliendiankeeti.
Kiitsin massööri nii hästi, kui oskasin. Salamisi mõtlen: kas nad helistavad niimoodi igaühele? Või hakkas eile masöör kurtma ja käsi murdma, kui ma lahkusin, ning nad otsustasid mulle helistada, et uurida minu rahulolematuse tagamaid? 😉
.
KOLMAS LUGU
Oli aeg mulle mobiiltelefon teha. Justini vanemate majas on paar sellist sahtlit, kuhu “visatakse asju” – sealt oli mulle silma jäänud vähemalt viis kasutatud mobiili. Justini isal on nimelt komme iga natukese aja tagant endale uus telefon osta…
Noppisin aparaatide hulgast ühe kenama välja ja seadsimegi Justini ja Martaga autorattad ühte ostukeskusesse, kus asus ka väike Cingulari-mobiilivõrgu pood.
Põhjustasime seal paraja furoori: “Ei, me ei taha telefon-pluss-number paketti. Meil on telefon olemas ja tahame ainult numbrit!”
Noormees üritas meile alguses selgeks teha, et mobiil oleks numbrile peale sisuliselt tasuta, aga siis katkestasin ma teda lausega, mis minu kogemuste järgi teeb inimesed relvituks: “Teate, ma olen keskkonnakaistja – I`m an enviromentalist!”
Selle peale ei oska nad järsku mitte midagi kosta.
Järgmise sammuna asus noormees läbi helistama erinevaid asutusi, et saada meile telefoninumbrit. Kõrvad hakkasid juba vett jooksma, kuulates kuidas ta jälle pidi seletama: “Ei, nad ei taha telefoni, nad tahavad ainult numbrit, neil on vana telefon!”
Lõpuks õnnestus tal meile number saada. Marta oli vahepeal magama jäänud ja päike looja läinud. Noormees hakkas nüüd kõnekaarti aktiveerima, helistades kusagile ja sattudes jälle hätta, sest seda numbrit ei saanud mingitel tehnilistel põhjustel aktiveerida.
Kaks-kolm tundi vähemasti istusime me seal telefonipoes. Lõpuks ometi oli mul töötav telefoninumber ja ma pidin selle eest maksma 25 dollarit ehk ainult kõnekaardi hinna. Sisuliselt oli see noormees tegelnud terve õhtupooliku ainult minuga, tänu mu kummalisele tahtmisele kasutada vana telefoni – tavapaketiga oleks asi ilmselt võtnud kümme minutit.
“Võtke, tagasi pole vaja!” ulatasin ma talle kolm kümnelist.
Noormees jäi mind imelikult vaatama. “Mis mõttes – tagasi pole vaja?!”
“Ülejäänu on teile, te aitasite mind ju tundide kaupa!”
Noormehe kõrvad värvusid punaseks. Ta vastas: “See on mu töö.” Ja ladus tagasi antava raha mulle täpselt leti peale.
“Mis ma valesti tegin???” sisistasin ma Justinile, kui poekesest väljas olime.
“Vaata,” seletas Justin. “On ainult teatud elukutsed, kellele jootraha antakse. Need on enamasti käsistsi tööga seotud: juuksur, massöör, kelner, taksojuht… nendele sul tuleb jootraha maksta. Aga kui sa teistele pakud, siis on see solvav. Nagu altkäemaksu pakkumine. Või nagu sa oleks teda pidanud käsitsitööliseks.”
Olin mõnda aega vait. Siis arendasin vaikselt mõtet: “Aga tema kasutas minu aitamiseks ju ka käsi…? Ei, ma parem õpin pähe need ametid, kellele ma pean maksma. Mingit loogikat siin pole.”
.
EPILOOG
Sel talvel käisid mu sugulased Ameerikas külas.
“Mina ei saa aru, milleks maksta jootraha mingis toidukohas, kuhu sa mitte kunagi tagasi minna ei kavatse?” päris Randi. “Mis sellest muutub, mida see konkreetne ettekandja minust arvab?!”
“Vaata,” seletasin mina. “Sa ju ei hakka avalikus kohas nina nokkima, isegi kui need inimesed su ümber näevad sind esimest ja viimast korda? Niimoodi lihtsalt ei sobi.”
See oli vist juba päris assimileerunud inimese vastus, eksole.
Ma olen väga palju töötanud teenindajana. Olen olnud näiteks kassapidaja pelgulinnas. Uskumatu kui palju tekib väikses poes neid nn oma kliente. Ja need oma kliendid olid just sellised inimesed kes poes käies jätsid sulle õuna või apelsini. Mitte alati loomulikult. Ma olin selles poes kusjuures ainus kellele toodi naistepäeval lilli. Mina pidasin seda boonuseks ja kõik ülejäänud hilisemad jootrahad pole mind mitte kunagi sedasi kõigutanud.
Turul liha müües ikka vahest öeldi, et tagasi pole vaja ja õhtuks kogunes kokkus edasi pea 100 krooni. Mis oli sama suur kui mu päeva palk seal.
Vabaõhukohvikus töötades ma ei lootnutki tipile. Kuni ühel päeval teenisin jootrahast üle 500 krooni. See jäi ka ainsaks päevaks kus suur seltskond soome turiste meile kassa rekordi tegi.
Kasiinos töötades õpetati võitude väljamaksmist nii, et sealt jootraha saada. Kui võit on 2000 krooni siis tuleb kliendile tagasi anda kolm 500 kroonist ja viis 100 kroonist. JA need siis eraldi panna lauale. Muust summast kõrvale. Loomulikult ei oodanud keegi jõõtraha mängjalt kes oli 10 000 maha mänginud ja 3000 välja võttis. Meil oli alati ülevaade olemas palju keegi raha maha mängib. Me taedsime inimesi kelle ees tasus lipitseda sest ta viskas head jootraha. Teised jälle jäid tahaplaanile.
Kui mu kuupalk oli sel ajal 3500-4500 krooni siis jootraha tipp ühel päeval oli 6000 krooni. Aga vähemalt 5-600 krooni kindlasti. Ja need olid halvad päevad. Aga kasiinosse ma kunagi tagasi tööle küll ei läheks. Mitte kunagi.
Kas USAs pole jootraha mitte heldus, vaid see, millest konkreetne teenindaja elab? Põhimõtteliselt võib ju seal vist ka nii olla, et ta ei saagi eriti rohkem midagi peale jootraha ja selle andmine ongi norm. Siis oleks päris karm nad ilma jätta. Välja arvatud juhul, kui nad ei saa selle tööga hakkama, on ülbed või pahatahtlikud.
Ja kui sa jootraha ei anna, siis see vaene massöör tegigi järelduse, et ta tegi halba tööd, solvas sind kuidagi vms. Ja ta tahab edaspidi paremat tööd teha.
Jootraha võib vaadata kui hinda teeninduse eest. Toidu/massaaži/sõidu (vahendid, eksole) eest maksad asutusele ja teeninduse eest konkreetsele inimesele. Nii palju, kui sa arvad, et ta on väärt, aga kui ta on OK, siis 15-20%. Mina olen arvutanud ka 13% jootraha, sest mingites toidukohtades oli nii kombeks.
Mul on ikka täitsa hea meel, et Eestis ei ole jootraha andmine veel liiga normiks saanud. Sest seda protsent arvutada…. Tunneksin samu piinu,mis sa, Epp, salongis. Ma olen jätnud küll – juuksurile viieka, kui kui arve on 395 ja turul peenraha, aga sellest juuksur ju ei elatuks. Ma ikka loodan, et nad päris palka saavad ka. Kelneritel ja ettekandjatel peaks vist ikka vähemalt miinimumpalk olema, Eestis vist ikka peab.
Kuigi olen sellega teemaga alt ka läinud. Kord hallil ajal Poolamaal turistipiirkonnas õhtul õlut ja päikeseloojangut nautides selgus, et arve maksmiseks olid mu rahatähed ikka päris suured. Umbes, et arve oli 50, aga minul ainult sajane. Ja see oli ka järgmiseks päevaks ainus raha. Eks ma sajakaga siis maksin ja ootasin, et saan tagasi ka. Ei saanud kohe midagi, peale kurja hääle tegemist sain oma 50 tagasi, sain suure kuhja metalli ja põlastust. Sellest edaspidi ma ikka kontrollin enne alati, kas on kaasas piisavalt peenemat raha ka. Et mitte sattuda tahtmatu hiigeljootraha andjaks.
A mis saab siis, kui sa tahad telefoni vahetades numbri samaks jätta??? Inimesed ei vaheta ju iga aasta oma mobiil-telefoni-NUMBRIT???
Mina mäletan oma NYC kogemusest, et nii mõneski restroranis oli menüüs lausa märgitud, mitu protsenti arvest on nende tipp. Minu meelest on USAs ja ka paljudes Euroopa riikides (ntx Hollandis) teenindaja töötasu ja tipp seotud. Mõnikord pole üldse palka, mõnikord on mingi pisike miinimumtasu. On nii nagu Tatsutahime juba kirjutas. Materjali (sh toidu) eest maksad arve põhjal ja teenindus on sellest mingi 15-20 protsenti. Väga inetu on korralik tööinimene töötasust ilma jätta. On ju arvel ka rida tipi märkimiseks ja üldiselt maksavad nad ka tipi pealt makse.
Jah, kui nii võtta siis on see isegi odav. Meie kandis ju ca 10 %. Mul ehitusasjades on arvestus ikka laias laastus, et 2/3 materjal, 1/3 töö. Kui just mingi täpistöö ei ole, nagu nt. elekter.
Mina olen küll väga nigel jootraha andja. Tavaliselt ei tule ma selle pealegi-eeldan et söögikoha vms teenindusasutuse ärimudel on üles ehitatud ikka nii, et töötajad ikka palka ka saavad. Rahakotis puhub mul tihti tuul, sest tavaliselt ma maksan kaardiga. Niiet USAs jääksin ma jänni 🙂
Eesti, muideks, kuulub ka nende paljude Euroopa riikide hulka, kus restoraniomanikud maksavad ettekandjatele enam-vähem miinimumpalka arvestusega, et kliendid annavad jootraha…
Taavi – jootraha saab anda ka kaardiga makstes…
Taavile. Kui sulle arve tuuakse on seal rida tipi märkimiseks. Selle põhjal võetaksegi sinu kaardilt see summa maha. Kui annad kaardi abil tipi, on kindel, et selle pealt maksab teenindaja makse. Sulas tipiga võib ta natuke maksude kohapealt vingerdada aga mitte palju. Eeldatakse ju, et ta loomuliku suurusega tipi saab.
Unustasin enne lisada, et ise olen alati tipi andja. Ma ei käi sageli küll sellistes kohtades söömas kus on üldse sobilik tippi jätta. Näiteks Mac Donaldsis ma ei tuleks selle pealegi, kuigi neile võibolla oleks eda kõige rohkem vaja. Aga kahe lapse emana ma lihtsalt pean sinna sattuma aegajalt.
Enamus minu tipist kuulub siiski taksojuhtidele. Aga ma saan ka pea alati takso. Kuna ma töötans ellises kohas kuhu taksojuht peab ekstra pika sõidu tegema siis nad eriti ei taha siia tulla. Ja ooteajad on pikad. Ma kasutan alati ühe ja sama firma teenust ja vahest võin endale juba lõuna ajal takso ära tellida, et õhtul koju saada. Ja kui takso vajadus tuleb ootamatult siis saan ka pea alati auto. Peale selle on mu arve ise ka üsna kopsakas.
Eesti reaalsuses on ettekandjaiks ülikoolilapsed, kellele see harrastus õhtuseks rahateenimise vahendiks.
Üldiselt ega nende palgad suured küll pole, pigem ikka minimaalanaal ja tip on täitsa aktsepteeritav lisaraha süsteem. Mõnes kohas nagu Püssirohukelder jagavad töötajad õhtul saadud tipi omavahel ära, mõnel poole aga võitleb igaüks enda eest ise.
Kasiinotädid panevad tipi eraldi, kust see siis pärast maksude ja kõigi muude võimalike mahaarvamiste järel töötajale kätte makstakse. Kasiinos saab tipist kätte kuskil 20%, seda vähemalt üks dealer mulle ütles, nii et selle viskamine on suht mõttetu tegevus.
Toidupoodides võib juhtuda, et mõne joodiku ilatsemise kuulamisest teenid ühe õhtuga kõvalt kuupalga.
Sagedasem on ikka see, et rahvas ei viitsi sentidega majandada ja niimoodi kogutakse päeva jooksul miskit kokku. Mõnelpool kuulukse sellisest rahast ostetavat puhkenurka kohvi.
Juuksurid ja hambaarstid jms. rahvas, need saavad sagedamini lilli ja kohvi või šokolaadi.
Teine teema on linnavalitsuse ametnikud, kui nendega asja ajades igaleühele trühvlikomme poetada, on nad märksa lõbusamad.
Siis veel on eriliiki klass inimesi, nagu santehnikud ja korteriühistute esimehed ja igasugu muidu töömehed, kelledele ikka raha või arve kõrvale mingi kangema kraami pudelike poetatakse…
tegelikult ma tippi aktsepteerin hea meelega, aga see arstidele jt pudeli poetamine on mul täiesti üle jõu käiv. Maksan heameelega rohkem, aga kingitused … nendega ei saa ma hakkama.
Torkaks siia vahele, et kes ei tea, et USAs on selle jootraha värgiga avalik saladus, et mustad on viletsad jootraha andjad. Muidu laia joonega laristajad ja halvad rahahaldurid on nad ses suhtes äkki uskumatult kitsid. Ma arvan, et võibolla nad tunnevad, et hoopis neile ollakse võlgu. Ikkagi orjandus, rassism ja see kalliks minev häda nende krussis juustega. Kindlasti on keegi sellest kuskil ammu mingi uuringu kirjutanud ja kõik ilusti teaduslikult selgeks rääkinud, aga ma lihtsalt mainiks seda mida isiklikult märganud olen.
Mina ka ei oska oma juuksurile kuidagi jootraha anda 🙁
Mirri – ma usun, et restoraniarvest on toidu hind … noh… 10-20% ehk. Peamine osa on ilmselt maksud, siis palgad & üür & üldkulud, siis kõik muu.
Kusjuures ühe korterelamu remondi üle otsustajana olen tähele pannud, et küllalt paljud firmad, eeskätt just nii väikesed, paari mehega firmad, pakuvad just nende tellimise eest umbes 10% altkäemaksu. Või siis alkoholi või ka erateenuseid (umbes nii, et remonditakse maja elekter, siis saad enda kortereisse tasuta uue elektrisüsteemi)
Ja kui majja nt. interneti või sati sisse seada laseb, siis üldtuntud pakkumine on, et saad selle firma kutsumise eest ise sama teenuse tasuta.
Eestis ei ole ma mujal tippi andnud kui vaid söögikohtades… sellistes kus lauas teenindatakse. Porotsente pole arvestanud. Lihtsalt, kui on hea teenindus siis on hea meel ka rohkem maksta.
mu sõbranna ostis paar aastat tagasi pangalaenuga korteri ja kui ta laenulepingut vormistama läks, panid nõukaaegse kasvatusega vanemad talle pudeli kaasa, et laenuandjat ikka vääriliselt tänada. no see mees seal pangas oleks mu sõbranna äärepealt koos konjakiga välja visanud.
no sõbrannal oleks pidanud endal ka mõistust olema ;-). Aga arstid võtavad küll pudeli vastu rõõmsalt, nagu räägitakse.
Ise olen veendunud jootraha-andja. Aga jällegi meenub seik Meerikast, sedakorda Orlando (FL) restoranist. Käisime samas kohas kaks õhtut söömas (hotellile lähedal). Esimesel õhtul teenindas meid täielik kelnerite kuningas. Millal iganes teda vaja oli, oli ta kohal enne, kui jõudsime isegi ringi hakata vaatama. (Tegu ei olnud sealjuures mitte mingi peene restorani, vaid täiesti tavalise keskmise söögikohaga) Teenindusest võlutuna jätsime loomulikult ka tavalisest suurema tip’i. Nii positiivse mulje ja hea söögi tõttu otsustasime ka järgmisel õhtul tagasi minna. Meie meeletuks pettumuseks teenindas meid aga meie endi hinnangul üks kahtlaselt nõuka supiköögi-praktika kogemusel elatuv mammi, kes ei suutnud kõige elementaarsematki teenindust osutada. Asja kroonis kaltsuga laua küürimine meie endi nina all, enne kui me olime jõudnud isegi arvet küsida. Kusjuures nagu erilist põhjust nühkimiseks me ka ei olnud andnud. Samasse restorani jätsime ka kõige väiksema tip’i mis ma üldse andnud olen – 1 dime (ehk siis 10 US senti).
Eestis jätan ma enamasti jootraha, kuigi paaril korral olen just toitlustuskohtades äärmiselt jahmunud olnud suhtumisest a’la ärge segage meil letiäärset mittemidagitegemist oma lollakate tellimuste ja nõudmistega. Sellise mentaliteedivoolu esindajaile ei tõuse käsi parimagi tahtmise korral tippi jätma. Püüdliku või sõbraliku teenindaja jaoks pole aga küll jootraha jätmine mingi probleem.
Parim näide eesti teenindaja “kliendisõbralikkusest” meenub ühel suuremal tellitud üritusel koduses Tartus. Toidukoha ülemine korrus puhtalt meie ürituse jaoks tellitud laudade päralt. Toit ja mingi jook on ette tellitud ja hakkab lõppema, jooke võiks justkui juurde tellida. Igavesti totter oleks aga kogu seltskonnaga ise alla baari vajuda ja sealt treppidest joogiga uuesti üles kulgeda. Tuleb meile toitu toonud tütarlaps-ettekandja juba mitmes kord taldrikuid ära viima. Tõreda ilmega sealjuures. Küsimusele, kas juua saaks ka tema käest tellida, ühmab üleõla: saab küll, laob taldrikud kokku ja kõnnib minema. Tagasi tuleb valmis arvega, umbes poole tunni pärast. Ei sõnagi jookide tellimisest. Kõrvallaud irvitab millegipärast ennast ribadeks. Küsimusele miks, seletatakse lahkelt, et nad olla kolmveerand tunni eest tütarlapselt hambaorke palunud. Mis te arvate, kas ka saanud :P. Tuua igatahes lubati. Ju siis läks treipink vahepeal rikki või eksis saemees palki tooma minnes metsa ära… Kuidas sa sellise suhtumise peale jootraha jätad??? Ja kui ei jäta, peetakse sind kitsiks ja mühakaks?!?
Tipiandmine on USAs terve teadus, kus, kuidas ja kui palju kellelegi anda. Üks tuttav sõitis kord taksoga ja arve lõppes 60 sendiga, nii et ta otsustas ainult 40 senti tipiks jätta. Selle peale viskas taksojuht sajatuste saatel need 40 senti talle autouksest järele…
Jõulu ajal aga on Manhattanil populaarne teema jõulutipid. Nimelt ootavad sinult jõulutippi kortermaja uksehoidjad, majahoidja, koristaja (ssuremates kortermajades võib neid inimesi olla 10-20), alaline juuksur, lapsehoidja jne. Poes müüakse spetsiaalseid kaarte, kuhu vahele tipp panna (sularahas), inimese kohta 20-100… dollarit.
hahaaaa.. väga head lood.
ei tea kuidas seal lombi taga on, aga tihti olen ise reisidel sedasi hakkama saanud, et kui on mul suurem rahatäht kui summa kokku, siis panen selle ja tagasitoodud rahast jätan miski osa tipiks.. et see on nau täiesti eraldi värk.. mitte osa miskist üldisest summast. ja et mitte pilli lõhki ajada siis hea teenindusega kohas oleks ma samuti käitund et tühja sest 2USD’st, las saab siis 10USD’d
ahjaa.. head naistepäeva ka 🙂 kõigile siinsetele naistele..
Tänan naistepäeva soovimast. Siin keegi mulle lilli ei too ja head naistekat ei soovi. Tundub, et on siiski nõukaaegne igand. Tore igand, aga läänes keegi ei tea sellest midagi.
Aga lood on toredad. Omal pole palju tipitamist ette tulnud aga kui midagi head meenud, siis anna teada 🙂
Ja minu poolt ka kõigile ilusat naistepäeva! Ka meestele 🙂
ma pean ütlema, et mulle tegelikult väga meeldib ameeriklaste rahulik ja kompleksivaba suhtumine rahasse. ei mingit võltshäbi ega kihistamist nagu eestis, vaid raha vahetab rahulikult omanikke.
siin on täiesti tavaline, et annad jootrahana 10 ja ütled, ‘give me 7 back’ or ‘ take 3 from here” ja ta annab sulle rahulikult tagasi.
ja ärgem unustagem, et jootraha andmise juures tänatakse vastastikku, mis annab iseenesest juba meeldiva tunde.
manhattanil on näiteks kombeks bussijuhte tervitada, kui sisse lähed ja tänada, kui väljud. väga hea tunne on;))
mis puutub konkreetselt jootrahasse, siis tõepoolest, see ongi nende põhiteenistus ning nende miinimumpalk on väga väike. seetõttu mitte tippi jätta võrdub solvamise või oma mitterahulolu väljanäitamisega.
ka on manhattani ettekandjad tavaliselt ülikooliõpilased, väga palju on noori näitlejaid – eriti village’is. neile on see sissetulekuallikas. tean mitmeid oma tânaseid edukaid tuttavaid, kes kõik teenisid nooruses ülikooliajal oma elatist ettekandjatena.
manhattanil tipitakse väga palju,kuid siin ka inimesed osutavad sulle palju teeneid iga päev – tassivad su toidukotte ukse taha, toovad restoranist toidu koju kätte, pesumajast pesu ja keemilise puhastuse koju kätte (korterid on manhattanil tillukesed ja tihti sinna pesumasinad ei mahu).
kaur,
telefoninumber jääb samaks, kui telefoni vahetad:)) siin käib isegi lauatelefoninumber sinuga kaasas, kui kolid!
Muideks, kas keegi on kohanud mingit guide või teab ise kui palju hotellides peab andma? Viib sind tuppa ja tassib kotte kah veel, aga edasi..
Itaalias on naistepàev vàga popp. Vàidetavalt vàhemalt igale teisele naisele kingitakse mimoosioks. Tulin just linna pealt jalutamast, mimoosimùùjaid on iga mòne meetri tagast ja paljudel naistel on kàes ka. Niiet pole midagi vaid nòukaaegne komme.
Teemast ka… ma tean ka, et usas ettekandjatel palka tòòandja poolt polegi, vaid ainult, mis tipina saavad. Seepàrarst olekski kena enne uude riiki minemist uurida, kuidas sealsed kombed on.
Eestis oleneb kus ja kuidas. Vahest jàtan jootraha, vahest mitte. Ja muide Naapolis jàteakse ka baariletile vàike mùnt, sest kòik teavad, et kohvitegijate palgad on imevàikesed. Seevastu Milaanos sellist kommet pole, maksad kassasse vaid kohvi hinna.
Ahjaa, Thessalonikis (Kreekas) oli see tippimine üldse omaette teema. Neil vist arvestatakse seda arvesse sisse, sest mitmes kohas joosti meile järele ja anti raha tagasi, isegi kui me üritasime selgitada, et see on tip. Ja näiteks turul puuviljakaupmehed andsid mittekauplemise korral, (või ilusate silmade eest) alati mingit teist puuvilja kauba peale mulle kotti juurde ;). Muide, Kreeka on üldse maa, kuhu ma jätsin oma südame :).
Petka, kui keegi su kohvrit tassib, mantli ulatab, su hotellitoa sulle kätte näitab või toidu sulle kätte toob siis anda tuleks kaks dollarit. See summa on mulle kuskilt reisiraamatust kõrva jäänud ja minult on see alati nägusid tegemata vastu võetud.
Kärda repliigi peale, et meie eestlased rahaga kiheleme ja häbeneme pani mõtlema. See on nii tõsi. Me oleme kõik omamoodi ebalevad Tõnissonid kui jutt raha peale äheb. Ei tea miks? Ise ka, kui USAs end esimest korda tööle rääkisin siis rahast absoluutselt juttu ei teinud. Mainiti, et makstakse see summa ja ma olin kergendatud, et ei pidanud mingeid summasid ütlema hakkama. On see enese alahindamine? Mis see on? Pärast mees veel küsis, et kas teil eestis ei ole kombeks rahast rääkida, sest ta siiani imestavat, et ma olin ainus tema employee kes rahast iialgi ei rääkinud.
Enda puhul tean, et see on mul lapsepõlvest. Ega meie majas ei räägitud iialgi kahest peamisest asjast siin elus. Ei rahast ega seksist. Ja häbi tunnistada aga mõlemal teemal on mul probleeme olnud ja ma olen kindel, et see on johtunud eelkõige valehäbist ja informatsioonivaegusest. Kui vaid seda teadmatuse metsa ees ei oleks olnud võin vaid õhata. Loodan, et tänapäeva noored eestlased saavad asjaliku tarkuse kodust kaasa. Meil vene aja stagnantidel on aga tulnud kõik kobamisi mööda rehasid sammudes selgeks õppida. Mõni ei olegi midagi selgeks saanud. Nagu see vana uljas pillimees isa juubelil, kes hakkas korraga käituma nagu süütu tütarlaps keda lakka kutsutakse, kui me ta tasust rääkima hakkasime. Täitsa lõpp. Võimatu on ju nii inimestega asju ajada aga nii ta on. Nojah ja siis ameeriklased. Mitte, et nemad siin seksist oskaksid või julgeksid midagi asjalikku rääkida, aga vaat raha suhtes on neil küll pea klaar ja silm selge. Küsimus suurele ringile, kui palju teie peres seksist või rahast räägitakse või on räägitud? Kahtlen, et see teemaatika on meil ikkagi nagu mingi valge elevant keset tuba millest eelistatakse vaikida.
Minu abikaasa maksis suure osa oma õppemaksust ühes küllaltki kallis ja hea kuulsusega kolledzhis enamuses tänu tippidele (ta oli nn “pizza boy”). Seepärast maksab ta ka alati ise heldelt tippi, va just üliviletsa teeninduse korral, mida usas siiski esineb väga harva. Väga suur osa ameeriklastest on kooli ajal ise teenindaja rollis olnud ja seega “tipitavad” isegi üsna heldelt.
Toitlustusasutustes siin aga on teenindajate miinimumpalk pool muude töötajate miinimumpalgast, nii et on arvestatud sellega, et põhiline sissetulek tuleb neil jootrahast. Mõnes kohas arvestatakse jootraha suurema seltskonna puhul automaatselt arvele otsa (alates 6-st või 8-st inimesest), siis ei pea küll eraldi jätma. Ja tõepoolest on soovitavam sularahas jootraha jätta, isegi kui muu arve kaardiga maksta, siis ei pea ettekandja sellest teenistusest nii täpselt aru andma ja makse maksma. Aga kokkuvõtteks jah, on viletsa teeninduse puhul vabadus väiksem jootraha jätta.
siin meie kandis on tipp 17% summast. kui suurem seltskond kuskil restoranis istub, siis on tipp juba tavaliselt arvele sisse arvestatud. aga jah, restoranide ja baaride teenindajate tavapalk on kuskil 1-2 $ tunnist ja oma tippide eest nad ju elavadki. ise olen tavaliselt liiga helde tipi jatja, saan alati oma kaaslaste kaest pragada. minu lahkus tipi jatmisel tuleb vist sellest, et ise tootan ka osaliselt tipi eest. enda too juures olen tahele pannud, et kohalikud, kes pohiliselt tootavad teenindussfaaris, on vaga head tipi jatjad, isegi ainult interneti kasutamise eest. turistid enamasti mitte, ameeriklastest turistid veel midagi monikord jatavad aga eurooplastelt ei tasu midagi oodata. tundub et Key Westi joudmise ajaks on koigil viimased kopikad taskus. aga mis seal salata, ajab ikka narvi kyll, kui oled ara kuulanud 5 napaka turisti erisoovid kuidas nad oma mahlasid tapselt tahavad ja siis oeldakse 16 sendi tagasiantava raha kohta, et you can keep the change. ja ma leian, et on taiesti elementaarne tippi jatta kui sind aidatakse arvuti kasutamisel, eriti kui sa ise nii tuhajuhan oled, et naiteks yahoost proovid siseneda oma aol-i mailboxi ja siis imestad, et miks sisse ei saa, kodust ju saab kohe esimeselt lehekyljelt.. (tootan internetikohvik/mahlabaaris).
aga yldiselt on Key West imelik paik selles mottes, et koige paremini siin elavadki teendindajad. vorreldes tootunde ja haridustaset on ettekandja sissetulek igatahes mitu korda suurem kui naiteks opetajal, kontoriametnikul voi medoel.
keegi enne kysis hotellis tipijatmise kohta, kui keegi su kohvreid veab siis ok on vast mingi 3$. kui kuskile sind hotellipoolt tasuta soidutatakse, lennujaama naiteks, siis ka 3 voi 5, aga yldiselt pole tipp kohustuslik ja kellegil pole mingit oigust kobiseda kui sa ei anna. ja neid inimesi kes ei anna kunagi tippi, on rohkem kui arvata oskate. samuti on kena jatta toateenindajale kas 1$ oo eest voi rohkem checkoutil, aga reaalses elus jatab tuppa tippi vast 5% kylastajatest, sestap pole motet podeda.
ja kui restoranis ikka teendindus sakib, siis ega ikka ei jata kyll midagi. aga minu viimasest tipiga seotud kurioosumist voib lugeda http://helenhunt24.blogspot.com/ Money It’s the Gas jutu algusest.
Manhattanil levinud jõulu-jootrahadest polnud ma kuulnudki. Aga Justini ema (kinnisvaramaakler Long islandil ehk siis Manhattani lähistel) teeb jõulude ajal tohutu portsu kingitusi oma ärikontaktidele ja ka enda teenindajatele, sealhulgas juuksurile.
Kaurile vastuseks – telefoni saad sa vahetada iga kell, kui sul on number olemas. Aga mina olin ebatavaline juhtum: mul polnud numbrit, aga telefon oli olemas. Kas see pole hea näitaja siinsest tarbijaühiskonnast.
Praeguseks on need sahtlis vedelenud papa Johyni telefonid viidud heategevuslikku poodi, ma ei tea, mis neist seal siis edasi saab??? Küllap mõni vaene või mõni keskkonnahoidja murrab end samamoodi süsteemist läbi.
Aivarile – ei räägitud meie lapsepõlvekodus suurt ei rahast ega seksist.
Ameeriklastest ja rahast võiks muidugi veel eraldi postituste seeriaid kirjutada… Mul on aga küsimus Inglismaal elajatele – kas vastab ka teie meelest tõele see mu mulje, et Inglismaal on rahast rääkimine tabu? Ma olin kunagi kuus nädalat asenduslapsehoidjaks ühes suhteliselt kõrgklassi peres (vana raha, juveelipood, mida põlvkondi peetud) ja seal jäi mulle mulje, et rahast ei räägita.
Aga ma ei tea, kas see oli klassivahe või riigi, kultuuri vahe. Sest Justini vanemate keskklassi ameerika peres räägitakse rahast küll ja veel.
Kui ma tulin tagasi San Francisco’st veebruaris, mu “taxo mees” oli Jordanist, ja ta tahtis rääkida Iraaki sõjast ja Saddam Hussein-st, ja midagi veel. Ta ütles et Saddam on jõude mees ja oli hea president, etc., et Saddam pidis tapma 100,000 iraaklased nii et 5 miljonit saab elada. Huvitav dialoog. Aga ma ainult antsin temale $3 tip. Ja reisi hind oli $25 lennujaamasse. Võibolla mina olin tropp, aga mul oli ainult $28 dollarist taskus. Ja mu “takso mees” oli natukene kurb et mina olin nii odav, aga ma jalutasin nii kiiresti teme juurest lennujammasse!
Justin, tubli eesti keel, aitäh kommentaari eest 😉 Ainult et “Im so cheap” tõlgitakse “Ma olen nii ihne”.
“odav” öeldakse eesti keeles ainult asjade kohta.
Minu arvates võib küll öelda “mina olen odav”. See on nagu “mina olen odav reisija, kelle sõidutamise eest saab vähe raha” See on väga vahva väljend!
Ma tegelikult natuke mõtlesin enne, kui siia laia rahvamassi ette selle eelmise kommentaari panin… Aga me kogu aeg Justiniga omavahel parandame teineteise keelt. Ja teiseks, ma mõtlesin, et äkki lugejad ei saa aru, mida ta mõtleb sellega, et “ma olin odav”.
A tegelikult on lahe väljend jah. Samas, kui seda kasutama hakata, siis keegi kindlasti ütleb, et anglotsism.
Anglitsism. Anglicism – anglitsism. Esimesed märgid pikast elust võõrsil hakkavad juba ilmnema 🙂
Mis Justin mõtles, on seletamatagi selge, aga parem on tõesti nii mitte öelda. Tegija kohta öeldakse küll odav – maaler, õmbleja jne, see ei sisalda mingit hinnagut peale selle, et tema töö maksab vähem kui kõrvaltänavas. Kuid lihtsalt odav mees/naine on ikka selgelt negatiivne väljend; müüdavus, tühisus, labasus märksõnadeks.
Ok ekspertid. Kuidas te ütlete “I’m so cheap.” Mina olen natukene “konfuseeritud.”
Eestis annan ma tippi alati taksojuhile ja siis väljas süües. Mõlemal puhul ilma mingi valehäbita. Taksojuhi puhul ümardan summa üles – kui arve on nt 55 krooni, siis sajalist ulatades ütlen: “Teeme arve 60” ja ta annab mulle 40 kr tagasi. Tulebki tavaliselt ca 10%. Restoranis jätan lihtsalt suurema summa või märgin tipi kaardimaksel, samuti atavliselt 10% piires. Juuksurile pole taibanud pakkuda…
Küll aga oli mul piinlik, kui ma kolisin ja kolimisfirmat kasutasin. 4 meest + auto autojuhiga, 2 tundi rabelesid ja arve oli päris kopsakas. Lisaks ei olnud neil veel raha tagasi anda ja nii nad ca 20 kr enam said. Mul polnud mõtteski tippi anda. Ja siis kuulsin, kuidas mehed trepist alla minnes irvitasid, et eriti ihne, andis 4 krooni nina peale. Siis oli küll paha tunne. Samas arvet vaadates teenisid nad igaüks tunnis rohkemgi kui minu palk tundidesse arvestatuna on.
“Ma olen ihne” (hääldad: ihhne)
Tegelikult, ma olen üllatunud, et Eestis nii palju jootraha makstakse – küll veel reeglipäratult, aga siiski.
Ja teiseks olen ma üllatunud, et ka Eestis elajad kasutavad sõna tip nii suvaliselt. Jootraha on vist mingi möödunud sajandi sõna…
Mina, kui Inglismaal elaja, pean ütlema, et näiteks poemüüjatel pole küll mingit häbi rahast rääkida. Aga teiste inimestega suheldes pole mul jällegi ühtegi põhjust, miks ma üldse peaksin nendega rahast rääkima, nii et tegelikult pole mul sellest asjast halli aimugi. Võib-olla on siis nii, et kui probleemi ei näe, siis probleemi ei olegi?
Jälle hea lugu Epult. Töötasin kunagi koos daamidega Lõunast, no sel juhul konkreetselt Floridast. Einestasime mingi restos ja toodi arve. Minu üllatuseks arvestas seltskonnas olev raamatupidaja täpselt välja, kui palju on 15% arvest. No taolise exact arvestuse peale tuligi summa sentidega ja just nii palju makstigi – no lahkuse mõttes ümmardati siis sendid täissummani.
Ise elan Läänerannikul. Siin ollakse jootrahaga heldem. Jootraha on ikka dollarites, mitte mingites sentides. 15% on miinimum, millest heas tujus “patroon” tihti enam maksab. No umbes nii, et kui juba teenust tarbin, seega elan head elu, siis võin teisigi heategevuse korras rahaliselt õnnistada. Tundsin Epu kõhklustes ennastki ära. Ma siin ka ikka arvestasin ning kindlasti maksin vähem kui oodati. Aja jooksul olen õppinud seda võtma nii: kui oled ise helde, on sinugagi keegi kuskil mujal mingis teises situatsioonis helde. What goes around, comes around!
Aga mu pahuravõitu saksa päritolu äiapapal olnud supertüli Mehhikos, kus ta kunagi mingis kohas teenindati allpool igasugust taset. Ta keeldus igasugust jootraha maksmast! Desperadoni tookord välja ei läinud, aga näen, et nüüd kirjutab vanahärra väga heldelt jootraha välja. Mida rohkem , seda parem staatus ühiskonnas. Pluss see, et naastes tervitatakse sind nagu kuningakoja esindajat!
Justin räägib nii hästi eesti keelt! 🙂 Mõnus.
Mina pole ka veel kohanud neid inimesi kel rahast rääkimisega probleem on. Või siis pole ma paljudega lihtsalt rahast rääkind. Ilmselt on siin asi ka selles, et minul pole rahast rääkimisega probleemi, kuna mind ei kõiguta see, kui keegi teenib rohkem kui mina või on rikkam kui mina 🙂 Money is just means, not the end 🙂
Ah jaa, ma rääkisin Inglismaast. Eestis ma tunnen küll inimesi, kellel on probleem. Ja küllap mul on lihtsalt mälestus, et rahast ei sobi rääkida (kuskil etiketiraamatus oli see ka inglaste kohta välja toodud), nii et ma enamasti ei tõstata seda teemat.
Ma olen ihne=ma olen kitsi.
Nujah, kui nüüd mõelda, et tipiks antav 2 dollarit on keskmise eestlase keskmine õhtusöögi hind…
Minu meelest on kitsi või ihne pigem mean, tight,stringy. Ma pean silmas seda ihnet sõna tõsises mõttes, st seesugust inimest, kes võiks aga ei anna. Ma arvan, et cheap on natuke leebema tähendusega. see sisaldab ka selle variandi, et sa pole kitsi aga sul pole anda. Anglitsism või mitte aga odav taksojuhi poolt vaadates on vist viisakam ütlus kui kitsi.
Eestis annan söögikohtades tippi AINULT hea ja meeldiva teeninduse eest. Taksojuhtidele annan ka.
Üks kellassepp oli küll natuke ehmunud, kui ma enda aitamise eest tippi andsin (arve ise oli 0.-) – Meerikamaal käimine on vist pähe löönud 🙂
siin kasutatakse sona cheap vaga tihti kirjeldamaks ihneid turiste. naiteks olid siin mingid purjetamise voistlused. tuleb siia yles internetist ilma vaatama mingi tyyp, kes omab 8t purjekat ja kes lennutas oma meeskonnad siia eralennukiga kohale. koigepealt kasutab internetti mingi paarkymmend minutit siis avastab hinnakirja lugedes et kui ta ostab mingi joogi, siis on 10 minutit tasuta. ja hakkab irisema minu kallal et miks ma teda ei teavitanud et selline soodusvariant on olemas. ma ytlesin, et see tegelt ei ole soodusvariant, et reeglina mingi jook on 2 korda kallim kui 10 minti internetti. motles natuke ja marssis minema. jargmine paev tuli ja tellis mahla ka. parast uurib tsekki, et miks arve suurem on kui seina peal mahla hind. ma ytlen et tax on ka 7.5 %. siis hakkas vigisema et miks pole seina peal kirjas et tax on ka ja et ta poleks seda mahla ostnud kui ta oleks teadnud et see kallim ikka on jne. lopuks ytlesin et sorry, mina ainult tootan siin, mina pole neid hindasid teinud ega seinale kirjutanud ja et mina pole ka seadust teinud et osadel asjadel siin on tax ja osadel mitte ja et seda taxi kunagi kuskil valja ei kirjutata. kamoon, sul on 8 purjekat, eralennuk ja teab mis veel ja sa irised mingi 29 sendi parast. ja arge oelge mulle et selleparast ta rikas ongi et sente niimoodi loeb. nii et see tyyp oli konkreetselt cheap and mean. aga selle purjetamisnadala jooksul kasutasid kohalikud sona cheap ilmselt 10 korda rohkem kui tavaliselt aasta jooksul. vist muidu purjetajaks ei saa kui cheap ei ole.
Helen, lugesin sinu blogi. Väga lahe lugemine, kahju ainult, et nii harva kirjutad ;-).
Helen, väga lahe lugu see sul. Mul oli kungi boss kelle käitumise järgi ma juute tundma õppisin. Ma töötasin tema tema advokaadikontoris legal clerkina ja ainüksi iga minu töötatud tunni eest pani tema 120 puhast kasu taskusse. Ma teadsin, et mehel oli raha nagu muda, sest mõned tema firmade ja legal keisside arveldused käisid ka minu silme alt läbi. Kord siis pandi officisse uued telefoni sisse ja ta käis rõõmsa näoga kõht punnis ees ringi ja nätsutas sigarijunni. Tuli siis minu officisse ja küsis, et kuidas mulle meie uus telefonisüsteem meelib. Hakkasime seda seal arutama ja korraga tahtsime midagi testida. Ma soovitasin helistada ilmateatesse kust tuleb tasuta informatsioon. Toru oli juba minu käes ja ma valisin numbrit kui ta järsku telefoni hargid kinni vajutas ja ütles, et ei, ära sinna helista, see maksab 60 senti. Ma ei hakanudki protesteerima selle üle, et tal õigus ei olnud vaid olin täielikult pahviks löödud kuivõrd cheap juudid võivad olla. Sest oli ju tavaline, et ta kutsus mind oma officisse juttu puhuma, paar sõna minig keissi osas ja siis iga kord naägin kuidas ta üles märkis, et mingi 15 minutit juhendasin legal support staffi. Tema tunni taks korporatiivkliendile oli 500 dollarit tunnis plus siis minu aeg. Nii, et ta võis igal hetkel suvaliselt endale laest raha kirjutada aga vaat mingi 60 senti mida ta võiks niisama kaotada, vaat seda ei ole. Never mind, et tal ei olnud isegi mingit põhjust seda karta, aga vaat … juut. Ma põlgan ja respekteerin sellist asja üheaegselt. Kummaline.
no see, et hinnas maksu ei ole, ongi ilgelt loll komme (või poo) ja minu arust tasubki ameeriklasi selle totruse eest igal võimalikul juhul tümitada. see, et tümitada saavad eeskätt poemüüjad-baaritüdrukud, on muidugi veic ebaõiglane… a selline see elu on. tehke USA ainus & esimene “HINNAD KOOS MAKSUDEGA” baar ja saate popiks!
mina olen siiamaani arvanud, et “CHEAP” tähendab inglise keeles inimese kohta öelduna “LABANE”. või natuke ka “alatu”.
…aga eks olegi ju natuke labane ja alatu olla ihne ja kitsi 😉
Justin üritas eile õhtul lugeda tema sõnast lahti käinud diskussiooni siin ja kurtis, et küll on kahju, et pole inglisekeelset eesti keele õppijate foorumit.
Ungaris on ka (või oli nii umbes 5 aastat tagasi, kui viimati seal olin) tavalises toidupoes kõik hinnad ilma käibemaksuta. Kui siis üritasime piiril oma viimsed forintid ära kulutada ja hindu arvutasime, siis kassas pandi sujuvalt 18 % juurde. Loomulikult olime hämmingus. Ei mäletagi kuidas asi lahenes, võeti vist vastu paar lisa dollarit. Ikkagi tundus see süsteem jabur. Ma ei tea kas siis toidupoes (või baaris, eksole) käib niipalju inimesi, kes käibemaksukohuslased ei ole.
Mamma mia!
Mina olen vaid KUULNUD jootrahast ja taksos vahel öelnud, et “tagasi pole vaja”. Aga ma olen ka puruvanake ja sügavast nõukogude ajast. Elu esimest korda enne pensionile minekut kinkisin endale sel kevadel soodustusega nädalase puhkuse oma pisipõnniga (lapselaps!) Mallorcal. Mitte keegi polnud mulle öelnud, et ma kuhugi liigseid eurosid või sente oleksin pidanud jätma! Pühkisin aga tagasisaadud raha hoolikalt endale rahakotti, mille jälle omakorda hoolikalt seelikuvoltidesse peitsin. Aga keegi ei teinud selle peale teist nägugi. Eks ma ikka väga räbalake välja nägin vist.:(
Nüüd seda artiklit ja komentaare lugedes on mul lausa piinlik. Aga mitte eriti.
Jo ma olen siis ikka nii rikutud.
Loodan, et mu lastel läheb elus paremini. 🙂
ma tahaksin tihti söögikohas tippi jätta hoopis kokale. hea söögi eest. kuidas siis seda teha? osades kohtades pidi kogu tip minema ühte karpi, kust see siis peale tööpäeva koka ja ettekandjate vahel ära jagatakse, aga enamustes kohtades vist võtab ettekandja omale… ja arve maksmine on ju enamasti nii, et jätad raha arve juurde ja lähed minema või siis jätad tipi pärast lauale (kui oled ntx kaardiga maksnud või siis tuli raha tagasi anda). ei pane ju post-it kleepsu peale rahale, et tip on kokale? 🙂
Ameerikas olijad, kui palju peaks tippi jätma usa-s lennujaama töötajale selle eest, et ta sulle check in-i ära teeb ja suuna õige väravani näitab ;)?
How add your blog to google database?