SÜNNITUSVALUDES
Iga kord, kui mul on põhjaliku pika artikli tähtaeg, on mul tuju nii sant. Tekivad tervisehädad ja depressioon, saan enda peale pahaseks ja veel rohkem nende lähedaste peale, kes mind aidata üritavad…
Ja lõpuks siis tulistan selle loo välja, tavaliselt käib siis kirjutamine ülikiiresti. Kord näiteks läks Justin nurga peale poodi mulle inspiratsiooniks shokolaadi ostma ja kui tagasi tuli, hõiskasin ma: lugu on valmis, vaja veel üle lugeda ja toimetada!
Siis imestan: miks ma kohe seda teha ei võinud? Miks ma nõmetsesin tundide ja päevade kaupa enne seda?
Võibolla kusagil mu sees tegutseb kogu selle nõmetsemise ajal mingi programm ja otsib ühendust printeriga, ei tea. Tõenäosem on, et ma olen lihtsalt kehva enesedistsipliiniga inimene, kellele ei meeldi alluda välisele survele, sealhulgas välistele tähtaegadele.
Samas pole mul iseenda vabatahliku kirjatöö suhtes mingisuguseid erilisi probleeme ega sünnitusvalusid. Nagu selle blogi kirjutamine siin, see on nagu mäng.
—
Aga mõne tunni pärast klikivad kaks toimetajat Eesti erinevates toimetustes oma postkasti ja loodavad, et Epp ometi kord…
Ma ei ole veel ära valinud, kumb neist leiab loo ja kumb neist leiab vabanduse, et natuke läheb veel aega. Või kes teab, äkki saan mõlemad valmis?
—
“Ma ei saa mitte midagi valmis, ma ainult plaanin ja udutan!” kurtsin ma enne oma pihiisa Justinile. “Ma olen nii vähe produktiivne!”
Ta siis tuletas mulle meelde, et ma olen ühe kuu jooksul tutvunud New Yorgiga seest ja väljaspoolt, kamminud läbi erinevaid neighborhoode ja tegelenud üliintensiivselt korteriotsinguga, seejärel pakkinud kõik oma sada asja kokku, kolinud, pakkinud kõik lahti, koristanud ära nii vana korteri kui ka uue… Ja kiirabiga haiglas käinud. Ja keskkonnafoorumit algatanud. Ja Martale kodulehekülje teinud.
“Te, eestlased, olete ikka imelikud küll. Aina piitsutate ennast – ja ikka pole rahul,” ütles ta.
—
Aga minu hirm on, et veedan alles homse, st valentinipäeva õhtu oma tähtajalugusid sünnitades.
—
Valentinipäevast. Ma ei tea, mis Eestis toimub, aga meie oleme siin kingitusehulluse maal otsustanud jääda kaineks. Kuigi kohe peale jõule ja hannukah`t lõid poed üles oma punaste südamete väljapanekud: shokolaadikarbid ja aluspesu ja küünlad ja plastmassist kausid ja parfüümid…
Me otsustasime teha iga-aastase valentinipäeva traditsiooni. Kirjutame teineteisele iga kord kirjad, mis alles hoiame.
See on iseenesest ju palju mõttekam kingitus kui veel üks paar aluspükse.
—
Ja musta pesu pesemisest ka natuke (linki ma siia ei pane, sest ilmselt loevad kõik niigi Delfit ja Eesti lehti ja on uue “tormiga teeklaasis” tuttavad.)
Ma olen Tähismaade perel paar korda Nõmmel külas käinud. Nende elu oli turvaline ja väikekodanlik selle sõna parimas tähenduses. Koer ja lapsed ja telekas köögis ja ümmargune laud söögitoas ja põlevad halud kaminas ja küünlad akende peal. Ilma kutsumata sadas sõpru-külalisi-veini veel juurde. Inno oli nii uhke oma poegade üle. Ingridil olid kõik fotoalbumid allkirjastatud.
Ja-nii-edasi.
Nüüd on siis kõik katki ja haiseb pahasti. Kõlab muidugi väga banaalselt, aga kõige rohkem on mul kahju lastest. Eriti Jan Oscarist, kes juba teismeeas. Mis näoga ta neil päevil koolis käidud saab ja mis armid see ta tulevikku jätab.
—
Lugesin nüüd vastu ööd uuesti Inno legendaarse artikli üle (sest tegelen ju oma artiklite kirjutamise edasilükkamisega, eksole).
Mõtlesin, et kirjutamisprotsess on ikka üks seletamatu noatera peal kõndimine. Tegelikult ju oleks saanud teha tõsisemalt võetava ja mittelabase artikli, kasutades nii mõndagi seal öeldut (Kuidas on näiteks prostitutsioon seotud liigse töörabamisega ja töökultusega ühiskonnas). Ja oleks saanud kasutada nii mõndagi ka sellest isiklikust materjalist, ainult et natuke teistmoodi.
Kust läheb piir huvitava teksti ja labase teksti vahel?
Keegi ütles mulle, et ma balansseerin sageli oma lugudes nende kahe piiril. Ja ma tunnen seda ise ka – on oma võlu, kirjutada sisse asju, mis võivad shokeerida, aga mille lugeja kohe andestab (ma loodan).
Näed, Innole mina lugejana andestada hetkel ei saa. Liiga palju, liiga otse, liiga isiklikult, liiga valede sõnadega. Ei tulnud tal vist see noateral tantsimine välja.
—
Ma olen ise viimastel päevadel olnud halb ema, või ütleme: ma ei ole oma lapsega hästi läbi saanud.
Nagu igal suhtel, on ka siin kaks poolt.
Väike Marta on mu meelest nüüd järsku, kaks nädalat pärast kolimist, haigestunud kolimisstressi. Magab heitlikumalt, nutab rohkem, teeb oma hädad meelega püksi, sorib ja ajab kodu segamini kärsitumalt kui kunagi varem… Mu meelest on tal minust kõrini ja sellest ka ta motoorne rahutus.
Ja minul on need sünnitusvalud, istun zombina arvutis ega tegele ma ei oma lapsega ega oma tähtajatöödega.
See on ju kõigi kodus istuvate emmede ühine saladus, et telekas on sageli see kõige parem lapsehoidja… Aga teleka ees istuv laps tekitab südametunnistuspiinu, vähemasti minus küll.
Nüüd ta magab. Kui käisin ta tekki kohendamas, palusin talt mõttes andeks meie tänaste kraaklushoogude pärast ja lubasin, et homme tuleb ilusam päev. Läheme lund täis randa kelgutama ja pärast kutsume naabripoisi külla. Ja õhtuks teeme valentinipäeva kooki, mida Marta kaunistada aitab.
…Aga selleks pean ma kõigepealt siit kirjatükist lahkuma ja need kaks päris lugu ära sünnitama.
Sõbrad, teiega oli hea.
Keegi meist pole ideaalne. Ja minu meelest on lõpp lahe, et inimesed julgevad oma ebaõnnestumistest, halbadest päevadest ja süümepiinadest kirjutada. Sest huvitaval kombel paneb see teisi inimesi end paremini tundma – näe, temal on ka nii! Ma polegi ainuke! Kõik saavad elujõudu juurde.
Inno loost muidugi riisub ka tänane SL Õhtuleht oma koore. Mulle meeldisid väga kõigi 3 mehe kommentaarid selle loo juures, nii Jaan Tätte, Alex Lepajõe kui Jüri Ennet taunivad Inno grafomaanitsemist. Eriti paikapanev oli Jüri Ennet: kui mees naist üles ei küta, on mees äpu. Inno veel toonitab oma äpusust, kirjutades avalikult sellest, et seksida saab ta ainult raha eest.
Ometi peaks tal uus naine olemas olema, ja kõik kõige paremas korras… Kogu see eilne arvamusartikkel oli halva tooni ehe näide.
Tõesti, kust tuleb see, et mees ühel hetkel oma lihaste laste peale ei mõtle?
minu lapsed on küll juba teismelised, aga mäletan hästi seda õhtust tekipealepeanemist magavale lapsele ja lubamist, et “homme olen parem ema…” 😉 tore lugeda, et ma ainuke selline süümepiinades lapsevanem ei ole.
ja Tähismaade loost :S – polegi nagu midagi öelda. kahju on Ingridist ja lastest. ja siiras üllatus, et Inno niimoodi tegi, sest siiani pidasin temast (või õigemini tema artiklitest) ikka väga lugu.
Mõnikord on mul kahju, et ei saa sellistele innodele vastukirja kirjutada, vaielda vaidlemise ilu pärast ja pean ainult oma blogisse puu taha kivi alla kirja panema, mis ma asjast arvan.
Lastest on kahju.
mul oli nn. halva ema sündroom kõva nädal aega peal. endal tuju läinud, lapsel ja mehel ka. õnneks nüüd üle läinud see hullus.
aga see tähismaa artikkel oli tasemete-tase. kui varem arvasin, et mõnedest kodanikest madalamaid ei saa olla, siis saab ikka küll. piinlik.
Paljud kirjutavad inimesed sünnitavad oma loomingu viimasel hetkel. St need, kes tähtaaja peale kirjutavad. See käib lihtsalt selle protsessi juurde. Sa ei saa last ka enne ära sünnitada, kui tähtaeg käes. Üheksa kuud ettevalmistust ja siis üks tubli töö-öö ja ongi olemas :). Hea lugu tahab vahel su sees kasvada ja kosuda kuni viimase hetkeni.
Mina võin küll enda kohta öelda, et mu enese jaoks kõige toredamad lood sünnivad just ühe soojaga kirjutades lühikese aja jooksul. Järgmisel päeval jätkatud lugu pole enam see, see on nagu ülessoendatud poolik supp, kuhu sa pead hakkama vett juurde segama, et see jälle supi moodi välja paistaks. Kui sa suudad inspiratsioonipuhangu ühe hooga üles kirjutada, siis on see pigem hea kui halb. Inspiratsiooni puudumisel tuleb selline punnitamine, lause lausega klapitamine, päevade kaupa venimine. Kuigi jah – väidetavalt eristab professionaalset kirjutajat amatöörist just see, et inspiratsioon ei tule mitte peale siis, kui ise tahab, vaid siis, kui vaja 😉
Mäletan ka hästi neid samu piinu ajakirjanduses töötamise ajast. Kui muu ei aidanud läksin Tallinnas kohvikusse Hõbekass ja seal sai enamasti asjast asja. Nüüd on see kinni pandud, aga mul pole enam vaja ka kirjutada. Kui siis haruharva ja teistel motiividel.
Lapsest ja lapsevanemast aga nii palju, et tegelikutl läbi selliste tülide ja lapse jonnimiste (2,5-3), tekib ema jaoks üldse võimalus, lasta laps vabaks. Mina tundsin nii. Mu esimene laps oli kuni 2a10ni täielik ingel ja siis muutus korraka kaheks kuuks põrguliseks. Üks jonn ajas test taga jne. Kui see aeg möödas oli, siis tundsin, et oleme mõlemad iseseisvunud ja võime rahulikult eluga edasi minna. Iga asi milleksi hea.
Ma kirjutan ka alati viimasel hetkel. eeltöö teen enne ära, materjal on koos, ülesehitus on peas valmis, aga vot paberile/arvutisse enne pandud ei saa, kui viimane tähtaeg seljas. Ise arvan, et ma vajan kirjutamiseks adrenaliini. Ja tõesõna, viimase hetke üllitised on paremad kui need, mis aegsasti valmis vormitud.
Aga kolimisest – kolm ööd nüüd uues kodus oldud ja ma olen ikka megarahul. Kolisime kesklinnast kaugemale, Männiku ja Nõmme piirile ja ses mõttes oli asukoha osas järeleandmine. Nüüd aga leian juba, et asukoht on viimase peal! Männid, mõnusad naabrid, kohe maja tagant hakkab parkmets jooksu- ja suusaradadega, oravad jooksevad akna all mööda puid… idüll. Küll ma selle pikema töölesõiduga ka harjun 🙂
kahju ingridist, kahju lastest, kahju innost. no ju oli mehel põhjust selline artikkel kirjutada, tyramaeivõi. ainsad, kelledest ehk kahju saab yldse olla, ongi lapsed. mis need ingridid ja innod siia puutuvad. see ongi ju puhtalt nendevaheline asi üksnes.
Kirjutamisest ka, aga mitte innost. Lugesi Su lugu amishitest Eesti Ekspressis nädala eest (?). Aitäh, ilus lugu oli. Ja pai mõtlema ja paralleele otsima. Olen ju mõnda filmi sellest rühmast näinud ja tundub, et nad on küllalt sulgunud ja võõraid sisse ei lase. Aga tahaks tunda selliseid inimesi.
oeh, see sünnitamise tunne on nii vastikult tuttav.
oeh, see halva vanema tunne on nii vastikult tuttav.
oeh, aga see kõik läheb mööda.
Nii et pole hullu
Mulle väga imponeerib, et sa Inno seisukohti ei naeruväärista vaid mainid, et kõike seda oleks saanud väljendada hoopis elegantsemalt selmet sedasi nüri kirvega kurge loopida ja kogu rahvas vahkvihasse kloppida. Oli see ainult Inno poolne enesekontrolli kaotamine? Sel juhul on imelik, et toimetaja saades sellise teksti selle pikemat mõtlemata eetrisse paiskas.
Nii “avameelne lugu” ehk ei ole oma magamistoast üles kirjutatud ?
Mulle kõlas lugu linnumajade arutelu osana (ostetava suhte kättesaadavus tõstab tarbimist, suurendab huvi e palju teid= rohkem sõitu, suurem saaste)
Ma ei hakka siin teistele lisaks Inno Tähismaa sõnavõttu kommenteerima. Mul ei ole selle kohta midagi öelda ja ma pole eriti kursis ka.
Olen viimasel ajal sattunud lugema lähedastel teemadel fakte, mis ajavad mind nutma, sest maailmas on nii palju kurbust ja alandust, et ma ei suuda seda taluda – isegi ainult sõnadena paberil. Tänan õnne, et mina sitsin siin turvalises nurgakeses oma ekraani taga ega ela selles reaalsuses, kus kõik see on siin ja praegu, veel suurem ja koledam.
Selle asemel –
valentinipäevakiri on ilus mõte 🙂
Nagu Marta blogi – miski, mis jääb alles, märgiks ajahetkedest, mis ühel hetkel saavad mööda. Ja mis mõnel teisel juhul tulevikus kaotavad ehk oma tähenduse. Kuid see alles hoitud aeg, see olevik jääb sõnadesse püütuna ehedasti alles, ilma tulevaste sõelumiste ja selginemisteta. Tagantjärele-mälestused kipuvad olema oi-kui-subjektiivsed 🙂 Omal nahal kogetud.
Olen ise seda valentinikirja ideed kasutanud. Mul on hea meel, et seda tegin. Õieti kirjutasin täna sellele kolme aasta tagusele kirjale jätku. Tuli päris ilus :), kuigi ma ei saada seda ära.
EPL kommidest
Päris lahed arutlused on prostitutsiooni keelustamise-lubamise teemal artiklites ja nende kommentaarides. Vastalised räägivad sotsiaalsetest probleemidest, kriminaalide rahastamisest, inimkaubandusest, riigi mainekujundusest. Kommentaatorid arvavad: “rahuldamata vanamutid, variserid, võltsvagadus, silmakirjalikkus!”. Pooldaja argumenteerib vastu, et aga tema tahab keppi! Kommentaarides vaimustunud klaköörid: “Aus mees, müts maha!” (Aga Rüütel peab tagasi astuma, kui lapselapsed pahandust teevad, siin on kommenteerijate valulävi vagaduse ja moraali küsimuses ületatud.)
A reegel see siiski pole, lihtsalt rõõmustan kirevuse üle, arvamusliidrite hulk läheb ikka ülisuureks kui suguline käitumine teemaks 🙂
See “loodusseaduste” väide on üleülde kummaline. Ma olen ustav loodussaadete vaataja, aga pole ma veel näinud loomaliiki, kes iga päev seksiks, nagu IT seda nõuab. Liiatigi käib loomariigis asi valdavalt pika rituaali, võitluse ning eneseehtimise saatel. Nõrgematele muideks ei jagugi ja ei saa nad seda ka kusagilt kännu tagant tammetõrude või küüliku korjuse vastu. Inimkond on juba nagunii teinud asja sagedasemaks ning lihtsamaks. Nii et kallid kaasmaalased, kui te loodusseadustele apelleerite, siis pigem valmistuge üürikeseks innaajaks ja ilma suure laka ning tugevate rinnalihasteta pole teil lootustki.
ma muide üldiselt ei loe delfit..
a Sinu blogi-viite peale läksin ja lugesin ikka 😉
Delfi on tegelikult fenomenaalne. Ma ei ole interneti avarustes midagi sarnast veel kohanud. Aga ma leian, et Delfi on eesti inimene nii nagu ta on. Kogu oma armsas ja samas kohutavas alastuses. Nuta või naera. Mis ta muud on kui pool lapsik pimesikumäng kus üksteisele seljatagant anonüümselt haiget tehakse. Kindlasti eesti rahva lemmikmäng. Mul on vahel ikka jube hea meel, et mu naine nii vähe eesti keelt oskab. Esialgu.
Postimehes oli vist algvariant, Delfi artikkel natuke kärbitud (osa banaalsusi välja jäetud).
Jättes kõrvale kogu selle prostitutsiooni teema, siis minu jaoks kumas sellest artiklist välja selline üleüldine eriti mõnitav alfa-isase suhtumine, mis ei ole meie ühiskonnas kahjuks sugugi nii harv nähtus. Olen ise kokku puutunud paljude tippjuhtide või poliitikutega, kes mõtlevad samal koopainimese tasandil, et isane tuleb koju ja las emane ootab teda seal uurakil, et mis naistel nii ärisse kui poliikasse asja. Lihsalt seda mõtlemist varjatekse õhukese kätteõpitud sotsiaalsete käitumismudelite taha.
Ikka on veel suur vahe näit. Lääne-Euroopaga, kus ei ole ka sellist salajast ülalt-alla vaatamist nii palju tajunud kui siin. Feminist ma ei ole, minu kogemus ütleb, et sellised inimesed ei ole nõmedad ainult mehe-naise küsimustes vaid ka muudes valdkondades. Vildakas mõtlemine throughout.
Raina. Kellega Sa sealt lääne-euroopast suhelnud oled? Kas Sa arvad, et väljaspool pealinnu – Itaalia, Prantsusmaa, Kesk-Inglismaa nurgatagustes ja kolgastes – on suhtumine naisesse vähem patriarhaalne kui Eestis? Mina ei ole kindel. Kindel on see, et siit Vanasse Euroopasse läinud (või ka siin olijad) suhtlevad lääne-välismaa avatuma ja edumeelsema ja harituma kihiga. Selle pealt tekib kindlasti arusaam, et nad on seal targemad, tublimad ja moodsama mõtteviisiga kui meie. Kas see tegelikult ka õige on – ei tea. Ameerika “bible belt” vist küll ei ole?
Arvamusliidrite ja poliitikute osas võib Sul jälle õigus olla, siin ei tunne mina Eestit nii hästi, et mingi kindlat seisukohta omada…
Rääkides patriarhaalsusest. Ma sain ükskord ühe oma korterikaaslasega köögis kokku juhtudes peaaegu et šoki. Imepisike itaalia mees, kes mulle ehk lõuani ulatub, väitis mulle, et ilmtingimata pean mina olema see, kes abielludes muudkui koristab ja oma kaasale süüa keedab. Ma arvasin esialgu, et ta teeb nalja. Aga tuli välja, et ta tõepoolest mõtlebki niimoodi… Uurisin siis, et kas Itaalias on tänapäeval ka lihtne sellist naist leida (ise ta on ju vallaline) ning ta väitis, et ei ole.
Ühest küljest hämmastas mind selle mõtteavalduse šovinistlikkus (mulle see tundub sellena, sest minu kultuuritaust ja maailmavaade on teine), teisalt aga on Itaalia ju valdavalt matriarhaalne ühiskond. Ka mu korterikaaslane heietas, et kahju, et enam kodus ei ela, kus ema muudkui süüa vaaritab… Tolerantse ning teadliku inimesena ma ei vaata teda kui viimast memmepoega (nuh, tegelikult ma nii poliitiliselt korrektne ikka ei ole kah), aga minu jaoks on 34-aastaselt vanematekodus elamine küll natuke võõrastav nähe.
Vahemeremaade traditsioon rohkem. Mujal Euroopas ma seda kohanud ei ole. Ühest küljest majanduslikult mõttekas, aga siiski kuidagi võõras… Et siis mehed ja nende iganenud vaated… See meenutab mulle veel midagi, kuid see on teema, mida ma ilmselt oma koduleheküljel tahan kajastada 🙂
Itaalia kultuur tundub mulle väga mamma-keskne (mamma all mõtlen siis suure pere matrooni, meie puhul siis nt Justini ema). Aga ma ei näegi selles su kirjeldatus vastuolu – just nii ongi! Mamma, või tulevane mamma hoiab ohjad köögis ja majapidamises enda käes. Ja tema mees on rahul, sest naine koristab ja keedab. Ja naine on ka rahul, sest tema käes on võim.
See on ka väga tavaline asi itaalia kultuuris, et poeg elab pikalt vanemate kodus. Nende meeste kohta on ka oma itaaliakeelne sõna, aga mul ei tule see hetkel meelde.
Ja see paistab olevat tavaline, et tänapäeva itaalia kultuur ei kasvata enam hästi uusi tulevasi mammasid peale. Võtan näiteks meie Luisa (Justini venna ekspruudi), tema kuulus alaliiki “itaalia printsess”, sest mamma oli eluaeg kõik köögiohjas enda käes hoidnud ja 29a. Luisa ei oska isegi muna praadida. Ma tõesti ei oska öelda, miks see matroonluse ahel tundub katkevat – miks Luisa ema oma oskusi edasi ei ole andnud.
Kas matriarhide võim on kunagi lõkke kumast kaugemale ulatunud ?
Samas patriarhide tehtud seadus, mis (igale) isasele (vaid) ühe (uurakil ?) emase lubas, muutis ühiskonna efektiivsemaks. Igat pisema lakaga isastki torgib mõni emane tagant. Sala suurte rinnalihaste poole piiludes
Samas kepp, mis pidi vanasti kõik oma karja võideldud indlevad emased ümaraks tegema, osutub üledimensioneerituks.
Ja nii nad luusivadki kändude taga, kaasas küüliku korjus
Kaur. Töötasin kunagi 6,5 aastat ühes suures rahvusvahelises korporatsioonis, sai Euroopas seminaridel ja konverentsidel käidud ja ka reisitud Euroopas palju, mingi ülevaade on olemas….. üldistusi muidugi sellelt pinnalt ei tee. Aga vähemalt ei julgenud (ei tundnud vajadustki?) mulle keegi otsesõnu kunagi mingit patriarhaalset jama ajada (kas kõrgemalt arenenud PC?) aga Eestis tuli seda päris palju ette.
Ühiskonnas, kus elu on koduseinte vahelt välja läinud, ei ole majapidamise-ohjad enam eriti suuremat väärt. Vanasti, suurperedes, võis tõesti kõik ümber köögi / rehetoa keerelda…
Raina: seda ma küsisingi, et kuidaspidi Sa seda Euroopat tunned. Ma olen ka suures korporatsioonis töötanud ja konverentsidel käinud – sedapidi näeb korporatiivset klassi ja kultuuri, mitte “delfi-kihti” ega muidu jõmme. Samas on Sul ikkagi parem pilt Euroopast kui enamikul meist, seda ei saa eitada.
Venemaal elava expati jutt prostitutsiooni teemal http://www.exile.ru/2006-February-10/whore_hell_nine_years_nine_whores_nine_hours.html