SÜNNITUSVALUDES

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Keegi meist pole ideaalne. Ja minu meelest on lõpp lahe, et inimesed julgevad oma ebaõnnestumistest, halbadest päevadest ja süümepiinadest kirjutada. Sest huvitaval kombel paneb see teisi inimesi end paremini tundma – näe, temal on ka nii! Ma polegi ainuke! Kõik saavad elujõudu juurde.
    Inno loost muidugi riisub ka tänane SL Õhtuleht oma koore. Mulle meeldisid väga kõigi 3 mehe kommentaarid selle loo juures, nii Jaan Tätte, Alex Lepajõe kui Jüri Ennet taunivad Inno grafomaanitsemist. Eriti paikapanev oli Jüri Ennet: kui mees naist üles ei küta, on mees äpu. Inno veel toonitab oma äpusust, kirjutades avalikult sellest, et seksida saab ta ainult raha eest.
    Ometi peaks tal uus naine olemas olema, ja kõik kõige paremas korras… Kogu see eilne arvamusartikkel oli halva tooni ehe näide.
    Tõesti, kust tuleb see, et mees ühel hetkel oma lihaste laste peale ei mõtle?

  2. minu lapsed on küll juba teismelised, aga mäletan hästi seda õhtust tekipealepeanemist magavale lapsele ja lubamist, et “homme olen parem ema…” 😉 tore lugeda, et ma ainuke selline süümepiinades lapsevanem ei ole.
    ja Tähismaade loost :S – polegi nagu midagi öelda. kahju on Ingridist ja lastest. ja siiras üllatus, et Inno niimoodi tegi, sest siiani pidasin temast (või õigemini tema artiklitest) ikka väga lugu.

  3. Mõnikord on mul kahju, et ei saa sellistele innodele vastukirja kirjutada, vaielda vaidlemise ilu pärast ja pean ainult oma blogisse puu taha kivi alla kirja panema, mis ma asjast arvan.
    Lastest on kahju.

  4. mul oli nn. halva ema sündroom kõva nädal aega peal. endal tuju läinud, lapsel ja mehel ka. õnneks nüüd üle läinud see hullus.
    aga see tähismaa artikkel oli tasemete-tase. kui varem arvasin, et mõnedest kodanikest madalamaid ei saa olla, siis saab ikka küll. piinlik.

  5. Paljud kirjutavad inimesed sünnitavad oma loomingu viimasel hetkel. St need, kes tähtaaja peale kirjutavad. See käib lihtsalt selle protsessi juurde. Sa ei saa last ka enne ära sünnitada, kui tähtaeg käes. Üheksa kuud ettevalmistust ja siis üks tubli töö-öö ja ongi olemas :). Hea lugu tahab vahel su sees kasvada ja kosuda kuni viimase hetkeni.

    Mina võin küll enda kohta öelda, et mu enese jaoks kõige toredamad lood sünnivad just ühe soojaga kirjutades lühikese aja jooksul. Järgmisel päeval jätkatud lugu pole enam see, see on nagu ülessoendatud poolik supp, kuhu sa pead hakkama vett juurde segama, et see jälle supi moodi välja paistaks. Kui sa suudad inspiratsioonipuhangu ühe hooga üles kirjutada, siis on see pigem hea kui halb. Inspiratsiooni puudumisel tuleb selline punnitamine, lause lausega klapitamine, päevade kaupa venimine. Kuigi jah – väidetavalt eristab professionaalset kirjutajat amatöörist just see, et inspiratsioon ei tule mitte peale siis, kui ise tahab, vaid siis, kui vaja 😉

  6. Mäletan ka hästi neid samu piinu ajakirjanduses töötamise ajast. Kui muu ei aidanud läksin Tallinnas kohvikusse Hõbekass ja seal sai enamasti asjast asja. Nüüd on see kinni pandud, aga mul pole enam vaja ka kirjutada. Kui siis haruharva ja teistel motiividel.
    Lapsest ja lapsevanemast aga nii palju, et tegelikutl läbi selliste tülide ja lapse jonnimiste (2,5-3), tekib ema jaoks üldse võimalus, lasta laps vabaks. Mina tundsin nii. Mu esimene laps oli kuni 2a10ni täielik ingel ja siis muutus korraka kaheks kuuks põrguliseks. Üks jonn ajas test taga jne. Kui see aeg möödas oli, siis tundsin, et oleme mõlemad iseseisvunud ja võime rahulikult eluga edasi minna. Iga asi milleksi hea.

  7. Ma kirjutan ka alati viimasel hetkel. eeltöö teen enne ära, materjal on koos, ülesehitus on peas valmis, aga vot paberile/arvutisse enne pandud ei saa, kui viimane tähtaeg seljas. Ise arvan, et ma vajan kirjutamiseks adrenaliini. Ja tõesõna, viimase hetke üllitised on paremad kui need, mis aegsasti valmis vormitud.

    Aga kolimisest – kolm ööd nüüd uues kodus oldud ja ma olen ikka megarahul. Kolisime kesklinnast kaugemale, Männiku ja Nõmme piirile ja ses mõttes oli asukoha osas järeleandmine. Nüüd aga leian juba, et asukoht on viimase peal! Männid, mõnusad naabrid, kohe maja tagant hakkab parkmets jooksu- ja suusaradadega, oravad jooksevad akna all mööda puid… idüll. Küll ma selle pikema töölesõiduga ka harjun 🙂

  8. kahju ingridist, kahju lastest, kahju innost. no ju oli mehel põhjust selline artikkel kirjutada, tyramaeivõi. ainsad, kelledest ehk kahju saab yldse olla, ongi lapsed. mis need ingridid ja innod siia puutuvad. see ongi ju puhtalt nendevaheline asi üksnes.

  9. Kirjutamisest ka, aga mitte innost. Lugesi Su lugu amishitest Eesti Ekspressis nädala eest (?). Aitäh, ilus lugu oli. Ja pai mõtlema ja paralleele otsima. Olen ju mõnda filmi sellest rühmast näinud ja tundub, et nad on küllalt sulgunud ja võõraid sisse ei lase. Aga tahaks tunda selliseid inimesi.

  10. oeh, see sünnitamise tunne on nii vastikult tuttav.
    oeh, see halva vanema tunne on nii vastikult tuttav.

    oeh, aga see kõik läheb mööda.

    Nii et pole hullu

  11. Mulle väga imponeerib, et sa Inno seisukohti ei naeruväärista vaid mainid, et kõike seda oleks saanud väljendada hoopis elegantsemalt selmet sedasi nüri kirvega kurge loopida ja kogu rahvas vahkvihasse kloppida. Oli see ainult Inno poolne enesekontrolli kaotamine? Sel juhul on imelik, et toimetaja saades sellise teksti selle pikemat mõtlemata eetrisse paiskas.

  12. Nii “avameelne lugu” ehk ei ole oma magamistoast üles kirjutatud ?
    Mulle kõlas lugu linnumajade arutelu osana (ostetava suhte kättesaadavus tõstab tarbimist, suurendab huvi e palju teid= rohkem sõitu, suurem saaste)

  13. Ma ei hakka siin teistele lisaks Inno Tähismaa sõnavõttu kommenteerima. Mul ei ole selle kohta midagi öelda ja ma pole eriti kursis ka.

    Olen viimasel ajal sattunud lugema lähedastel teemadel fakte, mis ajavad mind nutma, sest maailmas on nii palju kurbust ja alandust, et ma ei suuda seda taluda – isegi ainult sõnadena paberil. Tänan õnne, et mina sitsin siin turvalises nurgakeses oma ekraani taga ega ela selles reaalsuses, kus kõik see on siin ja praegu, veel suurem ja koledam.

    Selle asemel –

    valentinipäevakiri on ilus mõte 🙂
    Nagu Marta blogi – miski, mis jääb alles, märgiks ajahetkedest, mis ühel hetkel saavad mööda. Ja mis mõnel teisel juhul tulevikus kaotavad ehk oma tähenduse. Kuid see alles hoitud aeg, see olevik jääb sõnadesse püütuna ehedasti alles, ilma tulevaste sõelumiste ja selginemisteta. Tagantjärele-mälestused kipuvad olema oi-kui-subjektiivsed 🙂 Omal nahal kogetud.

    Olen ise seda valentinikirja ideed kasutanud. Mul on hea meel, et seda tegin. Õieti kirjutasin täna sellele kolme aasta tagusele kirjale jätku. Tuli päris ilus :), kuigi ma ei saada seda ära.

  14. EPL kommidest

    Päris lahed arutlused on prostitutsiooni keelustamise-lubamise teemal artiklites ja nende kommentaarides. Vastalised räägivad sotsiaalsetest probleemidest, kriminaalide rahastamisest, inimkaubandusest, riigi mainekujundusest. Kommentaatorid arvavad: “rahuldamata vanamutid, variserid, võltsvagadus, silmakirjalikkus!”. Pooldaja argumenteerib vastu, et aga tema tahab keppi! Kommentaarides vaimustunud klaköörid: “Aus mees, müts maha!” (Aga Rüütel peab tagasi astuma, kui lapselapsed pahandust teevad, siin on kommenteerijate valulävi vagaduse ja moraali küsimuses ületatud.)
    A reegel see siiski pole, lihtsalt rõõmustan kirevuse üle, arvamusliidrite hulk läheb ikka ülisuureks kui suguline käitumine teemaks 🙂

    See “loodusseaduste” väide on üleülde kummaline. Ma olen ustav loodussaadete vaataja, aga pole ma veel näinud loomaliiki, kes iga päev seksiks, nagu IT seda nõuab. Liiatigi käib loomariigis asi valdavalt pika rituaali, võitluse ning eneseehtimise saatel. Nõrgematele muideks ei jagugi ja ei saa nad seda ka kusagilt kännu tagant tammetõrude või küüliku korjuse vastu. Inimkond on juba nagunii teinud asja sagedasemaks ning lihtsamaks. Nii et kallid kaasmaalased, kui te loodusseadustele apelleerite, siis pigem valmistuge üürikeseks innaajaks ja ilma suure laka ning tugevate rinnalihasteta pole teil lootustki.

    ma muide üldiselt ei loe delfit..
    a Sinu blogi-viite peale läksin ja lugesin ikka 😉

  15. Delfi on tegelikult fenomenaalne. Ma ei ole interneti avarustes midagi sarnast veel kohanud. Aga ma leian, et Delfi on eesti inimene nii nagu ta on. Kogu oma armsas ja samas kohutavas alastuses. Nuta või naera. Mis ta muud on kui pool lapsik pimesikumäng kus üksteisele seljatagant anonüümselt haiget tehakse. Kindlasti eesti rahva lemmikmäng. Mul on vahel ikka jube hea meel, et mu naine nii vähe eesti keelt oskab. Esialgu.

  16. Postimehes oli vist algvariant, Delfi artikkel natuke kärbitud (osa banaalsusi välja jäetud).

    Jättes kõrvale kogu selle prostitutsiooni teema, siis minu jaoks kumas sellest artiklist välja selline üleüldine eriti mõnitav alfa-isase suhtumine, mis ei ole meie ühiskonnas kahjuks sugugi nii harv nähtus. Olen ise kokku puutunud paljude tippjuhtide või poliitikutega, kes mõtlevad samal koopainimese tasandil, et isane tuleb koju ja las emane ootab teda seal uurakil, et mis naistel nii ärisse kui poliikasse asja. Lihsalt seda mõtlemist varjatekse õhukese kätteõpitud sotsiaalsete käitumismudelite taha.

    Ikka on veel suur vahe näit. Lääne-Euroopaga, kus ei ole ka sellist salajast ülalt-alla vaatamist nii palju tajunud kui siin. Feminist ma ei ole, minu kogemus ütleb, et sellised inimesed ei ole nõmedad ainult mehe-naise küsimustes vaid ka muudes valdkondades. Vildakas mõtlemine throughout.

  17. Raina. Kellega Sa sealt lääne-euroopast suhelnud oled? Kas Sa arvad, et väljaspool pealinnu – Itaalia, Prantsusmaa, Kesk-Inglismaa nurgatagustes ja kolgastes – on suhtumine naisesse vähem patriarhaalne kui Eestis? Mina ei ole kindel. Kindel on see, et siit Vanasse Euroopasse läinud (või ka siin olijad) suhtlevad lääne-välismaa avatuma ja edumeelsema ja harituma kihiga. Selle pealt tekib kindlasti arusaam, et nad on seal targemad, tublimad ja moodsama mõtteviisiga kui meie. Kas see tegelikult ka õige on – ei tea. Ameerika “bible belt” vist küll ei ole?

    Arvamusliidrite ja poliitikute osas võib Sul jälle õigus olla, siin ei tunne mina Eestit nii hästi, et mingi kindlat seisukohta omada…

  18. Rääkides patriarhaalsusest. Ma sain ükskord ühe oma korterikaaslasega köögis kokku juhtudes peaaegu et šoki. Imepisike itaalia mees, kes mulle ehk lõuani ulatub, väitis mulle, et ilmtingimata pean mina olema see, kes abielludes muudkui koristab ja oma kaasale süüa keedab. Ma arvasin esialgu, et ta teeb nalja. Aga tuli välja, et ta tõepoolest mõtlebki niimoodi… Uurisin siis, et kas Itaalias on tänapäeval ka lihtne sellist naist leida (ise ta on ju vallaline) ning ta väitis, et ei ole.
    Ühest küljest hämmastas mind selle mõtteavalduse šovinistlikkus (mulle see tundub sellena, sest minu kultuuritaust ja maailmavaade on teine), teisalt aga on Itaalia ju valdavalt matriarhaalne ühiskond. Ka mu korterikaaslane heietas, et kahju, et enam kodus ei ela, kus ema muudkui süüa vaaritab… Tolerantse ning teadliku inimesena ma ei vaata teda kui viimast memmepoega (nuh, tegelikult ma nii poliitiliselt korrektne ikka ei ole kah), aga minu jaoks on 34-aastaselt vanematekodus elamine küll natuke võõrastav nähe.
    Vahemeremaade traditsioon rohkem. Mujal Euroopas ma seda kohanud ei ole. Ühest küljest majanduslikult mõttekas, aga siiski kuidagi võõras… Et siis mehed ja nende iganenud vaated… See meenutab mulle veel midagi, kuid see on teema, mida ma ilmselt oma koduleheküljel tahan kajastada 🙂

  19. Itaalia kultuur tundub mulle väga mamma-keskne (mamma all mõtlen siis suure pere matrooni, meie puhul siis nt Justini ema). Aga ma ei näegi selles su kirjeldatus vastuolu – just nii ongi! Mamma, või tulevane mamma hoiab ohjad köögis ja majapidamises enda käes. Ja tema mees on rahul, sest naine koristab ja keedab. Ja naine on ka rahul, sest tema käes on võim.
    See on ka väga tavaline asi itaalia kultuuris, et poeg elab pikalt vanemate kodus. Nende meeste kohta on ka oma itaaliakeelne sõna, aga mul ei tule see hetkel meelde.
    Ja see paistab olevat tavaline, et tänapäeva itaalia kultuur ei kasvata enam hästi uusi tulevasi mammasid peale. Võtan näiteks meie Luisa (Justini venna ekspruudi), tema kuulus alaliiki “itaalia printsess”, sest mamma oli eluaeg kõik köögiohjas enda käes hoidnud ja 29a. Luisa ei oska isegi muna praadida. Ma tõesti ei oska öelda, miks see matroonluse ahel tundub katkevat – miks Luisa ema oma oskusi edasi ei ole andnud.

  20. Kas matriarhide võim on kunagi lõkke kumast kaugemale ulatunud ?

    Samas patriarhide tehtud seadus, mis (igale) isasele (vaid) ühe (uurakil ?) emase lubas, muutis ühiskonna efektiivsemaks. Igat pisema lakaga isastki torgib mõni emane tagant. Sala suurte rinnalihaste poole piiludes

    Samas kepp, mis pidi vanasti kõik oma karja võideldud indlevad emased ümaraks tegema, osutub üledimensioneerituks.
    Ja nii nad luusivadki kändude taga, kaasas küüliku korjus

  21. Kaur. Töötasin kunagi 6,5 aastat ühes suures rahvusvahelises korporatsioonis, sai Euroopas seminaridel ja konverentsidel käidud ja ka reisitud Euroopas palju, mingi ülevaade on olemas….. üldistusi muidugi sellelt pinnalt ei tee. Aga vähemalt ei julgenud (ei tundnud vajadustki?) mulle keegi otsesõnu kunagi mingit patriarhaalset jama ajada (kas kõrgemalt arenenud PC?) aga Eestis tuli seda päris palju ette.

  22. Ühiskonnas, kus elu on koduseinte vahelt välja läinud, ei ole majapidamise-ohjad enam eriti suuremat väärt. Vanasti, suurperedes, võis tõesti kõik ümber köögi / rehetoa keerelda…

    Raina: seda ma küsisingi, et kuidaspidi Sa seda Euroopat tunned. Ma olen ka suures korporatsioonis töötanud ja konverentsidel käinud – sedapidi näeb korporatiivset klassi ja kultuuri, mitte “delfi-kihti” ega muidu jõmme. Samas on Sul ikkagi parem pilt Euroopast kui enamikul meist, seda ei saa eitada.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

  • helle on “Maal mamma juures”Mari on suur lugeja ja terane, sai ikka aru. Vahel me arutame temaga igasuguseid lendsõnade, vanasõnade ja kõnekäändude tähendusi. Ta mõnikord ise küs…
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Siin kirjutatakse, kuidas lapsele oli see murdekeel meeldinud :). http://blogistaja.wordpress.chttps//bloom/2020/12/22/epp-petrone-maal-mamma-juures/
  • Epp Petrone on “Maal mamma juures”Jaa, ta rääkis kirjakeelt ("tüti" ütles ta küll, aga see polegi vist murre, nagu selgus). Ega see polegi 100% meie mamma. Ja tundus hea võimalus propa…
  • helle on “Maal mamma juures”Kinkisin Marile jõuluks selle raamatu ja ise ka lugesin. Tore ja väga hääd pildid! Aga mul tuli üks mõtteke, üldse mitte paha pärast: sa paned mamma s…
  • Mirjam Burget on Lugu naabritest ja minust, 1Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa pal…

Sliding Sidebar