Mulle kirjutas üks noor naine probleemiga, mida tahaksin ka teiega jagada.
LISATUD HILJEM: See läks üles ka www.greengate.ee loona.
Tere, Epp
Olen juba nädalajagu päevi olnud kahevahel: kirjutada või mitte. Aga siin ma siis nüüd olen oma jutuga…
Lugesin läbi kõik sinu ajaveebi postitused. Ka rohelised ja naftased. Ja justkui nakkushaigus oleks mind tabanud.
Ma märkan kõiki sellealaseid ajaleheartikleid, ja äkki oleks neid justkui meelega palju tekkinud. Von Krahli ja No teatrites lavastatakse praegu nafta-teemalisi etendusi jne.
Ma jälgin oma prügikasti minevaid jogurtitopse ja shampoonipudeleid ahastava pilguga, ma panen veelgi enesekindlamalt paberi vanapaberi jaoks määratud kasti, viin plast- ja klaastaara vastuvõtupunktidesse…
Lugesin Su tõlget M. Moore’i raamatust. See oli mõtlemapanev. Mitte see, et nafta oli otsas, ei heidutanud mind niivõrd, kui see, et järeltulev põlvkond selle all kannatas, mis meie teinud ja tegemata jätnud olime.
Ja ma jõudsin ringiga tagasi mind viimased viis aastat painanud küsimuse juurde: saada kunagi emaks või mitte? Kui varem olid vastuargumentideks valdavalt praegune inim- ja majanduskeskkond (koolivägivald ja -kiusamine, olukord kõrgharidusmaastikul, tööturul, kuritegevus, narkootikumid, noorte joomapeod ja suhtumine, kinnisvaraturu hinnad, noorte perede laenukoormad, tarbimiskultus jne jne), siis praegu vaatan asjale üha enam ja enam ka looduskeskkonna seisukohalt. Milline on see maailm 20 aasta pärast, mil tema peab iseseisvat elu alustama? Kas mu tahtmine last saada pole lihtsalt minu ego rahuldamine? See tahtmine muutub üha tugevamaks, külastades oma endisi keskkoolikaaslasi, kes ümberringi emastaatusesse on tõusnud/tõusmas, lugedes Sinu Marta tegemistest. Aga kujutan ma ju umbes ette, missuguses maailmas me elame ja mis see mu tulevase jaoks kaasa toob. Mõeldes tulevastele öko- ja naftakriisidele: kas pole see lausa vastutustundetu?!Ja siit minu küsimus Sulle, Epp: oled Sa mõelnud oma lapsele Martale kõige selle valguses, mis Su roheliseks on teinud? Kas Sa mõtlesid sellistele asjadele enne lapse saamist üleüldse? Ja kas Sa mõtled sellele enne, kui järgmist last planeerima hakkad?Loodan, et Sa ei pea mu kirja/küsimust väga pealetükkivaks ning vastad sellele just nii, nagu süda lubab.Mul pole midagi selle vastu, kui Sul sellest küsimusest tulenevalt nii palju mõtteid tekib, et Sa sellest oma blogis selleteemalise sissekande soovid teha.
—
Ja minu vastus.
Arvan, et see maailmavalu, mis sul peal on, käib lainetena. Võibolla oleks sulle hea, kui võtaksid mõne rohelise, aga positiivse raamatu, näiteks Fred Jüssi “Maailma mõte�?. Mind on see aidanud, kui vahel selline tunne peale tuleb, et “tapaks ennast üldse ära, see oleks kõige keskkonnahoidlikum tegu, mis ma enesega siin masinavärgis teha saaks!�? Vabandust, kui see nüüd natuke naljategemisena tundub, aga ma tõepoolest olen sellist mõtet oma peast läbi lasknud, küll poolnaljatamisi, aga siis märgates, et mhm, it does make sense! Siitilmast lahkunud inimene ei tarbi ju mitte midagi.
Ja kas pole see sinu otsus last mitte saada peaaegu seesama, mis oleks otsus eneselt elu võtta? (Tean-tean, et ma liialdan. Aga kui sul laps sünniks, siis sa saaks võibolla aru, mida ma mõtlen.)
Inimese hing on ka loodusvara. Seda tuleb taastoota ja arendada. Alla anda on alati lihtsam.
–
Sa püstitad küsimuse, et kas oleks vastustundetu saada last. Mõtled vist seda, et su last võib oodata ees raske elu. Mina selle pärast väga ei muretseks. Kui vaadata tagasi ajalukku, siis pole olnud ainsatki põlvkonda ilma oma väljakutseteta, oma hädadeta. Mõtle oma isade või vanaisade või vanavanaisade generatsioonile, kas kellelgi on sünnist surmani lihtne olnud? Küll nad sellega hakkama saavad. Isegi kui tuleb suur sõda, katk või näljahäda ja inimesi jääb järele vähem kui varem…
Ja roheliselt mõeldes, ma suudan üles lugeda päris mitu punkti, miks vähem inimesi võiks maakerale hea olla – mind see mõte kuidagi aitab, kui mulle katastroofihirm peale tuleb.
Ja kas pole see sinu otsus last mitte saada peaaegu seesama, mis oleks otsus eneselt elu võtta? (Tean-tean, et ma liialdan. Aga kui sul laps sünniks, siis sa saaks võibolla aru, mida ma mõtlen.)
Inimese hing on ka loodusvara. Seda tuleb taastoota ja arendada. Alla anda on alati lihtsam.
–
Sa püstitad küsimuse, et kas oleks vastustundetu saada last. Mõtled vist seda, et su last võib oodata ees raske elu. Mina selle pärast väga ei muretseks. Kui vaadata tagasi ajalukku, siis pole olnud ainsatki põlvkonda ilma oma väljakutseteta, oma hädadeta. Mõtle oma isade või vanaisade või vanavanaisade generatsioonile, kas kellelgi on sünnist surmani lihtne olnud? Küll nad sellega hakkama saavad. Isegi kui tuleb suur sõda, katk või näljahäda ja inimesi jääb järele vähem kui varem…
Ja roheliselt mõeldes, ma suudan üles lugeda päris mitu punkti, miks vähem inimesi võiks maakerale hea olla – mind see mõte kuidagi aitab, kui mulle katastroofihirm peale tuleb.
–
Küsid minu lapse kohta.
Marta võib surma saada homme auto alla joostes või kuu aja pärast linnugripi pandeemias või kuue aasta pärast naftakriisi-majandusdepressiooni-näljalaines. Ma ei saa seda lõpuni nagunii kontrollida, mis temaga juhtub.
Ja ta võib elada veel 80 aastat ja olla rõõmsameelne vanaema. Maailm tema ümber võib olla hoopis teistsugune kui meie oma praegu, aga küllap ta oma lapselastele saab ikka lugusid jutustada, mõned neist võibolla ka need, mida mina talle rääkinud olen. Ja võibolla ta teeb seda peeruvalgel? Mis seal`s ikka.
–
Aga omaette küsimus, kas laste saamine on vastustundetu globaalses mõttes – see kummitab mind vahel küll. Kõnnin Manhattanil vahel mööda sellest tabloost, mis näitab, millise kohutava kiirusega maakera rahvastik kasvab. Ja mitmed rahvuvahelistes keskkonnafoorumites sõna võtvad inimesed jutlustavad sellest, et üks suuremaid globaalseid hädasid on paljunemine. Inimkond ei allu enam ammu looduslikule valikule ja peaks ise end korrale kutsuma: lapsi ei tohiks saada liiga palju.
Aga mina küll ei tea, kuidas seda inimestele selgeks teha. Sest me oleme ju osa loodusest, ja kõik elav on loodud siia paljunema!
Küsid minu lapse kohta.
Marta võib surma saada homme auto alla joostes või kuu aja pärast linnugripi pandeemias või kuue aasta pärast naftakriisi-majandusdepressiooni-näljalaines. Ma ei saa seda lõpuni nagunii kontrollida, mis temaga juhtub.
Ja ta võib elada veel 80 aastat ja olla rõõmsameelne vanaema. Maailm tema ümber võib olla hoopis teistsugune kui meie oma praegu, aga küllap ta oma lapselastele saab ikka lugusid jutustada, mõned neist võibolla ka need, mida mina talle rääkinud olen. Ja võibolla ta teeb seda peeruvalgel? Mis seal`s ikka.
–
Aga omaette küsimus, kas laste saamine on vastustundetu globaalses mõttes – see kummitab mind vahel küll. Kõnnin Manhattanil vahel mööda sellest tabloost, mis näitab, millise kohutava kiirusega maakera rahvastik kasvab. Ja mitmed rahvuvahelistes keskkonnafoorumites sõna võtvad inimesed jutlustavad sellest, et üks suuremaid globaalseid hädasid on paljunemine. Inimkond ei allu enam ammu looduslikule valikule ja peaks ise end korrale kutsuma: lapsi ei tohiks saada liiga palju.
Aga mina küll ei tea, kuidas seda inimestele selgeks teha. Sest me oleme ju osa loodusest, ja kõik elav on loodud siia paljunema!
Meil on olnud nii palju mõistust, et endale luua toidu suurtootmine ja haiguste kontroll, sellega oleme enda paljunemise tasakaalust välja viinud. Aga niipalju mõistust meil pole, et suudaks enda sigimist mõistusega piirata. Ega ole meil ka niipalju koostöövõimet, et keegi suudaks seda tohutu kiirusega kasvavat inimmassi õiglaselt majandada ja toita.
–
Kas ma mõtlesin selliseid asju enne lapse sündi?
Mul olid mõned laused nagu kleepekad, mis pähe jäid. Näiteks Mati Kaal ütles ühes intervjuus: “Inimkond on maakerale nagu vähkkasvaja.�? Või Lii Unt ütles: “Ma ei näe vajadust saada last, sest maailm on niigi ülerahvastatud.�? Ega ma sellest päris lõpuni aru saanud; ja kui ma nüüd rohkem saan, siis ma ei tea, kas see tuleb lapse sünnist või lihtsalt arenemisest.
Praegu mõtlen ma, et annan enda parima Marta hinge harimiseks.
–
Kas ma mõtlesin selliseid asju enne lapse sündi?
Mul olid mõned laused nagu kleepekad, mis pähe jäid. Näiteks Mati Kaal ütles ühes intervjuus: “Inimkond on maakerale nagu vähkkasvaja.�? Või Lii Unt ütles: “Ma ei näe vajadust saada last, sest maailm on niigi ülerahvastatud.�? Ega ma sellest päris lõpuni aru saanud; ja kui ma nüüd rohkem saan, siis ma ei tea, kas see tuleb lapse sünnist või lihtsalt arenemisest.
Praegu mõtlen ma, et annan enda parima Marta hinge harimiseks.
Ja kuna ma olen osake loodusest, siis on mul tung saada veel lapsi tulevikus.
Kõige tähtsam on tasakaal. Eks ma katsun teha mõõduka tasakaaluka valiku, nii et ma ei reedaks oma vanaema-vanaisa lugusid ja geene ja oma rahvust, aga annaks endale ka aru, et maakera on niigi ülerahvastatud.
Kõige tähtsam on tasakaal. Eks ma katsun teha mõõduka tasakaaluka valiku, nii et ma ei reedaks oma vanaema-vanaisa lugusid ja geene ja oma rahvust, aga annaks endale ka aru, et maakera on niigi ülerahvastatud.
Loen seda saadetu kirja ja tunnen end kuidagi tühisena. Ma ei ole kunagi nii globaalselt mõelnud. Mis puutus sellesse kas saada laps või ei, siis mul ei olnud ühtegi sellist globaalset põhjus nagu kirja kirjutajal. Ma isegi ei kõhelnud seetõttu, et tol hetkel olime rahatud tudengid. Mu soov saada last oli nii suur, et selliseid küsimusi lihtsalt ei saanud tekkida. Kui ma nüüd, aastaid hiljem midagi kahetsen, siis oma hilisemat teadlikku käitumist, et enne järgmist last ei sünnita, kui kool on läbi, töökoht olemas. Kõik need tol hetkel hädavajalikud asjad on nii kergesti saavutatavad, aga õde-venda mu lapsel pole ja sellest on mul siiralt kahju, et mu lapselt on võetud võimalus kasvada koos õe või vennaga.
Küll olen end aeg-ajalt tabanud mõttelt, et mis saab mu lapsest siis, kui mind ei ole. Kes tal silma peal hoiab ja aitab. Aga kuna üheks mu sooviks on olla mummulise põllega pannkoogivanaema, siis loodan, et lahendust minu sellele murele ei tule niipea.
Ma ei tea kes, aga üks tark olla öelnud, maailm on ohtlik paik elamiseks. On alati olnud ja on ka tulevikus, sellest teadmisest olen ma ka lähtunud. Pealegi kui arvestada maakera ajalugu ja inimkonna osa selle ajaloos, siis tuleb tõdeda, et globaalses mastaabis on inimesed eikeegid.
Maailm ei ole minu jaoks hirmus ja kole koht, ja see meie maapeal elamine on ju vaid uks osa meie eksistensist. Uks laps mul on ja loodetavasti ei jaa ta ainukeseks. Kristlasena usun, et koik on kontrolli all, kuigi meie pisikesed ‘eikeegid’ vaatame asjale oma vaikeste silmadega ja mingit korda voi susteemi ei nae. Epp utles oieti, et igal polvkonnal on omad mured ja ma ei arva, et jargmised polvkonnad nii kohutavalt rohkem ‘kannatavad’ kui need kes enne meid on olnud/elanud. Asjad arenevad, muutuvad… mina maailmamuutjaks ei purgi, I can only change the world by changing myself.
Mina olen peale lapse saamist muretsenud eelkõige teemadel, et maailm on üks jube ning kuri koht, oh kuidas nüüd paremini väljendudagi?…Ma ei ole pessimist ja elu on ilus aga ma ei taha, et mu laps kannataks, saaks haiget, sipleks ellujäämis-probleemides, mis eelnevad põlvkonnad on loonud… selle ees ma tunnen vastutust. Samas sooviks veel üht last ja võiks ju olla ehk kolmaski (bioloogiliselt vist ei jõuaks enam), sest eesti rahvaarv ju kokku kuivamas. Globaalselt mõeldes… nii Hiinas kui Indias on inimesi rohkem kui miljard… et emakese maa kannatusi natuke leevendada, võiks osad neist siia ja mujalegi tulla ja ma ei pea silmas, et koristajateks või musta töö tegijateks… nagu viimased sündmused kinnitavad, tekivad sellest vaid lisapinged aga kus on kultuuride valmisolek, tolerants…kas see tekib (või jääb tekkimata) kui katastroof juba käes?
Hmm, lugesin seda kirja algust ja tahtsin kohe lisada, et jaah, ja siis tuleb veel linnugripp…
Jube häiriv oli see, et ETV pani laupäeval esimeseks uudiseks selle, et linnugripp on JUBA Bulgaarias… Ausalt öeldes, esimene mõte oli see, et sooh, nüüd on siis Ameerika meile jõudnud.
Teine mõte oli see, et aga võibolla tõesti on see mingi märk, et me oleme linnugrippi alahinnanud?! Ja et pandeemia pidavat olema juba 2 mutatsiooni kaugusel?!!!
Ja kolmas mõte oli see, et kuidas tabatakse ära, et nii, nüüd ongi pandeemia käes ja millal saab kohustuslikuks respiraatori kandmine? Kas ETV-s hakatakse ka uudiseid edastama, respiraator ees? Sest kõik inimesed ei saa ju jääda koju linnugripipandeemia lõppu ootama…
Ja selle kirja valguses tahaks veel öelda, et inimkonna esimene ülesanne on siiski enda taastootmine, tahame seda või mitte. Vastasel juhul võiks tõesti kohe eksistentsist loobuda, tuleviku kartuses. Me ei saa oma laste eest otsustada, mis neile on hea või halb. Tulevastel põlvedel on õigus elule.
Lapsed on elu õied, ja sellest saab aru ainult see inimene, kel endal on lapsed. Need, kel endil pole lapsi, jagunevad kaheks, need, kes meditsiinilistel põhjustel lapsi ei saa ega pole ka lapsendanud /sest kui inimene on lapse lapsendanud, on ta minu silmis lapsevanem/, või siis pole leidnud partnerit, kellega lapsi saada ja need, kes teadlikult ise on otsustanud mitte lapsi saada ja siis põhjendavad seda pidevalt. Põhjendusena ei ütle neist keegi, et ma ei viitsinud lapsi saada-kasvatada.
Mulle tundub alati, et inimesed, kes sellist juttu räägivad on isekad ja ennasttäis. Inimene tahab võtta oma vastutusele asju, millest tal jõud üle ei käi ja mis ei ole tema pädevuses. Iga kingsepp jäägu teadagi kuhu. Inimesed tehku sugu ja püüdku paremaks saada, mitte ärgu upitagu end jumala asemele/kõrvale.
Tahtsin veel küsida, et kas sa epppppp matsid täiesti maha kõik mõtted foorumi osas? Klikkisin siin viidatud foorumid läbi – no seal ei olnud küll midagi bookmarksi panna. Selliseid on tõesti palju, aga kui neid nii harva täiendatakse, siis vajuvad nad unustuse hõlma. Äkki heietad edasi seda ideed? Sul käib siin ikka palju väga erinevaid inimesi iga päev.
“Inimesed tehku sugu ja püüdku paremaks saada, mitte ärgu upitagu end jumala asemele/kõrvale.”
Aamen.
Mõnes mõttes seadis inimene end jumala asemele siis, kui leiutati-avastati antibiootikumid.
Ja küsimus oma paljunemise kontrollimises on nüüd lihtsalt selle protsessi järelnähtus, IMHO.
…
Ma ei ole foorumi ideed maha matnud. Kirjutan sellest lähipäevil uuesti ja küsin, kas keegi oleks nõus hakkama kaasmoderaatoriks.
Minu lapsel on raske liigesehaigus ja ilma uuemate ravimiteta ta varsti kindlasti ei liiguks. Nüüd aga jookseb ta ja see haigus on peamiselt meie mure. Tore, et keegi selles vallas end jumala asemele seadnud on. Mulle tundub, et ühiskonna arengu teema (progressi poolt ja vastu) on nii kõike hõlmav ja eripalgeline, et enamik meist, kes me kirjutame kahe käega alla selle teema ühele küljele, et ta mõeldagi teisest küljest. Kindlasti ei anna midagi paljunemise kontrolli alla saamises siin Euroopas oma teise lapse sünnitamata jätmine, kui ometi kummitab meid totaalne ühiskonna vananemine.
Inimesi sunnib lapsi saama mingi ürgne tung, midagi sarnast enesealalhoiuinstinktile. Õhtumaades on see küll pärsitud (mida kõrgem on heaolu tase, seda vähem saadakse lapsi — kas pole paradoksaalne?). Kui mõelda ratsionaalselt — miks võtavad inimesed vabatahtlikult endale kohustuse ohverdada lõputult vaba aega, raha, und, tervist jms, et mingi piriseva jõnglase eest hoolitseda? Selle asemel saaks ju lõputult tegeleda hobidega, õppida, karjääri teha, elu nautida. Kuid õnneks jõuab enam-vähem iga naine (ka need, kes muidu ei torma imikuid nähes neile kohe pluti-pluti tegema) varem või hiljem äratundmisele, et täiusliku eluõnne juurde kuulub ka laps. Igatahes mul on kahju naistest, kes emakssaamist ja emaksolemist kunagi ei koge.
Tahan öelda, et lastesaamise soov käib lihtsalt inimloomuse juurde (ja jumal tänatud, et see nii on). Globaalselt mõeldes tekib tõesti kohati hirm igasuguste keskkonnaalaste ja poliitiliste arengute pärast, aga tuleks siiski optimistiks jääda, leian. Minu meelest oleks kurb, kui inimene, kellel on kõik isiklikud eeldused lapse saamiseks olemas (sisemine valmisolek, materiaalne kindlustatus — või ütleme laiemalt: turvaline jalgealune –, sobiv partner jms), jätaks ettevõtmise katki, kuna muretseb meie maailma tuleviku pärast. Võib-olla olen ma naaivne jaanalind?
Inimkond kui kasvaja? Eriti keskkonnateadlikult mõtlev kodanik peaks siis mitte ainult ise lastest loobuma, vaid proovima kogu meie tsivilisatsioonile otsa peale teha. Seega KÕIGE keskkondlikum käitumine oleks saada poliitikuks ja alustada tuumasõda. On nii?
Tegelt läheb asi ikka selle peale välja, et kas inimkonnal on mingi eesmärk ja kui, siis mis see on. Kas me peame emakese Maa loodusega sõbralikult koos elama? Aga äkki tuleks hoopis Maakera ressursid kiiresti ära kasutada ja siis ülejäänd Universumisse edasi laieneda? Või peaks end ebaõnnestund eksperimendiks kuulutama ja tõesti tuumatalvega lõpetama? Või ei tee me midagi ja vindume demograafia- ja muudes katastroofides edasi? Kas lõputu õudus või õudne lõpp?
Üksikisiku kui looma seisukohalt on valik muidugi selge. Peab ellu jääma, paljunema ja oma järglastele SUHTELISELT head paljunemistingimused looma. Lastesaamise tung on meil geneetiliselt sees, seda on looduse poolt vajalik, paljuneda mitteviitsiv liik sureks välja. Enda lastele paremate tingimuste loomine tähendab muideks aktiivset tarbimist – looma puhul nt võimalikult suure karja- või jahimaa hõivamist, inimese puhul kallist haridust, suurt tutvusringkonda ja enda kui liidri positsiooni rõhutamist.
Liidri positsiooni näitab aga tarbimine. Suguharu pealikul on kõige paremad loomanahad ja pandavamad naised, pangadirektoril kõige kallim auto ja ülikond ja golfivarustus. Üksikindiviidi seisukohalt on tema isikliku tarbimise piiramine alati rumal mõte, kõikide teiste (konkurentide) tarbimise piiramine aga hea ja kasulik. Seepärast ei saa säästlik käitumine olla üldlevinud, et see ei ole inimese kui looma seisukohalt arukas valik. Kui kunagi peaks inimkond jõudma sellisele teadlikkuse tasemele, et me hakkame otsuseid tegema meie kui liigi terviku seisukohast lähtudes, siis … aga sinna me muidugi ei jõua, enne on ots käes. Või jõuame enne teistele tähtedele välja?
Triinule: Ma loodan, et sa saad aru, et mu jutt inimkonna paljunemise piiramisest oli täiesti makrotasandil (ja see ON üks suuremaid globaalprobleeme). Mis puudutab ühe pisikese lapse haigust, siis täname õnne, et meil rohud on.
Ning ma pole progressi vastu. Lihtsalt tundub, et see progress on olnud tasakaalust väljas – arenenud on haiguste kontroll ja igasugused toredad vidinad ja võimalused, mida tarbida. Aga teadlikkus ja vastutustunne ei ole suurt arenenud ja on ikka keskaja tasemel. (Teadlikkuse all mõtlen niisiis nii tarbimise kui paljunemise mõistlikku piiramist.)
Kaur: sa oskad vindi veel päris suurejooneliselt üle keerata, kui mina küsin kas enesetapp võiks olla keskkonnasõbralik tegu, siis sina küsid, kas inimkonna tapp võiks olla keskkonnasõbralik tegu 😉
Jään enda juurde: kõige tähtsam on leida tasakaal.
Ja kui inimkond ise seda tasakaalu ei leia, küllap siis loodus varsti aitab.
Aga seda ma ei usu, et me lähiajal tähtede peale jõuaks, sest maakeral tekkinud probleemid on nii paljuhõlmavad.
Üks mu lemmikraamatuid on Asimovi “Igaviku lõpp”, seal on murdepunkt inimeste ajaloos: kas nad leiutavad tehnilise mooduse galaktikas lendamiseks või leiutavad nad tuumapommi.
Muidugi, KUI me oleks selle esimese leiutanud, võibolla oleks siis lihtsalt galaktika tänaseks päevaks rohkem ära reostatud…
kui ressursse on üle ja looduslikke arvukuse regulaatoreid (kiskjad, haigused) vähe, siis populatsiooni arvukus kasvab, kuni ressursid ammenduvad ja temast saab iseenese konkurent. elulainele järgneb ressursside ammendumine ja kollaps — rotid hakavad üksteist sööma ja hundid murdma. Inimene on õnnetu olend, sest on võimeline sellistel teemadel lisaks kõigele ka mõtisklema.
Mõni inimene. Suurem osa inimkonnast tegelikult vist ei ole, nende käitumist määravad täies ulatuses instinktid. Samas on pigem just see osa inimkonnast veendunud, et on looduse kroon.
Paljunemiseks ja paljunemisest (järglaste eest hoolitsemisest) hoidumiseks esineb hulgaliselt kahtlase väärtusega ajendeid (laps kui majanduslike võimaluste ahendaja, laps kui koduloom jne.) ja minule on küll täiesti mõistetav mure, mida võimalikud järeltulijad arvavad meie otsusest praegustes tingimustes järeltulijaid hankida.
Aga ma pean ka ütlema, et kirjasaatja avaldatud mure seab ta minu kriteeriumite järele kõige paljunemisväärsemate isendite hulka.
Epp, “Igaviku lõpus” oli autori vaatepunktist murdepunkt hoopis igaviku või tuumapommi leiutamine. Asimov eelistas tuumapommi, sest igavik lükkas edasi lennud galaktikasse — igaviklased reguleerisid häired aja koes välja, suurte õnnetustega koos ka suured avastused. Tulemuseks oli inimkonna hääbumine koduplaneedil, sest selleks ajaks, kui inimkond tähtedeni jõudis, olid konkureerivad tsivilisatsioonid need hõivanud. Tuumaenergia leiutanud tegelikkusel (Hiroshimat sisaldanud tegelikkusel), millega igavik viimaks asendati, oli aga lootust tähtedeni jõuda. Säärased olid Asimovi igatsused tolle raamatu kirjutamise aegu.
…Eks ma pean selle raamatu üle lugema, sellest on ca 9 aastat. Mäletan eelkõige seda ülevat ahhaa-tunnet, mis raamatu lõpus mind valdas.
—
Ma loodan ka, et kirja kirjutaja ikka ennast (ja siis ka oma mure ja maailmavalu) edasi paljundaks…
Jah tõesti on paljunemine suur globaalne probleem, aga paraku ei jää meil üle muud kui seda globaalse kurbusega tõdeda. Nagu Kaur ütles, inimesed liigina ei suuda hakata teadlikult käituma. Kui üks väike % maailma rahvastikust tarbib mõistlikumalt, teeb vähem lapsi jne, siis me tegelikult ei kujuta ette, mis hakkab juhtuma. On ju näited ajaloost, kui inimesed on midagi mastaapset ette võtnud, et mis siis keskkonnaga juhtuma hakkab. No nt juba kulunud näide Hiina oma varblaste tapmise ja sündimise reguleerimisega. Jne, jne. Inimene on ja jääb kõigest inimeseks. Protsesside mõjutamine, eriti globaalsete protsesside mõjutamine, on väga ohtlik ja ettearvamatu ka kõige targemate “instituutide” jaoks.
See siin on nii armsasti arutlet.
Eriti see Back to the Future moment on lahe … Näen kuidas 80 aastane Marta istub seal peeruvalgel ja jutustab Epu lugulookesi. Kindlapeale sama huumori ja läbinägelikkusega nagu ta hiljuti lahkunud armas emagi. Ja tema jalege ees istuvate igatvärvi laste suud on lausa ammuli, sest on neile on uskumatu, et keegi oskab niimoodi ilma Powerpointita inimesi köita. Akna taga tibutab vaikselt happevihma ja Marta lõbus memmehääl voogab üle laste peade … Has anybody here ever heard of Estonia? ja kõik väikesed käekesed tõusevad kiiresti, sest siit tuleb kohe nende lemmiklugu.
oops, ma vist andsin sulle Epp liiga napilt elupäevi. Mul on matemaatika alati longanud. 😉
Tagasihoidlikul hinnangul kui me lahutame inimkonna praegu kasutusel olevast energiavarust selle mida pakuvad kaks kõige kasutatavamat fossiilkütust siis jätkub energiat (ja toitu mida fossilkütustest tehtud väetiste ja pestitsiidide abil kasvatatakse) suurusjärgus 3 miljardile inimesele.
http://www.harpers.org/TheOilWeEat.html
Kuidas selle numbrini jõutakse võib igaüks ise välja pakkuda. Selle valguses on Eesti rahvastiku vähenemine igati mõistlik suund.
Loomulikult annab ettenägelikuse korras ka mõnusamaid stsenaariume valida. Kahjuks saabub toimimine sageli siis kui muud võimalused on ammendatud. Annaks taevas, et seekord toimiksime teisiti …
http://www.energybulletin.net/
http://www.kirikiri.ee/mot.php3?id_mot=45
Eppppp February 13th, 2006 at 16:55
Tasakaal ei ole kunagi saavutatav, see võib olla vaid ideaal. Tasakaaluna võiks mõista paljude (kõigi oluliste) funktsioonide üheaegset optimumi, mil ükski tegevus ei ületa minimaalse vajaliku piire, aga kõik vajalik toimib hästi (halvasti toimimine on kulukam kui hästitoimimine).
Miks see pole saavutatav? Sellepärast, et see muutub pidevalt ajas, et see on sõltuv ka olemasolevatest funktsioonide väärtustest. Tasakaalu saavutamine on aja eitamine. See ei saa olla eesmärk; eesmärk võib olla tasakaalu poole püüdlemine. Igavesti saab seda teha. Tasakaalu saavutamine on kujuteldav vaid viimsel hetkel enne siitilmast lahkumist, mis on ju just seesama aja peatumine. Kui see lahkumine on rahus ja leppimises, vist siis on tasakaal. Umbes midagi budismi kõrgeimate tasemetega võrreldavat.
Koera tsiteerides: Inimene on õnnetu olend, sest on võimeline sellistel teemadel lisaks kõigele ka mõtisklema.
Aga Kauri mõtteid järgides olid Hitler ja Stalin siis õiged mehed – “ökomehed”.
Aga minu mitte väga tagasihoidlik arvamus on, et kui jätta sünnitamata üks endasugune keskkonnaga kooskõlas elav ja nupukas inimene, võib juhtuda, et katatroof sünnib just tema puudumise tõttu 😉 Eks need soojätkamise instiktid ole ikka jumala poolt antud. Igatahes pole ma kuulnud, et kirik soovitaks jätta lapsed saamata.
Aga need mõtete heietamised on jah sellised rohkem filosofeerimised ja viivad ikka välja sellele tulemusele millist ise kõige enam hindaks.
If impotency is tearing your life apart you should get hold of viagra, the formidable foe of erectile dysfunction through http://www.viagracare.com
Enter the world of viagra through http://www.viagrathunder.com and ensure sexual fulfillment throughout your life.
Procure phentermine from http://www.phentermine-effects.com, administer it properly to your system and compel obesity to take a backseat.
Hello! Good Site! Thanks you! fpqniuogyiab
vihomtl
As far as samsung cell phone wallpaper wheel hedge omaha turn middle card credit hsbc philippine seconds white double royal horses nuts fran�aise des jeux represent live rake?
Each one of free cingular wireless ringtones bonus up broadway rooms blind credit free alltel music ringtones check bankroll punto split first motorola cell phone wallpaper cashier hand hearts wiseguy?
Commonly free motorola real ringtones high first picture real go phone ringtones case management scratch 7100i blackberry ringtones zero odds ragged layout.
Hoy poker lern spiel croupier Bargeld Überbrücker grob Standplatz www poker game de Stapel Abbildung damen das beste poker spiel null Lotterie grob?
Add how to convert mp3 to ringtones texas longshot kings amount natural symbols k790 mp3 ringtones ante score stiff pocket free ringtones for rogers wireless craps poker belly casino rounder!
Each body has its art…
http://de.geocities.com/mooyqysziwyrip/beat-drug-free-test/drug-test-for-marijuana.html – drug test for marijuana http://esisofree.idoo.com/marijuana-detox-kits/home-remedies-for-passing-a-random-drug-test.html – home remedies for passing a random drug test http://au.geocities.com/irysupuq/analgesic-narcotic/msds-codeine-phosphate.html – msds codeine phosphate
very cool this article. big like.